Mida me õhtuti teeme

Alustan õige klubidest. Nii briti koolis kui cambridge collages toimuvad peale tunde meie mõistes huviringid, mida kool ise organiseerib. Iga aasta alguses kuulutatakse toimuma hakkavad klubid välja ja siis saab sinna mingi aja jooksul registreerida ja siis antakse teada, kes sel korral mis klubisse sisse said ja kes esialgu ootenimekirja jäid. Liisbeti koolis vähemalt öeldi, et kui ühte klubisse on soovijaid rohkem kui klubis kohti, siis loosib arvuti, kes klubisse pääsevad. Lisete kooli osas ma ei ole päris kindel, kuidas see valik osalt juba tehtud on ja osalt veel tehakse. 
Luise koolis on vähem klubisid ja kõik peaks sinna saama. Luise tahtis maleklubisse minna, aga täpselt sellel esimesel oodatud klubipäeval ja täpselt samal ajal klubiga, toimus tal esimene ja samuti väga oodatud poola keele tund. Ehk siis vähemat esialgu ta klubis käia ei saa. Luise ootas ammu, millal ta saab poola keelt õppima hakata. Ilmselt ei igatse ta niivõrd mitte õppimist, kui tegelikult seda, et poola keel selgeks saaks. Poola keele õppimine on tal tegelikult õppekavas sees algusest peale, aga võttis veidi aega, kuni see tund ka päriselt tekkis. Kuna tema klassis on lisaks talle veel ka üks noormees, kes on välismaalane ja poola keelt ei oska, siis nad ongi tunnis kahekesi. Kas Luise millalgi ka males või mõnes muus klubis saab käima hakata, selgub edaspidi.

Liisbeti koolis kuulutati klubid juba kaks nädalat tagasi välja ja oh, kui palju elevust see tekitas, et mida siis valida. Liisbetil vedas, et igasse klubisse, mis me temaga koos valisime, sai ta ka sisse. Koos valimine toimus küll selliselt, et me vaatasime kõik klubid üle ja arutasime ja mina püüdsin teda veenda ühe või teise asja kasuks otsustama, aga tegelikult oli otsustaja siiski tema ise ja ta liiga palju mind ei kuulanud ka. Seega ei mingit karated ega moodsat tantsu. 
Klubide valik on tegelikult hästi erinev ja Liisbeti koolis ehk siis esimesele ja teisele klassile on klubid pigem midagi uut ja põnevat ning mitte tavapäraste koolitundidega seotut. Näiteks mõned asjad, mis Liisbeti puhul siis valikust välja jäid olid orgami, kunst, robootika, jalgpall, inglise kirjandus, religioon jne. Liisbet muidugi oleks nii mõndagi neist tahtnud valida, aga klubid toimuvad iga päev kohe peale kooli sõltuvalt klubist kas 45 minutit või kauem ja mitu klubi on samal ajal ehk siis paratamatult samal päeval mitu klubi võtta ei saa. Suur osa klubisid algas eelmisel nädalal. Mõned klubid maksavad ja mõned on tasuta. 

Aga mis siis Liisbetil valikusse jäid? Üks klubi, kus ta juba eelmisel nädalal käis, kannab nime "antistress colouring" ja sisult on see siis midagi sellist, et seal värvitakse pilte ja kuulatakse samal ajal klassikalist muusikat. Ilmselt käib sinna juurde veel palju muid nüansse, mitte lihtsalt ei panda muusika käima ja pilt ette. Mulle tundub, et see võiks olla selline täiskasvanute unistus, et kui mul oleks tööpäevas üks 45 minutit lihtsalt värvimiseks ja muusika kuulamiseks ja seda ilma igasuguste süümepiinadeta või mõteteta, mis nüüd kõik tegemata jääb, siis oleks elu küll palju stressivabam.
Liisbetile igaljuhul klubi meeldis ja kuna see oli esimene, kus ta käis, siis see tõmbaski ka klubide osas tema pinge maha ja ta uuris, et kas ta saaks ennast veel mõnda klubisse kirja panna.
Lisaks käis Liisbet eelmisel nädalal ka algajate inglise keele klubis. See on minu soovitatud ja Liisbeti poolt heaks kiidetud. Mulle tundub, et Liisbet saab päris normaalselt inglise keelega koolis hakkama, aga ikka ju tahaks, et ta saaks paremini aru ja elaks paremini sisse ja loodame, et keelelise arengu mõttes saab see üks kasulik klubi olema. Peale esimest klubitundi, kui ma uurisin, et kuidas siis ikka läks ja kas ta ka midagi õppis, arvas Liisbet, et seekord ta küll midagi uut ei õppinud, sest nad ainult mängisid. Siinkohal ma ise loodan ja arvan, et küllap ta ikka õppis. 
Uuest nädalast algab Liisbetil ka loomajooga. Me veel ei tea, mis ja kuidas seal on, aga Liisbet tegi lasteaias ka loomajoogat ja talle väga meeldis ning seega läks see kohe valikusse.
Üks klubi, mis ka kohe valikusse läks, oli ujumine. Ujumisega on küll nii, et osad lapsed hakkasid ujumas käima eelmisest nädalast ja teine kamp soovijaid läheb ujuma alates veebruarist ja ujub siis kuni suvevaheajani. Liisbet on selles veebruari grupis ja seda klubi siis annab veel oodata.

Lisete koolis on pakkumisel hoopis teistlaadi klubid. Tõsi, päris mitmed neist on ka sportlikud või põnevad hobid, aga suur hulk klubisid on ka õppimisega seotud ja sellised omamoodi õpitoetamised või eksamiks valmistumised.
Lisete koolis on klubid samamoodi peale kooli ja osad klubid ka hommikul enne kooli.
Lisete koolis algavad klubid homsest, seega veel mingit kogemust jagada pole. Ka klubidesse pääsemise osas on hetkel avalikustatud esmaspäeva-teisipäeva-kolmapäeva klubid ja seal jäi Lisetel pisut õnnest puudu. Kõige enam tahtis ta minna kunstiklubisse, aga hetkel on ta esimene ootejärjekorras. Mina ise ikkagi loodan, et äkki keegi loobub ja Lisete pääseb klubisse, sest kunsiklubi oli see, mida ta ise kõige rohkem tahtis. Lisaks valisime jälle kaheksi koostöös inglise keele õppimise tugigrupi ja laulukoori. Nende viimaste osas siis veel ei tea, kas ta saab sisse või mitte. 
Valikus oli väga mitmeid põnevaid asju, aga mitte kõik neist polnud Lisete vanusegrupile. Aga siiski näiteks saab kooli ajalehte teha. On draamaklubi, korvpall, kriket, ballett, ukulele ansambel, bridž ja veel asju, mis mul praegu meelde ei tule.
Kui Liisbet oleks igaks päevaks klubi tahtnud, siis Lisete ütles esialgu, et tema ei vali midagi, kuna tunneb, et tal on juba õhtuti nii palju tegemist ja  nii palju õppimist, et ta ei jõua midagi lisaks võtta. 

Suurepärane uudis on see, et Liisbeti koolis on üks klubi ka lapsevanematele - nimelt poola keele klubi - ja mina sain sinna sisse!!! Mul on nii hea meel, et selline klubi olemas on. Ma nimelt soovin väga poola keelt selgeks saada ja no oma unistustes ikka nii selgeks, et saaksin mingi taseme eksami ära teha ja minu keeleoskus ei piirduks ainult poes ja bussis hakkama saamisega. 
Praegu pean ma ennast ikka veel selle pere kõige paremaks poola keele oskajaks, aga no ilmselt ei lähe kaua, kui kõik teised must mööda panevad. Ma ühtteist ikkagi mõistsin juba ka enne Poolasse tulekut ja lihtsamaid silte, reklaame jmt lugedes ma saan enamvähem aru, mis seal kirjas võiks olla. Kui poolakad aga räägivad, siis ma kuulan küll väga tähelepanelikult ja eristan vahel 1-2 tuttavat sõna, aga no tegelikult ei saa ikkagi mitte midagi aru, sest nende jutt on minu jaoks ühtlane ja väga kiire vadin. Ma ei saa aru, kus sõnad algavad ja lõppevad. Aga no küll harjub.
Ma olen ise omapead Duolingos aegajalt ikka poola keelt õppinud. Ehk siis on mingi õhin tulnud ja siis olen nii kuni pool aastat hoolsalt õppinud ja siis on õhin ära läinud või muud asjad olulisemad tundunud. Ja siis millalgi on jälle õhin tulnud ja seega ma ikka täitsa mingi hulga sõnu juba tean. 
Kohe, kui me Poolasse jõudsime, hakkasin ma otsima võimalust, et kus ma saaksin Poola keele kursustel käia. Absoluustelt ideaalne oleks ju, et ma viin lapsed Gdanski kooli ja siis ise lähen käin vahepeal Gdanskis kursusel ja siis võtan lapsed jälle peale. Ehk et ma olen päeval Gdanskis ja kasutan aega õppimiseks. Ma küll ei tahtnud pikalt alla anda ja endale olukorda tunnistada, aga tegelikult ikkagi nii on, et Gdanskis ei ole ühtki algajate poola keele kursust keset päeva. 
Üldse on neid kursuseid pigem vähe ja kõik kokkusaamisega kursused toimuvad eranditult õhtul. Õhtune aeg on minu jaoks välistatud, sest meie õhtud on ekstra napid niigi ja ka seal on tavaliselt vaja veel midagi õppida aidata või sehkendada.

Palju poola keele kursuseid on aga onlainis. Kuna minu töö ja suur osa elust on praegu onlainis, siis ma nii vaimustunud veel ühest onlainasjast ei ole ja pole seega onlainkursusega alustanud. Aga mõte on, et ühel hetkel võtan ette. Ja pika jutu lühike mõte on siis see, et see lapsevanemate poola keele klubi tuli minu jaoks nagu täituv unistus. 
Ma olen ühe korra nüüd juba klubis käinud ka. Väga vahva oli! Seal oli vist äkki 12 lapsevanemat ja nad kõik tundusid olevat samal tasemel kui mina, et teavad mingeid sõnu, aga tegelikult rääkida ega isegi lugeda ei oska. Välimuse järgi võis tuvastada, et pea pooled olid indialased või mõned neile lähedased rahvad. Jutu poolest olid 2 naist ameeriklased ja teised siis jäid esialgu tundmatuks.
Alustasime õppimist sellest, mida ma igatsenud olin, ehk tähestikust. Tundsin kohe, et olen täiesti õiges kohas. Poola keeles on päris mitmeid tähti, mille osas pole mul siiani õiget selgust olnud, et kuidas neid siis ikka hääldatakse ja üsna kurb on, kui isegi nö õigesti lugeda ei oska. Nüüd ma siis sain kuulda, mis pentsikud tähed need kõik on ja veel kuulda ja veel kuulda ja harjutada ka ise hääldamist. 
Nagu te ilmselt isegi olete täheldanud on poola kelees väga palju zšczsžžžžžz häälikuid. Nende hääldamine on minu jaoks mõningane väljakutse nagu ma juba ette teadsin. Ka vene keelt õppides ma teadsin alati, mis täht kirjutades sõnas on, aga hääldades võis see kõik lihtsalt nagu "s" kõlada.
Aga veelgi hullemad on need konksuga a-d ja e-d nagu selgus. Olen siiani omaenese peas püüdnud aru saada, kas sabaga a on rohkem nagu "ou" või "on" ja täpselt selle küsimuse üks õpilane ka klubis küsis ning õpetaja miss Ola vastas, et ei kumbki :D. Need sabaga tähed peavad tulema kusagilt läbi nina, kusagilt, kus minul häälikud tavaliselt läbi ei käi. Seda ma olen nüüd siin nädala jooksul kodus harjutanud, aga no ma ei tea.... Ma Meelisele igatahes ütlesin, et me vist ei õpi kolme aastaga ära õigesti "Elblag" ütlema, sest seal on ka see sabaga a.

Uus avastus oli näiteks ka see, et kui mina olen siiani kenasti lääne-eestlase kombel Gdansk öelnud, siis Gdanskil on ju tegelikult n-i peal kriips. See tähendab, et see oleks meie keeli palatalisatsiooni ehk peenendusega ja Gdanski õige hääldus on selline nagu see võiks kõlada lõuna-eestlaste suust :). 
Lisaks tähestikule õppisime sügise teemat. Sain mõned uued sõnad ka teada ja olin jälle tänulik, et ma olen vene keelt õppinud. Olen juba aru saanud, et siin pole väga viisakas öelda või et pigem ei taheta kuulda midagi sellest, et poola keel ikkagi on vene keelele mõneti sarnane. Aga no tegelikult ikkagi on.
Ja näiteks Lisetet poola keele õpingutes aidates tahaks ma ka nii tihti öelda, et kuule, see on ju nagu vene keeles, aga siis saan jälle aru, et tuleb mingeid muid seoseid leida, sest tal puudub igasugune teadmine vene keelest. 
Igal juhul ma usun, et need, kes vene keelt teavad, mõtlevad välja ka järgmiste esimeses klubitunnis õpitud sõnade tähenduse: jesien, grzyby, deszcz, kalosze ja kasztan.

Mõtlesin, et tuleb lühike postitus, aga võta näpust :). Lisaks siis käivitumisel olevale klubielule, on lastel õhtuti veel tegemist. Lisetel on kaks korda nädalas viiulitund läbi zoomi. Lisete õppis varem Märjamaa muusika- ja kunstikoolis ning selleks, et pillioskus päris rooste ei läheks on ta nüüd selle kooli ma arvan, et esimene veebiõpilane. Tõsi, koroona ajal tehti ka tunde veebis, aga see oli selline lühiajalinse katsetamise värk pigem. 
Lisete küll ei õpi enam põhiõpes, kuna see tähendaks ka solfedžot ja muusikalugu ja ansamblit, vaid piirdub lihtsalt erialatundidega, aga see tähendab siiski, et oskus säilib ja ühel päeval saab ta jätkata ka põhiõppes sealt, kus pooleli jäi. Ma olen igal juhul muusikakoolile ja õpetaja Ruthile väga tänulik, et Lisetele selline võimalus anti ja ollakse valmis paindlik olema ja katsetama.

Lisetel ja Liisbetil on mõlemal korra nädalas veebis ka eesti keele tund. See võimalus on pakutud kaitseväe poolt ja seal siis osalevadki ilma peal laiali olevate kaitseväelaste lapsed. Seal õpitakse seda, mida sama vanad lapsed eesti koolis eesti keele tunnis õpivad. 
Luisele me sellist võimalust ei tellinud, kuna tema pidi ju esialgu eesti koolis käima hakkama. Nüüd jälle tundub, et Luisel on nii pikad koolipäevad, mis ta päris korralikult ära väsitavad ja ei tahakski teda enam lisaõppega koormata. Et eks me jooksvalt vaatame, kuidas eesti keelega saab, kui me tagasi tuleme.

Lisete ja Liisbet on meil ka Märjamaa gümnaasiumi õpilaste nimekirjas ja eritingimustel koduõppel. Selle saavutamisega oli üksjagu segadust, aga ma siiski tahtsin nii väga, et kooliga kontakt säiliks ja ma teaks, mida parajasti kus klassis tehakse ja õpitakse, et nö kätt pulsil hoida, et siis need asjad, mida briti koolis ei käsitleta, ise lastega ära õppida.
Ja nii armas samm gümnaasiumi poolt - nad saatsid Liisbetile kogu esimese klassi õpikute ja töövihikute komplekti Poola. Pakk tuli Märjamaalt Elblagi täpselt 1 päev vähem kui 2 nädalat. Liisbet oli nii rõõmus ja õhinas ning ootab juba ka seda, et meil tekiks mingi aeg ja saaks eesti asju ka õppida. Millal see aeg küll tuleb, ma ei tea. Suvevaheajal vist.  

Ja no muidugi on meil veel kodutütred. Olen endiselt Kodutütarde Märjamaa rühma rühmavanem ja püüan rühma üle veebi toimimas hoida. Hetkel on veebitamine üsna tagasihoidlikult käima läinud. Aga me elasime ka koroona veebis üle, elame nüüd ka. Tüdrukuid on ikkagi iganädalaselt nii tore näha - kuulda, kuidas neil vahepeal läinud on ja mis muret ning rõõmu teeb. See on nii kodune ja oma, nagu päris.

Ehk siis sellised need meie õhtud on - tegevust täis kuni uneajani välja. Vahel on veel koolist kodutöid ka jäetud. Seda viimast on nädala sees õnneks pigem harva.

Üks huvitav fakt ka siia lõppu, et ei Lisete ega Liisbeti koolis pole muusika tundides esimese koolikuu jooksul kordagi lauldud. 
Aga selle eest poola keele tunnis ainult lauldakse, ütleb Liisbet.