Wisłoujście kindlus

Olime Meelisega mõnda aega hoidnud mõttes, et tahaksime millalgi minna ja uurida lähemalt Gdanskis asuvat Wisłoujście kindlust, mis alles hiljuti peale viimast renoveerimist uuesti avati. Wisłoujście - see on üks nendest minu jaoks eriti keerulistest sõnadest, mis ei taha kuidagi meelde jääda ja mida peab 10 korda eriti aeglaselt ütlema enne, kui õige häälduse kätte saad. Mul on mõnede sõnadega nii, et ma mäletan hästi kolme esimest tähte ja edasi on mingi keeruline udu, aga kui see udu mulle nt kirjapildis ette juhtub, siis ma tean, et see on see sõna. Üks selline sõna oli pikka aega selle tänava nimi, kus Liisbeti kool asub - Burzyńskiego, veel täpsemalt Zbigniewa Burzyńskiego. Mingil põhjusel oli see mulle keeruline, aga ma teadsin tänavanime algust - Bur, ja nii ma leidsin selle alati nt googlis üles, kui vaja oli. Praegu olen ma selle nime ammu omandanud ja ei mõista mis seal keerulist on. Nüüd on uus pähkel, mida pureda Wisłoujście :D.

Sobiv võimalus Wisłoujście kindluse külastamiseks tuli siis, kui Mehis oli meil viimast päeva külas, me tahtsime midagi ägedat teha ja Heli minek oli ühiselt maha hääletatud kauguse tõttu. Wisłoujście kindlus asub siinsamas ja tundus täiesti sobiv asendus olevat ning keegi meist polnud seal varem käinud.
Plaanisime küll pereüritust, aga esimene koolinädal oli nooremaid kõvasti väsitanud nii läksime me jälle nagu kolm musketäri - mina, Meelis ja Mehis.
Wisłoujście kindlus asub Martwa Wisla jõe kaldal. Sealt edasi mere poole jääb Westerplatte ja üle jõe on Uus Sadam. Mööda jõge ülesvoolu jäävad laevatehas ja vanalinn. Ehk siis kindlus on ka tänapäeval väga olulise ja ilusa  kohapeal, kuigi kunagi on ta sinna paigutatud hoopis navigatsiooni ja sõjanduse põhimõtteid järgides.
Kindlus ise oli meile silma hakanud just oma efektse väliskuju poolest. Kindluse siseosa on ümmargune, mida just tihti ei näe, ja pealtvaates paistavad bastionid nelja suunda sirutuvate noolte otstena. Just pealtvaates näeb see kõik ekstra äge välja. Kui teil tekkis küsimus, mis on kindlusel pistmist kasemattidega, siis mul endal oli ka selline küsimus, mis sai vastuse viis aastat tagasi Narvas.
Narva kindluses on ka kasematid ja neid saab vaatama ka minna. Arutasime enne Narva kasemattide külastust perega, et huvitav, kasematid, mis kasematte seal ikkagi näha saab, kuidas need säilinud on jne. Ekskursioon käis ja kasematte ei paistnud meie imestuseks kusagilt. Lõpuks õnneks maldas üks mitte meie peresse kuuluv kaashuviline giidilt küsida, et aga kus need kasematid siis on :D. Selgus tõde, et kasematt on suurtükkide laskmiseks mõeldud võlvruum, mis on oma ehituselt mõeldud iseseisvalt ja ilma lisaehitisteta vastu pidama tulistamisele ja pommitamisele. Ta ei ole iseseisev ehitus, vaid on tavaliselt näiteks bastioni osa. On ka kasematte, mis ei olnud mõeldud laskmiseks, vaid hoopis näiteks inimeste ja loomade varjamiseks ning toidumoona hoiustamiseks. Vot sellise teadmise saime me kunagi Narvast ja siiamaani ajab naeru peale, kui kusagil jälle kasematte kohtame.
Panen google mapsi väljalõike ka, et te ka näeks seda kindluse kuju pealtvaates.

Ostsime piletid ära, mis muideks olid tiba kallimad, kui oleks võinud olla, aga olles kogu kindluse läbi käinud ja kõik lood läbi lugenud, ma andisn selle piletihinna andeks. Neil on ägedad plaanid ja vaja arendusega jätkata ja selle jaoks pole mul kahju tiba rohkem maksta.
Pea kõik fotod, mis Wisłoujściest netis esimesena ette juhtuvad, on imeilusad ja nende kõigi peal on selles ilus oma osa helerohelisel murul. See kindlus asuks justkui keset jalgpalliväljakut, mida hoitakse suureks võistluseks ja kus keegi pole veel tallanud. Meie ootasime ka säravrohelist muru, aga seda polnud. Ilmselt oli see jalkavõistlus ära peetud ja muru peale seda hooletusse jäetud :D. Igatahes võttis meid vastu sügiseselt pruunikasroheline kergelt kuivanud muru. Aga tühja sest murust, läksime üle silla ja hakkasime avastama.  

Wisłoujście kindlus on tibake nagu lapitekk, sest kindluse erinevad osad on rajatud erineval ajal ja erinevas stiilis ning renoveeritud ja ümberehitatud vastavalt tolle hetke võimalustele. Uuesti üles on seda kindlust ehitatud ikka päris palju kordi. 
Kindluse keskel on torn, mis algselt ja juba tükkaega enne, kui sinna kindlus rajati, teenis tuletornina. Ja tuletornina oli ta kasutsues ka veel kindluse ajal. Ümber torni on kunagised ohvitseride eluruumid. Üle õue on bastionid, kasematid, ravelliinid, laod ja kõik muu, mis korralikku kindluse juurde käib.
Esimene puidust kindlus rajati ilmselt ristirüütlite ajal. Kindel on see, et puitkindlus põletati maha 1433. 1482. aastal ehitati tuletorn uuesti üles ja siis juba telliskividest. Aastate vältel kasvas torni ümber ka kindlus ning see toimis nii kaubandust kontrolliva kui ka sõjalise eelpostina. Loomulikult mängis kindlus olulist rolli pea kõigis läbi aegade  Gdanskis peetud lahingutes. Kindlusest on läbi käinud ja seda mingil hetkel enda omaks pidanud nii sakslased, rootslased, prantslased kui venelased.

Wisłoujście kindlust peetakse üheks Poola kõige silmapaistvamaks militaararhitektuuri näiteks. Aga mida meie seal siis nägime? Mis on kunagisest väga modernsest ja ägedast kantsist alles?
Kompleks ei ole tegelikult väga suur, aga sõltub muidugi, millega võrrelda. Ma võrdlen Malborkiga :D. Alustuseks tegime me tiiru kaitsevallide peal. Tatsasime mööda seda pruuni muru ja vaatasime igast ilmakaarest üle ääre, et mis sealt paistab. Nohhh, mõnest kandist oli ilusam vaatepilt ja teisest kandist polnud midagi vaadata. Suundusime torni sisse, seal oli küll vaadata. Kui te nüüd kujutate endale ette tavapärast tuletorni, kuus kitsas keerdtrepp algab alt pihta ja muudkui kulgeb kuni päris üles välja, siis see torn oli ikkagi midagi enamt kui tuletorn. Seal oli lai keerdtrepp ja iga natukese aja tagant tasandid, kust siis kunagi tulistada sai. Praegu olid seal üles seatud stendid kindluse ajalooga. Väga mõnus, astud mõned sammud trepist üles, ei jõua veel hingeldama hakata, kui juba ootab uus tasand koos järgmise laadungi põneva infoga. Väga positiivne oli see, et stendidel oli ka inglise keeles sama info, mis poola keeles. Ja ma pean ütlema, et ma tegelikult ei ole netist, vähemalt mitte inglise keeles, nii põhjalikku infot kindluse kohta leidnud, kui seal presenteeriti.
Kui me kõik pärast tõdesime, aga kohe alguses üksteisele ei öelnud, siis mõlgutasime me kõik algul mööda välisvalle konnates ja tiba räsitud kindlust vadates, mõtet, et hmmm, kas see koht ikka on midagi väärt, siis tornis sees olles hakkas iga sammuga tekkima tunne, et vist ikka on väärt. Kui me aga torni katusele jõudsime, oli kõigile selge, et jah, siia tasus tulla küll.

Katuselt oli väga suur osa Gdanskist näha, just see minu Gdansk, see osa, mida mina tunnen. Juba ainuüksi selle vaate pärast tasus kindluses käik kohe kindlasti ära. Ohkasime rahulolevalt, nautisime vaadet ja tegime pilte.
Ahjaa, ma olen täitsa mainimata jätnud, kuidas seekord rahvamassidega oli. Oli niimoodi, et rahvast igatahes oli, aga ei mingeid segavaid masse. Seega sai ka katusel rahulikult uudistada ja olla nii kaua, kui ise tahtsid. Vahepeal tuli küll viisakalt vaatesuunda vahetada, et ka teised saaksid näiteks laevatehase poole või vanalinna vaadata.
Peale torni vaatasime üle kunagised ohvitseride eluruumid. Enamus ruumidest olid tühjad, aga mõni oli ka sisustatud nii nagu see kunagi võis olla. Kindluses oli muuhulgas olnud näiteks ka oma pagarikoda.
Wisłoujście kindlusest oli peale II Maailmasõda ja sinna peale veel Nõukogude okupatsiooni ikka päris vähe alles. See on imetlusväärne, kui suur töö on tänaseks päevaks ära tehtud. Lisaks tuleb imetlemisel arvestada fakti, et korrastama ja ehitama ei hakatud kohe peale Poola vabanemist, vaid aastaid polnud kokkulepet, mida selle varemetes kindlusega üldse edasi peaks tegema ning seda renditi laoruumideks välja, just seda bastionide ja kasemattide osa ja hoovipinda, sain ma aru.
Nüüd on aga kindlus juba mõnda aega Gdanski Muuseumi osa ja arendustegevus käib. Saan aru, et kindlust arendatakse ja parandatakse võimaluste piires ning unistused on koguaeg olemas, et mida järgmisena ette võetakse. Praegu näiteks tegeleakse sellega, et saaks kindluse tornile jälle peale uhke gooti stiilis tipuosa, mis seal kunagi hiilgas ja pilke püüdis.

Aga muidugi käisime me kasemattides ka. Kaks neist olid külastuskõlblikuks tehtud. Siinsed kasematid olid kõrgete võlvlagedega avarad ja heledad ruumid, kus olid ka avad, nii, et võiks öelda, et päike paistus peaegu, et sisse. Ühte kasematti viisid ka rööpad, eks nad seal siis vedasid vagonettidega kahurikuule või midagi sellist, ma arvan.
Narva kasemattidest on mul meeles pimedus, kitsikus ja tilkuv vesi. See ei olnud kuidagi sarnane Wisłoujście kasemattidega. Kahed kasematid ja kaks täiesti erinevat kogemust.
Me jäime igatahes oma käiguga  Wisłoujście kindlusessse rahule ja soovitan sinna minna küll. Esteks juba ainuüksi katusevaate pärast. Teiseks sellepärast, et nad on vaevunud info ka inglise keeles välja panema ja see pole siin üldse tavaline ning kolmandaks sellepärast, et südamega arendatavaid kohti tuleb toetada :).

Samal päeval läksime me ja kondasime veel taaskord ringi laevatehases. Mulle see laevatehas ikka meeldib, see on kuidagi nii....Gdansk. Siis saime kokku trammiga kohale tulnud lastega ja käisime kõik koos Montownias söömas. See on see äge suur söögimaja, kus on palju erinevaid söögikohti koos ja millest ma juba varem kõnelenud olen. Liisbet sõi muidugi oma lemmikuid hiina pelmeene, mina ja Lisete võtsime rameni, Meelisel oli burgeri isu ja Mehis võttis hinkaalid ning Luise sõi mingit ekstra veidra väljanägemisega aasia magustoitu. Sellepärast see koht meile meeldibki, et seal saab igaüks süüa, mida ta ise tahab ja me ei pea ühisele kokkuleppele saama, kas täna on aasia või itaalia toidu või hoopis tükkis gruusia köögi päev.
Sellega sai ka Mehise seekordne Gdanskis käik läbi. Nii tore oli, et sa tulid, Mehis, meil oli väga äge nädal, aitähhhhh!!!! Kahju ainult, et need metssead nägemata jäid.