Mööda mereäärt
–
Päris pikk vahe on kirjutamisesse jäänud ja teemad, millest tahaks rääkida muudkui kogunevad märkmikulehele :D.
Aga jätkan ajast kuu alguses, kui minu vend Mehis oli meil külas ja me kondasime mööda mereäärt.
Aga jätkan ajast kuu alguses, kui minu vend Mehis oli meil külas ja me kondasime mööda mereäärt.
Kevadel, kui Mehis Poolas oli, jättis talle võibolla et kõige suurema mulje Sopot - kõige väiksem Trojmiasto kolmikõdedest. Ja nii käisime me muidugi Sopotis ka seekord - kondasime Monte Cassinol ja uitasime muulil. Kuna praegu on hooaeg, siis saab muulile ainult piletiga. Viimane pole õnneks kallis.
Ma olin ammu oodanud, et näha Sopoti suurt purskkaevu töös, sest mina olin Sopotis käinud siiani vaid hooaja väliselt ja purskkaev polnud kunagi töötanud. Mul on mingi purskkaevu kiiks, mulle meeldivad purskkaevud ja alati, kui kusagil kaugel mõni purskkaev paistab, ütlen ma, et lähme vaatame ikka lähemalt ka. See on nagu merekutse, ainult et see on purskkaevukutse :D
Võibolla te mõistate nüüd paremini seda peaaegu igatsust näha suurt purskkaevu kogu oma hiilguses. Ja seekord ta töötaski, aga...ausalt öeldes olen ma pettunud. Seal ei olnud midagi ägedat ega grandioosset. Ei mingeid kõrgele paiskuvaid risti-rästi ja eritasanditel jugasid, ei mingit vaatemängu. Ma olin nii pettunud, et ei teinud sellest isegi pilti. See, mida te siin blogis näete, on Meelise foto.
Äkki olid mul lihtsalt liiga suured ootused ja kujutlused? Ma ju mõtlesin ajale nii 100 aastat tagasi ja Grand hotellile ja kõigile neile kuulsustele, kes purskkaevu ümer jalutasid, see lihtsalt pidi olema ülimalt uhke purskkaev. Õhku jääb veel varaint, et võibolla olid mõned torud seekord katki või remondis või umbes või veel midagi muud ja me siiski ei näinud purskkaevu kogu tema hiilguses.
Mehis käis lastega Sopotis ujumas ka ja meie Meelisega jalutasime niisama ringi. Tegelikult oli see Sopotis käimise päev 2. september ehk see päev, kui hommikul oli uus kooliaasta alguse saanud. Kui mõnus on ikkagi veel septembris lühikeste riietega lihtsalt ringi jalutada, ujumas käia ja olemist nautida, mis siis, et homme on jälle koolipäev. Ja muidugi käisime me Sopotis söömas ka. Ikka selles samas kalakohas, mida me juba oma esimesel Sopotis käigul külastasime. Kõik oli ka seekord väga maitsev ja stiilne. Me oleme täiega need inimesed, kes olles mõne hea koha avastanud, jäävadki seal käima ja ei tihka teisi kohti proovida, sest äkki need pole nii head :D.
Ma olin ammu oodanud, et näha Sopoti suurt purskkaevu töös, sest mina olin Sopotis käinud siiani vaid hooaja väliselt ja purskkaev polnud kunagi töötanud. Mul on mingi purskkaevu kiiks, mulle meeldivad purskkaevud ja alati, kui kusagil kaugel mõni purskkaev paistab, ütlen ma, et lähme vaatame ikka lähemalt ka. See on nagu merekutse, ainult et see on purskkaevukutse :D
Võibolla te mõistate nüüd paremini seda peaaegu igatsust näha suurt purskkaevu kogu oma hiilguses. Ja seekord ta töötaski, aga...ausalt öeldes olen ma pettunud. Seal ei olnud midagi ägedat ega grandioosset. Ei mingeid kõrgele paiskuvaid risti-rästi ja eritasanditel jugasid, ei mingit vaatemängu. Ma olin nii pettunud, et ei teinud sellest isegi pilti. See, mida te siin blogis näete, on Meelise foto.
Äkki olid mul lihtsalt liiga suured ootused ja kujutlused? Ma ju mõtlesin ajale nii 100 aastat tagasi ja Grand hotellile ja kõigile neile kuulsustele, kes purskkaevu ümer jalutasid, see lihtsalt pidi olema ülimalt uhke purskkaev. Õhku jääb veel varaint, et võibolla olid mõned torud seekord katki või remondis või umbes või veel midagi muud ja me siiski ei näinud purskkaevu kogu tema hiilguses.
Mehis käis lastega Sopotis ujumas ka ja meie Meelisega jalutasime niisama ringi. Tegelikult oli see Sopotis käimise päev 2. september ehk see päev, kui hommikul oli uus kooliaasta alguse saanud. Kui mõnus on ikkagi veel septembris lühikeste riietega lihtsalt ringi jalutada, ujumas käia ja olemist nautida, mis siis, et homme on jälle koolipäev. Ja muidugi käisime me Sopotis söömas ka. Ikka selles samas kalakohas, mida me juba oma esimesel Sopotis käigul külastasime. Kõik oli ka seekord väga maitsev ja stiilne. Me oleme täiega need inimesed, kes olles mõne hea koha avastanud, jäävadki seal käima ja ei tihka teisi kohti proovida, sest äkki need pole nii head :D.
Ükspäev käisime me Mehisega kahekesi Gdynias. Gdynia on Trojmiasto kolmas linn või siis esimene, sõltub kustpoolt vaadata. Mulle tundub, et Gdynia jääb tihti, kas siis teenitult või teenimatult tähelepanuta. Turistid käivad peamiselt Gdanskis ja Sopotis, need on "must be" kohad. Gdyniasse jõuavad palju vähemad. Elan ju isegi juba üle aasta Poolas ja kui palju ma siis Gdynias käinud olen? Nüüd kolm korda.
Parkisime aga auto ära ja hakkasime Gdyniat avastama. Ega meil muud plaani polnudki, et hoiame silmad lahti ja läheme sinna, kuhu jalad viivad. Gdynia näib olevat nagu üks suur sadam. Tegelikult on Gdynias isegi mitu erneva otstarbega sadamat. Kui te mäletate mu varasematest lugudest, siis Gdynia hakkas arenema ainult sellepärast, et Gdanskist sai iseseisev vabalinn ja Poola kaotas ligipääsu Gdanski sadamale. Uus ja võimas sadam ehitati Gdyniasse ja kogu Gdynia linn ehitati sadama juurde enamvähem ühekorraga valmis. Gdynia on selles mõttes eriline linn, et ta on ühe korraga tervikuna planeeritud. Tavaliselt linnad arenevad ja kasvavad vaikselt suuremaks ja suuremaks, aga Gdynia sai suureks ühe korraga.
Jalutasime mööda kaid ja kohtasime poola kõige kuulsamat sõjalaeva, mis on ühtlasi ka maailma vanim säilinud hävitaja. "Błyskawica", mis tähendab välku, seisab Gdynias kai ääres ja tänapäeval on sellest saanud muuseumlaev, mida on võimalik külastada.
Parkisime aga auto ära ja hakkasime Gdyniat avastama. Ega meil muud plaani polnudki, et hoiame silmad lahti ja läheme sinna, kuhu jalad viivad. Gdynia näib olevat nagu üks suur sadam. Tegelikult on Gdynias isegi mitu erneva otstarbega sadamat. Kui te mäletate mu varasematest lugudest, siis Gdynia hakkas arenema ainult sellepärast, et Gdanskist sai iseseisev vabalinn ja Poola kaotas ligipääsu Gdanski sadamale. Uus ja võimas sadam ehitati Gdyniasse ja kogu Gdynia linn ehitati sadama juurde enamvähem ühekorraga valmis. Gdynia on selles mõttes eriline linn, et ta on ühe korraga tervikuna planeeritud. Tavaliselt linnad arenevad ja kasvavad vaikselt suuremaks ja suuremaks, aga Gdynia sai suureks ühe korraga.
Jalutasime mööda kaid ja kohtasime poola kõige kuulsamat sõjalaeva, mis on ühtlasi ka maailma vanim säilinud hävitaja. "Błyskawica", mis tähendab välku, seisab Gdynias kai ääres ja tänapäeval on sellest saanud muuseumlaev, mida on võimalik külastada.
"Błyskawica" võeti kasutusele 25. novembril 1937. Ta oli teine kahest Grom klassi hävitajast, mille ehitas Poola mereväele J. Samuel White Cowesist aastatel 1935–1937. Gromi klassi hävitajad olid II Maailmasõja kõige tugevamini relvastatud ja kiireimad laevad. "Błyskawica" üldpikkus on 114 meetrit.
Laevas olid kahurid, õhutõrjerelvad ja allvelaevade vastane süsteem. Laeva meeskonda kuulus 180 inimest ja ahvipärdik Betty.
II Maailmasõja ajal võitles "Błyskawica" pea kõikjal Euroopas. Ta läbis sõja ajal kokku 146 000 meremiili (270 000 km). Peale sõda kasutati "Błyskawica"t pikalt õppelaevana ja ta seilas mööda Euroopat ringi pardal toimetamas kadetid.
1967. aastal purunes õppuste ajal merel "Błyskawica" katlaruumis kõrgsurveaurutoru ning 7 meremeest sai surma. Pärast seda õnnetust jäi "Błyskawica" liikumisvõimetuks ja otsustati, et teda enam ei remondita. Mõnda aega teenis ta veel lihtsalt seisva õhutõrjelaevana ja alates maist 1976 on ta Gdynia Meremuuseumi eksponaat.
See on Poola mereväe ainus laev, mis on saanud Poola kõrgeima sõjalise autasu - Virtuti Militari.
Laevas olid kahurid, õhutõrjerelvad ja allvelaevade vastane süsteem. Laeva meeskonda kuulus 180 inimest ja ahvipärdik Betty.
II Maailmasõja ajal võitles "Błyskawica" pea kõikjal Euroopas. Ta läbis sõja ajal kokku 146 000 meremiili (270 000 km). Peale sõda kasutati "Błyskawica"t pikalt õppelaevana ja ta seilas mööda Euroopat ringi pardal toimetamas kadetid.
1967. aastal purunes õppuste ajal merel "Błyskawica" katlaruumis kõrgsurveaurutoru ning 7 meremeest sai surma. Pärast seda õnnetust jäi "Błyskawica" liikumisvõimetuks ja otsustati, et teda enam ei remondita. Mõnda aega teenis ta veel lihtsalt seisva õhutõrjelaevana ja alates maist 1976 on ta Gdynia Meremuuseumi eksponaat.
See on Poola mereväe ainus laev, mis on saanud Poola kõrgeima sõjalise autasu - Virtuti Militari.
Aga miks ma sellest laevast nii palju kirjutan? Kas mu on laevakiiks ka? :D Ei, laevakiiksu mul ei ole, aga mulle tegelikult meeldib vanade laevade ajalugu, et milliseid meresid nad kündsid, mida või keda vedasid ja mis neist sai. Väike laevakiiks on kindlasti Mehisel, kes on ise ka meremees ja kelle õhutusel ka meie "Błyskawica" peal ära käisime. Tekil oli palju relvastustust, millega sai nii vee peale kui vee alla tulistada. Laeva sisemuses sai käia eluruumides ja masinaruumides ja isegi katla sees. Niimoodi, kui Mehis koguaeg seletas, et ahhhaa, see on selleks ja too tolleks ning siin saab seda teha, aga tänapäeval on hoopis nii, oli päris huvitav ekskursioon. Mõned muuseumitoad olid laevas ka, kust sai lugeda ja vaadata nii
"Błyskawica" enda ajalugu kui väheke ka muud merendusajalugu.
Peale "Błyskawica"t jalutasime sihitult linnapeal ringi ja vaatasime maju, kujusid, tänavaid, inimesi ning üritasime Gdyniat tunnetada. Puhtjuslikult sattusime lõunatama ühte rameni kohta, mis osutus väga mõnusaks, vaikseks ja stiilipuhtaks söögikohaks. Kahvlit ega luskat seal külastajatele ei antudki, tuli hakkama saada suure puukulbi ja pulkadega. Aega läks, aga ära tegime ja no maitseelamus oli väga mõnus. Peale plaanitust tunduvalt pikemaks veninud lõunasööki (no ikka nende pulkade pärast :D), võtsime jalad selga ja lidusime tagasi auto juurde ning jõudsime minuti pealt makstud parkimisaja lõpuks. Kõik oli nagu plaanitud.
Nentisime Mehisega mõlemad, et ega me peale seda käiku ikka veel ei tunne, et me teame, mida see Gdynia endast kujutab. Ta tundub ikka veel nii avastamata.
Nentisime Mehisega mõlemad, et ega me peale seda käiku ikka veel ei tunne, et me teame, mida see Gdynia endast kujutab. Ta tundub ikka veel nii avastamata.
Põikasime läbi ka veel ühe siinse kandi vaatamisväärsuse juurest, milleks oli Orlowo muul. See on koht, mis jääb Gdynia Sopoti poolsesse äärde ja sellel muulil käib ka palju turiste. Muul on täna 180 meetrit pikk, ehkki ta on kunagi olnud ka 430 meetrit pikk. Peale II Maailmasõda hävitas torm muuli ja uuesti teda enam nii pikana ei ehitatud. Jah, muulilt avaneb kaunis vaade Orlowo pangale ja Sopoti poole. Jah, muul on ilus ja valge ja oli sel päeval ka inimmasside poolest rahulik. Rannas pingil istub Antoni Suchaneki kuju. Ta on poola kunstnik, kes armastas Orlowot, armstas merd ja on üks poola märkimisväärsemaid meremaalijaid.
Ta asus Gdyniasse elama peale sõda olles läbi käinud Auschwitzist ja elanud üle suure perekondliku tragöödia, kui tema sõjaväelasest õe pulmas arreteerisid sakslased kõik 300 pulmakülalist. Talle meeldis maalida Gdynia ülesehitamist ja hiljem merd. Ka tema kuju on parajasti mereääres maalimas. See kuju meeldis mulle, ta oli nii rahulik ja chill, lihtsalt istus mereääres ja maalis. AGA Orlowo jättis meile mõru maigu suhu. Seal oli kohutav parkimiskitsikus ja vabu kohti polnud ning kui mõni tekkis, siis sinna ikka hästi ei mahutunud. Iga auto hõivas poolteist kuni kaks parkimiskohta, kuna joonistatud parkimiskohad olid tõesti nii kitsad, et kui sa ennast seal joonte vahele pressid, siis sa lihtsalt autost välja ei mahu, isegi kaalujäälgijad ei mahu. Kokkuvõttes lõppes see ühe mõlgiga, mis oleks võinud olemata olla. Siit õpetussõnad, et kui te plaanite Orlowo muuli vatama minna, minge taksoga, või jala või jalgrattaga, aga mitte oma autoga.
Ta asus Gdyniasse elama peale sõda olles läbi käinud Auschwitzist ja elanud üle suure perekondliku tragöödia, kui tema sõjaväelasest õe pulmas arreteerisid sakslased kõik 300 pulmakülalist. Talle meeldis maalida Gdynia ülesehitamist ja hiljem merd. Ka tema kuju on parajasti mereääres maalimas. See kuju meeldis mulle, ta oli nii rahulik ja chill, lihtsalt istus mereääres ja maalis. AGA Orlowo jättis meile mõru maigu suhu. Seal oli kohutav parkimiskitsikus ja vabu kohti polnud ning kui mõni tekkis, siis sinna ikka hästi ei mahutunud. Iga auto hõivas poolteist kuni kaks parkimiskohta, kuna joonistatud parkimiskohad olid tõesti nii kitsad, et kui sa ennast seal joonte vahele pressid, siis sa lihtsalt autost välja ei mahu, isegi kaalujäälgijad ei mahu. Kokkuvõttes lõppes see ühe mõlgiga, mis oleks võinud olemata olla. Siit õpetussõnad, et kui te plaanite Orlowo muuli vatama minna, minge taksoga, või jala või jalgrattaga, aga mitte oma autoga.
Lisa kommentaar