Koolirõõmust

Lapsed lähevad rõõmuga kooli. Isegi Luise, kes ilmselt tulenevalt vanusest juba aastaid pole kooli armastanud. Aga nüüd on tal tunde, mis talle kohe väga meeldivad ja ega ma pole ühegi tunni kohta kuulnud, et see on täiesti nõme. Ahjaa, korra siiski kuulsin. Ta käis alguses poolakeelses Poola geograafia tunnis ja seda pidas ta küll kohutavalt igavaks, kuna ta ei saanud mõistagi sellest mitte midagi aru. Nüüd ta selles tunnis enam käima ei pea. 

Liisbet käis eelmisel nädalal kogu kooliga Polska Filharmonia Baltycka's kontserdil. Ma olen kodulehelt vaadanud ja raadiost kuulnud, et see on üks väga tegija kontserdimaja, kus koguaeg midagi mängitakse. Liisbet käis kuulamas Vivaldi "Neli aastaaega". 
Elevust tekitas juba see, et sel päeval pidi veidi varem kooli minema ja väga hoolikalt jälgima, et vorm korralikult seljas oleks. Kõik varahommikused kooli juurde saabujad olid nii uhked ja rõõmsad. Kontserdile sõideti suure bussiga. Ma ei ole ise seal veel käinud, aga jällegi netist leiab, et kontserdimaja asub imeilusas ja suursuguses punastest tellistest suures hoones Gdanski vanalinnas. 
Õhtul Liisbetilt muljeid uurides selgus, et see oli ikka üks päris igav kontsert. Muusikal polnud viga, aga seal ka räägiti päris palju ja ainult poola keeles. Aga vähemalt jõuti täpselt lõunasöögiks tagasi:).
Ma kujutan ette, et tegu oli siis ilmselt haridusliku kontserdiga, kus lisaks muusikale ka põnevaid teadmisi jagati neile, kes aru said. Igav või mitte, elamus igal juhul.

Ei saa rääkimata jätta ka seda, et Lisete valis üheks klubiks laulukoori, mis toimub reede hommikuti enne koolitundide algust! 
Meie jaoks on muidugi lisaväljakutse niigi varast ärkamist arvestades veel pool tundi varem kooli jõuda, aga saame hakkama. Boonusena on kella 7 ajal näiteks liiklus Gdanskis palju hõredam kui veidi hiljem.
Aga see tundub üks imeline laulukoor olevat ja Lisetele tundub see ka väga palju rõõmu tegevat. Laulukoor kestab kokku pool tundi ja see paneb lapse terveks päevaks üleni helisema. Veel reedel koolist tulles kell 15.30 ja ka õhtul kell 18 ja 20  ja hiljemgi ta ikka veel laulab. 
Olen juba varem maininud, et muusikatundides ei ole siiani üldse lauldud. Lüüakse rütmi ja isegi ukulelet on mängitud, aga mitte lauldud. Liisbetil on kaks muusikatundi nädalas, Lisetel üks ja Luisel ei olegi muusikat.
Aga tulles tagasi Lisete laulukoori juurde, siis mulle tundub, et see ongi selline "laulame hinge rõõmsaks" koor. Tullakse kokku, tehakse hääled soojaks ja siis lihtsalt lauldakse. Õpetaja mängib saateks ukulelelet või klaverit. See ei ole kindlasti selline perfektsuseni harjutamine nagu enne laulupidu toimus ja mis Lisetele ka tegelikult hästi sobis. Pigem on see rõõmus kooslaulmine, mulle tundub. 

Liisbeti koolis oli eelmise nädala suursündmuseks esimeste klasside Initiation Day. Meie taaskord nagu lambad, muidugi ei saanud eelnevalt üldse aru, millise tähtsa päevaga tegu on.
Ma pean ütlema, et info vähesus on küll üks asi, mida ma koolide puhul imeks panen. Ja see, et info liigub meiliga, aga mitte iial pole kirjas, millist meie last see kiri puudutab. Liisbeti koolist tuleb küll infot kõige rohkem, et nüüd on see ja teine päev tulemas, aga mida see siis tähendab või kuidas me valmistuma peame, seda sageli ei ole. Vahel ka, kui samast asjast kirjutab mitu inimest, on see info veidi vastuoluline. Näiteks, kui te mäletate seda lõikustänupüha, kus me kurgid koolist õhtul tagasi tõime. Selle kohta tuli alustuseks direktori kiri, et tooge süüa, aga ärge pähkleid tooge, meil on paljud lapsed koolis pähkliallergiaga. Noh, selge. Siis tuli õpetajalt täpsustav kiri, et tooge puuvilju ja juurvilju ja me viime need kodutute keskusesse. Noh, see on ka selge. Aga miks me siis peaks teadma, et lapsed pähkleid ei söö? :D  Sellist mõistatamist jagub ka kõige tavalisemate kirjade puhul.
Veel enam paneb aju ragistama see, kui tuleb meil näiteks kelleltki Agnieszkalt või Nataljalt või Michalilt (need on väga levinud nimed ja õpetajate seas on neid igas koolis mitmeid) , kes kirjutab midagi, mis võiks sobida ükskõik, millise lapse kohta kolmest, aga mõeldud on siiski ühe kohta. Näiteks ükskord saadeti raamatute nimekiri, mida lugeda. Aga kes peab lugema? :D Raamatute osas tuvastasime siis teemade järgi, et need peavad Lisetele mõeldud olema. Aga mitte kunagi ei märgita kirjas ära, et see on nüüd esimese klassi või viienda klassi lapsevanematele saadetud või üldse gümnaasiumile. 
Luise käib gümnaasiumi esimeses klassis. See tekitab ka veel segadust. Luise koolist tuleb mulle ka kirju, mis kuidagi tegelikult Luiset ei puuduta, vaid on väiksematele mõeldud, aga ma ikka alati uurin ja puurin ja tõlgin need poola keelest ära, et teada saada näiteks, et võtke homme suur sukanõel kaasa, me hakkame loomi õmblema. Nohhh, ma võin ainult kõhutunde järgi oletada, et see ei ole ikkagi Luisele mõeldud, kuna see kõlab nagu algklasside teema ja Luisel pole ei käsitöö- ega kunstitundi. 

Aga tegelikult tahtsin ma  rääkida hoopis Liisbeti Initiation Dayst. See oli mul ammu kalendris kirjas, et 11. oktoobril selline päev on ja vanemad on ka osalema oodatud. Ja Liisbet rääkis juba ammu, et nemad harjutavad selleks päevaks laulu ja veel ühte salaasja. See oli kõik, mis ma teadsin. Ja täisvormi pidi sel päeval selga panema ehk siis rõhutati, et sinine jakk ka peale.
Meelisel oli õppus, Lisete ja Luise olid koolis ning mina ei teadnud, et see on tegelikult nii tähtis päev. Igatahes läksin ma üksinda, aga siiski õigel ajal kohale. Nende koolis ei ole aulat. Küll, aga olid vanematele istumiskohad valmis pandud ühte koridori ja mina istusin ka sinna. 1A ja 1B klassi üritused olid juba ära olnud. Viimasena ootas järge 1C ehk Liisbeti klass. 
Kui vanemad olid kohal ja istusid, sammusid uhkelt sisse lapsed, kellel olid need USA kooli lõpetamise mütsid peas. Ma ei teagi, kuidas neid nimetatakse tegelikult, aga meie teised pereliikmed said vähemasti kohe aru, millega tegu, kui ma USA koolide lõpetamist mainisin. 

Lapsed andsid pühaliku vande oma koolile ja kaaslastele, et mida nad teha lubavad. See oligi see salaasi, millest Liisbet rääkinud oli. Ütlen ausalt, et kuna üks laps vandus nii valju röökiva häälega, siis ega ma ei saanudki enamusest aru, mida tõotati, aga no näiteks lubati kätt tõsta ja sõbralik olla. Ja siis lapsed laulsidki ühe vahva koos liigutustega laulu sõprusest. 
Ma arvan, et kõik, kes me seal kuulasime, jääme alati mäletama ma ei teagi, kas eriti tubli ja agarat lauljat või meelega etlejat, kes lihtsalt röökis nii valjult laulda, et teisi oli üliharva kuulda. Muidu tundus väga ilus laul olevat. Ma mõtlesin, et mis ma teeks, kui see minu laps oleks, kes seal laulda röögib, kuidas ma talle pärast ütleks, et supertubli, aga... Ma ei teadnud, kas nutta või naerda, kuna mulle tundus, et see üheplika show apmsas justkui teiste püüdlustest ja üritustest tüki vähemaks. Aga ma siiski pigem naersin imestunult. Kogu see vaatepilt oli natuke ikka koomiline ka oma olemuses ja no selle üle pole küll ilus naerda, aga puhtjuhuslikult oli "esilauljal" õnnestunud ühe korraga vabaneda kõigist oma ülemistest esihammastest ja see muutis kogu pildi veelgi naljakamaks.

Siis pidas direktor kõne ja seejärel võeti lapsed ükshaaval kooliperre vastu. See käis niimoodi, et direktoril oli hiiglaslik pliiats, millega ta kõigile ükshaaval õlale lõi ja ütles, et sina oled nüüd selle kooli õpilane, tere tulemast. Lapsed said ka kooli vastuvõtmist tõendava tunnistuse ning surusid direktoril ja õpetajatel kätt. Tehti ka klassipilt. Ja seejärel direktori lugemise peale visati oma mütsid õhku. Kõik olid rõõmsad ja juubeldasid ning läbi ta oligi.
Nagu selgus on tegu selle kooli traditsioonilise üritusega. Ma ei ole varem teadnud, et need mütsid ja õhku viskamine käivad ka kooli alguse ja mitte ainult lõpu juurde. Ja nohh, oleks teadnud, et selline pidulik päev, oleks omalt poolt ju ka kaasa aidanud, et seda ka kodus tähistada. Aga igal juhul nii tore, et peale kesist esimest koolipäeva mingi tseremoonia lõpuks ikkagi toimus. Selles mõttes oli see nüüd kindlasti toredam, kui sama asi oleks 4. septembril tehtud, et nüüd lapsed juba tunnevad üksteist ja on sõbrad ning kõik said rõõmsalt kõigile hüüda ja juubeldada, kui lapsed ükshaaval välja kutsuti.

Lisetel oli eile koolis päevasündmuseks tuletõrjehäire. Muidu olla samamoodi olnud, kui tavaliselt, et alarm hakkab tööle ja liigutakse klassidest välja õue, aga Lisete siiski tõi ühe väga palju juurde andnud asjaolu ka välja. Ta ütles, et kui tema vanas koolis ta ei näinud pea kunagi suitsu või siis oli seda kusagil kaugel üsna vähe, siis siin oli terve maja nii paksu suitsu täis, et nad pidid reaalselt roomama või väga madalas kükis välja liikuma. Lisete jaoks oli see täiesti erakordne ja õpetlik kogemus. Ta ütles, et ei teadnudki, et nii suitsune üldse saab olla, et sa reaalselt rohkem kui meetri kaugusele ei näe.

Ei mäletagi, kas ma hindamissüsteemidest olen ka rääkinud. Aga topelt ei kärise. Luise hinnetest ma ei saa tegelikult veel midagi aru. Kindel on see, et ta saab hindeid regulaarselt - kui mõni test vmt on, siis hinne ka tuleb. Hindeid pannakse vist 1st 6ni. See on mõistetav. Aga pannakse ka mingeid plusse ja miinuseid, millest ma midagi aru ei saa, et misasjad need on. Aga no vast hakkan aru saama.
Lisetel ja Liisbetil on ühtmoodi süsteem, et igas aines saab kuu lõpus kogu kuu eest hinde. Ja vahepeal hindeid ei saa. Igas aines saab numbri 1-6 ja tähe A-F. Numbrid on sisuliste teadmiste eest ja tähed on püüdlikkuse, käitumise, arengu ja vihiku korrasoleku eest. See tähendab seda, et üsna igas aines on kuu lõpus ka kokkuvõttev test. Lisete sai septembri lõpus juba hinded, aga Liisbet pole veel saanud.