Tavaline elu

Kui eelmise aasta september oli tohutut avastamist täis ja kogu aeg oli oht, et kui ma nüüd liikuvale rongile ei hüppa, siis me võimegi maha jääda, siis sel aastal on üsna rahulik olnud. 
Esimene koolipäev ei olnud taaskord kuigi pidulik, välja arvatud Luisel. Seekord me juba teadsime, et õpetajatele pole pigem lilli vaja viia ja me ei viinud ka. Mõned lapsed siiski viisid ja mul tekkis ka väike kahetsus, et äkki ikka oleks pidanud ka viima. 

Luisel on koolis asjad samamoodi nagu eelmisel aastal, ühtki uut ainet ei ole. Valmistutakse selleks, et oktoobris peab sündima üks elutähtis otsus - igaüks otsustab, millist kolme ainet ta järgmisel kahel aastal gümnaasiumis õpib. Ehk siis nüüd tuleb otsustada, mis sinust peale gümnaasiumi saab, milliseid aineid sul näiteks ülikooli sissesaamiseks vaja on. Sest kahel viimasel gümnaasiumiaastal õpitaksegi ainult kolme ainet ja teisi enam mitte. See on ühest küljest nii tore, et teed valiku ära ja ei peagi enam vaeva nägema ainetega, mii sulle ei meeldi või millega sul peale gümnaasiumi võibolla, et enam kunagi kokkupuudet ei tulegi. Teisest küljest on see hirmutav, et nii suur otsus tuleb juba ära teha. Mis siis kui sa valesti otsustad? Kas saab valesti otsustada? Luise ei ole ka veel päris kindel, et mis need kolm ainet olema saavad, aga palju pole armuaega mõtlemiseks jäänud.
Üks uus ja rõõmustav asi on Luisel koolis küll - uus sõber. Luise klassi tuli uus tüdruk - Šaša Ukrainast ja neil kahel klapib omavahel kuidagi hästi. Kui sul on oma klassis päris oma sõber, siis see teeb kõik koolipäevad rõõmsamaks. 
Luisel on imelik tunniplaan ja praegu on kujunenud välja nii, et ta sõidab hommikuti enamasti kooli ise. See tähendab seda, et sõidab 30 minutit meie juurest trammiga rongijaama ja siis sõidab umbes 1h rongiga Elblagi. Kui ta Elblagi jõuab, on tal veel umbes tund aega enne, kui tunnid algavad ja selle ajaga ta siis sõidab trammiga kooli. See kõik tähendab väga varast tõusmist, ometi, kui tunnid algavad enamikel päevadel 9.45. Kuna tunnid hakkavad suhteliselt hilja, siis need ka lõppevad hilja. Ehk siis see Luise koolis käimine ei ole naljategu, vaid pigem raske tööpäeva moodi asi. Vaatame ja proovime ja loodame, et harjume kõik ära sellega. Kuna Luise rongis enamasti magab, siis tal korra juba juhtus ka, et ta sõitis oma peatusest mööda ja väljus Paslekis, mis on umbes poole tunni kaugusel Elblagist. Aga Elblagi jõudis ta muidugi mitme tunni pärast, sest varem ei tulnud rongi tagasi. Nohhh, vähemalt ei jõudnud ta Varssavisse välja.
Ka eile juhtus huvitav rongiseik. Kui Luise ja Meelis muidu üldiselt tulevad koos autoga Elblagist tagasi koju, siis eile hakaks Luise ise rongiga tulema. Ta muidugi magas rongis ja siis hüppas suvalises kohas välja, sest ta google mapsist vaatas, et juba ongi Gdansk. Ta läks maha ja rong sõitis edasi ning siis selgus tõsiasi, et tal ei olnud asukoha määraminje sees ja maps näitas vana asja ning ta oli tegelikult alles poolel teel Gdanski. Eks ta siis ostis uue pileti ja ootas kuni tuli uus rong ja sõitis edasi. Uues rongis, mis justkui läks õigelt perroonilt ja millega oli kõik õigesti, sai ta ühel hetkel aru, et see on hoopis kiirrong Zielona Gorasse, mis on juba päris kaugel Lõuna-Poolas. Ta tuli esimesel võimalusel jälle rongist maha, aga kuna see ei olnud selline iga küla rong, siis Luise sai väljuda alles umbes tunni aja kaugusel Gdanskist. Ega siis muud, kui et jälle uus pilet ja uut rongi ootama. Juba niigi veidi nutust asjaolu vürtsitas see, et ilmselgelt oli Luise kõigi oma rongiootamiste ajal telefonis istunud ja nüüd hakkas aku tühjaks saama. Mul ei jäänud muud üle, kui et lihtsalt lootsin parimat ja kandsin talle veel raha juurde, et kui nüüd kuidagi valesti läheb jälle, siis  tal on vähemalt mingi varuraha olemas, millega toimetada. Aga ei, see jäi viimaseks rongiks ja ühel hetkel õhtul jõudis ta siiski koju, see meie rongiseikleja. Meelis, kelle tööpäeva lõppu Luise Elblagis oodata ei mallanud, jõudis muidugi palju varem koju.

Lisete ootas kooli juba ammu, et saaks jälle sõpru ja õpetajaid näha. Aasta tagasi ei olnud tal kooli alguses siin ühtki sõpra, aga nüüd on tal neid nii palju, et ma ei teagi, kuidas ta nende kõigi vahel aega jagab. Tal on kolm india sõpra, kolm poolatari ja üks sõber Inglismaalt, kelle osas me pole päris kidlad, kas ta ema on vist siiski ka poolakas. 
Lisete klassist läks suvega ära vist 5 last. See oli ka kevadel teada ja kurb, aga mis teha, nende vanemate töötsükkel siin sai täis ja sõbrad-klassikaaslased läksid koju tagasi. Uusi õpilasi nende klassi ei tulnud ja seega on neil lihtsalt vähem rahvast klassis nüüd. Klassiõpetajad on õnneks samad, aga mõned aineõpetajad on vahetunud.
Ahjaa, Lisete üks india sõber jõudis kooli alles sellel nädalal. Ta käis suvel Indias ja tal tekkis mingi dokumentide probleem nii, et tagasi Poola sai ta tulla alles nüüd oktoobris. Seda suurem oli muidugi jällenägemisrõõm. Lisete läks sel päeval, kui sõber kooli tuli, kohe väga vara kooli, et äkki Sana tuleb ka varakult.
Lisaks tavalistele tundidele on Lisetel olnud juba ka üks päevane väljasõit 6.ndate klassidega kuskile Gdanski lähedale puhkekohta, kus nad terve päeva mõnusasti aega veetsid - meeskonnamänge mängisid ja töötubades osalesid. Sellised päevad on vahvad, annavad võimaluse igapäevasest koolielust puhata ja oma kaaslaseid veel paremini tundma õppida. Järgmisel nädalal lähevad kuuendad klassid lausa neljaks päevaks Lõuna-Poolasse mägedesse. On, mille pärast juba põnevil olla.

Koolides algasid oktoobrist ka klubid ehk sellised huviringid meie mõistes. Klubidega on nii, et sa avaldad soovi, kuhu klubisse sa soovid minna ja siis ootad, kas sa mahtusid või ei mahutunud klubisse. Kui mõnda klubisse on ülemäära soovijaid, siis loositakse, kes klubisse sisse saavad ja kes ootelisti jäävad. Lisete alustas kahe klubiga - kunstiklubi, kus ta ka eelmisel aastal käis ja inglise keele õppe klubi, kus ta ka eelmsiel aastal, käis. Kunstiklubi on kohe peale kooli, aga inglise keele klubi on enne kooli ehk 7.30 hommikul. Mis klubid koolis toimuvad, sõltub sellest, millise tegevuse entusiaste õpetajate seas parajasti on. Eelmisel aastal näiteks käis Lisete ka laulukooris, aga see õpetaja, kes koori eest vedas läks suvel ära ja sel aastal koori ei olegi. Ja muidugi ootab Lisete ka, et millal dramaclub jälle algab (eelmisel aasta algas jaanuaris vist), et sinna kandideerida.
Septembri lõpus tegime ka ühe raskelt tulnud otsuse ja Lisete lõpetas oma õpingud Märjamaa muusikakoolis. Eks see küsimus oli meil Poola tulekust saadik kõigil peas vasardamas, kas on mõtet viiuliõppega jätkata. Kogu eelmise kooliaasta Lisete siiski õppis viiulit edasi ja osales tundides läbi zoomi. Kas viiulit on võimalik läbi zoomi õppida? Muidugi on! Aga nagu ikka tekib mingil hetkel peale aastaid muusikakoolis käimist tunne, et tahaks midagi muud ka teha ja kui vanemad ei jaksa enam seda "tahaks muud teha" juttu ära kuulata ning nad pole ise ka kindlad, kas või kuhu see pilliõpe peaks edasi viima, siis antakse alla. Aga igal juhul oleme Märjamaa muusikakoolile ja õpetaja Ruthile väga tänulikud kogu aja eest, mil Lisete pillitarkust omandas.
Lisete käib nüüd koolis täitsa ise. Selles mõttes, et hommikul läheb ise kooli ja pärast tuleb ise koju. "See on ju nii tavaline, nii käibki!" tahaks te ilmselt hüüda. Aga see ei ole nii tavaline siin Gdanskis. Eelmisel kooliaastal me lihtsalt elasime koolist näiteks nii kaugel, et polnud võimalik ise käia. Olen vaadanud, et pea pooltele või enamatele lastele Lisete koolis tullakse järgi, sest nad ilmselt elavad ka mitte just Elblagis, aga kusagil, kuhu on lapsel omal käel, kas väga keerukas või väga aeganõudev jõuda. 

Liisbeti jooksis tema Hiinast päris sõber Zihan esimesel koolipäeval peaaegu pikali suures kallistaimshoos. Nende jällenägemisrõõm oli ikka nii siiras ja armas. Zihan käis suvel Hiinas ja oli Liisbetile kingitusi ka toonud, mille üle Liisbet muidugi ülirõõmus oli. 
Lisaks Zihanile oli Liisbetil eelmisel aastal veel kaks peamist sõpra - Kaja Poolast ja Mira Venemaalt. Kaja osas levis viimasel koolipäeval kuuldus, et äkki ta sügisel enam ei tulegi, et kolivad perega Hispaaniasse. Noh, ei tulnudki kahjuks, läksidki Hispaaniasse. Mirat oodati kooli küll, esimesel nädalal ja teisel ja kolmandalgi, ta ei ole siiamaani tulnud, ilmselt ei tule ka enam. Ehk siis Liisbetil on järgi üks vana parim sõber ja vaikselt tekkimas uued sõprused. 
Küll aga on Liisbeti ka üks kahest põhiõpetajast uus. Liisbet armastas väga eelmisel aastal õpetajaks olnud miss Jessyt. Ta meeldis ka mulle väga, oli nii armas ja siiras ning sai lastega superhästi läbi. Kevadel, kui kool lõppes, olid kõik kindlad, sh miss Jessy ise, et ta jätkab sügisel Liisbeti klassiga. Sügisel aga selgus, et asjaolud olid muutunud ja miss Jessy oli üle läinud Briti kooli lasteaia majja. Liisbeti teiseks õpetajaks lisaks Ukrainast pärit miss Olenale on nüüd hoopis miss Bonnie. Ta on pärit Tšiilist ja äsja esimest korda Poola saabunud. Tema puhul on silmatorkav see, et ta on lühike, ta on mõnest oma teise klassi õpilasest nt ka Liisbetist lühem:). 

Miss Bonnie on tulist ladina verd ja mõned lapsevanemad juba kurdavad, et ta on liiga vali. Nojah, mis Jessy oli erakordselt malbe ja temaga võrreldes on Bonnie kindlasti vali. Liisbet pole midagi kurtnud ja talle meeldib uus õpetaja ka. Mul ei ole tegelikult olnud miss Bonniega väga palju võimalust kohtuda, aga no just ükspäev juhtusime kooli minnes kokku ja lobisesime maast ja ilmast. Ta tundub tore, emotsionaalne ja rõõmsameelne. 
Liisbeti koolis on muutusi veelgi. Siiani olid nende koolimajas ainult esimesed ja teised klassid. Kuna kool kasvab ja kolmas ehk gümnaasiumimaja ei ole veel sissekolimiseks valmis, siis püütakse kitsamates oludes hakkama saada. Sel aastal on Liisbeti koolimajas 1-3.ndad klassid. Suvel on Liisbeti koolimajas ehitatud juurde kolm klassiruumi. See tähendab, et mõned klassiruumid ehitati väiksemaks, et kuskilt tekiks lisaruumi. Liisbeti klassiruum ongi nüüd ühes nö uues klassiruumis, mis on võrreldes varasemaga ikka päris-päris pisike. Neil on ka õpilasi klassis vähem. Mõned klassikaaslased tõsteti paralleelklassi, sest neil on ilmselt alles suurem klassiruum. Mõned lapsevanemad juba õhutavad, et teeme kõik koos direktorile pöördumise, et mis mõttes meie lapsed peavad väiksemas klassiruumis õppima, aga koolimaksu tasume me sama palju kui teised. Nojah, eks neil on omamoodi õigus, aga ma ise siiski arvan, et õppida saab ju peaaegu, et igal pool ning on olulisemaid õppimist mõjutavaid tegureid kui ruumi suurus. 
Liisbetil algasid ka klubid. Mitmeid põnevaid klubisid oli pakkumises, aga no ma küll mainisin mitu korda, et minu arust on see või too klubi väga tore, aga kuhu kandideerida, otsustas Liisbet siiski ise. Klubid, kus ta tänaseks kirjas on, on disney, ruubiku kuubik ning aastajale vastav kunst ja käsitöö. Disney klubi meeldib Liisbetile väga. Nad vaatavad seal ühe klubitunni ajal ära pool mõnest disney multikast ja siis räägivad sellest ja teevad mõne teemakohase meisterduse. Järgmises klubitunnis vaatavad sama multika lõpuni ja jälle meisterdavad. Või no nii on kaks esimest klubitundi läinud, vaadati Tarzanit.
Ruubiku kuubiku klubis lahendatakse mingeid kuubikuskeeme ja püütakse erinevaid tasemeid. See meeldib Liisbetile ka väga. Liisbeti püüdlus on praegu esimene tase ehk suuta iseseisvalt mingi aja jooksul tekitada kuubikule karikakar ehk 1 kollane ruut keskel ja neli valget ruutu ümber selle. 
Aastaaegadega seotud meisterdamise klubi algas alles eile ja Liisbet ei olegi seal veel käinud, sest meil oli eile koolivaba päev. 
Minu suureks rõõmuks jätkab Liisbeti koolis ka täiskasvanute poola keele klubi ja mina sain ka sinna sisse. Meil on seal nüüd umbes pooled õppijad eelmisest aastast ja pooled uued. Kordame palju, aga hämmastav, kuidas mõned asjad hakkavad alles nüüd paika loksuma. Ma vist polnud valmis neid eelmisel aastal veel vastu võtma. Igatahes on seal klubis sama vahva ja lõbus kui eelmisel hooajal.

Liisbetil on koolis juba ka erinevaid väljasõite ja teemapäevi toimunud. Näiteks käisid nad kooliga Opera Baltyckas balletti "Loomade karneval" vaatamas. Ma ei ole ise siiani ikka veel kunagi balletti vaatamas käinud ja Liisbet ka ei olnud. Aga etendus meeldis talle väga. See meeldis vist üldse enamikele lastele, kostüümid olid ägedad olnud ja ägedad loomategelaskujud jne.
Liisbeti koolis tähistati jälle ka rahvusvahelist täpipäeva. Sellest ma eelmisel aastal kirjutasin veidi, aga päeva idee on see, et kõik saab alguse ühest täpist. Ole julge ja tee see üks täpp, sellest hakkavad suured asjad sündima.
Liisbeti koolis tähistati ka Lõikustänupüha nagu eelmisel aastal. Lapsed võisid kooli minna põllumeesteks riietatuna ja kooli viidi juur- ja puuvilju, mis ühiselt varjupaigale annetati. Sellel päeval on koolis fookuses andmise ja tänulikkuse olulisus. 
Veel on jõutud Liisbeti koolis rahvusvahelist Loomadepäeva tähistada. lapsed riietusid sel päeval loomadeks. Me teame küll, et see pole loom, aga Liisbet oli ikkagi ämblik.
Sel nädalal käisid teised klassid kolmapäeval terve päeva kestval väljasõidul kusagil Gdanskist eemal, kus on midagi meie vabaõhumuuseumi sarnast ja tutvustatakse vana slaavi kultuuri. Ehkki Liisbet küll mainis mitu korda, et seal oli üks onu, kes koguaeg nendega koos käis ja muudkui rääkis, siis tundus, et seal oli ikkagi päris palju praktilisi tegevusi ja mänguaega ka. Näiteks küpsetati endale pannkoogilaadseid kakukesi jmt. Ja onu ikka koguaeg rääkis. Liisbet ütles, et onu rääkis isegi siis, kui nad mänguväljakul olid. Ma siis uurisin muiates, et millest onu siis rääkis, kui teie mängisite. Liisbet vastas, et eks ikka sellest, kuidas vanasti elati. Ja ma siis kujutasin seda onu ette :D. Et kui lapsed kiiguvad, siis onu räägib, kuidas vanasti oli. Lapsed jooksevad ja onu jookseb kõrval ja räägib, kuidas vanasti oli:D. No igal juhul tundus see üks väga tore ja oma ala fanatt onu olevat.

Nii Lisete kui Liisbeti koolis toimus ka koogimüügipäev ehk bakesale, mille tulu läks Lõuna-Poola üleujutuse ohvritele ehitus- ja koristusvahendite ostmiseks. Lisete kooli jaoks tegime me õuntega purukoogi. Seal ma ise ei käinud ja ei tea kommenteerida, kuidas meie kook vastu võeti. Lisete ütles, et tema meie kooki ei näinud.
Liisbeti koolis läks nii, et me mõtlesime, et raudselt kõik teevad magusat ja tegime hoopis oma pere lemmikpirukat - sibula-juustupirukat. Me ise armastame seda pirukat väga ja oleme seda juba palju aastaid teinud. Pirukaretsept on mul päris kokaraamatus, mille kinkisid mulle Helle, Maarja ja oli see nüüd Aleksandra või Ilona või mõlemad, ei mäletagi enam, siis, kui mina juba Alus elsin ja nemad Tartust Kaitseliidu kooli kursusele tulid. Aga nimed on raamatus kirjas ja ajalugu seega ikkagi mäletab, kes need olid. See sibula-juustupirukas on sellest pirukaraamatust kõige enim küpsetatud retsept ja kui raamat niisama lahti lüüa, siis see avaneb just selle piruka kohapealt:). See on ka pirukas, mida ma olen absoluutselt alati teinud Naiskodukaitse Märjamaa jaoskonna kohvikusse müügiks ja minu meelest on see päris pop olnud. Seda kõike räägin ma selle pärast, et te mõistaks, et see on väärika ajalooga ja üks jube hea pirukas.
Kui ma Liisbetile koogimüügipäeval järgi läksin ja plaanisin veel ka ise laadaletilt mingeid häid asju saada, siis lett oli juba üsna tühi. Seal oli veel muffineid, mingit plaadikooki ja peaagu kogu meie pirukas. Ma nägin natuke vaeva, et pisar silma ei tuleks. Mul oli meie heast pirukast ja iseendast nii kahju. Aga ega ma siis iseenda pirukat ära ka ei ostnud, jätsin sinna. Njahhh, ma ju lihtsalt mõtlesin, et siin Poolas, kus piekarnia ehk pagariäri on iga nurga peal, aga kust ometi soolaseid pirukaid peaaegu, et ei saagi, võiks ju juustu-sibula pirukas nii tervitatav olla, aga ei. Kahjuks ikkagi mitte.
Tore oli see, et kogu kooli peale koguti heategevuseks ikkagi päris arvestatav summa.

Meie Liisbetiga läheme kooli trammiga. Trammipeatus on üsna meie maja juures ja meil ei olegi muud vaja teha, kui trammiga 6 peatusevahet sõita, siis maha minna ja siis natuke maad kooli jalutada. Selles osas on meil väga vedanud, et ei mingit mitme transpordivahendiga sehkendamist. Septembri alguses esimesel tundide päeval ootasime trammi, ootasime just seda ühte trammi, mille peal me olime näinud kirja "Zaspa". Zaspa on nimelt see linnaosa, kus Liisbeti kool asub. Zaspa tramm tuligi, hüppasime peale ja sõitsime nii kaugele, kui tramm sõitis. Zaspa peatuses saime aru, et sealt edasi tramm ei lähe, vaid nüüd hakkab ta hoopis tagasi minema. Koolini jäi sealt rohkem kõndida, kui me tahtnud oleks, aga kõndsime ära ja jõudsime õigeks ajaks kooli ka. Tänaseks me teame ammu, et see Zaspa tramm on ainus, mis meie juurest koolile lähimasse peatusesse ei sõida:D. 
Tänaseks me tunneme ennast juba üsna trammikunnidega, teame kõiki peatuseid kodu ja kooli vahel peast ja natuke teame kaugemale ka, kuhu trammid käivad. Teame, millisel teeosal kõigutab rohkem ja peab tugevamini kinni hoidma ning mis kell on trammis rohkem rahvast.
Mina tegelikult kasutan võimalust ja lähen koos Liisbetiga trammiga kooli ning tagasi peaaegu alati jalutan. Otse koju minnes tuleb teekond umbes kolm kilomeetrit. Vahel, kui mul aega ja tahtmist on lähen ringiga. Vahel lähen suure ringiga. Enamasti hüppan teel ka mõnest toidupoest läbi ja laon seljakoti vajalikku toidukraami täis. Meil on peres üks auto ja sellega käib Meelis nüüd tööl. Mina olen seega jalamees ja trammihunt ning siis ma käin üsna iga päev poes, sest ma ei saa enam pagasnikutäit kraami korraga osta.
Ma naudin seda igahommikust koolist koju minekut. Ma armastan liikumist, armastan Gdanski ja no kui ma saan veel kusagilt läbi põigata, kus ma pole ammu või üldse käinud, siis tunnen juba koju jõudes, kuidas päev on täie ette läinud.

Liikumisest rääkides... üsna meie maja juurest läks ühel pühapäeval Gdanski poolmaratoni rada mööda. Joosti kohe nii lähedal, et seda sai ka koduaknast jälgida. Meie siiski käisime koertega jalutamas ja kui me kodupoole tagasi jõudsime, hakkasidki jooksjad tulema ja me jäime neid vaatama. Sellist plaksutamise või hõikamise ja kaasaelamise kommet ei tundunud siin olevat. Jooksjad jooksid ja kes vaatamas olid, vaatasid vaikides. Osad jooksjad olid kostüümides. Paljud rühkisid üksi, aga osad olid paarilisega ja mõned isegi kambaga. Meie juures täitus poolmaratoni 15. kilomeeter ehk siis oli juba joostud kah. 
Ma olen erinevaid Gdanskis toimuvaid jookse jälginud ja alati piinliku detailsusega otsinud ka võimalust kõndimiseks või kepikõndimiseks, aga seda ei ole. Alati saab registreeruda ainult jooksma. Mulle ei meeldi joosta, aga kõndima läheksin väga hea meelega, ka poolmaratoni. Ma siis muudkui vaatasin neid poolmaratoni joosjaid ja neid oli ikka väga palju. Ka meie juures tuli neid ikka veel katkematu roduna ja ootasin, et kas lõpu poole ikkagi kõnnitakse. Olgu juba ette öeldud, et ei kõnnitud, ka lõpus mitte. Mõnel oli küll samm juba tönts ja aeglane, aga ikkagi joosti. Nohh, mina sinna kampa ei passiks.
Kuna jooksurada kulges mööda sõidutee ühte rida, siis täiesti omaette äge vaatemäng kujunes sellest, kuidas nendest autodest ja bussidest ja muudest sõiduvahenditest, kes soovisid risti üle tee sõita, kogunes suur tropp, mis ummistas aegajalt ka trammitee, mida üritati vabana hoida. Seal ristil oli valves blondi pika patsiga karm naispolitseinik, kes üliharva lasi aktiivsete käeviibete ja vilistamisega mõne sõiduki üle tee lipsata. Tundus, et teistel ristidel sai kuidagi lihtsamalt üle tee, aga jah seal meie ristil oli poolmaratn püha ja ükski jooksja ei pidanud auto pärast sammu aeglustama. Liiklusvaatemängu jälgisime me põnevusega nii kaua, kui kolm hiiglama kaua oodanud liinibussi lõpuks üle tee said ja järgmises peatuses kah hiiglama kaua oodanud reisijad bussi peale võeti. 

Laste põnevatest juhtumistest on vahepeal toimunud mõned sünnipäevad ja sleepoverid. Liisbet käis ööseks külas oma hiinlasest sõbral Zihanil Gdynias. See oli Liisbetil üldse esimene kord üksi ööseks kodust ära olla. Laagrites, reisil ja mujal oleme me ju alati koos käinud. Ta sai Zihani juures väga hästi hakkama ja veetis seal mängides ja tantsides hiiglama hästi aega. Nad olid muidugi Zihaniga juba ette külaskäigu üle pikkaaega nii põnevil, et neil olid tšeklistid tehtud, mida nad täpselt tegema hakkavad. 
Ma sain aru, et Liisbeti auks oli igasugust erinevat head ja paremat lauale pandud ning muu hulgas ka Liisbeti lemmikud - hiina pelmeenid. Liisbetil ei läinud pulkadega söömine väga libedalt ja tema võis seega pelmeene lihtsalt kätega süüa. 
Lisete käis koos teiste sõpradega sleepoveril oma sõbra Romi juures, kelle augustis toimunud sünnipäeva tähistamisena see oli mõeldud. Sellest käigust ma nii palju ei tea, kui Liisbeti Zihani juures käigust, aga tean siiski, et mängiti ka mänge, vaadati filmi ja liiga palju ei magatud. Ning muidugi seda, et oli äge.

Ja siis oli veel Oliweri sünnipäev, kuhu oli kutsutud Liisbet ja mis toimus mängukeskuses. Mina oleksin oma loogika kohaselt Liisbeti sinna viinud ja talle pärast järgi läinud. Aga Zihani emaga kooli juures vesteldes ütles ta mulle, et Oliweri sünnipäeval saame üht ja teist koos teiste vanematega arutada. Selle peale hakkasin ma mõtlema, et oot, kas mina peaks ka sünnipäevale jääma? Kumba pidi on imelikum, kas siis, kui jään, aga teised ei jää, või siis, kui ära lähen, aga teised jäävad sinna? Nohh, siis ma saatsin Oliweri emale hästi viisakalt sõnumi küsimusega, et  kas vanemad jäävad ka peole või mitte. Sain ka viisaka vastuse, et jaa, olete oodatud, pakume kohvi ja snäkke. Arvestasime siis Meelisega, et jääme ka peole. Läksime kohale ja no saime aru, et kõik vanemad siiski ei jäänud kohapeale ja selline üsna piinlik oli, sest me ei teadnud, kas need, kes jäävad, on Oliweri vanemate sõbrad või suvalised vanemad. Kutsutud oli terve klass ja lisaks klassile oli seal veel ka meie jaoks võõraid lapsi ja no enamik vanemad olid ka kõik võõrad. 
Lapsed läksid mingite juhendajate saatel võrgumaailma lustima ja vanemad kutsuti eraldi alale, kus oli pikk laud koogikeste, krõpsude ja puuviljadega. Seal alal oli ka teine pikk laud kus istusid ilmselgelt ühe teise sünnipäevapeo lapsevanemad. 
Kõigil lapsevanematel tundus olevat mingi oma kamp, omad inimesed, kellega nad kohe, kas poola või vene keeles rääkima hakkasid. Venekeelsed olid siis valgevenelased ilmselt. Meie Meelisega vahetasime teistega mõned viisakused ja siis rääkisime valdavalt omavahel, Zihani emaga rääkisime ka väheke. 
Me ei saanud üldse aru, kas laud on kõik vanematele söömiseks või see on lastele ka. Pluss kahekümnele lapsele oli see veidi kesine lauake, aga no vähemalt esialgu ei söönud vanemad ka väga miskit. Lapsi me nägime tegelikult vaid paaril korral peo ajal higisena mööda jooksmas ja üksteist taga otsimas. Ühel hetkel mõned vanemad ikkagi näksisid midagi laualt ja teisel hetkel toodi lauda ka pitsad, aga lapsi ikka ei paistnud. Vanemad sõid pitsad ära. Kuna meil oli sellele õhtule veel üks üritus plaaitud, siis Meelis läks mingil hetkel ära koju Lisetet ja Luiset peale võtma ning ma jäin sinna üksi. Eks ma siis püüdisn rohkem teistega juttu teha. Minu õnneks tuli ühel hetkel peole ka Rejansi ema, kes on väga jutukas ja kes tunneb küll absoluutselt kõigi vanemaid sh ka mind. Temaga on kerge vestelda ja tema ning Zihani emaga me siis peamiselt rääkisimegi. 
Ühel hetkel aeti kõik vanemad püsti, et nüüd on tordi aeg, ja liikusime mööda koridri kusagile peotuppa, kus lapsed juba istusid. Siis tuligi tort ja küünlad ja laul ja täis värk. See tort oli nii suur, kui ma tavaliselt oma perele ostan ehk siis selline tavalises suuruses nagu näiteks Gustavi tordid on. Tordi peal oli dinosaurus. Küünlad puhuti ära ja ma vaatasin suure huvi ja imetlusega, kuidas mängukeskuse töötaja selle tordi, mille meie kodus tavalislet kaheksaks tükiks lõikame, väga oskuslikult nii umbes kahekümne kaheksaks tükiks lõikas. Kuidas on võimalik lõigata ümmargusest tordist sellised vähem kui sentimeetrise läbimõõduga sektorid? Mina ei mõista. Ma olin ka põnevil, sest sellest tordist ei saanud ju mitte kuidagi kõigile lastele jätkuda. Aga võta näpust! Kuna mõned lapsed ei soovinudki torti, siis jagus veel igale lasevanemale ka lõiguke. Kulus umbes 1 minut ja lastel oli tort söödud ning nad tormasid tagasi mängima. Mina jäin imestades oma imeõhukest tordikildu sööma. Keegi ei kurtnud, kõik olid rõõmsad ja pea midagi ei jäetud järgi. Kas ma olen ikkagi alati seda laste sünnipäevadel söömist liiga tõsiselt võtnud ja üle tähtsustanud? Ma arvan küll.
Hiljem Liisbetilt uurides selgus, et ei nad polnud üldse mitte terve peo aja näljas, vaid seal samas peotoas said nad ühel hetkel ka friikartuleid ja pitsat süüa ning temal igatahes on kõht täis. Mul ei jää muud üle, kui nentida, et me oleme siin Poolas ikka veel liiga vähe sünnipäevi näinud, et nende kombeid tõeliselt mõista.

Aga pisut enne sünnipäeva lõppu kiirustasime me minema, sest meil oli sel õhtul veel plaanis Polsat Arenale Lechia Gdanski mängu vaatama minna. Meie esimest mängul käimist kevadel ma kirjeldasin ka siin blogis. Siis käisime me arenal koos minu venna Mehisega, kes kogu seda jalgpalli värki ikka väga hästi teab. Seekord olime me omapead ja kui Lisete avaldas arvamust, et kuidas me niimoodi ilma Mehiseta läheme, kas me ikka saame hakkama, siis ma küll ei öelnud seda, aga murtesesin ise ka veidike, et kas me ikka saame hakkama. 
Täna võin öelda, et muidugi saime me hakkama. Ostsime piletid ja parkimise ja kõik ette, mis ette osta andis. Selles, kuhu sektorisse piletid võtta, Mehis küll aitas, sest me tahtsime olla Lechia ülifännide lähedal, sest nende jälgimine on tegelikult palju põnevam kui mäng ise. Lechia mängis Lodzi võistkonnaga. Me olime sel korral siiski Lechia fännidest tiba kaugemal kui eelmisel korral ja sestap pean ma ütlema, et ma nägin mängu ka, teadsin mis seis on jmt.  Aga no fännid olid siiski vägevad ja endiselt oli väga põnev neid vaadata ja kuulata. See on täiesti omaette etendus, mis fännitribüünil toimub.
Minu kõrval istus üks õllesõber, kelle märjukesest läks üsna mängu alguses juba pool maha ja voolas meie jalgade alla ning õllelõhn heljus kõikjal. See juhtus mingis põnevas situatsioonis nii, et ma täpselt ei näinudki, kas ta ise ajas selle ümber või mina toksasin teda, aga ma nii väga lootsin, et ehk siiski ei toksanud. Aga no kui tal see poolik õlu otsa sai, siis ta lihtsalt läks ja tõi uue õlle ehk siis katki polnud midagi.
Täpselt enne esimese poolaja lõppu hakkas nagu oavarrest kallama jääkülma vihma ning kogu mass alustas katuse alla trügimist. Saime siiski korralikult märjaks, kõik said. Õnneks läks nii, et see vihm sadas vaheajal ära ja peale vaheaega tibas juba üsna vähe ja siis enam üldse mitte. Oli igati põnev mäng ja igati põnev fännivaatlus. Seis jäi 1-1 ning mõlemad väravad löödi penaltitest. Ööhakul suures autode kolonnis Polsat Arena alalt välja saades mõtlesime tänutundega, et hmmm, me ei peagi Elblagi sõitma hakkama, me elame siin.

Nüüd sai üsna palju nö tavalise igapäeva elu eredamaid sündmuseid ära kirjeldatud ja mul on süda rahul, et suur ports nimekirjas olevaid asju sai loo sisse. Selline see meie igapäevaelu siis viimasel kuul on olnud.