Kes teab Oswiecim'i?

Oswiecim on Poola mõistes väike 39000 elanikuga linnake Lõuna-Poolas, ütleksin, et umbestäpselt Katowice ja Krakowi vahel. Linnal on pikk ja kirev ajalugu kaubalinnana. Sattusime sinna täitsa juhuslikult ööbima Zatorlandi ja Energylandia külastuse ajal. Eks me natuke imestasme, et pealtnäha pisikeses linnas on mitu suurt hotelli, aga no eks tõepoolest suured lõbustuspargid polnud linnast kaugel ja ju see see põhjus oli, mõtlesime. 
Linnake ise oli taaskord vahva ja rõõmsaid inimesi täis. Kuna 15. august on Poolas riigipüha, siis päev enne seda tundus küll, et linna kogunes veel rohkem inimesi ja nad olid juba hommikust saadik rõõmsad ja lõunast hakkasid nad seltskondadena jõeäärde ja tänavatele kogunema - einestasid, mängisid midagi, rääkisid valju häälega juttu ja võtsid ka veidi vägijooke nii, et nad aina rõõmsamaks ja lärmakamaks läksid. 

Mina võtsin lisaks jõeääres käimisele aga hotellis neti lahti ja uurisin veidi, et mis koht see tundmatu Oswiecim ikkagi on. Suur oli minu üllatus, kui ma aru sain, kus ma tegelikult olen. Natuke õudne hakkas ka. Poolas on vist küll kõigil asulatel ka kunagised saksakeelsed nimed ja Oswiecim kandis saksa võimu all olles ei mingit muud nime kui et Auschwitz. Ma olin selles linnas, kuhu ma mitte kunagi ei tahtnud sattuda. 
Läksin välja veidi ringi vaatama ja seda linna tunnetama ning peale sellist avastust vaatasin kõike absoluutselt teise pilguga, ka neid rõõmsaid inimesi all jõe ääres. Käisin tänavatel, lugesin plakateid ja vaatasin maju ning selle õnnetu linna kurb ajalugu hakkas rääkima. Tegelikult niisama uudistades ja vaadates ei ole tänapäeval linnas pealt  näha midagi kurba - elu käib, inimesed on rõõmsad, linn areneb. Kui aga lähemalt vaadata, siis  lugusid ikkagi leiab.

Minul näiteks on nüüdsest oma veider ja iseenda jaoks pisut piinlik lugu suure sünagoogi mälestuspargiga. Jalutan ja loen terve plagu täie juttu läbi, et vot just siin asus suur sünagoog ja selle hävitamise 80.ndal aastapäeval avati siin memoriaalpark, mis siis aitab ka mõista milline see võimas sünagoog oli. Plakatil oli ka palju musti mittesümmeetriliselt sätitud ristkülikuid. Sain aru, et kuidagi pidid need ristkülikud näitama, milline see sünagoog kunagi oli. Vaatasin ja vaatasin, aga no mitte kuidagi midagi aru ei saanud. 
Kiikasin eemalt tänavalt seda memoriaalparki ka. Päris parki sisse ei tihanud astuda, aga piiluda ikka võis. Pargis olid pingid ja pinnas oli kaetud suurte kivist plaatidega. Teises pargi otsas paistis mälestuskivi ja üks kuju oli pargipingil. Jõudsin juba tähelepanelikumalt vaadelda ja oma peas teooriad luua, mis kuju see selline on ja kuidas pundar pingil sünagoogiga seotud võiks olla (ja täiesti hämmastav, kuidas absoluutselt igasuguste asjade vahele saab seoseid mõelda :D), kui ma sain aru, et see polegi kuju. See oli väsinud mees.

Täpsemalt sain ma sünagoogi memoriaalpargist aru alles linna turuplatsil, kus oli ajutine näitus väärt kohtadest. Alles seal lugesin ma, et pargis on suurte kiviplaatidega täpselt ära tähistatud asukohad, kus miski sünagoogis asus. Eks siis kuskil oli ka nimekiri, mis ühe või teise plaadi taga peitus. Võibolla oli see nimekiri sealsamas plakatil olnud ristkülikute juures, ma lihtsalt uurisin niii hoolega ristkülikuid, et ei pannud tähele. Või no see tundub kõige loogilisem variant.

Õhtuks, kui Meelis ja lapsed tagasi jõudsid, oli mul tekkinud suur sisemine soov Auschwitzi koonduslaagris ära käia. Rääkisin Meelisele ka ja ta oli päri, et kui me juba kuidagi siia sattusime, siis käime ära. Ka oli tal loogiline seletus minu tunnetele, et kuidas me küll nii rumalad saime olla ja ei teadnud, et Oswiecim on Auschwitz, et me oleme ju nendest kohtadest alati suure kaarega mööda läinud.
See viimane on tõsi. MIna ise olen oma pere kõigil Poola reisidel koonduslaagritest kaugelt mööda juhtinud, sest mina ei taha sinna minna. Ma ei taha seda ajalugu lähemalt teada, ma ei taha midagi näha ja kindlasti ei taha ma, et see külaskäik mind nädalateks, kuudeks või aastateks rõhuma jääks. 

Aga jah, kui me nüüd juba kogemata tegelikult kohal olime, siis pidasime plaani, et kuna Auschwitz-Birkenau muuseum-memoriaal avatakse hommikul kell 7.30 ja lapsi ei soovitata sinna kaasa võtta, siis käime Meelisega sipsti hommikul kohe kahekesi ära ja jätame lapsed hotelli magama. Mõtlesime, et kaua meil siis ikka läheb, kuna mina ei soovinud endiselt mitte midagi detailselt teada ega mitte midagi hirmsat vaadata, vaid lihtsalt minna sinna terriooriumile ja tunnetada ning mõttes kõigi nende hukkunute poole korraks kummardada.
Me pole ikka veel harjunud, et mingit sipsti käimist siin Poolas pole. Kell 7.30 oli Auschwitzi muuseumi parkla rahvast täis ja järjekord lookles pikalt ja paksult ümber majade. Me seisime järjekorras umbes 5 minutit ja saime aru, et meil ei ole tegelikult mitte mingit mõtet oodata. Me ei jõua isegi kassa juurde ajaks, kui me soovime juba hotellis tagasi olla.
Tundus nii, et kiirelt said sisse need, kes läksid giidiga tuurile, mis on ka soovitatav viis muuseumi külastamiseks. Seda varianti mina ei taha aga kasutada, kuna ma ei taha mitte midagi lisaks sellele teada, mida ma juba tean. Ma ei taha giidi kuulata ja ma ie taha nii pikka aega, kui tuur kestab, kunagise koonduslaagri territooriumil viibida.

Ühesõnaga see käik läks tuksi ja see kummardus jäi tegemata, tulime järjekorrast ära ja läksime tagasi hotelli oma armsate laste juurde. Eks siis seekord pidi nii minema. Kellel on tõsine plaan muuseumit külastada ja kes õõvastust ei karda, soovitan ennast giidiga tuurile kirja panna. 
Jõudisn tagasiteel veel mõelda, et olen ju oma kujutluses ikka üksi koonduslaagrite aladel ja äkki sellise massi sees ei tekigi õõvastust?