Wieliczka - astuge rongile!
–
Krakowi lähedal Wielicka linnas asub Wieliczka soolakaevandus - üks Poola enimkülastatud vaatamisväärsusi. Praegusel ajal käib igal aastal soolakaevanduses üle miljoni külastaja. See on ühena esmestest maailmas nimetatud Unesco maailmapärandi nimistusse. See on koht, kus tuleb ära käia. Meil oli see ka plaanis meie päris esimesel Poola külastusel, aga tookord olime juba nii üleseigelnud, et mägedest alla tulles tundus, et jätame õige selle soolakaevanduse ikka sel korral vahele. Ja vahele ta jäigi, kuni seekordse Krakowi külastuseni.
Olin tark ja ostsin piletid varakult ära ehkki tundus, et kaevandus võtab päevas nii palju inimesi vastu, et mingiks kellaajaks, vähemalt aprillis, lähema nädala jooksul, ikka piletid sai. Suvel võib muidugi jälle teine lugu olla.
Lugesin hästi mitu korda kõik kaevanduse poolt antavad reeglid ja soovitused läbi, et mitte millegi vastu eksida ja kogemata koju tagasi saadetud saada. Hiljemalt 10 minutit oma ajast varem pidi kohal olema. Seega me startisime varakult ja läksime jälle parkijate õnge. Meil juhtub seda tihti, et enne mingile popimale kohale lähenemist on tee ääres helkurvestiga inimene, kes üheselt mõistetavalt suunab auto tee kõrvale parklasse. Päris alguses me mõtlesime, et emm, politsei. Nüüd enam ei mõtle, saame aru küll, et parkima meelitajad, AGA kunagi ei tea, kas parklaid tuleb veel ja nii me suht alati siiski keerame kohe esimesse parklasse, maksame oma maksu ära ja hakkame vaatamisväärsuse poole kõndima ning avastame, et palju lähemal on veel mitmeid parklaid. Aga jah, me polnud hiljaks jäämas, seega oli okei natuke pikemalt vantsida.
Lugesin hästi mitu korda kõik kaevanduse poolt antavad reeglid ja soovitused läbi, et mitte millegi vastu eksida ja kogemata koju tagasi saadetud saada. Hiljemalt 10 minutit oma ajast varem pidi kohal olema. Seega me startisime varakult ja läksime jälle parkijate õnge. Meil juhtub seda tihti, et enne mingile popimale kohale lähenemist on tee ääres helkurvestiga inimene, kes üheselt mõistetavalt suunab auto tee kõrvale parklasse. Päris alguses me mõtlesime, et emm, politsei. Nüüd enam ei mõtle, saame aru küll, et parkima meelitajad, AGA kunagi ei tea, kas parklaid tuleb veel ja nii me suht alati siiski keerame kohe esimesse parklasse, maksame oma maksu ära ja hakkame vaatamisväärsuse poole kõndima ning avastame, et palju lähemal on veel mitmeid parklaid. Aga jah, me polnud hiljaks jäämas, seega oli okei natuke pikemalt vantsida.
Meie kellaaeg oli hommikul vara, mitte küll päris esimene kella 8-ne, aga vist oli kell 9. Kaevanduse õuealal oli juba palju rahvast. Ma ütleks et mitte päris metsikult, aga kergelt metsikult. Mõtlesime, et kuidas need kõik peaks korraga maa alla minema ja et kohapeal peab ikka ulmehea süsteem olema, et selliseid vägesid juhtida.
Õues oli suurte pop-up telkide alla tehtud sellised lennujaama meenutavad lintidega eraldatud koridorid individuaalsetele külastajatele ehk siis sellistele nagu meie, kes ei ole mõne turismigrupiga koos. Nende lindikoridoride juures olid ka märgid, õigemini lipud, et mis keele koridor see on. Päris hulga erinevaid keeli oli pakkuda, aga näha oli, et mitte päris igas keeles ei toimunud just samal kellaajal ekskursiooni. Aga kogunesid inglise keelsed, saksa keelsed ja poola keelsed huvilised. Kõikidesse koridoridesse tekkis päris suur hulk inimesi. Ootasime.
Eraldi oli veel turismigruppide ala, kus oli ka päris-päris mitu hiiglasuurt gruppi. Neist liikusid mõned aegajalt sisse ka.
Nagu meie juba eelnevalt teadlikud olime ja kohapealt ka kõlaritest korduvalt ja tungivalt öeldi, et kõigi huvides palun ärge võtke kotte maa alla kaasa. Meie olime vajaliku kraami endale taskutesse toppinud. Telefon, pangakaart ja taskurätid, no mis seal kaevanduses siis ikka nii väga vaja saab olla?
Kohapeal oli võimalik kotid hoiukappidesse paigutada, kes need mingil põhjusel siiski kaasa oli võtnud. Teadet korrati ja mitmes keeles. Kõik, absoluutselt kõik, lausa pidid sellest sõnumist aru saama. Aga oehh, imestasin ja imestasin, aga nii mõnedki inimesed ei kavatsenudki oma kotte ära viia. No hea küll, kui ikkagi on väga vaja kott kaasa võtta, siis ma suudan mõista ja leppida sellega, et sul on kaasas väga kõhn väike sussikotike, aga näiteks seda, et meil oli kambas ka terve perekond, kellel kõigil olid seljas meie patrullkoti mõõtu ja pungil täis kotid, ma ei mõista. Esialgu ma veel ei teadnud, kuidas need kotid mind maa all häirima hakkavad, aga no mis sa teed, kui on ikka nii vajalikud kotid ja need tuleb kindlasti kaasa võtta.
Järjest hakati meie gruppe ka majja sisse kutsuma. Sees omakorda jagati inglise keelne kamp veel kaheks, aga ühte gruppi jäi ikka veel selline 30+ inimest kindlasti. Õues alanud tihe tunne ja õlg-õla vendlus jätkus ka sees.
Õues oli suurte pop-up telkide alla tehtud sellised lennujaama meenutavad lintidega eraldatud koridorid individuaalsetele külastajatele ehk siis sellistele nagu meie, kes ei ole mõne turismigrupiga koos. Nende lindikoridoride juures olid ka märgid, õigemini lipud, et mis keele koridor see on. Päris hulga erinevaid keeli oli pakkuda, aga näha oli, et mitte päris igas keeles ei toimunud just samal kellaajal ekskursiooni. Aga kogunesid inglise keelsed, saksa keelsed ja poola keelsed huvilised. Kõikidesse koridoridesse tekkis päris suur hulk inimesi. Ootasime.
Eraldi oli veel turismigruppide ala, kus oli ka päris-päris mitu hiiglasuurt gruppi. Neist liikusid mõned aegajalt sisse ka.
Nagu meie juba eelnevalt teadlikud olime ja kohapealt ka kõlaritest korduvalt ja tungivalt öeldi, et kõigi huvides palun ärge võtke kotte maa alla kaasa. Meie olime vajaliku kraami endale taskutesse toppinud. Telefon, pangakaart ja taskurätid, no mis seal kaevanduses siis ikka nii väga vaja saab olla?
Kohapeal oli võimalik kotid hoiukappidesse paigutada, kes need mingil põhjusel siiski kaasa oli võtnud. Teadet korrati ja mitmes keeles. Kõik, absoluutselt kõik, lausa pidid sellest sõnumist aru saama. Aga oehh, imestasin ja imestasin, aga nii mõnedki inimesed ei kavatsenudki oma kotte ära viia. No hea küll, kui ikkagi on väga vaja kott kaasa võtta, siis ma suudan mõista ja leppida sellega, et sul on kaasas väga kõhn väike sussikotike, aga näiteks seda, et meil oli kambas ka terve perekond, kellel kõigil olid seljas meie patrullkoti mõõtu ja pungil täis kotid, ma ei mõista. Esialgu ma veel ei teadnud, kuidas need kotid mind maa all häirima hakkavad, aga no mis sa teed, kui on ikka nii vajalikud kotid ja need tuleb kindlasti kaasa võtta.
Järjest hakati meie gruppe ka majja sisse kutsuma. Sees omakorda jagati inglise keelne kamp veel kaheks, aga ühte gruppi jäi ikka veel selline 30+ inimest kindlasti. Õues alanud tihe tunne ja õlg-õla vendlus jätkus ka sees.
13. sajandil leitud Wieliczka soolakaevandus tootis lauasoola pidevalt kuni 1996. aastani ja oli üks maailma vanimaid tegutsevaid soolakaevandusi. Kaubanduslik soolakaevamine lõpetati soolahinna languse ja kaevanduse üleujutuse tõttu.
Esimesed dokumendid kaevanduse kohta pärinevad aastast 1044, mungad kogusid seal sel ajal soola. Veidi hiljem kaevati esimesed kaevud ja šahtid. Kuningas Kazimierz III Suur panustas suuresti kaevanduse arengusse ja võttis kaevurid oma hoole alla. 1871. aastaks oli kaevandus üks maailma produktiivsemaid.
Kaevandus ulatub 327 meetri sügavusele ja käikusid on seal tervelt 287 kilomeetri jagu. Külastajatele on lahti 3,5 kilomeetrine marsruut, mis on alla 2% käikude kogupikkusest.
Esimesed dokumendid kaevanduse kohta pärinevad aastast 1044, mungad kogusid seal sel ajal soola. Veidi hiljem kaevati esimesed kaevud ja šahtid. Kuningas Kazimierz III Suur panustas suuresti kaevanduse arengusse ja võttis kaevurid oma hoole alla. 1871. aastaks oli kaevandus üks maailma produktiivsemaid.
Kaevandus ulatub 327 meetri sügavusele ja käikusid on seal tervelt 287 kilomeetri jagu. Külastajatele on lahti 3,5 kilomeetrine marsruut, mis on alla 2% käikude kogupikkusest.
Aga põigates tagasi meie käigu juurde, siis ootasime kitsukeses siseruumis taaskord lennujaama lintide vahel iga grupp eraldi oma aega. Ruum ei olnudki tegelikult nii kitsuke, aga rahvast oli lihtsalt palju. Ja siis tuli giidide vägi, riietatuna tumesinisesse vormiriietusse. Meie giid oli noor tütarlaps, kelle nime ma enam ei mäleta. Võiks ju arvata, et selline kolmekümnepealine kari sõidab noorest haprast giidist lihtsalt üle, aga ei. Tema oli karm ja konkreetne ja juhtis oma gruppi nagu nööri mööda.
Ta ütles kohe, et parim asi, mida me teha saame, on temal elu eest kannul püsida, sest tema on ainus, kes välja oskab minna ja kui me peaks kuhugi käiku eksima, siis palju lootust ise välja saada ei ole. See kõlab ju nagu lihtne huumor, aga giid polnud seda nägu, et see nali oleks, ja no kui mõelda, siis on see ju täitsa tõsi. Tegelikult oli kogu tuur nööri mööda ja ma sain aru, et sellise konveieri juures ei saakski teisiti olla. Kõik grupid läksdi järjest maa alla ja iga giid peatus kokkulepitud kohas ja rääkis täpselt kokkulepitud aja, sest kohe liikus jägmine grupp peale. Küsimusi sai küsida alles tuuri lõpus, sest täpses ajagraafikus püsimiseks ei tohtinud aisatki kõrvalekallet tekkida, see oleks maa-aluse inimrongi rööbastelt maha ajanud.
Ta ütles kohe, et parim asi, mida me teha saame, on temal elu eest kannul püsida, sest tema on ainus, kes välja oskab minna ja kui me peaks kuhugi käiku eksima, siis palju lootust ise välja saada ei ole. See kõlab ju nagu lihtne huumor, aga giid polnud seda nägu, et see nali oleks, ja no kui mõelda, siis on see ju täitsa tõsi. Tegelikult oli kogu tuur nööri mööda ja ma sain aru, et sellise konveieri juures ei saakski teisiti olla. Kõik grupid läksdi järjest maa alla ja iga giid peatus kokkulepitud kohas ja rääkis täpselt kokkulepitud aja, sest kohe liikus jägmine grupp peale. Küsimusi sai küsida alles tuuri lõpus, sest täpses ajagraafikus püsimiseks ei tohtinud aisatki kõrvalekallet tekkida, see oleks maa-aluse inimrongi rööbastelt maha ajanud.
Kohe alustuseks ootas 400 + trepiastet. Õnneks viisid need astmed puidust torni mööda alla ja mitte üles, seega kurta pole midagi. Aga see polnud siiski kõige mõnusam laskumine, kuna esiteks oli tempo peal ja keegi ei tahtnud olla see tropp, kes kogu konveierit pidurdab. Teiseks olid need astmed sellises tuletõrjetorni stiilis, et kappad oma 5-6 astet alla, 90-kraadine pööre, teed kaks sammu platvormil, siis 90-kraadine pööre, siis jälle 5-6 astet alla ja nii see muudkui keerutas ja keerutas ja polnud vist kedagi peale giidi, kes oleks saanud öelda, et tal polnud juba poole peal peas veider tunne. Aga no alla me saime ja ekskursiooni käigus ootas veel 400+ trepiastet ees, ka peamiselt alla õnneks. Trepil kuulsime, kuidas juba järgmine grupp juba meile järgi tuli ja kuulsime ees ka eelmist gruppi.
Kaevanduses on pea kõik soolast - sellisest hallide toonide segusest soolast. Mõnel pool on käikusid puiduga toestatud mõnes kohas on trepid ja põrandad puidust, mõnes kohas veidi laest, aga üldjoontes on kõik sool. Huvitav on see, et erinevalt teistest koobastest ja kaevandustest, kus ei tohi midagi katsuda, võis seal nii seinu, põrandaid kui lagesid puutuda ja soovikorral kasvõi lakkuda. Ainult kujusid ei tohtinud puutuda.
Kõigil käikudel ja saalidel olid nimed, enamasti Poola ajaloos tähtsat rolli mänginud inimeste nimed. Kaevanduses oli palju kujusid, muidugi soolast kujusid. Suur oli minu imestus, kui ma ühel hetkel iseeenda peas fikseerisin, et need kujud ja kõik ornamendid seintel ja uste kohal ja kõik-kõik oli kaevurite tehtud. Kuidas ometi kaevurid sellist kunsti teha oskavad??? Nojah, võib ju öelda küll, et Koperniku kuju ei olnud Koperniku nägu, aga see oli inimese kuju ja tal oli nägu peas. Ja meenutan siinkohal, et ega 100% polegi teada, milline Kopernik täpselt välja nägi:). Nende kujude ja mustrite osas ma küll hämmastusin.
Kaevanduses on pea kõik soolast - sellisest hallide toonide segusest soolast. Mõnel pool on käikusid puiduga toestatud mõnes kohas on trepid ja põrandad puidust, mõnes kohas veidi laest, aga üldjoontes on kõik sool. Huvitav on see, et erinevalt teistest koobastest ja kaevandustest, kus ei tohi midagi katsuda, võis seal nii seinu, põrandaid kui lagesid puutuda ja soovikorral kasvõi lakkuda. Ainult kujusid ei tohtinud puutuda.
Kõigil käikudel ja saalidel olid nimed, enamasti Poola ajaloos tähtsat rolli mänginud inimeste nimed. Kaevanduses oli palju kujusid, muidugi soolast kujusid. Suur oli minu imestus, kui ma ühel hetkel iseeenda peas fikseerisin, et need kujud ja kõik ornamendid seintel ja uste kohal ja kõik-kõik oli kaevurite tehtud. Kuidas ometi kaevurid sellist kunsti teha oskavad??? Nojah, võib ju öelda küll, et Koperniku kuju ei olnud Koperniku nägu, aga see oli inimese kuju ja tal oli nägu peas. Ja meenutan siinkohal, et ega 100% polegi teada, milline Kopernik täpselt välja nägi:). Nende kujude ja mustrite osas ma küll hämmastusin.
Kas ma muidu ka hämmastusin? Nii nagu peaksid hämmastuma kõik Poola külalised, sest tegu on ikkagi ühe suurima vaatamsiväärsusega. Jaa, mulle meeldis üldjoontes ja mõni koht oli uhkem kui teine, aga ei, ma ei kukkunud suurest imetlusest ja hämmastusest põlvili ega ütle, et see on 100% see üks koht Poolas, kuhu tuleb minna. Seal oli üks suur sinine järv, millest kõrgusid üles soolaseinad. Puidust olid ehitatud sellised platvormid vee kohale ja ühel hetkel juhitigi nii meie grupp kui ka üks või mitu teist gruppi sinna platvormile. Tuli läks kustu ja muusika hakkas mängima ning soolaseinal asusid hüplema tuled. Ma püüdsidn seda valgust algul jälgida ja leida, kas midagi konkretset valgustatakse, kas see on mingi lugu, aga no ei näinud midagi ega tabanud loogikat. Kuulasin muusikat ja olin ootusärev, et kuskilt peab ikkagi midagi lõpuks ilmuma. Muusika sai läbi ja kõik kobasid pimeduses teed tagasi oma giidi poole.
Ma alles pärast netist lugesin, et see oli Chopini muusika. Ehk siis seal olekski pidanud lihtsalt muusikat nautima. Chopin on väga armastatud Poola helilooja. Uurisin ka, et kuidas täpselt ta ikkagi Poolaga seotud on, sest seda ma tean, et ta siin väga kuulus ja oma on. Chopini ema oli poolatar ja isa siia emigreerunud prantslane. Poiss sündis ja kasvas poolas ning pidas kodumaad väga kaliks. Kui nüüd selle varasema juudi teooria järgi võtta, et kui su ema on juut, oled sina juut, siis oli Chopin ju lausa puhas poolakas. Muideks Chopin on ka Wieliczka kaevanduses käinud.
Üks esimestest külastajatest oli Kopernik, kes tol ajal polnud veel kuulus astronoom, vaid üliõpilane. Kuulsatest inimestest on Wieliczkat külastanud veel näiteks Goethe, Alexander von Humboldt, Mendelejev, Bill Clinton ja teised. Karol Wojtyla käis kaevanduses kolm korda.
Aga see sinine järv ise oli väga ilus ja hämmastav küll. Üldse see võikski kõik absoluutselt hämmastav olla, kui seal poleks seda konveierit ja saaks ise rahulikult vaadata ja tunnetada. Aga hops-hops edasi!
Ma alles pärast netist lugesin, et see oli Chopini muusika. Ehk siis seal olekski pidanud lihtsalt muusikat nautima. Chopin on väga armastatud Poola helilooja. Uurisin ka, et kuidas täpselt ta ikkagi Poolaga seotud on, sest seda ma tean, et ta siin väga kuulus ja oma on. Chopini ema oli poolatar ja isa siia emigreerunud prantslane. Poiss sündis ja kasvas poolas ning pidas kodumaad väga kaliks. Kui nüüd selle varasema juudi teooria järgi võtta, et kui su ema on juut, oled sina juut, siis oli Chopin ju lausa puhas poolakas. Muideks Chopin on ka Wieliczka kaevanduses käinud.
Üks esimestest külastajatest oli Kopernik, kes tol ajal polnud veel kuulus astronoom, vaid üliõpilane. Kuulsatest inimestest on Wieliczkat külastanud veel näiteks Goethe, Alexander von Humboldt, Mendelejev, Bill Clinton ja teised. Karol Wojtyla käis kaevanduses kolm korda.
Aga see sinine järv ise oli väga ilus ja hämmastav küll. Üldse see võikski kõik absoluutselt hämmastav olla, kui seal poleks seda konveierit ja saaks ise rahulikult vaadata ja tunnetada. Aga hops-hops edasi!
Kõige kuninglikum koht kaevanduses on Püha Kinga kabel. Ja siinkohal ei ole tegu mitte jalanõuga, vaid Ungari printsessiga, kelle nimi oli Kinga. Printsess pidi abielluma Krakówi vürsti Bolesław V-ga. On erinevaid legende, aga juhtus umbes nii, et printsess palus oma isalt Ungari kuningalt kaasavaraks kamakat soola, sest sool oli Poolas hinnatud. Isa viis Kinga enne ta Poola minekut Ungaris Maramarosi kaevandusse ja Kinga viskas oma kihlasõrmuse ühte sügavasse šahti.
Kui kinga Krakowisse saabus, näitas ta kaevutitele kuhu kaevata sügav kaev. Kaevatigi ja leiti suur soolakamakas ning kamaka sees oli Kinga kihlasõrmus. Nii sai Kingast tollase Poola pealinna Krakowi ja selle ümbruse soolakaevurite kaitsepühak.
Püha Kinga kabel on see, mille foto esimesena ette juhtub, kui internetist Wieliczka soolakaevanduse kohta otsida. See on see, mille nägemise pärast kaevandusse minnakse. Jah, see oli kindlasti suur ja uhke kabel, lühtritega ning paljude altarite ja kujudega. Selles kabelis asub ka ainuke kuju, mis on päris kunstniku ja mitte kaevurite tehtud - paavst Johannes Paulus II kuju.
Kinga kabelis korraldatakse ka üritusi ja seda saab ka oma tarbeks nt pulmade pidamiseks rentida.
Käisin kabeli seinaäärsed läbi ja uurisin kujusid, sest seal kabelis anti 7 minutit aega omapead ringi käia. Püüdisn kujutleda, et neid masse ei ole seal. Mõtlesin, et miski ikkagi häirib mind lisaks inimestele, ja sain aru, et see on puit. Nii naljakas, kui see ka pole, mind tõesti häiris, et uhkes soolasaalis oli nii palju puitu.
Kui kinga Krakowisse saabus, näitas ta kaevutitele kuhu kaevata sügav kaev. Kaevatigi ja leiti suur soolakamakas ning kamaka sees oli Kinga kihlasõrmus. Nii sai Kingast tollase Poola pealinna Krakowi ja selle ümbruse soolakaevurite kaitsepühak.
Püha Kinga kabel on see, mille foto esimesena ette juhtub, kui internetist Wieliczka soolakaevanduse kohta otsida. See on see, mille nägemise pärast kaevandusse minnakse. Jah, see oli kindlasti suur ja uhke kabel, lühtritega ning paljude altarite ja kujudega. Selles kabelis asub ka ainuke kuju, mis on päris kunstniku ja mitte kaevurite tehtud - paavst Johannes Paulus II kuju.
Kinga kabelis korraldatakse ka üritusi ja seda saab ka oma tarbeks nt pulmade pidamiseks rentida.
Käisin kabeli seinaäärsed läbi ja uurisin kujusid, sest seal kabelis anti 7 minutit aega omapead ringi käia. Püüdisn kujutleda, et neid masse ei ole seal. Mõtlesin, et miski ikkagi häirib mind lisaks inimestele, ja sain aru, et see on puit. Nii naljakas, kui see ka pole, mind tõesti häiris, et uhkes soolasaalis oli nii palju puitu.
Vahepalaks, kas teile tunub Kinga normaalne Euroopa nimi? Mulle ei tundu. Ma ei olnud seda nime enne sellest printsess Kingast teadlikuks saamist kuulnudki. Tõsi, selle nimega Ungari printsessist sain ma teada siiski veidi varem kui Wieliczkas. Kui mulle öeldaks, et Kinga on naise nimi, siis ma arvaks kohe, et ahah, Aafrikas ilmselt.
No ja siis ma lugesin Ungari printsess Kingast ja mõtlesin, et ohhoooo, selline imelik Ungari nimi, aga olgu, see on väga vana aja nimi. Ja siis umbes nädal tagasi olime bowlingu saalis ja ma nii huvipärast jälgisin, kuidas meie kõrval olnud noortekambal mäng läheb ja suur oli minu imestus, kui ühes sõprade seltskonnas oli tervelt kaks Kingat, sellist alla 20-aastast ikka. Kas päriselt tänapäeval antakse Poolas lastele nimeks Kinga??? No vaatasin järgi, 2024. aastal sündis Poolas 63 ja Ungaris 98 Kingat. See on vana Ungari, Slaavi ja Poola nimi ning tähendab vaprat.
No ja siis ma lugesin Ungari printsess Kingast ja mõtlesin, et ohhoooo, selline imelik Ungari nimi, aga olgu, see on väga vana aja nimi. Ja siis umbes nädal tagasi olime bowlingu saalis ja ma nii huvipärast jälgisin, kuidas meie kõrval olnud noortekambal mäng läheb ja suur oli minu imestus, kui ühes sõprade seltskonnas oli tervelt kaks Kingat, sellist alla 20-aastast ikka. Kas päriselt tänapäeval antakse Poolas lastele nimeks Kinga??? No vaatasin järgi, 2024. aastal sündis Poolas 63 ja Ungaris 98 Kingat. See on vana Ungari, Slaavi ja Poola nimi ning tähendab vaprat.
Tuur lõppes maa-aluses suveniiripoes ja sealt edasi oli nö vaba käik ehk giidid osutasid käega, et siin võite viibida kas või õhtuni, aga vaadake seal sildid ja nooled näitavad, kust te ülesviivate liftide juurde saate. Vaatasime ka poes ringi ja seal oli täitsa lahedat kaupa. Lahe kaup on kohaga seotud kaup ja seal seda oli - soolašokolaadid ja muud maiused, soolalambid Wieliczka soolast ja muud taolist. Aga kulgesime edasi ja tõesti neid nooli mööda läksime läbi restorani ja jõudsime ühel hetkel lifti järjekorrani ning see oli pikk. Me päris hästi sinna kõige ette ei näinud, aga tundus, et eest lastakse mingi hulga kaupa inimesi kuskile, ilmselt siis liftile.
Rahvast tuli koguaeg peale ja no oli ka arusaadav, et kui sisse läheb selline mass, siis peab see mass ka välja saama ja ilmselt mingit lahedamat aega lifti ootamiseks ei tule. Sellegipolest mõtlesime tšillilt võtta ja läksima tagasi ning tegime restoranis ühed espresso machiattod :D. Hea küll, tegelikult võtsime lattet ja sprite'i. Istusime ja vaatasime mööda ruttavaid masse ning kui klaasid tühjad, läksime ikkagi ise ka jälle lifti poole. Meie rõõmsaks üllatuseks lasti parajasti inimesi läbi ning me saime kohe tõkkepuu ette ja meid lasti viimastena veel läbi.
Lift ei olnudki tõkkepuu taga, vaid suur kamp inimesi liikus eemal käigus ja me vudisime neile kiirelt järgi. Möödusime aeglasemalt kõndivatest kahest arvatavasti Jaapani prouast, kes olid ka varemalt meiega ühes grupis olnud. Üks prouadest käis natuke kehvasti ja oli kepiga ning sestap olid prouad ka teistest maha jäänud. Kimasime neist siiski mööda ja püüdsime teistele järgi jõuda. Teel oli üks privaatgiid oma paariinimeselise seltskonnaga ja kui me tast mööda lidusime manitses ta meid oma giidile järgi jõudma. Kuulsime, et ta ütles sama meie taga tulevatele prouadele. Sattusime segadusse, et kas me äkki ei kiirustagi lifti poole, vaid läksime järgmisele tuurile? Sest me teadsime küll, et peale kaevanduses käiku saab veel eraldi kuskile soolatornidesse ka minna giidiga ja eraldi piletiga.
Rahvast tuli koguaeg peale ja no oli ka arusaadav, et kui sisse läheb selline mass, siis peab see mass ka välja saama ja ilmselt mingit lahedamat aega lifti ootamiseks ei tule. Sellegipolest mõtlesime tšillilt võtta ja läksima tagasi ning tegime restoranis ühed espresso machiattod :D. Hea küll, tegelikult võtsime lattet ja sprite'i. Istusime ja vaatasime mööda ruttavaid masse ning kui klaasid tühjad, läksime ikkagi ise ka jälle lifti poole. Meie rõõmsaks üllatuseks lasti parajasti inimesi läbi ning me saime kohe tõkkepuu ette ja meid lasti viimastena veel läbi.
Lift ei olnudki tõkkepuu taga, vaid suur kamp inimesi liikus eemal käigus ja me vudisime neile kiirelt järgi. Möödusime aeglasemalt kõndivatest kahest arvatavasti Jaapani prouast, kes olid ka varemalt meiega ühes grupis olnud. Üks prouadest käis natuke kehvasti ja oli kepiga ning sestap olid prouad ka teistest maha jäänud. Kimasime neist siiski mööda ja püüdsime teistele järgi jõuda. Teel oli üks privaatgiid oma paariinimeselise seltskonnaga ja kui me tast mööda lidusime manitses ta meid oma giidile järgi jõudma. Kuulsime, et ta ütles sama meie taga tulevatele prouadele. Sattusime segadusse, et kas me äkki ei kiirustagi lifti poole, vaid läksime järgmisele tuurile? Sest me teadsime küll, et peale kaevanduses käiku saab veel eraldi kuskile soolatornidesse ka minna giidiga ja eraldi piletiga.
Kimasime ja kimasime ja ei tahtnd ise ka uskuda, et lifti juurde saab nii pikk maa olla. Juba natuke naljatades ja väikese ärevusega mõtlesime, et kas nüüd see ongi juhtunud, et me oleme sinna 200 + kilomeetrisesse käigurägastikku eksinud. Aegajalt kiikasime, kas prouad on ka kannul, sest nende pärast olime veel veidi enam mures kui enda pärast. Läksime ja läksime ja teisi ei näinud ka enam. Tundus, et kuskil eemal paukus üks uks ja lippasime edasi ning tegime ühe ukse lahti ja seal see ülejäänud kamp oligi. Prouad tõi mõne aja pärast sinna seesama teelkohatud privaatgiid. Prouad siiski läksid uuesti liikvele ja kiikasid kuskile teise käiku jutuga, et soovivad liftile minna. Ma ütlesin neile, et tulge meiega, me lähemegi liftile, aga ise ma selles nii väga kindel polnud. Prouad siiski tulid rõõmsalt kampa.
Ootasime seal suure kamba taga ja mingi hetk olime piisavalt lähedal, et näha, et seal tundus olevat 2 lifti - üks all ja teine veidi trepist üles ja üks lift käis ära päris tükkaega. Tagant tuli mingi hetk juba uus lahmakas inimesi peale. Püüdsime siiski mitte oma järjekorda käest anda ja edasi pressida ning prouad olid vapralt meie kannul.
Kui tuli meie kord liftile minna, siis vudisime lifti juurde ja üllatusime suuresti. Liht oli tiba väiksem kui Kaitseliidu kooli naiste WC, selle uksed avanesid sisse poole ja sinna pidi mahtuma 8 inimest. Esimese hooga ei saanud arugi, et kuhu peaks sisenema. Me läksime Liisbetiga kõige ees ja no pressisime ennast siis ümber ukse nö ukse taha. See oli selline vanakooli liht, kus uksed avati käsitsi. Kaheksa inimest lükati peale ja sõit algas. See õlg-õla vendlus, mis meid kogu tuuri saatnud oli, oli lifti-vendlusega võrreldes nagu naljategu. Me tõesti olime seal liftis kõik kõhud sisse tõmmatud. Ja mõelge, kaheksast 2 olid lapsed ja 2 Jaapani prouat olid erakordselt väikesed nagu Jaapani prouad seda tavaliselt on. Kui meil oleks kaheksa täismeest olnud??? Sõit õnneks ei kestnud kuigi kaua, aga selleks, et üleval välja saaks tuli kõhud eriti kõvasti sisse tõmmata, et ukse jälle lahti saaks. Naeratasime viisakalt oma liftikaaslastele väljudes ja tundsime, et oooooooo, vabadus!
Luise tuli mõniaeg enne meid kaevandusest välja ja kui me jälle kokku saime, siis ma uurisin kohe, et kuidas ta liftiseiklusega hakkama sai, sest ma tean, et Lusiele kohe üldse ei meeldi olla teiste inimeste vastu litsutud. Luise rääkis vaevarikkast ja hiiglapikast kõndimisest liftini, aga sõidust ei miskit. Ma siis küsisin uuesti ja ta ütles, et ei liftis oli kõik okei ja mingit litsumist polnud, et ruumi oli. Selgus, et tema lift oli ikka kordades suurem olnud. Netist lugesin, et Wieliczka kaevanduse lift mahutab neli autot :O. Emmm, meie lifti oleks vaevu juhiistme toppinud :D. Pole midagi, see oli taas üks kogemus, mida mäletada.
Ja nüüd ma jõuangi tagasi nende alguses mainitud kottide juurde. Maa-all oli selline tiheasustus, et need kotid olid igal pool jalus ja pidevalt said kottide käest mööda selga või vastu pead. Koti-inimesed ei olnud ka üldse tagasihoidlikud ja ei hoidnud seinaäärde oma kandamiga, vaid trügisid ikka nobedalt esimesena iga ukse juurde ja ikka esiritta. Hakkasime juba pidevalt vaatama, et nendega piisavat distantsi hoida. Ja ma ei mõistnud kuni ekskursiooni lõpuni, et miks need kotid kaasas pidid olema ja kõiki häirima.
Kaevandusest taas välja saades me ei imestanudki, et väljas oli ootamas veel rohkem rahvast kui hommikul.
Kui tuli meie kord liftile minna, siis vudisime lifti juurde ja üllatusime suuresti. Liht oli tiba väiksem kui Kaitseliidu kooli naiste WC, selle uksed avanesid sisse poole ja sinna pidi mahtuma 8 inimest. Esimese hooga ei saanud arugi, et kuhu peaks sisenema. Me läksime Liisbetiga kõige ees ja no pressisime ennast siis ümber ukse nö ukse taha. See oli selline vanakooli liht, kus uksed avati käsitsi. Kaheksa inimest lükati peale ja sõit algas. See õlg-õla vendlus, mis meid kogu tuuri saatnud oli, oli lifti-vendlusega võrreldes nagu naljategu. Me tõesti olime seal liftis kõik kõhud sisse tõmmatud. Ja mõelge, kaheksast 2 olid lapsed ja 2 Jaapani prouat olid erakordselt väikesed nagu Jaapani prouad seda tavaliselt on. Kui meil oleks kaheksa täismeest olnud??? Sõit õnneks ei kestnud kuigi kaua, aga selleks, et üleval välja saaks tuli kõhud eriti kõvasti sisse tõmmata, et ukse jälle lahti saaks. Naeratasime viisakalt oma liftikaaslastele väljudes ja tundsime, et oooooooo, vabadus!
Luise tuli mõniaeg enne meid kaevandusest välja ja kui me jälle kokku saime, siis ma uurisin kohe, et kuidas ta liftiseiklusega hakkama sai, sest ma tean, et Lusiele kohe üldse ei meeldi olla teiste inimeste vastu litsutud. Luise rääkis vaevarikkast ja hiiglapikast kõndimisest liftini, aga sõidust ei miskit. Ma siis küsisin uuesti ja ta ütles, et ei liftis oli kõik okei ja mingit litsumist polnud, et ruumi oli. Selgus, et tema lift oli ikka kordades suurem olnud. Netist lugesin, et Wieliczka kaevanduse lift mahutab neli autot :O. Emmm, meie lifti oleks vaevu juhiistme toppinud :D. Pole midagi, see oli taas üks kogemus, mida mäletada.
Ja nüüd ma jõuangi tagasi nende alguses mainitud kottide juurde. Maa-all oli selline tiheasustus, et need kotid olid igal pool jalus ja pidevalt said kottide käest mööda selga või vastu pead. Koti-inimesed ei olnud ka üldse tagasihoidlikud ja ei hoidnud seinaäärde oma kandamiga, vaid trügisid ikka nobedalt esimesena iga ukse juurde ja ikka esiritta. Hakkasime juba pidevalt vaatama, et nendega piisavat distantsi hoida. Ja ma ei mõistnud kuni ekskursiooni lõpuni, et miks need kotid kaasas pidid olema ja kõiki häirima.
Kaevandusest taas välja saades me ei imestanudki, et väljas oli ootamas veel rohkem rahvast kui hommikul.
Mida kokkuvõttes öelda? Hea, et ära käisime. Ja kindlasti oli käik väärt ka. Ja kindlasti on Wieliczka üks Poola pärle ja seal kaevanduses on oma hunnituid kohti küll ja küll. Mõned kohad on täiesti nagu Moria kaevanduses ja no need olid küll ägedad ja seal võis suurepäraselt ette kujutada, kuidas päkapikud seal kõikjale viivates käikudes ikka veel kirkadega koksivad. Ma imetlen ka tegelikult seda süsteemi, kuidas sellised massid oskuslikult ja minutitäpsusega maa-alt läbi loksutatakse. Aga samas mulle ei meeldinud see konveier, kust hetkekski välja astuda, nautida ja mõelda ei saanud.
Lisa kommentaar