Winter is coming
–
Tuleb tunnistada, et meil on vahepeal läinud üsna tavaliselt. Elu on nagu karussell, aga tiirutame valdavalt liinil kodu-kool-töö. Õhtuti veel õppimist ja nädalavahetusel veel õppimist ja juba vaatad, et misasja, homme on jälle reede. Nädalad mööduvad imekiiresti ja nädalavahetused veel kiiremini.
Huvitav ja rõõmus muutus oli see, et kui kool oli veel mõni nädal tagasi tore koht, kus pidi käima ja nädalavahetused olid siiski paremad, siis ükspäev küsis Liisbet, et kas täna on pühapäev. Mina ütlesin, et ei, õnneks alles laupäev. Liisbet ohkas. Ma küsisin siis, et kas te tahaksite siis juba homme kooli minna või. Lisete ja Liisbet hõiskasid ühest suust: "Jaaaaaaaa!!!".
Huvitav ja rõõmus muutus oli see, et kui kool oli veel mõni nädal tagasi tore koht, kus pidi käima ja nädalavahetused olid siiski paremad, siis ükspäev küsis Liisbet, et kas täna on pühapäev. Mina ütlesin, et ei, õnneks alles laupäev. Liisbet ohkas. Ma küsisin siis, et kas te tahaksite siis juba homme kooli minna või. Lisete ja Liisbet hõiskasid ühest suust: "Jaaaaaaaa!!!".
Kui keegi veel mäletab, siis septembri lõpus käis meil külas maitseaineid täis kohvriga Eva. Viisime Eva ühel kenal laupäeva hommikul Gdanskisse lennujaama, et ta saaks taas koju minna. Me sõidame iga päev Gdanski vahet ja seega nädalavaetusel vabatahtlikult seda sõitu ette ei taha võtta, aga kuna juba nagunii oli Gdanskisse vaja minna, siis mõtlesime kaks ühes teha ja käia ära ka ühes palju kiidetud outletis.
Meil oli vaja üks jalanõu osta ja muidu mõtlesime lihtsalt ringi vaadata. Tegelikult oli meil muidugi vaja kaks jalanõud osta, aga puudu oli ainult üks. Lisete tuli nimelt reedel koolist sisejalanõudega, sest üks välisjalanõu oli kadunud. Saatsime ta muidugi tagasi otsima ja siis ma käisin ise ka veel otsimas, ma olen parim asjade otsija peres, aga no mida ei olnud, seda polnud. Ma pole varem Lisete garderoobis käinud. Seal on küll igal klassil oma trellitatud punker, aga need punkrid on alt lahti. garderoobis on väikesed riiulid jalanõudele, aga sinna mahub üsna vähe, seega enamus jalanõud on lihtsalt põrandal pilla-palla, mis tähendab, et need satuvad kergesti seinte alt ka teistesse garderoobidesse. Ma käisin teiste klasside punkrites ka sobramas, aga no ei olnud.
Ega meil tegelikult väga kahju polnud ka, kuna need olid Lisetel juba mõnda aega kasutuses olnud Nike tossud ja just sellel kaduma läinul oli juba ninaotsas väike auguke. Tegime veel naljagi, et vähemalt läks kaduma see auguga ja mitte terve toss :). Aga asi oli rohkem põhimõttes, et kuhu see garderoobist kaduda saab. Nagu arvata võis oli kadunud jalanõu esmaspäeval kenasti jalanõuderiiulis Lisetet ootamas. Andmed tema vahepealsetest seiklustest puuduvad.
Meil oli vaja üks jalanõu osta ja muidu mõtlesime lihtsalt ringi vaadata. Tegelikult oli meil muidugi vaja kaks jalanõud osta, aga puudu oli ainult üks. Lisete tuli nimelt reedel koolist sisejalanõudega, sest üks välisjalanõu oli kadunud. Saatsime ta muidugi tagasi otsima ja siis ma käisin ise ka veel otsimas, ma olen parim asjade otsija peres, aga no mida ei olnud, seda polnud. Ma pole varem Lisete garderoobis käinud. Seal on küll igal klassil oma trellitatud punker, aga need punkrid on alt lahti. garderoobis on väikesed riiulid jalanõudele, aga sinna mahub üsna vähe, seega enamus jalanõud on lihtsalt põrandal pilla-palla, mis tähendab, et need satuvad kergesti seinte alt ka teistesse garderoobidesse. Ma käisin teiste klasside punkrites ka sobramas, aga no ei olnud.
Ega meil tegelikult väga kahju polnud ka, kuna need olid Lisetel juba mõnda aega kasutuses olnud Nike tossud ja just sellel kaduma läinul oli juba ninaotsas väike auguke. Tegime veel naljagi, et vähemalt läks kaduma see auguga ja mitte terve toss :). Aga asi oli rohkem põhimõttes, et kuhu see garderoobist kaduda saab. Nagu arvata võis oli kadunud jalanõu esmaspäeval kenasti jalanõuderiiulis Lisetet ootamas. Andmed tema vahepealsetest seiklustest puuduvad.
Ehk siis usk, et küll see kadunud toss tagasi tuleb, ei takistanud meil siiski kenal laupäeval outleti minna uusi jalanõusid ostma. Designer Outlet Gdansk on külastamist väärt koht. Esiteks muidugi sellepärast, et ta näeb nii äge välja - ühe päris suure maja sees on justkui lugematul arvul pisikesi värvilisi puitmajakesi ja iga firma pood asub siis oma majakeses. Ühtekokku tekitab see kõik väga õdusa skandinaavialiku tunde nagu oleks see kõik Astrid Lindgreni raamatust maha joonistatud. Laupäevale omaselt oli rahvast päris palju ja seega ma seal fotosid peaaegu ei teinud, tundub kuidagi imelik võõraid inimesi pildistada.
Teiseks oli seal muidugi ka rohkelt külastamist väärt poode. Pigem oli tegu kallimate firmapoodidega ja oli ka mitmeid neid poode, kus me muidu kunagi ei käi, kuna hinnad pimestavad silmi. Ja no ega me nüüd ka ei käinud. Meil oli üks eesmärk, leida Listetele sobivad tossud ja need me siis ka ühel hetkel leidsime. Ja muud me tegelikult ei ostnudki. Küll aga vaatasime huviga ringi ja nautisime olemist. Ma arvan, et hinnad olid tavapärasest veidi soodsamad ka, ei oska hästi võrrelda. Ja muidugi oli ka mõningaid hästi soodsaid kvaliteetseid pakkumisi. Üldiselt inimesed ostsid küll, sest enamikel olid pealelõunaks mitmed kaubakotid käes.
Teiseks oli seal muidugi ka rohkelt külastamist väärt poode. Pigem oli tegu kallimate firmapoodidega ja oli ka mitmeid neid poode, kus me muidu kunagi ei käi, kuna hinnad pimestavad silmi. Ja no ega me nüüd ka ei käinud. Meil oli üks eesmärk, leida Listetele sobivad tossud ja need me siis ka ühel hetkel leidsime. Ja muud me tegelikult ei ostnudki. Küll aga vaatasime huviga ringi ja nautisime olemist. Ma arvan, et hinnad olid tavapärasest veidi soodsamad ka, ei oska hästi võrrelda. Ja muidugi oli ka mõningaid hästi soodsaid kvaliteetseid pakkumisi. Üldiselt inimesed ostsid küll, sest enamikel olid pealelõunaks mitmed kaubakotid käes.
Kui me outletist pääsesesime nö mõistliku saagiga ehk sellega, mille järele tulime ja muust suutsime mööda vaadata, siis oma planeerimatud ostud saime sel päeval tehtud meiegi. Outlet oli üks osake suuremast poodide kimbust. Teised poed olid valdavalt mööbli- ja ehituspoed. Aga kuna silma hakkas ka üks aiapood, siis tegin ettepaneku, et hüppame korra sealt läbi, et mul oleks oksakääre ja multši vaja. Muidugi, et hüppasime! Sattusime kohe hiiglama ägedate suurte toalillede osakonda ja no oehhhh. Kohe tulid ka laste suust kuldlaused, et ma olen alati oma tuppa palmipuud tahtnud jmt :). Ja ma ise ikka armastan ka väga lilli.
Suurema osa oma kodustest toalilledest andsime heade jaoskonnakaaslaste juurde hoiule. See viimane oli Eneli õhutusel ette võetud nii nunnu projekt, et kuulutasin Märjamaa jaosoknnale välja, et palun lahkesti kõigil, kes saaks ja tahaks mõni meie toalill hoiule võtta. Ja naiskodukaitsjad oli nii armsad, et võtsidki. Ma usun, et mu lilledel on nüüd parem elu kui kodus oligi, sest ma küll armastan neid väga, aga suurem asi rohenäpp ma kahjuks ikkagi pole.
Ja nii me siis panimegi poe juures pagasniku lilli täis ja õnneks mahtusid veel oksakäärid ka sinna, aga multši me kahjuks enam osta ei saanud, polnd kuhugi panna.
Aga oi, kui õnnelikud me olime:). Sellest poest peab mõnda aega kaugemale hoidma nüüd.
Suurema osa oma kodustest toalilledest andsime heade jaoskonnakaaslaste juurde hoiule. See viimane oli Eneli õhutusel ette võetud nii nunnu projekt, et kuulutasin Märjamaa jaosoknnale välja, et palun lahkesti kõigil, kes saaks ja tahaks mõni meie toalill hoiule võtta. Ja naiskodukaitsjad oli nii armsad, et võtsidki. Ma usun, et mu lilledel on nüüd parem elu kui kodus oligi, sest ma küll armastan neid väga, aga suurem asi rohenäpp ma kahjuks ikkagi pole.
Ja nii me siis panimegi poe juures pagasniku lilli täis ja õnneks mahtusid veel oksakäärid ka sinna, aga multši me kahjuks enam osta ei saanud, polnd kuhugi panna.
Aga oi, kui õnnelikud me olime:). Sellest poest peab mõnda aega kaugemale hoidma nüüd.
Asi millest sel nädalal kuidagi kirjutamata ei saa jätta on ilm. Üsna sarnaselt Eestiga on meilgi siin Poolas külmaks läinud ja oli ka korralik marutuul. 10 päeva tagasi oli veel 27 kraadi sooja ja lühikese varuka ilm, mis oli oktoobri alguse kohta ikka erakordselt mõnus ning tundus, et oleme vist tõesti lõunamaale sattunud ja siin vist talv ei tulegi. Aga siis tuli ühtäkki kohutav tuul, mis omakorda tegi ilma nii tubli 15 kraadi külmemaks. Panime joped selga, aga lühikesest pükstest-seelikutest veel esialgu ei loobunud.
Püüdsin endale kuidagi mõistuspäraseks mõelda, kuidas saab 15-kraadise soojaga ilm nii jõhkralt külm olla. Muud välja ei mõelnud, kui et järsk ilmamuutus ja hull tuul ehk tekitavad seda mega külmatunnet.
Jõhker tuul kiirteel oli uus kogemus. Olime just Meelisega arutanud nähes ühe silla peal tuulesokki, et aga kuidas ma siis reageerima peaks, kui ma näen tuulesoki järgi, et on suur tuul ja puhub sealt või teiselt poolt. Ega ei teagi. Ei mäleta, kas autokoolis selle kohta midagi õpetati. Või on see tuul äkki olulline ainult rekadele teada? Või olen ma lihtsalt mingid olulised teadmised ära unustanud, kuna mul pole neid varem vaja olnud.
Aga jah, tuul kiirteel. Liiklus kiirteel oli esimesel tuulepäeval rahulikum, näha oli, et tavapärasest rohkem autosid liikus alla piirkiiruse ja natuke ka kaaluti, kas teha kõiki möödasõite. Tekkisid sellised pikad rahulikud autorongid. Tuul raputas ja kiskus autot ikka tuntavalt.
Tuli veel üks tuulepäev ja tuul lõõtsus veelgi valjemalt. Olin juba väheke harjunud. Teised ka ilmselt. Liiguti tavapärasel kiirusel ja moel. Tuli kolmas päev ja tuul oli veelgi valjem. Panin üsnagi imeks, sest mul on üldiselt tunne, et harilikult teisel, aga maksimaalslet kolmandal päeval tuul nõrgeneb. Siin oli megatuul 6 päeva järjest ja iga päevaga läks ta aina tugevamaks ja tugevamaks.
Püüdsin endale kuidagi mõistuspäraseks mõelda, kuidas saab 15-kraadise soojaga ilm nii jõhkralt külm olla. Muud välja ei mõelnud, kui et järsk ilmamuutus ja hull tuul ehk tekitavad seda mega külmatunnet.
Jõhker tuul kiirteel oli uus kogemus. Olime just Meelisega arutanud nähes ühe silla peal tuulesokki, et aga kuidas ma siis reageerima peaks, kui ma näen tuulesoki järgi, et on suur tuul ja puhub sealt või teiselt poolt. Ega ei teagi. Ei mäleta, kas autokoolis selle kohta midagi õpetati. Või on see tuul äkki olulline ainult rekadele teada? Või olen ma lihtsalt mingid olulised teadmised ära unustanud, kuna mul pole neid varem vaja olnud.
Aga jah, tuul kiirteel. Liiklus kiirteel oli esimesel tuulepäeval rahulikum, näha oli, et tavapärasest rohkem autosid liikus alla piirkiiruse ja natuke ka kaaluti, kas teha kõiki möödasõite. Tekkisid sellised pikad rahulikud autorongid. Tuul raputas ja kiskus autot ikka tuntavalt.
Tuli veel üks tuulepäev ja tuul lõõtsus veelgi valjemalt. Olin juba väheke harjunud. Teised ka ilmselt. Liiguti tavapärasel kiirusel ja moel. Tuli kolmas päev ja tuul oli veelgi valjem. Panin üsnagi imeks, sest mul on üldiselt tunne, et harilikult teisel, aga maksimaalslet kolmandal päeval tuul nõrgeneb. Siin oli megatuul 6 päeva järjest ja iga päevaga läks ta aina tugevamaks ja tugevamaks.
Ja nüüd, kui tuul on vaibunud, tervitavad hommikud 2 plusskraadiga. Panime pikad püksid jalga ning mütsid pähe ja kindad kätte. Kõik on juba oma esimese köha-nohu läbi teinud või tegemas. Lisete näiteks jäi täna koolist koju suure kurguvaluga.
Aga ilus sügis, minu lemmik sügis, pole veel alanud. Ma loodan, et see ikka tuleb - punaste puude ja sahisevate lehtede aeg. Puud on endiselt rohelised ja veidike ka pruunid. Kogu oma liikumispiirkonna peale olen näinud kolme punaste lehtedega ja ühte kollase sälguga puud.
Aga ilus sügis, minu lemmik sügis, pole veel alanud. Ma loodan, et see ikka tuleb - punaste puude ja sahisevate lehtede aeg. Puud on endiselt rohelised ja veidike ka pruunid. Kogu oma liikumispiirkonna peale olen näinud kolme punaste lehtedega ja ühte kollase sälguga puud.
Septembri lõpus olid koolides ka huvitavad päevad. Luisel näiteks oli rahvusvaheline päev, kus Luise klass ülejäänud koolile Eestit tutvustas. See oli põnev projekt kogu meie pere jaoks, kuna seda valmistati koolis pikalt ette ja me üritasime ka reel olla ja kaasa elada ja aidata, kuidas saame, aga no ega meie abi tegelikult vaja ei olnud.
29. september oli Lisete koolis rahvusvaheline päev, mis oli vormivaba. Selga võis panna, kas oma rahvuslikud riided või oma lipuvärvides riided. Lisete pani oma laulupeo tarbeks tehtud ravusliku seeliku.
Kuna ka Liisbetil oli sama päev vormivaba, siis uurisin neilt kooli sõites, et nüüd, kus nad koolivormisega harjunud on, kas on vabaduse tunne ka, kui saab ilma vormita kooli minna. Mõlemad ütlesid, et ei ole, väga hirmus tunne on, sest ei tea, kas teised ikka panevad ka kostüümi või oled üksinda.
Liisbeti koolis tähistati 29. septembril lõikustänupüha. Lapsed riietusid põllumeesteks ja viisid kooli juurvilju ja puuvilju. Need olid siis heategevuseks ja viidi lõunaajal kodutute keskusesse. Koolis räägiti tänulikkusest ja jagamisest ja heategevusest ja ühesõnaga tundus väga tänuväärne ja vahva päev. Liisbet, kes nägi välja superarmas põllumees sai ka kodust kotitäie kraami kaasa ja läks rõõmsalt kooli.
Kui me Liisbetile järgi läksime, siis hakkasime juba auto poole sammuma ja Liisbet jutustas, mis siis päeval täpselt toimus, kui ta äkki ütles, et oih, mul jäi üks asi maha. Ta lippas uuesti kooli ja tuli tagasi hommikul kaasa pandud juurviljakotiga. Olin väga üllatunud, aga selgus, et asi oli siis nii, et kui Liisbet kooli jõudis, siis keegi õpetajatest ütles, et vii praegu juurviljad oma garderoobi. Ja kui klassidesse hakati minema, siis ta ei taibanud oma kotti garderoobist ära tuua. Ja siis nad läksid oma klassist otse ja viisid juurviljad suurde ruumi, kuhu kogu kraam kokku koguti ja kust see lõuna ajal ära viidi. Keegi ei küsinud ja Liisbet ei julgenud ise öelda ka, et tema kurgid ja õunad ootavad veel garderoobis. Mis meil siis muud üle jäi, kui need tõesti reede õhtul koju tagasi viia. Saime teha nüüd veel vaid heateo juurviljadele, et sööme nad ära ja ei lase neil mädanema minna. Natuke kurb ja natuke naljakas lugu ka.
Kuna ka Liisbetil oli sama päev vormivaba, siis uurisin neilt kooli sõites, et nüüd, kus nad koolivormisega harjunud on, kas on vabaduse tunne ka, kui saab ilma vormita kooli minna. Mõlemad ütlesid, et ei ole, väga hirmus tunne on, sest ei tea, kas teised ikka panevad ka kostüümi või oled üksinda.
Liisbeti koolis tähistati 29. septembril lõikustänupüha. Lapsed riietusid põllumeesteks ja viisid kooli juurvilju ja puuvilju. Need olid siis heategevuseks ja viidi lõunaajal kodutute keskusesse. Koolis räägiti tänulikkusest ja jagamisest ja heategevusest ja ühesõnaga tundus väga tänuväärne ja vahva päev. Liisbet, kes nägi välja superarmas põllumees sai ka kodust kotitäie kraami kaasa ja läks rõõmsalt kooli.
Kui me Liisbetile järgi läksime, siis hakkasime juba auto poole sammuma ja Liisbet jutustas, mis siis päeval täpselt toimus, kui ta äkki ütles, et oih, mul jäi üks asi maha. Ta lippas uuesti kooli ja tuli tagasi hommikul kaasa pandud juurviljakotiga. Olin väga üllatunud, aga selgus, et asi oli siis nii, et kui Liisbet kooli jõudis, siis keegi õpetajatest ütles, et vii praegu juurviljad oma garderoobi. Ja kui klassidesse hakati minema, siis ta ei taibanud oma kotti garderoobist ära tuua. Ja siis nad läksid oma klassist otse ja viisid juurviljad suurde ruumi, kuhu kogu kraam kokku koguti ja kust see lõuna ajal ära viidi. Keegi ei küsinud ja Liisbet ei julgenud ise öelda ka, et tema kurgid ja õunad ootavad veel garderoobis. Mis meil siis muud üle jäi, kui need tõesti reede õhtul koju tagasi viia. Saime teha nüüd veel vaid heateo juurviljadele, et sööme nad ära ja ei lase neil mädanema minna. Natuke kurb ja natuke naljakas lugu ka.
Alustasime mõned nädalad tagasi Meelisega uuesti "Troonide mängu" vaatamist. Et kui mõnel õhtul vaba aega jääb, siis vaatame osa või paar. Niimoodi järjest on ikka hea vaadata, kui ei unusta järgmise osa ilmumise ajaks ära, mis viimati toimus:D. Ja seega on "Winter is coming" täiesti kohane.
Lisa kommentaar