Katedraalide saar ja pettumust valmistavad laternad

Katedraalide saar on Wrocławi vanim osa ja kunagi oli see tõe poolest saar. Vana Odra jõesäng kaeti 19. sajandil kinni, ühendades seeläbi Katedraalisaare Wrocławi mandriosaga. Jõeharud on küll vahepeal teisiti suunatud ja seega tänapäeval, ei ole saar enam saar, aga tuntakse seda endiselt Katedraalide saarena. Esimesed ehitised Katedraali saarel püstitati 10. sajandil Piasti dünastia poolt ja need olid valmistatud puidust. Algselt täitis saar kindluse ülesannet. Esimene tugevast materjalist hoone saarel oli Püha Martini kabel, mille ehitasid arvatavasti 11. sajandi alguses benediktiini mungad. Katedraalide saarele hakkasid järjest ja järjest uued religioossed hooned tekkima, sest Gniezno kongressil aastal 1000 otsustati luua Wrocławi piiskopkond.

1315. aastal müüdi Katedraalide saar kogu täiega kirikule. Kuna saar ei olnud enam ilmaliku jurisdiktsiooni all, kasutasid Wrocławis seadust rikkunud isikud seda sageli varjupaigana. Huvitav märk saare eristaatusest oli seal kehtiv peakatete kandmise keeld meestele, mis laienes isegi kuninglikule perekonnale. Aastatel 1503–1538 oli Mikolaj Kopernik Katedraalisaarel Püha Risti kollegiaalse kapiitli kanoonik.

Tänapäeval on Katedraalide saarel kuus katoliku kirikut ja kuna me käisime sellest mööda, siis tean, et seal on ka vähemalt üks õigeusu kirik, mis on ukrainlastele orienteeritud. Katedraalide saar püüabki juba kaugelt pilke oma ohtrate kirikutornidega. Ega peale vaadates väga hästi aru ei saagi, milline neist kirikutest see kõige tähtsam on, aga no aimata võib ja see aimdus on ka õige. Kõige tähtsam on Ristija Johannese peakatedraal, mida kutsutakse ka lihtsalt Wrocławi katedraaliks. Seda katedraali nimetatakse ka kõigi Sileesia kirikute emaks. Aja jooksul on katedraali korduvalt laiendatud ja ümber ehitatud ning muidugi on see põlenud ja sõdades kannatanud.

Tänaseks on katedraal muidugi ammu uuesti üles ehitatud ja näeb nii väljast kui seest uhke välja. Kõik, mis katedraali sees, on tõe poolest vana ja tegu on originaalesemetega, aga need ei pärine sellest katedraalist. Kõik uhked asjad on kokku toodud teistest kirikutest. Tõsi, on siiski üks originaalese, mida käiakse uudistamas ja mis ongi algusest peale just selle katedraali oma olnud. See on katedraali kooriruumis olev hõbedane altar. Sellega on huvitav lugu ka, et altari annetas peapiiskop Andreas Jerin, kes ühtlasi hoolitses oma annetusega selle eest, et tema mälestus ei kustuks. Tema kujutis on figuuride seas ühel altarimaalil. Tema nägu on näha ka altaril oleval medaljonil ja kooriruumi büstil.

Katedraalide saar on tänapäeval nagu väike Vatikan, sest kogu saare kinnisvara on katoliku kiriku oma. Ka piiskopi residents asub Katedraalide saarel. Tahaks öelda, et ehk mitte suurem vaatamisväärsus kui peakatedraal, aga võibolla siiski, on Katedraalide saare laternasüütaja. Tema on üks musta keebi, kaabu ja pika ridvaga härra, kes iga päev päikese loojangul süütab ~200 saare gaasilaternat ja kustutab need ka päikesetõusul jälle ära. See ei ole turistiatraktsioon, see on tema töö. Või nii ma vähemasti lugesin. Paljud inimesed netis uurisid, kas temaga saab selfiet ka teha ja vastused olid alati sellised, et kas teile endale meeldiks, kui te teete oma tööd, aga inimesed tulevad teid koguaeg tülitama. Ka on neti avarustes üsna salapäraseks jäetud see, kust laternasüütaja täpselt oma igapäevast ringi alustab. Kirjas on, et enamasti oodatakse teda katedraali juures või et kui päikeseloojangul katedraali ümbruses luusida, võib teda näha. No meie igatahes tahtsime teda näha, mitte tülitada, aga vaikselt jälitada ning kogu selle 200-laternalise ringi kaasa teha. Damian, meie Wrocławi giid ütles, et ega see laterna süütamine päris kella pealt ka ei käi. Et kui vahel on näiteks Śląsk Wrocławi jalgpallimatš, siis võivad laternad ka palju varem või hiljem süttida. Igal juhul tundus see kõik hirmus salapärane ja põnev.

Meie läksime laternasüütajat otsima päeval, kui me teadsime, et jalkamatši ei ole. Vaatasime päikese loojumise aega ja läksime veel tublisti enne seda katedraali juurde. Oleks ju nii kurb, kui sul on see üks võimalus seda arhailist imet näha ja sa pole õigel ajal kohal. Ehkki me olime kohal nii 45 minutit enne oletatavat ringkäigu algust, oli niisama hängivat rahvast katedraali ees juba tublisti. Meile tundus, et vaevalt, et nad seal niisama hängivad, ju ikka ootavad laternasüütajat ja sulandusime hängijate sekka. Näiliselt rahulikult oodates, käisid silmad tegelikult koguaeg ümbruses ringi, et tabada, kas kuskilt võib laternasüütaja välja jalutada.

Ja lõpuks peale pikka ärevat ootamist ta tuligi ning nägi välja umbes selline nagu ma ootasin. Ta süütas oma ridvaga ühe gaasilaterna katedraali ees ja tuiskas siis edasi. Minu üllatuseks järgnes talle küll kamp huvilisi, aga sugugi mitte suurem osa katedraali juures hängijatest. Enamik sai vist oma vaatemängu ja ilusa foto juba esimese laterna juures kätte. Aga meie tormasime laternasüütajale järgi ise muudkui pilte klõpsutades, et selles hämaruses ja inimeste segadikus lõpuks kas või üks ilus foto saada. Laternasüütaja pööras katedraali kõrval asuvale tänavale ja süütas seal paar laternat. Siis astusid esimesed julged ligi ja uurisid, kas saaks koos pilti teha. Minu imestuseks sai küll. Siis läksid veel ühed ja veel järgmised. Peale pildistamist läks laternasüütaja edasi ning pani veel paar laternat põlema. Iga laterna juures võttis ta juba poosi sisse ning paar fänni tegi temaga koos pilti. Ja siis nii umbes kuuenda laterna juures ta kutsus ise, et kes tahab veel pilti teha ja inimesed tahtsid ja tegid ja siis enam keegi ei tahtnud. Meie ei teinud pilti, sest see tundus mulle nii imelik. Mees pidi ju oma tööd tegema ja suurem osa teest oli veel ees. Aga võta näpust, siis ta ütles aitäh, lehvitas ja lippas nurga taha. Eeee, olime üllatunud. Igaks juhuks läksime talle nurga taha järgi ka. Tal oli seal nurga taga auto, kuhu ta oma gaasiballooni ja ridva pani. Etendus oli läbi.

Vat selle üle olime me ikka päris hämmastunud. Kui see polnud pelgalt turistiatraktsioon, mis see siis oli? Kuhu jäid ülejäänud 194 laternat? Kuhu jäi maagia, vana aja õhustik ja mees tegemas oma igapäevast tööd? Mis asi see üldse oli? Kas tal oli kuskile kiire? Aga kuidagi olid vahepeal ilma laternasüütaja abita süttinud ka kõik ülejäänud Katedraalide saare laternad. Ühesõnaga meie olime pettunud, kogu salapära ja kuvand olid valeks osutunud. Loomulikult, kui teil aega juhtub olema, siis minge kiigake teda korra ikka, kas või silmanurgast Katedraali juures, aga jälitada pole mõtet.

Mul on ikka veel nii hea mälestus sellest, kui me kohtusime laternasüütajaga Taanis Ribes. Tema oligi juba välja kuulutatud kui turistiatraktsioon endiste aegade mälestuseks ja ta tegi oma kostüümi ja atribuutikaga hilisõhtul Ribe vanalinnas tuuri. Kõndis maja juurest maja juurde, laulis nagu laternasüütajad kunagi laulsid, ja rääkis lugusid. See oli äge, see oli maagiline ja natuke õudne ka. See oli midagi, mida ma siiani nagu mingit head muinasjuttu mäletan. Aga vot see Wrocławi laternasüütaja, hmh.

Wrocławis on mitmeid saari veel ja kokku tervelt 120 silda. Iga sild on omanäoline ja vaatamist väärt. Vaatamata meie kunagisele kogemusele, oli seekordne Wrocław imeilus ja avastamist väärt. Oleks tahtnud seal palju kauem olla. Meil jäi tegelikult palju olulisi kohti külastamata, ägab no kõike ei jõua kunagi. Jõgi, Oder, on Wrocławi elusoon. Keegi küsis ekskursioonil, kas jões saab ujumas ka käia. Damian vastas, et oo jaa, muidugi saab, ühe korra.

Igal juhul kõigi meie armastatud linnade hulka on lisandunud Wrocław – Poola Veneetsia, Sileesia pärl ja minda kõike veel. Vahel tuleb siiski kohtadele teine võimalus anda.