Wroclawist ja Breslaust

Wrocławi linn sai alguse kindlusena, mis asus kahe kauaaegse ja olulise kaubatee ristumiskohas. Nagu nii mõneski teises Poola linnas on Katedraalide saar, on see olemas ka Wrocławis. Esialgne linn asuski tänapäevasel Katedraalide saarel. Kust pärineb linna nimi, on endiselt vaidluse all. Varaseimad linna nime mainimised, mis on leitud Thietmari kroonikast (Wrotizla, Wordisclavia, Wortizlania, Vaurtizlau) pärinevad umbes aastast 1000. Üks nime päritolu arvatakse olevat mehenimest Wrocisław, kes võis äkki olla linna asutaja. Vähemasti sama tuntud kui Wrocław on linna saksakeelne nimetus Breslau.

Kui te nüüd mäletate Poznani lugudest Poola ajalugu ja kuningriigi algust, siis võibolla te mäletate ka ristiusu vastuvõtjat Mieszko I-st ja tema poega Bolesław I Vaprat, kellest sai Poola esimene kuningas. Aastal 985 vallutas Piastide dünastiast pärit Poola hertsog Mieszko I Sileesia ja Wrocławi. Aastal 1000 asutas Mieszko poeg, tulevane kuningas Bolesław I tollases Poola pealinnas Gnieznos Wrocławi piiskopkonna (mis oli üks Poola vanimaid piiskopkondi). Aasta 1000 paiku elas Wrocławi linnas umbes 1000 elanikku. 1138. aastal sai sellest Piastide valitsetud Sileesia hertsogiriigi pealinn, mis aeglaselt Poolast eraldus. Linn laastati 1241. aastal esimese mongolite sissetungi ajal Poolasse. Elanikud ise põletasid oma linna maha, et sundida mongoleid kiiresti taganema. Linn taastati ja sai Magdeburgi õigused 1262. aastal ning liitus 13. sajandi lõpus Hansa Liiduga. Linn laienes ja sai ka uue keskuse praeguse raekojaplatsi näol.  Katedraalide saar jäi religioosseks keskuseks. Hertsogite mõjuvõim hakkas tasapisi vähenema ja rae (või linnavalitsuse vmt, ma pole päris kindel, kuidas seda nimetati) võim suurenema. Elanikkond saksastus järkjärgult – võeti omaks saksa keel ja kultuur, aga säilitati siiski tihedad sidemed Poola kirikuga. Kõiki sõdasid ja valitsejaid, mis linna aja jooksul mõjutasid ma mõistagi ei maini, seda ei jaksaks keegi lugeda, aga tõin ja toon välja mõned minu enda jaoks põnevamad faktid. Näiteks et 1502–1538 oli astronoom Mikołaj Kopernik Wrocławis Püha Risti kolledžikirikus õpetlane.

1518. aastal jõudsid Breslausse protestantliku reformatsiooni alged ja peagi hakkasid linnas protestandid domineerima. Samas oli alles ka katoliiklik vähemus. Öeldakse, et Breslau asus täpselt Sileesia Poola ja Saksa osade piiril, ning linnas oli ka arvestatav tšehhi kogukond.

Linn oli kogu 19. sajandi vältel Poola salajase vastupanu oluline keskus. 1817. aastal asutasid Poola üliõpilased vastupanuorganisatsiooni Polonia, mis tähistas igal aastal Poola konstitutsioonipäeva ning kirjutas ja levitas Poola poliitilisi luuletusi. Breslaust sai oluline raudteesõlm ja suur tööstuskeskus, eelkõige lina- ja puuvillatootmise ning metallitööstuse valdkonnas. Breslau oma ülikooliga oli ka Berliini järel suurim Preisimaa teaduskeskus. 1841. aastal loodi slavistika õppetool, mis oli esimene omataoline institutsioon Saksamaal. 1848. aastal liitusid paljud kohalikud poola tudengid Suur-Poola ülestõusuga Preisimaa vastu ja paljud poola majad kaunistati Poola lippudega. Kohalikud poolakad osalesid Poola riiklikus leinas pärast Venemaa poola meeleavaldajate massimõrva Varssavis 1861. aasta veebruaris ning korraldasid ka mitu isamaalist Poola kirikuteenistust 1861. aastal.

Läbi Breslau peeti salajasi Poola kirjavahetusi, veeti relvi ja mässulisi. Pärast ülestõusu puhkemist 1863. aastal viis Preisi politsei läbi massilisi läbiotsimisi poolakate kodudes, eriti nende poolakate kodudes, kes olid hiljuti linna saabunud. Ülestõusu toetas enamik poolakaid, aga lisaks ka sakslasi ja mõned sakslased ühinesid isegi kohalike poolakatega salajases tegevuses. 1863. aastal kinnitati linn ametlikult Poola salajaste mässuliste võimude asukohaks. 1864. aasta jaanuaris arreteeris Preisi politsei hulga Poola mässuliikumise liikmeid.

Breslau sai 1871. aastal osaks Saksa keisririigist ning hakkas hoogsalt kasvama – 1871. aastal 208 000 elanikku ja 1910. aastal juba 512 000. Elanikkonna hulgas olid poola ja juudi vähemused. Slaavi maailma äärel asuva piirilinnana oli Breslau teistest linnadest enesekindlamalt saksalik ning Breslau oli poolakate, tšehhide ja juutide suhtes vähem sõbralik kui näiteks Berliin. Breslaus arenesid tööstusharud  nagu puidutöötlemine, õllepruulimine, tekstiilitööstus ja põllumajandus ning loodi ka teenindus- ja tootmissektor, mis said sisendi Ülem-Sileesia rasketööstusest. Veduritele spetsialiseerunud Linke-Hofmannist sai üks linna suurimaid tööandjaid ja üks Euroopa suurimaid raudteevagunite tootjaid. 19. sajandi lõpuks ähvardas Breslau varjutada Preisimaa ja Saksa keisririigi pealinna Berliini riigi finantskeskusena. Saksa keisririigi lõpuks oli Breslau Ida-Saksamaa majanduslik, kultuuriline ja halduskeskus. Linnas õitses moodne teadus, kus peaaegu igas valdkonnas oli palju saavutusi. Saksa keisririigi ajal said Breslau teadlased neli Nobeli preemiat.

Aastal 1914/15 peatus Vene armee vaid 80 km Breslaust eemal, mis viis laste evakueerimiseni ja ajutiste kaitserajatiste loomiseni. Linna elanikkond kannatas I maailmasõja ajal rängalt. Toitu normeeriti ning kartulite ja munade hinnad tõusid enam kui 200%, mille tulemuseks olid toidumässud. 1916/17. aasta "Naerise talv" jättis paljud nälga. Esimese maailmasõja lõpule järgnesid Saksamaal rahutused ja revolutsioon. Breslau garnison mässas ja vabastas vanglast süüdimõistetud, nende hulgas Rosa Luxemburgi, rüüstas poode ja hõivas Breslau suurima ajalehe. Sõdadevahelisel perioodil tõstis taas pead poola rahvuslik liikumine ja mõtlemine. Breslau oli nüüd üksinda jäänud taas kaardile tulnud Poola ja vast loodud Tšehhoslovakkia vahele Saksamaa idapoolseks eelpostiks.

Breslaust sai natsipartei üks suurimaid toetusbaase, arvatakse, et sellepärast, et natsid lubasid töötusega võidelda ja Breslaus oli suur töötuse määr. 1933. aastal alustas Gestapo linnas juudi ja poola üliõpilaste vastaste meetmetega – arreteerimine, vägivald. 1938. aastal hävitati Uus sünagoog koos enamike juutidele kuuluvate ettevõtete ja kinnisvaraga ning paljud linna 23 240 juudist küüditati sõjaeelsetesse natside koonduslaagritesse. II maailmasõja algusega 1939. aasta septembris viidi läbi massilisi kohalike Poola aktivistide vahistamisi, keelustati Poola organisatsioonid ja kaotati Poola jumalateenistused.

Breslau ümbruskonda loodi koondus- ja sunnitöölaagrite ehk Arbeitslagerite võrgustik, et teenindada linna kasvavaid tööstusettevõtteid. Natside ametlike hinnangute kohaselt oli laagrites 1943. aastal 43 950 ja 1944. aastal 51 548 sunnitöölist, kellest enamik olid poolakad. 1944. aasta lõpus saadeti pärast Varssavi ülestõusul lüüasaamist Breslau'sse 30 000–60 000 vangistatud poolakat.

Suurema osa II maailmasõja ajast ei olnud Breslau lahingutegevuse lähedal. Linn sai põgenike varjupaigaks ja rahvaarv kasvas seetõttu ligi miljonini. Pärast linna piiramist Punaarmee poolt tühistati lõpuks naiste ja laste evakueerimise keeld, aga oli juba liiga hilja. Halvasti korraldatud evakueerimise käigus jaanuaris ja veebruaris 1945 külmus jäistes lumetormides surnuks umbes 18 000 inimest, enamasti lapsed ja imikud. Umbes 200 000 tsiviilisikut, vähem kui kolmandik sõjaeelsest elanikkonnast, jäi linna, kuna raudteeühendused läände olid kahjustatud või ülekoormatud.

Breslau piiramise lõpuks oli suur osa linnast hävitatud. 40 000 elanikku, sealhulgas sunnitöölised, lamasid surnuna varemetes. Pärast ligi kolm kuud kestnud piiramist alistus "Breslau kindlus" 7. mail 1945. See oli üks viimaseid langenud suuremaid linnu Saksamaal.

Koos peaaegu kogu Alam-Sileesiaga sai sõjajärgne Wrocław Potsdami konverentsi tingimuste kohaselt Poola osaks. 1945. aasta suvel elasid linnas valdavalt sakslased, kes saadeti vastavalt Potsdami lepingule aastatel 1945–1949 Saksamaale. Wrocławis oli märkimisväärset sakslaste kohalolu tunda kuni 1950. aastate lõpuni. Linna viimane saksa kool suleti 1963. aastal. Wrocławi elanikkond suurenes peagi poolakate ümberasustamise tõttu ja samuti sunniviisiliste küüditamistega Nõukogude Liidu poolt annekteeritud Poola aladelt idas, sealhulgas sellistest linnadest nagu Lwów (nüüd Lviv, Ukraina), Stanisławów (nüüd Ivano-Frankivsk, Ukraina), Wilno (nüüd Vilnius, Leedu) ja Grodno (nüüd Hrodna, Valgevene).

Pärast Breslau piiramise ajal toimunud hävingut hävis linn veelgi vandalismi, tulekahjude ning Nõukogude Liidu poolt tehaste ja muude varade lammutamisega. 1997. aasta mais külastas Wrocławit paavst Johannes Paulus II. 1997. aasta juulis kannatas linn tugevalt Oderi jõe üleujutuse ajal, mis on sõjajärgse Poola, Saksamaa ja Tšehhi suurim üleujutus. Umbes üks kolmandik linna pindalast oli vee all. 2024. aasta septembris oli linna lääneosa Kesk-Euroopa üleujutuste ajal osaliselt üle ujutatud, kuid tänu vahepeal rajatud üleujutusvastastele muldkehadele said majad ja korterelamud enamasti säästetud.

No nii, see oli siis kiire ja lugupidamatult lühike ratsutamine läbi Wrocławi linna ajaloo. Otseloomulikult käisime meie Meelisega Wrocławis ka „Pay what you wish“ süsteemis vanalinnatuuril. Teised pereliikmed pidasid sel ajal paremaks magada ja vanemate innukale kutsele tuurile minna ei vastanud. Meie giidiks oli Damian, kes on kindlasti, kui mitte kõige parem, siis üks paremaid giide, kes meil kunagi Walkatiwe tuuridel on olnud. Ta rääkis piisavalt valjusti, et kuulis ka temast kaugemal seistes ja ei pidanud ennast sugugi talle koguaeg külje alla pressima ja ta rääkis väga huvitavalt ning ta ootas inimesed ära enne, kui ta rääkima hakkas. Nüüd ma natuke kordan, aga Wrocław, nagu juba öeldud, on läbi ajaloo kuulunud mitmete riikide koosseisu ja olnud väga pikalt saksa linn. Ka Wrocławis on elanikkond väga suures osas välja vahetatud nagu ma Gdanski kohta olen kirjutanud, või ise vahetunud ja seega saab sellist viimase aja Poola ajalugu Wrocławis lugeda alles ajast peale II maailmasõda. Enne Wrocławisse minekut ma otsisin infot, et mis on sealkandis kohalikud toidud, mida peaks proovima jmt, sest Poolas kohtadel pigem on oma toidud, vahest lausa ka oma keel. Aga ma ei leidnud mitte ühtegi päris oma sööki ei Wrocławi ega Alam-Sileesia aladel. Olin tiba üllatunud, aga lahendasin selle mõistatuse alles hiljem, õigemini tegi giid Damian selle puust ja punaseks, et praegustel wrocławlastel ei olegi veel sellist oma ajalugu, oma muistendeid, oma roogasid, sest nad on Wrocławis nii vähe aega olnud. Kõik, mis neil on, on saksa pärand ja seda nad muidugi enda omaks ei tunnista.

Wrocławi vapp on üsna omanäoline võrreldes teiste Poola linnade vappidega. See on jagatud neljaks sektoriks ja vapi keskel on eraldi sektorina ring, mille sees on esmapilgul üsna veidrana tunduv mehe pea. See vapp on muide ka Wrocławi raekojaplatsil raekoja ees üsna suurena sillutisse laotud. Muidu väga lahe mõte, aga mulle tundus veidi imelik, et kõrval asuva välikohviku toolid olid vapi ääre peal. Võibolla ma olen siis lipu- ja vapifriik, aga no kas on sobiv kohvikulauad vapi peale panna ja lasta külastajatel seal istuda? Need külastajad muidugi kindlasti ei märka ega tea, et nad niimoodi sündusetult vapi otsas oma võileiba söövad ja kohvi joovad, aga kohvikupidaja ju võiks teada. Linnavalitsus või heakord või keegi võiks ju ometi seda märgata ja kohvikul paluda ennast natuke nihutada. Aga kuna keegi teine peale minu neid vapil olevaid kohvikulaudu ei jõllitanud, siis ilmselt see teisi siiski ei häirinud. Meelise tähelepanu ma sellele näotusele siiski juhtisin ja tema arvas ka, et see ei ole okei.

Aga tegelikult tahtsin ma muidugi vapist endast rääkida. See imelik pea keset vappi on linna kaitsepühaku Ristija Johannese maha raiutud pea. Ülemises vasakus sektoris on kroonitud lõvi, kes sümboliseerib Böömimaa kuningriiki, mille osa Wrocław ka oli. Üleval paremal on  Sileesia kotkas, mis pärineb Poola Piasti dünastialt. All vasakul olev "W" tähistab nii linna ladinakeelset nime Wratislavia kui ka võimaliku linna asutaja Wrócisławi nime. All paremal on evangelist Johannes. Päris esimene vapp, kus on ainult Ristija Johannese pea pärineb teadaolevalt aastast 1292. Nagu te arvata võite on ajajooksul vapil nii kotkad kui lõvid vahetunud ja muutunud vastavalt riigikorrale, sest eelmine vapp oli alati kas liiga slaavi- või liiga germaanipärane. 1990. aastal peale kommunismi lagunemist otsustas linn tagasi pöörduda 1530. aastal kasutusele võetud vapi juurde, aga veidi stiliseeritud kujul. See praegune ongi siis see vana vapp.

Damian vedas meid mööda vanalinna ringi ja siin on taaskord selline „seda ei saa samamoodi edasi rääkida“ olukord, seda peab ise kogema. Põnevamad paigad ja faktid, mis mind kõnetasid, toon aga muidugi välja.

Wrocław oli suurlinnadest viimane natside kants. Nende viimaseks peakorteriks oli üks ilus klooster Odra jõe kaldal. Taganedes lasid natsid ise oma linna õhku. Enamike Poola suuremate linnade vanalinnad on sodiks pommitatud ja hiljem originaali järgi uuesti üles ehitatud. Wrocławi õnnetus oli veel ka see, et Varssavi ülesehituseks veeti pealinna väga palju kive ja ehitusmaterjali sellest hunnikust ja nendest varemetest, mis Wrocławist järgi olid jäänud. Sama moodi kasutati Elblagi vanalinna varemeid Gdanski vanalinna ülesehituseks. Ehk siis Wrocławist veeti isegi kivid minema ja linn jäi üsna õnnetusse seisu. Aga ka Wrocław ehitati uuesti originaali järgi üles ning ilmselt need kivid toodi siis juba mõnest järgmisest linnast.

Raekojaplatsil on juba küllaga uudistamist. See on sama moodi nagu nii mõnedki teised Poola keskaegsete linnade väljakud mitte klassikaline avatud plats, vaid plats ümber majade. Loomulikult on see üks Euroopa suurimaid vanalinna väljakuid. Ma ei tea mitu korda ma seda erinevate raekojaplatside kohta juba kirjutanud olen. Platsile viib 10 tänavat ja tegelikult on seal platsi keskel oleva hoone kompleksi sees ka tänavad, kui oskad otsida, kust sinna sisse minna. Üks osa sellest platsi keskel olevast hoonete kompleksist on vana raekoda, teine on uus raekoda ja siis on veel maju, kus näiteks elatakse. Raekoja küljel asub sissepääs ühte Euroopa vanimasse tegutsevasse joogiasutusse - Piwnica Świdnickasse. Kõrtsi on esmakordselt mainitud 1303. aastal. Kõrts tegutseb praegugi ja on endiselt väga populaarne.

Väljakul on ka mitu olulist monumenti ja mulle eriti sümpatiseerinud purskkaev, kus praegu vett ei olnud. Veidral kombel on netist selle purskkaevu kohta väga vähe infot leida. Kirjas on vaid see, et purskkaev avati aastal 1966 ja kirjeldus, milline see välja näeb. Hmmmm, seda ma näen ju ise ka, milline see välja näeb. Veel on kirjas, et kohe hakkasid vaidlused, kas see klaasist ja üsna modernne kunst ikka sobib vanale raekojaplatsile. Mina ka ei tea, kas sobib. Kui mõelda, siis pigem ei sobi vist, aga samas seal ta on ja naudime siis. Mulle muidugi meeldivad asjade juures alati lood. Kui ma lugu ei teaks, siis ma vaataks seda purskkaevu, eriti hooajal, kus vett ei olegi, ka pilguga, et mis asi see veel on ja miks ta siin on. Purskkaev on klaasist ja graniidist ning just klaasist osa on pilkupüüdev – asümmeetrilised klaasist lehed üksteise kõrval justkui mitte midagi kujutavalt. Ei ole seal ei vett sülgavat kala ega lohet. Aga Damian ütles, et see on Wrocławile lähimate mägede ehk Karkonosze profiil. Ahhaaa, seda teades, vaatasin purskkaevu uuesti ja no loomulikult on need mäed, väga ägedad mäed. Ja miks seda infot ometi netist kätte ei saa? Miks seda seal kohapeal kirjas ei ole? See teadmine teeb selle purskkaevu kohe hoopis erilisemaks. Tahaks väga neid mägesid ka suvises veemöllus näha.

Eelmise sajandi esimestel kümnenditel, tuli kellelgi huvitav idee rajada raekojaplatsile bensiinijaam. Mõeldud, tehtud! 1930. aastatel valmiski kahe jaamaga ja väikese ajalehekioskiga tankla. Jaam elas sõja üle ja see ka renoveeriti 1967. aastal. Damian ütles, et see oli nagu mingi nali, kellelgi autot ei olnud, aga raekojaplatsil laiutas bensiinijaam. 1974. aastal bensiinijaam lammutati.

Isegi, kui raekojaplatsist ja selle hoonetest peale II maailmasõda suurt midagi järgi polnud, jäid mõned hooned siiski püsti ja kas täitsa või üsna kahjustamata. Kaks kõrvutiolevat keskaegset elumaja, mis jäid täiesti kahjustamata, on nunnud, justkui täiesti miniatuursed ja kokku pressitud kivimajad. Nad omavahel ühendatud kivist kaarega, mille alt läbi kõndides jõuad kiriku õuele. See on tõesti hästi nunnu vaatepilt ja neid kahte püsti jäänud maja hakati kutsuma Hansuks ja Greteks. Nii on nad ka praegu tuntud.

Üks teine püsti jäänud maja on 1930. aastatel valminud linna esimene pilvelõhkuja, mis ehitati hoiukassaks ja kus ka tänapäeval asub Santander Pank. Damian peab seda ümbruskonna kõige koledamaks majaks ja naljaga pooleks ütles ta ka, et see maja oleks võinud küll sõjas otsa saada. Kui te Wroclawi raekojaplatsile satute, usun, et te tunnete selle kõrge ja halli maja ära (no panga silt on ka abiks).

Hansu ja Grete taga olev kirik on ka ise vaatamist väärt. Püha Elisabeti kirik on ehitatud 13. sajandil. 15. sajandil ehitati kirikule uus kõrgem torn ja see tegi kirikust ühe maailma kõrgeima hoone tol hetkel. Vaatamata kõigile Wrocławi Teise maailmasõja ajal saadud purustustele jäi kirik ideaalsesse seisukorda. Aga 1976. aastal põles kirik maani maha ja hiljem põles see veel korra. Kirik on aga uuesti üles ehitatud ja originaalkujule on lisatud mitmeid uusi väärtusi. Kiriku suurtel akendel olevad vitraažid kujutavad leeke, ikka selle sama põlengu meenutamiseks. Üks vitraaž on selline, et vaatad selle peale ja mõtled, et ahaaa, need on ilmselt väikesed tuhatükid põlengu meenutuseks. Aga kui sa hoolikalt vaatad või kui sa tead, siis sa näed, et need tuhatükid kujutatavad Johhannes Paulus II-st – selle hetke mälestuseks, kui ta kirikut külastas. Praegu on see kirik ka garnisonikirik.

Raekojaplats oli mõistagi vanal ajal turuplats, kus kõikvõimalikku kaupa tehti. Kohe raekojaplatsi kõrval on teine plats, mida nimetatakse tema kunagise kasutusala pärast ka praegu Soolaturuks. Tänapäeval on see tegelikult hoopis lilleturg. Soolaturul on lillemüüjate putkad reas ja räägitakse, et sealt saab lilli osta 24/7. Et mine kas või kell 3 öösel ja sa saad sealt lilli. Seda fakti me ise järgi ei kontrollinud, küll aga nägime, et ühel õhtul vähemalt üks  härra lillemüüja pani oma putka kinni. See muidugi ei kinnita ega lükka fakti ümber. Kõlab ju mõistlikult, et mitte kõik putkad ei tööta 24/7, vaid vahepeal ikkagi puhatakse ka, aga et mõni müügilett on alati lahti.

Üks huvitav koht on ka Jatki ehk lihaturg. See tähendab siis seda, et kunagi tegid seal oma tööd lihunikud ja müüdi liha. See koht asus linna servas ja seal läheduses sai loomi karjamaadel hoida, kuni keegi endale päriselt poolt siga või kahte kana tahtis. See on üks kitsuke tänav, peaaegu nagu käik ja tänava keskel jookseb renn, kus siis kunagi lihunikutöö jäägid voolasid. Meeldetuletuseks, mis paik see kunagi oli, on seal pronksist kuju "Tapaloomade mälestuseks". Kujud on elusuuruses loomadest ja neid loomi tekib sinna aegajalt juurde. Natuke võigas muidugi. Tänapäeval on see ümbrus kunstnike pärusmaa. Kogu Jatki tänav on galerii- ja kunstipoodide akendega palistatud.

Väga vaatamist väärt paik on ka Wrocławi ülikool. Ülikooli peahoone fassaad võtab sõnatuks nii jõe kui ka tänavapoolt vaadatuna. Wrocławi ülikooli hoone asub kohas, kus kunagi asus Sileesia vürstide loss. 1702. aastal kiitis keiser Leopold I heaks jesuiitide ülikooli loomise idee ning tema ja ta järeltulijad rahastasid hoone ehitamist. Projekt nägi ette, et ülikool saab olema kolme torniga 200 meetri pikkune hoone. Lõpuks ehitati ainult üks torn, plaanituist madalaim, matemaatika torn, ülejäänud jäid rahaliste probleemide tõttu ehitamata. Lisaks on peahoone "ainult" 171 meetrit pikk. Imetlesime seda maja juba esimesel õhtul ja käisime koertegagi hommikusi ringe ikka sealt ülikooli juurest läbi. Ülikoolimaja sees on ka üks erakordselt ilus saal, mida vaatamas käiakse. Meie kahjuks ei käinud, kuna oli pühade aeg ja lisaks pidi ka ülikooli sünnipäeva aeg olema ning külastamine seega raskendatud. Ülikooli peahoones on tänapäeval administratiivosa ehk ükski teaduskond otseselt seal ei asu ega õpi. Aga eriti uhke rüü sai ülikool nädalavahetusel enne Poola iseseisvuspäeva, mil üikoolisild pimeduses valgepunasesse mähkus. See kõik peegeldus jõevees ja ohhh, no vaadake ise fotosid!

Ülikooli ees on kunagise kunstiproffessori projekteeritud purskkaev. See kujutab meest, kes ei kanna midagi peale mõõga. Tema mõte oli see, et isegi kui sa kõik muu kaotad, kuni sul on sinu mõõk ja au, on kõik hästi. Selle mõõgaga on huvitav, tegelikult üsna veider lugu ka. Me käisime Meelisega laupäeva hommikul koertega ülikooli juures luusimas ja Meelis tegi sellest purskkaevust pilti ka. Pühapäeva hommikul käisime me ülikooli juures koos Damiani ja tuurikaaslastega. Damian ütles, et on kujunenud selline halb traditsioon, et absoluutselt igal nädalavahetusel murtakse ja varastatakse kuju mõõk ära. Ja kujutage ette, tõe poolest kujul ei olnud mõõka. Näitasime teistele eile hommikul tehtud mõõgaga fotot ja kõik olid umbes sama üllatunud kui meie.

Arutasime Meelisega, et kuidas see süsteem küll välja näeb. Rektoril on sahtlitäis mõõkasid ja igal esmaspäeval annab ta sealt sahtlist ühe mõõga majahoidjale, kes paneb kujule uuesti mõõga kätte? Mis materjalist see mõõk sel juhul on, et oleks kuidagi talutav, et see igal nädalavahetusel pihta pannakse? See mõõk peaks olema ka piisavalt hästi murtav, et kujul iga kord käsi ka küljest ära ei tuleks, kui vargapoisid jälle kohal on. Ja no kellele ikkagi see mõõga vargus pinget pakub? Mida nad nende mõõkadega teevad? Võimalik, et need on üliõpilased ise, kelle jaoks see on mingi challenge.

Selline sai seekordne jalutuskäik läbi Wrocławi. Nagu te ilmselt juba kahtlustate ei ole see aga sugugi kõik ja Wrocławi lood jätkuvad.