Giewonti vallutamine

Giewont paistab imeliselt hästi Zakopanesse ära ja näha on isegi mäe otsa 1905. aastal püstitatud rist. Giewont sai tänu ristile poolakate jaoks ainult veel olulisemaks ja armsamaks mäeks.
Mäega käib kaasas mitmeid legende ja vaata, kuida sa vaatad, see on tõesti magava mehe kujuline. Giewont usutakse rahvapärimuse järgi olevat uinuv rüütel, kes ärkab siis, kui Poolat oht ähvardamas on. 
Tatrate rahvuspark on erinevaid matkaradu täis ja mitu neist viivad ka Giewonti otsa. Lugesin palju õpetusi ja matkalugusid läbi, et leida see meie jaoks õige rada. Ehkki alt Zakopanest vaadates seda küll ei usuks, öeldakse, et Giewonti tipp on kättesaadav kõigile normaalses füüsilises vormis olevatele tervetele inimestele. Meie muudkui piidlesime mitu päeva Zakopanest umbusklikult seda kauget ja kõrget rüütlikuju ning ei tundnud ennast sugugi normaalses vormis ega tervetena. 
Lapsed vaatasid ka rüütlit ja ütlesid üksteise järel, et nemad ka mäge vallutama  ei tule ning koerad polnud taaskord rajale lubatud. Järgi jäime meie Meelisega, kaks uljaspead, ja terveks mäevallutuse päevaks lubatav vihm.

Teekonda Giewonti otsa soovitatakse alustada hästi vara, et vältida kõiki ülespoole pürgivaid rahvamasse. Tegime õhtul plaani, et ärkamegi vara ja kutsume takso, et see viiks meid oma ööbimiskohast 3 kilomeetri kaugusle Kuznicesse, mis on Zakopanes paljude ägedate matkaradade algus- ja/või lõpp-punktiks. Meie oleme ka varemalt Kuznices käinud ja sealt köisraudteega Kasprowy Wierchi otsa sõitud.
Plaan toimis selles osas, et ärkasime vara ja toimetasime vilkalt ringi ning koguaeg oli veel midagi sättida ja kui majast minema saime, siis enam nii vara polnudki. Pidasime plaani, et liigume mõnda konkreetsemasse ja äratuntavamasse kohta ning siis kutsume takso. Hakkasime astuma ja no täitsa mõnus oli astuda, vihma ei sadanud ja meel oli rõõmus. Varsti tundus juba mõtetu takstot kutsuda, sest kolmest kilomeetrist polnud palju jäänud. Tee muidugi tõusis vaikselt aga siiski järjepidevalt. Ja no ühel hetkel olimegi Kuznices ja soetasime sissepääsupiletid rahvusparki. Täiskasvanu pilet on 9 zlotti ja see tundub mulle täitsa okei hind, et inimesed ikkagi käiks rahvuspargis ja looduses liikumas.

Kuznices käis ehitustöö ja oli juba üsna rahvarohke, aga leidsime õige teeotsa kätte, tegime stardiselfie ja hakkasime minema. Kaasas olid meil mõlemal tavalised käimiskepid ja kahepeale üks seljakott, kus sees mitu liitrit vett, kaks väikest jogurtijoogi pudelit ja Meelise varusokid.

Mõnes mõttes oligi see nii tore ja sümboolne, et me just Meelisega kahekesi selle teekonna lõpuks ette võtsime, sest 17. augustil oli ka meie pulmaaastapäev. Hiljem avastasime, et oli veel ka kuu aega kodust eemal olemise tähtpäev.
Igatahes alustasime me kell 8.33 teed Giewonti tipu poole. Tee läks juba kohe alguses tuntavalt muudkui üles ja üles. Tegu oli laia munakiviteega. Sellisega nagu igas vanalinnas vähemalt mõned tänavad on, aga selle vahega, et kui vanalinnas on ka munakivi tee võimalikult sile, siis matkamunakivitee oli võimalikult konarlik:D. Lootsime, et luid ära ei murra ja eelkõige lootsime, et selline munakivi tee ometi päris mäkke ei lähe ja asendub peagi mõne jalasõbralikuma rajaga. Ja juba esimesel kilomeetril mõtlesime ähkides ka, et rumalad tulime 3 kilomeetrit jala starti, oleks võinud ikka taksoga tulla, siis oleksime praegu värsked. 

Meie ei olnud väga värsked, aga "aeglaselt ja kindlalt" oli juba majast tulekust saadik meie moto ning sellega panime ka edasi. Algul jälgisin kella pealt, et pressime pool tundi minna ja siis puhkame. Hiljem kujunesid need pausid rohkem sellisteks juhuslikeks "nüüd on vaja hingamine taastada" pausideks. Kui algul olid meie valitud rajal vaid mõned inimesed, siis mida aeg edasi, seda enam neid tekkis ja lõpuks oli tõesti üsna katkematu inimvool altpoolt tulemas. 
Munakivitee sai õnneks ühel hetkel otsa ja asendus tavalise pinnaseteega, aga mitte kauaks. Vahepeal imetlesime vaateid ja seda, kuidas me Kasprowy Wierchi nägime ja imepisikesi gondleid köisraudteel selle suunas ja tagasi sõitmas. 
Edasi ootas trepilaadne suurtest kivilahmakatest astmetega pikk ja järjekindel tõus. Kiviblokid olid nii siledad ja säravad, arvatavasti lihvitud miljonite jalapaaride poolt, kes mööda neid üles ja alla on rühkinud. Need kivid tundusid ka kuivana libedad ja ma astusin ekstra ettevaatlikult, aga siis tuli korralik vihmahoog. Mul on mägedes alati hirm, et keegi libiseb ja lööb pea vastu kivi või vigastab end muul moel. "Aeglaselt ja kindlalt" aga töötas ja me ei libastunud. 
Siis jäi vihm järgi ja tuli jälle päike. Koorisime joped seljast ja muudkui läksime edasi. Lisaks ajale kulusid aegamööda ka kilomeetrid. Tee kulges peamiselt metsas suurte puude vahel ja aegajalt lagedate kohtade peal oli siiski ka imelisi mäevaateid võimalik nautida. Ootasin, et millal tuleb see lubatud hetk, kui kusagilt künka tagant välja ronides näed sa igatsetud Giewonti enda ees laiumas. Sest me nägime oma teel teisi ilusaid mägesid, aga mitte kordagi Giewonti tippu ennast. 

Jõudsime viimase majakeseni orus enne korralikumat ronimist. Eeldasin, et sealt orust välja ronides ongi ilmselt Giewont näha. Rahvuspargis on radadel aegajalt majakesed, kust jäätist, õlut või muud meelepärast osta ja muidugi ka veidi jalga puhata saab. Selle maja juures oli suurem rahvakogunemine ja oli näha, et kõik naudivad viimast puhkepausi enne suuremat tipu poole astumist. 
Oma mõttes nimetasin ma selle mägionnikese viimaseks lahkeks majaks, vast teate, mille järgi:). Istusin ka maja juures kivil ja vaatasin seda viimase lahke maja juurde kogunenud rõõmsat rahvast. On ikka vahva ja sõbralik seltskond need matkainimesed. 
Ja ühtlasi vaatasin ma, kuidas mäe taga taevas aina tumedamaks ja tumedamaks läheb. Mitte mina üksi, vaid kõik vaatasid - vähekese kahtluse ja siiski suure lootusega, et meil läheb õnneks ning mingit suuremat äikest või tormi sealt ei tule. 

Meelis leiab alati mingid iniemsed, kellega juttu rääkida, ja nagu ta ise ütleb, uudiseid koguda. Sel ajal, kui mina taevast ja inimesi vaatasin, oli tema juba info saanud, et torm on tulekul ja Giewonti tipp pannakse kinni. 
Seda infot otsustasime me mitte uskuda ja kindlasti ignoreerida ning asusime koos paljude teiste uljaspeadega edasi tipu poole teele. 
Olin ka eelnevalt lugenud, et mägedes võivad mitmesugused ohud varitseda. Näiteks võib kohtuda metsloomaga, keda kindlasti ei tohi toita, aga kes võib olla saanud süüa teistelt inimestelt ja soovib nüüd sinult ka süüa ning muutub seetõttu agressiivseks. Ühte metslooma - musta värvi oravat- me metsas kohtasimegi. Jälgisin tähelepanelikult iga tema liigutust, et olla valmis, kui ta agressiivsust peaks üles näitama. Tal oli vist aga kõht täis ja kallale ta meile igatahes ei tulnud.

Kõige hirmsam asi mägedes olla aga äike. Kui müristama hakkab, tuleb kibekiiresti mäest alla orgu liikuda ja vaadata, et kindlasti mõne metallist asja läheduses ei oleks. Kui ei ole kuhugi varjuda, tuleb võimalikult kägaras olla ja oma seljakoti otsas istuda ning jalad maapinnalt ära võtta.
Meie aga astusime kiirelt edasi, sest tipp ei olnud kaugel ja et ehk jõuame ikka ära käia. Ja siis käis esimene ehmatav kärgatus. Peale seda hakkas inimesi nagu sipelgaid mäest alla voolama, kibekiiresti. Mõned tulid lausa jooksuga, nii palju, kui seal üldse võimalik joosta oli. 
Me olime veidi kahtlevad, aga jätkasime teed üles. Kohtasime teel teisigi kahtlejaid, kes vaatasid allakiirustajaid, aga ise ei suutnud seisukohta võtta, kas tormata ka alla või minna siiski üles. Õnneks oli seal kahtlejate hulgas ka üks neiu, kes rääkis küll ebalevalt, aga siiski inglise keelt. Uuris kuhu poole meie plaanime minna ja meie vastuse "eeeeeeeee, ikka üles vist" peale ütles, et nemad tulevad siis ka üles. Tema matkas kahekesi koos naisterahvaga, kes tundus ta ema olevat.

Kärgatas veel ja see tundus nii lähedal ja oli ikka täitsa hirmus. Jäime jälle kahtlevalt seisma teadmata, kuhu poole minna. Kuidagi ei tehtnud nii lähedal olles Giewonti tipust lahti lasta, aga no müristas ju. Inimesi tuli veel ja veel kiirustades vastu. Püüdsime nendega juttu teha ja tuttav neiu aitas nendest aru saada, kes poola keeles rääkisid. Lõpuks sai müristamise, vihma ja allaruttavate inimeste tohuvabohu sees selgeks, et Giewonti tipp on kinni pandud ja isegi kui me jätkame oma hulljuget või täiesti hullu ülespoole minekut, siis tippu me ikkagi ei saa.
Müristamine näis küll olevat sel hetkel juba üle meie peade läinud ja kaugenemas, aga siiski alustasime ka meie ettevaatlikult teekonda allapoole. Teised läksid kiiresti eest ja peagi tundus, et me oleme viimased inimesed mäe peal. See mõte tekitas taaskod natuke õudse tunde. Teekond viimase lahke maja juurde tundus nii pikk, palju palju pikem, kui see mäest üles tulles oli olnud.
Aga ühel hetkel me siiski jõudsime sinna viimase lahke maja juurde, kus vihm enam ei sadanud ja rahvas juba rõõmsalt kogemusi jagas ja õlut jõi.
Osad olid juba ka kaugemal allaminekut alustanud, aga tundus, et paljud jäävad lihtsalt ootama, et ilm paraneks ja tipp lahti tehtaks.
Kuidas üldse mägi kinni pannakse, ma täpselt ei tea. Tundus, et kusagil maal rajal oli silt et mägi on suletud. Kes viis sildi sinna? Kas silt on elektrooniline ja seda juhitakse kusagilt eemalt? Silt on ikkagi hoopis mingis märkuandvas äpis? Vot nendele küsimustele ma vastust ei tea

Meie pidasime omavahel aru, et mida oleks tark teha. Kui te üldse veel usute peale eelnevat seiklust, et meil tarku mõtteid ja otsuseid sündida võib. Väga pettunult, aga siiski teades, et see on õige otsus, hakkasime tuldud teed alla minema. 
Tegelikult nägi meie algne plaan ette, et peale tipu vallutamist läheme alla teiselt poolt mäge teist rada pidi ja et me kindlasti ei lähe alla sama teed. Nohhhh, nüüd ei jäänud muud üle, kui plaani muuta. Leidsime, et vähemalt on hea see, et me teame, mis ees ootamas on. Kuna kõik latakad kivid, siledad kivid ja munakivid olid nüüd märjad, siis läksime taaskord eriti ettevaatlikult alla. Imestasin, kuidas meist möödus näiteks üks ema, kes oma magavat nii nelja-viie aastast last süles tassis ja ei tundunud üldse nende märgade kivide ees hirmu tundvat. 

Täpselt siis kui me alla jõudsime, hakkas seni tibanud vihma asemel laristama nagu oavarrest. Inimesed lippasid kohvikutesse ja räästaste alla varjule. Vaatasime meiegi ühte ja teise kohvikusse, aga kusagil polnud vaba lauda ja meie jalad tundusid olevat istumise ära teeninud. Mõtlesime siis jälle, et mis seal ikka, saime elamisest siia tuldud, saame tagasi ka ning astusime paduvihma kätte ja hakkasime reipal sammul kõndima. 
See ei olnud mingi soe suvevihm ja meie joped hakkasid kiiresti läbi laskma. Jalad olid ka veidi väsinud ja seega panime endiselt "aeglaelt ja kindlalt" eesmärgi poole. Kohale jõudes olime nagu märjad nartsud ja isegi aluspüksid polnud enam kuivad. Meelise varusokid olid ka märjad.

Mida siis kokkuvõtteks öelda? Vaatamata sellele, et ma usun siiralt, et tähtis pole see, kuhu sa lähed, vaid kellega sa lähed ja tähtis on teekond, mitte sihtkoht, siis ma olin ikka väga pettunud, et me lõpuni ei saanud minna. Sest Giewonti tipp oli lihtsalt juba nii käega katsutav ja me olime juba nii kaugele jõudnud ja ma sain juba kindel olla, et jah me jaksame, jah me suudame. 
Ma olen tegelikult ikka ka täna veel veidi pettunud, ehkki ma juba natuke mõtlen, et miline äge kogemus ja mälestus pulmaaastapäevast. Et me võiks igal aastal tähistamiseks midagi sama hullu teha. Ja tegelikult ongi tähtis, kellega sa lähed, mitte kuhu sa lähed. Aitäh, Meelis!