Zakopane - esimesest hetkest meie lemmik
–
Zakopanes käisime me esimest korda aastal 2018 ning olime selle armsa ja nii elusa koha poolt kohe võidetud. Käisime seal ka teise korra aastal 2019 ning olime veel rohkem rahul, aga sealt edasi tuli covid.
Kuna nüüd oli pikk vahe jäänud ja see oli ikka veel meie lemmiklinnake Poolas, siis lülitasime muidugi paaripäevase Zakopanes olemise ka oma ringreisi plaanidesse.
Kuna nüüd oli pikk vahe jäänud ja see oli ikka veel meie lemmiklinnake Poolas, siis lülitasime muidugi paaripäevase Zakopanes olemise ka oma ringreisi plaanidesse.
Zakopane on umbes 27000 elanikuga linnake Lõuna-Poolas, kohe nii lõunas, kui üldse annab olla, päris Slovakkia piiri ääres. Zakopanet teavad kindlasti kõik suusa- ja matkasõbrad. Zakopanet peetaksegi Poola mitteametlikuks talvepealinnaks. Turistide linnas liikumise kõrgajad on kindlasti talv ja suvi, aga ülepea jagub neid sinna igaks aastaajaks.
Mis on see Zakopane võlu, et tervelt 2,5 miljonit turisti seal igal aastal käib? Vastus on lihtne - mäed. Zakopane asub orus Tatrate ja Gubalowka mäe vahel ja kuhu ilmakaarde sa seal linnas aga ei vaataks, igal pool on mäed. Vaade on koguaeg nagu imelisel postkaardil, mida ei jõua ära vaadata.
Mulle tundub, et hulk külalisi tulebki Zakopanesse vaatama ja nautima. Mis võiks ägedam olla, kui 360 kraadi mäevaadet omada, head poola mägitoitu süüa ja kogu kihiseva elu keskel olla. Elamuse saamiseks ei pea ise ilmtingimata mäe otsa ronima.
Mis on see Zakopane võlu, et tervelt 2,5 miljonit turisti seal igal aastal käib? Vastus on lihtne - mäed. Zakopane asub orus Tatrate ja Gubalowka mäe vahel ja kuhu ilmakaarde sa seal linnas aga ei vaataks, igal pool on mäed. Vaade on koguaeg nagu imelisel postkaardil, mida ei jõua ära vaadata.
Mulle tundub, et hulk külalisi tulebki Zakopanesse vaatama ja nautima. Mis võiks ägedam olla, kui 360 kraadi mäevaadet omada, head poola mägitoitu süüa ja kogu kihiseva elu keskel olla. Elamuse saamiseks ei pea ise ilmtingimata mäe otsa ronima.
Teised küallised on need, ja neid on ikkagi valdav enamus, kellel on matkajalanõud jalas ja kes on just kas mäeotsast alla tulnud või mäe poole kiirustamas. Zakopane keskosa või süda Krupowka tänaval ja selle ümber on täis erinevaid väga heade brändide matkapoode, kust saab endale mäele minekuks kogu vajaliku soetada. Näiteks ka need, kes on olude sunnil rihmikutega reisil, saavad sealt endale viisakad maastikujalanõud:D.
Mõne mäe otsa saab köisraudteega sõita ja mõne imelise vaate juurde mööd asfaltteed kõndida. Oleme neid võimalusi varemalt ka ise kasutanud. Võib öelda küll, et Zakopanes saab iga matka- ja loodusesõber mäe elamuse kätte, ükskõik, kui heas vormis ta siis parajasti on.
Muidugi tahtsime ka meie Zakopanes matkata, või tahtsin mina, ja teised leppisid. Halb lugu oli aga see, et kui muidu oli meie ringreisi esimesest hetkest päeval ja öösel hingematvalt soe, siis Zakopanes lubas täpselt meie sealoleku ajaks igaks päevaks ainult vihma. Aga no ilmateade on siin varemgi muutunud ja tegelikkusest erinenud, seega lootsime ikka parimat.
Mõne mäe otsa saab köisraudteega sõita ja mõne imelise vaate juurde mööd asfaltteed kõndida. Oleme neid võimalusi varemalt ka ise kasutanud. Võib öelda küll, et Zakopanes saab iga matka- ja loodusesõber mäe elamuse kätte, ükskõik, kui heas vormis ta siis parajasti on.
Muidugi tahtsime ka meie Zakopanes matkata, või tahtsin mina, ja teised leppisid. Halb lugu oli aga see, et kui muidu oli meie ringreisi esimesest hetkest päeval ja öösel hingematvalt soe, siis Zakopanes lubas täpselt meie sealoleku ajaks igaks päevaks ainult vihma. Aga no ilmateade on siin varemgi muutunud ja tegelikkusest erinenud, seega lootsime ikka parimat.
Seekordsest Zakopane kogemusest rääkides ei saa üle ega ümber sellest, et me olime sinna jõudes peaaegu kuuaega Poolas hotellides elanud. Zakopanes oli meil aga elamiseks korter, kus oli mitu tuba, mahtus istuma ning olema ja mis peamine, sai ise süüa teha.
Eks minagi arvasin oma senise elu kogemuse põhjal, et hotellis on vahva ja alati kuidagi eriline elada ja väljas söömas käimine on midagi sellist, mida võimalusel võikms lausa iga päev või vähemasti üle päeva teha. Täna ma tean, et kuuaega, tegelikult isegi kaks nädalat hotellis elada on ikka üle igasuguse piiri. Ja igal õhtul jälle mõelda ja perega soove klapitada, et kuhu siis täna sööma minna ja mõelda, mis see kõik maksma läheb, ei ole ka peale mõnda aega enam nii tore.
Ja no ajajooksul hakkas tekkima tunne, et vahest tahaks lihtsalt kartulit ja kastet süüa. Liisbet igatses juba pikalt makaronisalatit, aga sellist asja me pole siiani ühestki söögikohast leidnud.
Eks minagi arvasin oma senise elu kogemuse põhjal, et hotellis on vahva ja alati kuidagi eriline elada ja väljas söömas käimine on midagi sellist, mida võimalusel võikms lausa iga päev või vähemasti üle päeva teha. Täna ma tean, et kuuaega, tegelikult isegi kaks nädalat hotellis elada on ikka üle igasuguse piiri. Ja igal õhtul jälle mõelda ja perega soove klapitada, et kuhu siis täna sööma minna ja mõelda, mis see kõik maksma läheb, ei ole ka peale mõnda aega enam nii tore.
Ja no ajajooksul hakkas tekkima tunne, et vahest tahaks lihtsalt kartulit ja kastet süüa. Liisbet igatses juba pikalt makaronisalatit, aga sellist asja me pole siiani ühestki söögikohast leidnud.
Kui aga Zakopane elamises oli võimalus süüa teha, siis tervitasime seda kahel käel. Põrkusime aga veidi sellega, et kohale jõudmise päeal oli riigipüha ja enamus toidupoed kinni. Hakkliha ei õnnestunud leida ja seekord siis oli meie tavapärane kodus tehtav pasta bolonese laadne roog hoopis viineritega. Maitses igatahes imeliselt ja järgmisel päeval tegime makaronisalatit ka :D.
Siiski on Zakopanest välja tuua ka üks märkimisväärne väljas söömise kogemus. Leidsime ühe magustoidu kohviku, mis nägi mööda käies nii isuäratav välja, et ükspäev läksime sisse ka. Lettidel oli imelisi kooke, ei teadnud kohe millist valida ja menüüs oli erinevaid lisanditega jäätiseid nii palju, et me ikka valisime päris kaua. Lõpuks siis lapsed arvasid, et kui juba siis juba ja otsustasid kõik kolmekesi jäätise ja lisaks veel jäätisekokteili võtta. Noh hakuna matata, võtku siis pealegi.
Hakkasime aga tellima ja alustasime lastele jäätiste tellimisest ja meie kõigi silmad läksid suureks nagu tõllarattad kui teenindaja lahkesti reaalselt 3 lillevaasi võttis ja sinna jäätist kuhjama asus. Tühistasime ruttu kokteili tellimise idee ära, sest see ei tundunud kuidagi mõistuspärane, et keegi need lillevaasidki tühjaks jõuab süüa.
Hakkasime aga tellima ja alustasime lastele jäätiste tellimisest ja meie kõigi silmad läksid suureks nagu tõllarattad kui teenindaja lahkesti reaalselt 3 lillevaasi võttis ja sinna jäätist kuhjama asus. Tühistasime ruttu kokteili tellimise idee ära, sest see ei tundunud kuidagi mõistuspärane, et keegi need lillevaasidki tühjaks jõuab süüa.
Näiteks, et kui me neid anumaid poes riiulil näeks, siis mis otstarbeks me need endale soetaks. Arvasime nagu üks mees, et ikka lillevaasiks, ja mitte sinilille või lumikellukese vaasiks, vaid tulpidele, roosidele ja gerberatele.
Teine põnev küsimus oli see, et aga miks keegi teine kohvikus lillevaasist ei
söö. Selles osas arvasime, et nemad pole seal esimest korda ja on oma lillevaasiportsu kunagi juba ära söönud ning nüüd oskavad tagasihoidlikult kolm palli šokolaadijäätist tellida.
See aga oli igatahes kogemus, mis pikaks ajaks meelde jääb. Tuletame kindlasti veel aastate pärast meelde, kuidas me lillevaasidest jäätist sõime.Zakopanes on igal pool inimesed. Tänavad on rahvast täis. Vist küll kõik kohalikud, kas üürivad oma majas tube välja või siis on leidnud oma hoovis või maja kõrval tühermaal võimaluse parkimisteenuse pakkumiseks. See teenus muidugi tähendab siis lihtsalt sularaha vastuvõtmist.
Parkimiskohtadest on tõesti puudus ja seega on hea, et sellised "tule minu õuele" kohad eksisteerivad. Küll aga võib vahel täitsa segadusse saatuda, kui linnas sõites helkurvestiga mees vehib ja näitab, et nüüd tuleks siia pöörata. Oleks küll tahtnud otse edasi minna, aga no kui suunatakse paremale, siis tuleb minna. Ära pöörates alles saad aru, et see ei olnud politsei ega liikluskorraldaja, vaid tavaline "tule minu platsile" parkimismees.
Parkimiskohtadest on tõesti puudus ja seega on hea, et sellised "tule minu õuele" kohad eksisteerivad. Küll aga võib vahel täitsa segadusse saatuda, kui linnas sõites helkurvestiga mees vehib ja näitab, et nüüd tuleks siia pöörata. Oleks küll tahtnud otse edasi minna, aga no kui suunatakse paremale, siis tuleb minna. Ära pöörates alles saad aru, et see ei olnud politsei ega liikluskorraldaja, vaid tavaline "tule minu platsile" parkimismees.
Neile, kes pole ise veel Zakopanesse jõudnud, olustiku pildi kujutamiseks veel nii palju, et lisaks suurele hulgale jalakäijatele, mõnedele ratastele ja hulgale autodele, liiklevad Zakopanes veel ka hobuvankrid. Sa võid nii mõnegi nurga pealt endale koos kutsariga hobuvankri rentida ja sellega siis linnapeal ringi sõita. Ja sõidetakse ka.
Arhitektuurilt on linnapildis küll väga erinevaid maju, aga läbiv on siiski mägimajakeste stiil. Palju on kolmnurkseid ja umbes kolmekordseid maju, palju on rõdusid, palju on hotelle. Aiad majade juures on pigem pisikesed, aga kogu see ala, mis jääb üle "tule meile parkima" kohtadest on imeliselt lilleline ja hoolitsetud.
Zakopane tuiksoon, see koht, millel ja mille ümbruses elu kõige enam keeb ja kuhu kõik massid liiguvad on Krupowka tänav. Seal on poode, mille seas on palju just matkapoode ja erinevaid kallemaid firmapoode. Veel rohkem kui poode on kohvikuid ja restorane. Palju on erinevaid muusikuid, kunstnikke ja trikimeistreid, kes on mütsi maha pannud, ja oma talendiga väikest raha teenivad.
Seekord näiteks oli õhtuti kaugelt kuulda nii võimsat laulmist, et minu kujutluses laulis seal päris suur koor, aga lähemale jõudes selgus, et tegu oli nii umbes seitsmeinimeselise pereansambliga, kes laulsid nii, et tänav kajas.
Zakopane on imelilus ja vaatamata rahvarohkusele ja sagimisele ometi nii armas ja rahulik. Kunagi tahaks sinna ka talvel juhtuda.
Zakopane tuiksoon, see koht, millel ja mille ümbruses elu kõige enam keeb ja kuhu kõik massid liiguvad on Krupowka tänav. Seal on poode, mille seas on palju just matkapoode ja erinevaid kallemaid firmapoode. Veel rohkem kui poode on kohvikuid ja restorane. Palju on erinevaid muusikuid, kunstnikke ja trikimeistreid, kes on mütsi maha pannud, ja oma talendiga väikest raha teenivad.
Seekord näiteks oli õhtuti kaugelt kuulda nii võimsat laulmist, et minu kujutluses laulis seal päris suur koor, aga lähemale jõudes selgus, et tegu oli nii umbes seitsmeinimeselise pereansambliga, kes laulsid nii, et tänav kajas.
Zakopane on imelilus ja vaatamata rahvarohkusele ja sagimisele ometi nii armas ja rahulik. Kunagi tahaks sinna ka talvel juhtuda.
Kuna esialgu vihma ei paistnud, siis plaanisime kolmapäeval, 16. augustil kogu perega veidi matkata. Meil oli ka Tatrate rahvuspargis üks kena lihtsam rada ilusa joa juurde välja vaadatud.
No ma uurisin ja puurisin eelnevalt pikalt rahvuspargi poolakeelset kodulehte ja muud ka, aga ikkagi ootas pargväravasse jõudes üllatus, et koerad parki lubatud ei ole. Nohhh, kui nii siis nii. Koertel oli aga lubatud jalutada mööda pargi äärseid radu. Tegime siis meiegi ka ühe ilusate vaadetega raja läbi, mis mööda rahvuspargi äärt kulges. Noh tore oli ikka, aga natuke kurb oli ka, et ikkagi plaanitud rajale minna ei saanud.
No ma uurisin ja puurisin eelnevalt pikalt rahvuspargi poolakeelset kodulehte ja muud ka, aga ikkagi ootas pargväravasse jõudes üllatus, et koerad parki lubatud ei ole. Nohhh, kui nii siis nii. Koertel oli aga lubatud jalutada mööda pargi äärseid radu. Tegime siis meiegi ka ühe ilusate vaadetega raja läbi, mis mööda rahvuspargi äärt kulges. Noh tore oli ikka, aga natuke kurb oli ka, et ikkagi plaanitud rajale minna ei saanud.
Neljapäevaks, 17. augustiks oli meil aga hoopis suurem plaan - plaan vallutada poolakate üks armastatumaid mäetippe Giewont. Kuidas see seiklus kulges, räägin juba järgmises loos.
Lisa kommentaar