Kõige pöörasem jõuluseiklus

Doroszko jõuluehete tehase avastasin ma täiesti juhuslikult. Mul on viimasel ajal kombeks saanud, et kui me kusagile minemas oleme, siis ma lisaks muudele allikatele, vaatan info kogumiseks ka Google mapsi läbi. Lihtsalt teen mapsi lahti ja vaatan need kohad üle, mis kaardile märgitud on. Olen sealt vahel päris põnevaid kohti avastanud, mida mujalt ei leiagi. Ja mapsist ma Doroszko leidsingi. Neil on tegelikult oma koduleht ka ja seal on natuke infot ka, aga mingit reklaami, et tulge meile külla pole ma kusagil näinud. Igal juhul tundus see konsulaat ühtpidi, et äkki see on väga vahva ja teistpidi, et infot on nii kasinalt, äkki seda pole juba 10 aastat olemas, kui üldse kunagi on olnud.

Küll aga on kodulehel olemas broneerimisvõimalus, kus saab endale sobiva aja valida, et millal sa jõuluvana konsulaati külastada soovid. Ja sealt oli ka näha, et igaks kellaajaks võetakse kampa mitte rohkem kui 50 inimest ja neil tõesti oligi seal mõnele ajale näiteks 38 inimest registreerunud ehk siis kõik pidi justkui toimima. Ma küll natuke imestasin, et registreerimisel ei olnud võimalust valida, mis keeles tuuri ma sooviksin. Aga panin siis märkustesse, et võimalusel sooviksime inglise keelset külastust. Lugesin google’st arvustusi ka ja seal oli öeldud, et kohapeal räägitakse poola, inglise ja vene keelt. Ja lisaks mõtlesin ma, et eks vaatame ära, kui see on veider koht või me üldse midagi aru ei saa, siis me saame ju iga kell minema hiilida.

Laupäeva õhtul kontrollisin veel netist, et järgmiseks hommikuks oli 47 vaba kohta ehk registreerunud olime ainult meie kolm. Mhmh, siis ei saa ikka ära hiilida, kui tahtmine peaks tulema. No kannatame ära, kui imelik on, ja kui üleüldse midagi toimub. Ja ega me ju ei teadnud ka tegelikult, mis seal üldse toimuma hakkab. Kodulehel ei ole palju kirjas, aga on erinevad tegevused nagu nt jõuluehete tegemine, kirja kirjutamine, ekskursioon jõuluehete maailmas, klaasi puhumine jne jne jne. Liisbet küsis meilt, kas seda kõike saab tõesti teha? Mina ütlesin, et ei usu, et ilmselt on mingid tegevused valitud, mida tehakse või saab ise valida kindlate tegevuste seast. Ettenähtud aega oli kaks tundi ja no minule ei tundunud, et kõik mainitud tegevused sinna sisse mahuks.

Igal juhul olime me pühapäeva hommikul veidi enne õiget kellaaega Kętrzynis õige maja juures. See oli suur punastest tellistest maja ja nägi välja küll nagu tehas. Ja see, et seal on koguaeg jõulud, oli ka kohe selge. Maja ees olid jõuludekoratsioonid – kuused ja punastes kuubedes pillipuhujad. Me olime veidi ärevad ja kaalusime, kas võiks siiski põgeneda ja minna parem ning veeta päev järjekordsetes punkrites. Aga ei, kell sai üheksa ja me läksime õige ukse taha. Keegi meile vastu ei tulnud. Ukse peal oli silt, et lase kella või helista. Me lasime kella, ikka korralikult ja korduvalt. Midagi ei juhtunud. Meelis lõpuks helistas ja talle öeldi, et jaa jaa, tulge üles. Hmm, ahsoo. Uks oligi lahti ja me läksime sisse. Nüüd pidi tõde selguma, kas ees saab olema kaks vahvat tundi või kaks kohutavalt piinlikku tundi.

Sees oli kõik äärmiselt jõulune. Juba trepikojas olid seinad otsast otsani täis jõulupilte ja kaunistusi. Kohe sealsamas oligi trepp. Läksime ettevaatlikult korruse võrra üles poole. Kedagi ei olnud näha ega kuulda. Läksime veel ühe trepivahe üles. Kuulatasime jälle. Kõhe oli nagu oleks kusagil vales kohas, eksinud üüratusse jõulukoridori. Aga siis ta tuli – päkapikk nr 1, kes on jõuluvana kõige tähtsam abiline. See oli üks rõõmus vanahärra, kellel oli päkapiku kostüüm seljas ja seljapeal, kirjas ka „Elf nr 1“. Kohe sai selgeks, et pan räägib poola keelt ja vene keelt. Nohhh, mis seal ikka, saame hakkama, mõtlesime meie. Me oleme harjunud, et Poolas olles on asjad poola keeles ja me saame asjadest küll järjest paremini aru, aga osa juttu läheb tavaliselt ikka kaduma. Aga ei! Elf number üks ütles, et nii nagu jõuluvana isegi, räägib ka tema, kui jõuluvana kõige tähtsam abiline, otseloomulikult kõiki maailma keeli. Ta võttis välja oma mobiiltelefoni ja kasutas mingisugust sellist programmi, millest meie polnud teadlikud, aga mis tõenäoliselt oli mingi Google translate asi siiski. Päkapikk rääkis poola keeles ja kui ta vait jäi, siis telefon rääkis eesti keeles ta jutu edasi. Jah, niimoodi on tõesti võimalik kõiki maailma keeli osata. Ütleme nii, et me saime tõlkest ikkagi koguaeg aru ja niisama poola keelsest jutust saime ka enam vähem aru, aga vahepeal oli tõlge ikkagi absoluutselt naljakas ja veidi mööda ka.

Päkapikk küsis kohe Liisbeti nime ja kuna ta Liisbeti nimest hästi aru ei saanud, siis leppisime Elisabeti peale kokku. Ja sealt edasi algas iga lause: „Elisabet, …“. Alguses kutsus päkapikk meid laua taha istuma ja rääkis natuke, et mis plaanis on ja et tema ongi selline jutumees ja tööd ei tee ja tööd hakkame jõuluvana heaks hoopis meie tegema. Ilmselt tuleks vahepeal kirjeldada ka seda suurt tuba, kus me olime. Me Meelisega tõmbasime vahepeal paralleele, et kogu see maja seal meenutas kõigest, mida me näinud oleme, kõige rohkem seda mänguasjapoodi filmist „Üksinda kodus 2“ ehk see New Yorgi osa. Mäletate küll, seal oli mänguasjapood, mille omanik oli hallipäine härra ja pood oli otsast otsani mänguasju ja jõulukraami täis. Vot umbes täpselt sellises kohas me olimegi. Nii palju, kui mahtus, rippusid laes ja seintel jõuluehted. Seintes olid aknakujulised ja klaasidaga kaetud orvad, kus olid jõuluehted temaatiliselt välja pandud nt Londonis popid ehted, Norras popid, New Yorgis popid jne. Ka oli tehtud nt veealune riik kõikidest temaatilistest ehetest, mida nad aastate jooksul tootnud on, ja lindude eri ja Aafrika loomade eri jne jne jne. Neid temaatilisi väljapanekuid oli palju ja need olid tõeliselt huvitavad, aga meile ei antud väga palju aega nendega tutvuda. Ühe laua peal oli hunnik kaste, millest igaühe sees oli hiiglaslik punane valge ornamendiga jõuluehe. Sellised ehted olid minemas Stockholmi ja neid oli tervelt 3000 tellitud. Üleüldse, kui tellimustest juttu oli, siis tundus, et valdavalt lähevadki suuremad tellimused Skandinaaviasse.

Hästi huvitav ja erakordselt ilusa tulemusega projekt oli Norra erinevate kirikute piltidega suured jõulumunad. Need pildid joonistati ehetele raamatust fotode järgi käsitsi. Igal ehtel oli ka kiri peal, et mis kirikuga täpselt tegu on. Küsisime ise ka natuke eluolu kohta. Firma ise oli loodud aastal 1992. Kunagi töötas seal 60 inimest ja praegu töötab 15. Kõik oma ehted teevad nad käsitsi. Tegelikult seal majas nad puhuvad klaasi ja pakivad ehteid. Lisaks on seal ehete pood ja jõuluvana konsulaat. Need naised, kes ehetele peale maalivad, töötavad kõik kodus.

Kui nüüd selle ruumi juurde tagasi minna, siis lisaks ehetele oli seal ka erinevaid tulesid ja vilesid ja mänguasju täiesti üle pea. Päkapikk ise oli ka nendest asjadest üsna vaimustuses. Ikka ja jälle ütles ta, Elisabet, tule vaata, ja siis ta vajutas kusagilt mingit nuppu ja miski hakkaks liikuma või laulma või plinkima vmt. Ja siis ütles päkapikk veel pidevalt, et isa, tule tee Elisabetist pilti. No isa tegi siis Elisabetist päris palju pilti :D. Veel olid seal toas mitu lauda, mis olid ilmselgelt meisterdamise lauad, kuna laudadel oli näha erinevaid klaasist kujukesi ja värve ja pintsleid ja muud kraami. Lisaks oli ka põrandal sädelust ja ka klaasikillukesi, samuti oli klaasikilde laudadel. Meil on Meelisega kombeks, et kui midagi on veidrat, imestamapanevat või naljakat, aga naerda ei saa, siis me vaatame üksteisele otsa sellise „jah, ma mõtlen sama“ pilguga. Oi, te ei kujuta ette ka, kui palju me selle kahe tunni jooksul neid pilke vahetasime.

Ja siis me hakkasimegi klaasi puhuma ja ehteid värvima. Päkapikul oli laua juures kaks erinevat, hmm, ma nimetaks gaasipõletiks neid. Igal juhul need töötasid gaasiga ja neil käis suur leek välja. Puhusime erinevaid toorikuid. Üks oli väiksem toorik, mis oli laiema ovaalse otsaga ja ta küljes oli klaasist peenike toru. Seda laia otsa põletati leegis seni, kuni see ikka päris vedelaks läks ning siis pandi vormi vahele ja puhuti sealt torust ning siis sai ehe vastavalt vormile näiteks südame kuju. Olid ka suuremad ja juba pallikujulised toorikud, millel oli samuti toru otsas. Nendega toimetati niimoodi, et lasti üks koht muna peal leegiga pehmeks ja siis puhuti ja tehti muna peale muhk või tõmmati õhku sisse ja tehti hoopis lohk. Niimoodi sai näiteks karu päid teha ja öökulle. Ja siis me ka värvisime neid südameid, karupäid ja öökulle. Mõned klaasist toorikud prõksasid leegi käes pauguga katki ja klaasikillud lendasid lauale. Sellest polnud midagi. Keegi ei kandnud kaitseprille ega muid kaitsevahendeid ja kellelegi ei öeldud, et kuule, ära seal leegi ees seisa. Peamiselt toimetas Liisbet, aga meie Meelisega saime ka kõike proovida.

Ja siis helises päkapiku telefon ja tuli veel üks perekond. Nemad olid Lätist ja neid võeti samamoodi vastu, kui meid ennist, ja telefon hakkas nüüd teises keeles rääkima. Selgus, et leedu keeles ja mitte läti keeles. See perekond tundus ruumi ja toimuva üle üsna hämmastunud olevat nagu meiegi ja neil olid umbes samasugused näod peas nagu meie sisemised näod väliste kivinägude all olid. Lätlased ütlesid, et neil pole ikkagi aega nii pikalt ekskursioonile ja töötuppa jääda, et nemad tahaks lihtsalt alt poest midagi osta. Siis juhtus kogu külastuse kõige kummalisem hetk. Päkapikk läks lätlastega paar korrust allpool olevasse poodi ja jättis meid sinna ihuüksinda koos leegiheitja ja hunniku klaasiga ning ütles, et tehke rahulikult mõmmisid. Meie? Ilma igasuguse järelevalveta? Puhume omapead klaasi??? Kas see pole juba liiga hull?

Jäimegi omapead. Vaatasime üksteisele suurte silmadega otsa ja no Meelis siis istus ja hakkas klaasist mõmmit välja meelitama. Ma vaatasin alguses ärevalt kõrval. Tal lõi ikkagi mitu toorikut puruks ka ja klaasi lendas, aga kui tundus, et asi hakkab enam vähem tema kontrolli alla saama, siis läksin koos Liisbetiga ehteid värvima. No me värvisime ja tegime mõmmisid ja puhusime südameid ning siis vaatasime niisama ringi. Uudistasime uuesti üle kõik ehted, mida me esimese hooga vaadata polnud jõudnud ja siis ühel hetkel tuli päkapikk igatahes tagasi ja tegi meile ekskursiooni veel teistes tubades ja teistel korrustel. Mõni aeg nautisime seda läti keeles. Proovisime selgitada, et äkki saaks jälle eesti keeles kuulata, e t me ei mõista läti keelt üldse, aga selle väikese asjaga aega oli. Edasi ootasid veel erinevad ehete väljapanekud ja mänguasjad ja tuututavad rongid, lendlevad lumehelbed ja laulvad kassid. Ja koguaeg käis selle kõige ette „Elisabet, tule! Elisabet, vaata!“. Me tegime veel ehteid. Seekord sellisel templimeetodil ja panime palli sisse ka vahtplasti tükikesi. Ja siis me võtsime üleüldse kõik omatehtud ehted ja viimistlesime need ära ehk siis lõikasime torud maha ja panime ehteklõpsud toruauke katma ning pakkisime ehted ilusasti karpidesse. Ahjaaa, jäi mainimata, et sellal, kui meie teistes ruumides ekskursioonitasime, põles esimeses ruumis suur leegiheitja korraliku leegiga omaette. Me olime jälle üsna imestunud, aga arvasime, et äkki see on nagu küttekeha ja jäeti põlema ruumi soojendamiseks. Aga no ka sel juhul…..

Liisbet kirjutas ka jõuluvanale kirja. Päkapikk lasi sel ajal, minu meelest diivanil silma looja. No tegime veel Elisabetist siin ja seal pilti ja meie aeg hakkaski läbi saama. Võtsime kõik oma ehtekarbid kaasa ja läksime alla poodi. Meil oli kindel plaan sealt ka midagi mälestuseks ja koha toetamiseks osta, aga oi, kui keeruline seda ühte asja sealt välja oli valida. Lõpuks võtsime ühe suure ja punase valgete kaunistustega muna, millel oli lisaks mustrile peal ka linna nimi, kus me parajasti viibisime. Ja no Liisbet ei saanud lahkuda ilma labubu kujulise ehteta. Päkapikk lükkas meid poodi ja enne kui meil silmad kogu kirjususest ja hiilgusest jälle seletama hakkasid, oli ta juba läinud ja kuulda oli, et ta võttis juba uut seltskonda vastu, keda hääle järgi oli oluliselt rohkem kui kolm. Oleks talle ikkagi tahtnud aitäh ka öelda ja seda, et meile tegelikult väga meeldis ja imestame, et ta ainult meie kolme peale võttis vaevaks sellist energiat ja aega panna. Ja me muidugi ei oleks öelnud, aga mõtlesime siiski, et see oli üks täiesti pöörane kogemus.

Ja meie Masuuria nädalavahetus oligi peaaegu läbi. Ma arvan, et see jõuluhullus oli lõpetuseks päris vahva ja niimoodi ei olnud ka kõik, mida nädalavahetusest meenutada, ainult Hitleriga seotud. Tagasiteel põikasime veel läbi päris ehtsast tšehhi pubist Olsztynis ja saimegi üle pika aja jälle pesuehtsat juustušnitslit, küüslaugusuppi ja guljašši saiaklimpidega süüa. Masuurias käik oli üks igati väärt käik.