Wrocław - tagasi lemmik loomaaias

Me oleme Wrocławis korra varem käinud ka, aastal 2018, kui me veel Poolas ei elanud. Meil on sellest käigust üsna hägused mälupildid. Kindel on see, et me käisime Wrocławi loomaaias ja sellest on mul siiani nii säravad mälestused ning olen Wrocławi loomaaeda sellest ajast peale oma lemmikloomaaiaks pidanud. Loomaaia pärast me tookord üldse Wrocławisse läksimegi. Ilmselt tegime me seal linnas ikkagi midagi veel, aga detailid ei meenu. Mis aga meenub on jube palavus, kõikjal leviv prügihais ja täiesti ebaloogiline linnakorraldus. Me olime just tulnud Varssavist, mis oli sirge ja selge ning meeldis meile väga, aga Wrocław oli seal kõrval oma kõverate tänavate ja prügihaisuga nagu mingi käkk. Ma mäletan, et me kindlasti nägime paari Wrocławi päkapikku ja et me sõime ka oma elu esimesed pączekid just Wrocławis. Aga üldjoontes ei jätnud Wrocław meile kuigi head muljet ja arvasime peale seda esimest käiku, et loomaaeda tahaks küll veel minna, aga Wrocławisse me enam ilmselt siiski ei lähe.

Nüüd Poolas olles paistavad asjad teistmoodi. Oleme püüdnud uusi kohti avastada neile lähemale jõudes ja mitte lihtsalt läbi tormates. Ja nii sai ka Wrocław juba ammu ootenimekirja, et kui avaneb võimalus, siis läheme sinna ka. Juba ööhakul ja pimeduses Wrocławi sisse sõites nägin ma linnavaateid, mis ei käinud kokku minu mälestuste ja kujutluspildiga sellest kohast. Ilus oli. Sõitsime, kes teab mitmest sillast üle ja nägime hunnituid vanaaegseid maitsekalt valgustatud fassaadidega hooneid vees peegeldumas. Wrocławi läbib Odra jõgi ning selle ohtrad lisajõed ja kanalid. Wrocław on tõeline sildade linn. Isegi meie majutuskoht asus saarel ja ka saari on Wroclawis mitmeid.

Esimene käik laupäeva hommikul viis meid taaskord loomaaeda. Me oleme teoorias juba üsna tugevad ja teame, et igal pool ja igal ajal võivad massid olla ning tark on kõik ette osta ja ette broneerida, aga no praktikas saame sageli sellega ikka vastu pükse. Me küll mõtlesime sellele, aga ei ostnud pileteid ette, sest peale jäi arvamus, et kui on neli vaba päeva ja aega asju teha, siis kes see ikka laupäeva hommikul loomaaeda läheb. No nagu selgus, siis kõik läksid. Laupäeva hommikul vara olid loomaaia piletikassades pikad sabad. Noh, järjekordadega pole hullu, seisad ära ja korras, aga see, kui iga looma juures, igas vahekäigus ja üleüldse igal pool on kaugelt rohkem rahvast, kui isegi Poola eluga harjunud eestlane taluda tahaks, on küll häiriv ja tegelikult ka elamust rikkuv. Ma muidugi mõistan, et massid rikuvad su elamust täpselt nii palju, kui sa ise lased rikkuda. Ja nii me siis püüdsimegi ennast rahvahulkadest mitte häirida lasta ja ikkagi võimalikult palju nautida.

Wroclawi loomaaed on asutatud 1865. aastal ja see on Poola vanim loomaaed. Loomaaias on tänini kasutusel mitmeid silmnähtavalt vanu hooneid ja need pärinevadki reaalselt loomaia esimestest kümnenditest. Oma pika ajaloo jooksul on loomaaed kaks perioodi ka suletud olnud. Peale I maailmasõda 1921-1926 oli loomaaed suletud Saksa riigi ja linna vaesumise tõttu. See osa tänasest Poolast oli tollal Saksamaa. Loomaaed oli suletud ka 1945-1948 Wrocławi piiramise ja loomade likvideerimise tõttu.

Loomaaed ehitati algselt linnast välja, aga tänapäeval on linn ennast juba ümber loomaia kasvatanud. Loomaaia avamise ajal oli vaatamiseks väljas 189 looma. Suure osa loomadest annetasid inimesed ise. Kui loomaaed tulu hakkas teenima, said nad loomaaiale loomi ka osta.10 aastat peale avamist oli loomaaias juba 800 looma. Algusaastate kõige väärtuslikum ost oli India elevant, mis soetati 1873. aastal tolleaegse 450 naela eest. See summa peaks praegusel ajal olema võrdne sadade tuhandete naeltega. Elevant, kes sai rahva valikul nimeks Theodor, sõidutati uhkelt läbi linna enne, kui ta oma uude koju loomaias jõudis. Elevandi ostmiseks koguti raha loteriiga ja elevant osteti Londonist.

Kuna elevandiostu loterii osutus vägagi populaarseks, tehti järgnevatel aastatel veel loteriisid näiteks tiigrite ja gepardite ostmiseks ning antiloopide jaoks. 1876. aastal hakkas loomaaed korraldama ka tänapäeva tsivilisatsioonist kaugel elavate hõimude etendusi. Kutsutud eksootiliste kogukondade esindajad demonstreerisid oma hõimude folkloori ja elustiili. Etendused olid väga populaarsed ja jätkusid kuni Esimese maailmasõjani. Just ühe sellise näituse päeval, kus osalesid beduiinid – 3. juulil 1904 – purustati loomaaia päevane külastatavuse rekord - 41 500 külastajat. See peaks olema siiani suurim loomaaia külastajate hulk päevas Poola ja Saksamaa loomaaedades. Korraldati ka eksootiliste loomade ajutisi näitusi liikidega, mis ei kuulunud loomaaia alaliste elanike hulka.

1894. aastal osteti Liverpoolist seni vähetuntud liigist isend, kes tõi loomaaeda hulga uusi külastajaid – gorilla. Emane gorilla Pussi elas Wrocławis seitse aastat, mis oli tolleaegsetes loomaaedades haruldane saavutus.

Kuni Esimese maailmasõjani kasvas loomaaia populaarsus pidevalt ja sellest tulenevalt tõusid ka tulud. Esimene maailmasõda ja selle järgsed aastad olid loomaaiale väga rasked – 90% loomadest suri nälga. See vallandas Wrocławi loomaaias tõsise finantskriisi ja kõik alles jäänud loomad oldi sunnitud müüma Saksamaa teistele loomaaedadele. Loomaaed suleti 1. aprillil 1921. Aga loomaaed ei läinud pankrotti ja selle direktor tegi kõik, et loomaaia saaks uuesti avada. Tema pingutused olid edukad ja 1927. aastal toodi Wrocławi rongidega 1850 looma, kes esindasid 480 liiki ning loomaaed taasavati 1. mail. 1927. aastal jõudis loomaaeda külastada 520 000 inimest. Uut loomaaeda laiendati 3 hektari võrra ja suure vaatamisväärsusena toodi sisse lamantiin, kes oli tol ajal Euroopa loomaaedade ainueksemplar.

Loomaaed kannatas taas, kui algas Teine maailmasõda, mille käigus hävisid paljud loomaaia hooned ja loomad. Paljud loomad surid pommitamise ajal, purunenud puuridest põgenedes, paviljonide küttesüsteemi hävimise tõttu ja majade purunenud akende tõttu. Suurte kiskjate ja elevantide ellujätmine oleks võinud nende põgenemise korral ohustada Saksa elanikkonda ja sõdureid, seega lasti nad võimude käsul maha.

Loomi hukkus veel ka pärast linna alistumist, sest nii Nõukogude Liidu kui ka kohalikud  rüüstajad otsisid loomaaiast liha. Mõned loomad viidi varjule Wrocławi lähedal asuvatesse küladesse nt jõehobu Lorbas ja lõvi Astor ning imekombel elasid nad sõja ja selle järgsed aastad üle. Kokku elas sõja üle 300 Wrocławi loomaaia isendit. 1945. aasta juunis loomaaed suleti ja loomad viidi Poznańi, Łódźi ja Krakówi loomaaedadesse, kust mõned pärast loomaaia taaskäivitamist Wrocławi tagasi pöördusid.

Aga kuni on eestvedajaid ja entusiaste, läheb kõik edasi. Loomaaed avati uuesti 18. juulil 1948. aastal 60 liigiga, keda esindas 150 looma. Seal hulgas olid ka 84 looma, kes olid varem Wrocławi loomaaias elanud. Loomakollektsioon ehitati uuesti peaaegu nullist üles, kahjustatud hooned renoveeriti ja 1956. aastal sai loomaaed endale hulga maad juurde. 1951. aastal avas loomaaed oma esimese akvaariumi 130 kalaliigiga. 1948. aastal registreeriti 300 000 külastajat ja 1954. aastal oli Wrocławi loomaaias maailma loomaaedade seas kõige suurem külastatavus.

Loomaia populaarsust kasvatas veelgi telesaade „Kaameraga loomade seas“, mida näidati riiklikus televisioonis alates 1971. aastast. 2007. aastast alates on loomaias tohutult moderniseeritud ja ehitatud. Avatud on palju uusi komplekse. Loomaaia pärl on 2024. aastal valminud Aafrikaarium. 2018. aastal külastas loomaaeda umbes 1,6 miljonit inimest. Praegusel ajal on see on Euroopa viies enimkülastatud loomaaed, mille päevane külastajate arv on rekordiline – 28 300. Ma tegelikult ei tea, mida see viimane number näitab, kas see on viimaste aastate rekordkülastatavusega üks päev või see on keskmine külastajate hulk päevas, aga pigem vist ikkagi see esimene variant. Praegu tegeleb loomaaed väga intensiivselt väljasuremisohus olevate liikide kaitsmise, säilitamise ja aretamisega. Wroclawi loomaaial on ette näidata mitmeid juhtumeid, kus mingi liigi ainus mitte vabas looduses sündinud järeltulija on ilmale tulnud just nende juures. See on hooliv, arenev ja hästi põnevate lahendustega loomaaed.

Kui me esimest korda Wroclawi loomaaeda külastasime, siis me käisime kogu loomaaia läbi, ja see on ikka suur loomaaed, ning viimasena jõudsime Aafrikaariumisse. Siis me saime aru, et sinna oleks me võinud palju varem jõuda, kuna see oli maailma kõige ägedam koht, mille täielikuks nautimiseks me tol hetkel peale kogu ülejäänud loomaaia läbi kolistamist tohutu kuuma käes juba üsna väsinud olime.

Ma olen muidu igas asjas ikka seda meelt, et kõige parem tuleb viimaseks jätta. No umbes nii, et kui taldrikul on kala, kartul ja salat, siis mina söön alustuseks alati salati ära, sest see meeldib mulle kõige vähem. Siis on kartuli ja seejärel kala kord. Ja minu enda tavadele täiesti vastupidiselt, ütlesin ma perele, et seekord läheme esimesena Aafrikaariumisse ja vaatame seal kõik ära, mis vaadata annab ja oleme seal nii kaua kui tahame ja alles siis läheme ülejäänud loomi vaatama.

Peale piletikadalipu läbimist läksimegi kohe Aafrikaariumisse ja no ainuüksi selle pärast tasub Wroclawi loomaaeda külastada ning soovitame sealt ka oma ringkäiku alustada. Aafrikaariumis oli muidugi tohutult rahvast, ikka häirivalt palju, ja seepärast me seal ikkagi seda vaatame-kõike-nii-kaua-kui-ise-tahame asja ei teinud. Vaatasime kõike nii palju, kui saime. Lisaks sellele, et Wroclawi loomaaed tundub väga loomasõbralik olevat, on see ka vägagi külastajatele orienteeritud. Nii palju erinevaid võimalusi nt loomade toitmise jälgimiseks pole ma üheski teises loomaias näinud. Ma märkisin juba kodus endale üles vaid mõned ajad kogu sellest listist, et mis kell ja kus on mingite loomade söögiaeg, mis meid huvitada võiks. Aafrikaariumis oligi näiteks jõehobude toitmine parajasti käimas, kui me kohale lippasime. Üldplaanis olid asjad samamoodi nagu ma suve lõpul Łódźi loomaaia elevantide vannist kirjutasin – oli aken, kust sai vaadata jõehobude basseinis vee alla ja veidike ka vee peale ning akna ees oli tohutu tropp inimesi, kes nina vastu klaasi panid ja ei mõelnud üldse, kas keegi nende tagant tahab ka äkki midagi näha. Kusjuures, kuna söötmine juba käis, kui me jõudsime, siis olid osad inimesed vist juba ka ära läinud jõehobude juurest, sest kuidagi saime me ennast ikkagi teiste selja taga astmete peale suruda ja nägime ka natuke. Kui inimesi veelgi vähemaks läks, nägime rohkemgi. Aga no see oli taaskord suurepärane elamus vaadata, kuidas veerand vees hulpivast kõrvitsat nunnu jõehobu tohutute lõugade vahele kaob.

Aafrikaarium koosneb mitmest erinevast osast ja igaüks on omanäoliselt põnev. Näiteks saab mustadesse aukudesse piiluda ja kõrbe ööloomi otsida. No tegelikult sa vaatad lihtsalt mustavasse pimedusse ning õhku jääb küsimus, kas sa ikka nägid seal kedagi või oli see sinu ettekujutus? Aga meile tüdrukutega ikkagi tundus, et me nägime kõrberebast oma kõige mõnusamat und magamas. Ja kuna meile kõigile nii tundus, siis ta ilmselt ikkagi oli päriselt ka seal.

Aga veel ägedamad kui kõik need toredad Aafrika suuremad ja väiksemad loomad kokku on Aafrikaariumi akvaariumid. Seal on nii tohutult suured akvaariumid, ma mäletan neid juba eelmisest külastusest, et sa võidki sinna istuma ja vaatama jääda. Kes seal siis ujuvad? Haid ja raid, suured merekilpkonnad ning hulganisti kalu, kellele ma tegelikult peast ei oska nime anda, aga kelle kohta saab akvaariumite juures siltidelt lugeda. Täiesti omaette bassein ja omaette maailm on lamantiinidel, kes on Aafrika meriveised. Kes neid näinud pole, siis ette kujutamisel võib abi olla kirjeldusest – erakordselt pontsakad aeglase ja sujuva liikumisega suured hülgelaadsed isendid. Nende juurde sattusime me kuidagi publikuvaesel ajal ja seega saimegi seal lihtsalt istuda ning vaadata, kuidas nad ringi ujuvad ja igat pidi ümber oma telje pöörlevad.

Meie seekordsed üldised lemmikud ootasid meid ka basseinis. Päeva naelaks osutusid pingviinid, kellel oli sügav bassein, mida sai ka vee alt jälgida. Pingviinidel oli parajasti mingi oluline missioon täita, sest nad ujusid kõik koos parves siia ja sinna, ringi ja tagasi ning jälle  siia ja sinna. Sellist asja olen ma varem ainult „Pingviinipoeg Lolo“ multikas näinud. Pingviinid on igas loomaias nunnud, aga seekord olid nad kohe erakordselt vaatamist väärt. Ilmselt me muidugi sattusime mingil eriti hästi valitud hetkel nende juurde, sest kui meil ülejäänud loomaaias tiir tehtud sai, käisime me õhtuhakul veel uuesti Aafrikaariumist läbi, et väiksema rahvahulgaga oma lemmikkohti veel uuesti vaadata. Siis ei olnud mitte ühtegi pingviini ujumas, vaid kõik olid maa peal, kas uinakut tegemas või niisama päevitamas.

Otse loomulikult pidime me kohal olema ka kapibaarade toitmisel. Meil oli küll meeles natuke nukker mälestus Łódźi loomaaiast, kus üks ablas kapibaara sõi üksinda kasti täie toitu ära ja teised kaks vaatasid seda nukralt pealt. Aga Wroclawis oli teistmoodi. Seal oli üksteise kõrval kaks kapipaarade ala, kus ühes oli, kujutage ette, ema kahe beebiga ja teises olid kaks suurt kapibaarat, eeldame et siis äkki isased. Talitaja istus koos kapibaaradega ja silitas neid ning andis neile ka käest süüa. Keegi ei söönud kellegi eest midagi ära. Mõlemad beebid pidid kõige pealt ühe pika kurgi ära sööma, alles siis tohtisid kastist muid paremaid palakesi ka võtta. See oli ka nii armas, kuidas loodus ja inimene niimoodi harmooniliselt koos olid.

Muidugi läks meil loomaaias erinevaid väga vahvaid loomi uudistades terve päev ära ja nendime suure rõõmuga, et Wroclawi loomaaed oli täpselt nii äge nagu me seda mäletasime ja see on endiselt kõige toredam loomaaed, kus ma käinud olen. Soovitame soojalt külastada ja ärge unustage, alustage Aafrikaariumist.