Lõpuks Krakowis 5 ehk Kazimierz - minu lemmik

Olgu! Muidugi planeerisin ma esimesse reisiplaani Kazimierzi sisse. Tegelikult planeerisin kohe terve juudipäeva, et alustame Schindleri vabriku külastamisega ja siis vaatame Kazimierzi ja käime seal mõnes söögikohas. Kazimierziz on väga-väga mitmeid kiidetud söögikohti. Kui ma siis umbes 10 päeva enne Krakowisse minekut ehk 10. aprilli paiku hakkasin Schindleri muuseumi pileteid vaatama, sain korraliku üllatuse. Esimesed piletid olid saadaval mai teiseks pooleks ehk siis aprilli kuus olid piletid kuu aega ette välja müüdud! Siinkohal olge hoiatatud, et kui teil on soov Schindleri vabrikut külastada, siis ostke piletid päris varakult ette ära. Ma ei kujuta ettegi, mis näiteks paegu toimub, kas hetkel saab veel pileteid juulisse või augustisse või ainult septembrisse? Tõsi, see muidugi on ka Krakowi kõige külastatavam muuseum. 

Igal juhul tõmbasin nukralt Schindleri vabriku reisiplaanist maha ja hakkasin asju ringi planeerima nii, et lõpuks jäi juudipäev täitsa välja ning ühe päeva õhtusse tuli märge "Kui jaksame, siis Walkatiwe tuur Kazimierzis". Asjad jooksid ise paika ja nii me tõepoolest leidsime ennast, seekord siis jälle mina ja Meelis kahekesi, ka Kazimierzi koos giidiga avastamas. 
Tänane Kazimierz on Krakowi linnaosa, mis ei asu kuigi kaugel vanalinnast. Sajandeid tagasi oligi Krakow ainult praegune vanalinn ja Kazimierzi aladel oli täiesti eraldi asula. 
1335. aastal ehk kaks aastat pärast oma kroonimist Andis kuningas Kazimierz III Suur tänasele Kazimierzile Magdeburgi õiguse alusel asukohaprivileegi. Sellest tulenevalt nimetati linn ka kuninga auks Civitas Kazimiriensiseks. Miks ta just selle koha oma soosikuks valis, ma hetkel täpselt öelda ei oska. Variandid on näiteks Krakowi kaitsmine lõunast ja Krakowi kaubandusturu täiendamine (mitte sellega konkureerimine). Igal juhul said Kazimierzi elanikud eesõiguse müüa oma toodetud kaupu kogu kuningriigis, eesõiguse metallide kaalumiseks kaalude kasutaimisel, lähedaste jõgede kasutamise eesõiguse ja neil oli ka õigus pidada igareedeseid turgusid. 
Kuidas Kazimierzist juudilinn sai? Kazimierz Suur ei saanud asjata liigmine Suur, ta oli üks tark ja suuri tegusid tegev valisteja. Ta mõistis, et juudid on targad inimesed, oskavad lugeda ja kirjutada, on ettevõtlikud. Ta kutsus juute Kazimierzi elama ja juudid tulid. Mulle jäi kuidagi kõrva, et ta kutsus neid lausa Prahast, aga Meelis seda ei kuulnud ja ma netist ka midagi selle kohta välja ei kaevanud, et ta üldse kedagi kutsunud oleks, seega see Praha on natuke küsitav. Võibolla olid siiski lähemad juudid need, kes ümber asusid. 

Umbes 100 aastat hiljem asustati mitte enam nii vabatahtlikult ka Krakowi juudid Kazmierzi ümber, sest nad ohustasid Poola majanduslikke huve ehk siis olidki targemad ja paremad kaupmehed. Kazimierzist saigi täielikult juudilinn ja nad muutusid üsna autonoomseks - neil olid oma sünagoogid (millest seitse on tänaseni alles), koolid, kalmistud ja muu eluks vajalik. Kazimierz sai juudikultuuri keskuseks Poolas ja kogu maailmas. 
Linna hiilgeaeg lõppes Rootsi sissetungiga aastatel 1655–1657. Aastal 1800 kaotas Kazimierz oma iseseisvad linnaõigused ja liideti Krakowiga. 1930.-ndatel moodustasid juudid veerandi kogu Krakowi elanikkonnast. Kõikide sõdade ja okupatsioonide ajal sai Kazimierz tugevasti kannatada, aga hakkas peale kommunismi lõppu uuesti ellu ärkama. Sellele aitas oluliselt kaasa muuhulgas Steven Spielbergi film "Schindleri nimekiri" ning juudi kultuurifestival ja juudi kunst.
Tänapäeval annavad linnaosas tooni ja loovad selle boheemlasliku õhkkonna galeriid, restoranid, pubid ja klubid, hostelid ja hotellid. Ajaloo jälgi on märgata vanadel müüridel, tänavatel, alleedel, jutustavad sünagoogid ja kalmistud. Vana aja mälestust hoiavad kultuuriasutused ja -ühingud, aga ka taaselustuv juudi kogukond.

 Ma eeldasin, et Kazimierz meeldib mulle väga ja nii see oligi! Ei mingit Pariisi sündroomi sel korral, see oli tõesti lummav - võõrapärane, natuke räämas, samas kodune, täis ajalugu ja saladusi, mida ma ei tunne. Kazimierzis oli Tartu hõngu, sellist tšilli ja rahulikku olemist ja seal kindlasti ei käinud aeg nii kiiresti kui kõrvallinnaosades. Kazimierz oli rõõmus - inimesed kulgesid rahulikult, istusid välikohvikutes ja nautisid päikesepaistet. Rahvast ikka oli ja turismigruppe oli ka täitsa palju, aga no hullu trügimist siiski polnud. 
Kazimierzis asub Poola vanim sünagoog ja just selle esisel platsil saimegi me oma giidi ja tuurikaaslastega kokku. Seda sünagoogi kutsutaksegi Vanaks Sünagoogiks. Kui ma selle ajalugu uurisin, siis ma leidsin, et selle ehitasid Tšehhi juudid, kes siia immigreerusid, seega oli eelnev jutt Prahast ümber asunud juutidest siiski täiesti õige. Vana Sünagoog ehitati 15. sajandil ja muidugi see hävis vahepeal, aga peale natside lüüasaamist tehti see uuesti korda. Praegu asub majas muuseum. 
Sünagoogid ei tohtinud olla kõrgemad kui neid ümbritsev linn. Vana Sünagoogi vaadates näeb, kui nutikalt on hoonele siiski kõrgust ja suursugusust antud. Maapinnatasandilt viivad alla sünagoogi juurde laiad trepid ning hoone algab ümbritsevast maapinnast allpool. Ta ei ulatu kõrgemale kui teised majad, aga algab madalamal ja tundub seega ikkagi ümbritsevast suurem ja erilisem.

Meie giid oli seekord Ania. Sain aru, et ta on puhastverd poolatar ja tal isiklik sugulusside Krakowi juutidega puudub, aga oli silmnähtavalt näha ja jutust tuli ka mitmel puhul välja, kui palju ta on ise juudi kultuuri ja ajalugu uurinud, et neid paremini mõista, et nende lugusid mõista ja edasi rääkida. Krakowi juudid olid ta hinge sügavalt puudutanud ja ta tahtis võimalikult selgelt nende loo meile edasi anda. Ma ei ole varem näinud, et giid peatab korduvalt oma jutu, kui mõni lärmakam seltskond või mürisev auto möödub. Ta tõesti püüdis, et ükski sõna kaduma ei läheks. 
Juute elas Krakowi aladel kõikjal, aga Kazimierzis elasid ühel hetkel ainult juudid. Kui II Maailmasõja ajal juudid Kazimierzist ära getosse viidi, jäi linnaosa tühjaks ja uuteks elanikeks pandi eluheidikud. Hiljem asustus ala ühel hetkel iseeensest üliõpilaste ja kunstnikega, kes otsisid odavat elukohta ja keda eluheidikud ei häirinud. Tänapäeval ei ole Kazimierz odavam kui muu Krakow, aga see tõmbab endiselt kunstiinimesi ligi. 

Kazimierzis ringi käies kuulsime palju huvitavaid lugusid ja nägime teistmoodi kohti. Taaskord ei saa ma kahjuks seda kõike teile ehedalt edasi anda, aga panen kirja mõned iseenda jaoks huvitavamad seigad. Me astusime sisse ühte raamatupoodi suures vanas kivimajas. Pood oli üks suur ruum, kus raamatud olid rohkem laudadel ja molbertilaadsetel riiulitel kui pärisriiulitel. Poel olid suured kaarjad väikeste ruutudega aknad ja heledad laevõlvid. See pood asus endises sünagoogis. Ma tegelikult ju ei tea, milline on sünagoogi hõng, aga ma tahaks öelda, et see hõng oli säilitatud. Ja jälle tahan kasutada sõna võõrapärane, sest see kuidagi lihtsalt on nii. Seal lettidel ei olnud ainsatki tuttavat raamatut. See seal oli juudi kultuuri ja ajalugu elushoidev pood. Raamatud rääkisid juudi inimestest, tõekspidamistest, ajaloost, Kazimierzizt ja muust. Enamus raamatud olid poolakeelsed, aga oli ka muukeelseid. See oli igal juhul jälle üks hästi hvitav koht, kuhu sa tegelikult ei oska niimoodi ise sattuda, ükskõik kui palju reisisoovitusi sa ka läbi ei loe. 

Ania rääkis juudikommetest, religioonist ja elust ka. Ma igaks juhuks ei pretendeeri 100%-lisele tõele seda edasi andes, sest see on nii nüansirohke teema. Igal juhul käisime me ühe töötava sünagoogi juures ka. Ma ei tea, mis seal parajasti toimus, aga sinna sisenesid ja sealt väljusid noored ja vanemad inimesed - mehed juudimütsides ja naised viisakates riietes ja rätid peas. Ma vaatasin ühte konkreetset paari, noor mees ja naine, ning mõtlesin, et kui ma neid kusagil mujal kohtaks, siis jah, mehest saaks aru, et tema on juut, selle mütsi järgi, aga naise puhul mõtleks, et huvitav, kas ta on ajas umbes 100 aastat maha jäänud? Ei, tal polnud koledad riided, väga ilusad olid, ja väga sobivad eelmise sajandi algusesse, ja igal juhul silma hakkavad siin teksade ja t-särkide maailmas. 
Reede õhtusest päikeseloojangust kuni laupäevaõhtuse loojanguni peavad juudid sabatit. See on hingamise aeg ja tänulikkuse aeg - tööd ei tehta, elektrit ei kasutata, tuld ei tehta ja selliseid "ei tehta" reegleid on veel mitmeid. Ania rääkis, et ühe tema tuttava naisega juhtus selline lugu, et ta oli kusagilt kaugelt reisinud kuskile ja tahtis muuhulgas väga väga ühte konkreetset sünagoogi seest näha. Juhtumisi jõudis ta sünagoogi juurde just sabati ajal, kui usuvälised isikud ei ole sünagoogi lubatud. Kuna naine pidi jälle edasi sõitma ja tal ei olnud varianti sünagoogi homme või ülehomme külastada, siis ta mõtles, et mis seal ikka, räägib ennast juudiks ja siseneb koos teiste usklikega. Ta peeti kohe uksel kinni ja öeldi, et kahjuks võivad ainult judaistid edasi minna. Naine küsis, et miks te ometi arvate, et mina seda ei ole? Talle vastati, et proua, see on ilmselge, teil on kott, sabati ajal ei ole koti kandmine lubatud. 

Käisime ka ühel platsil, mis päeviti on üldjuhul turuplats ja õhtuti-öösiti saab sellest linnaosa populaarseim peokoht. Keset platsi on mitmenurgeline majake, mille igast aknast müüakse zapiekankasid. Ja mitte üks firma ei müü igast aknast, vaid iga akna kohal on erinev silt ja reklaam, miks nende zapiekanka just kõige parem on. Trepid ja kõnniteeääred olid zapiekankat söövaid inimesi täis. 
Zapiekanka on pikkupidi pooleks lõigatud pikk sai (baguette), mille peal on erinev kate ja juust ning see on ahjus üleküpsetatud. Poola keele õpetaja ütles, et see oli hästi popp kummunismi ajal, kui sa kuhjasid zapiekanka peale lihtsalt kõik, mis külmkapis järgi oli, aga et zapiekanka on tänapäeval natuke selline kaduv kunst. Meie, kes me ju veidi ikka turistisilmadega ringi vaatame, ei ütleks, et see on kaduv kunst, ja no eriti Krakowis seda hunnitut ainult zapiekankat müüvat oktagoni või ma ei tea mida, nähes tuleb ikkagi tõdeda, et zapiekanka on vägagi elus ja populaarne. Võimalik, et poolakad lihtsalt ei tee seda kodus enam eriti. Meiegi sööme vahel staadionil zapiekankat.

Käisime Kazimierzis ringi ja muidugi tuli jutuks ka kuulus film "Schindleri nimekiri". Mina kusjuures ei ole seda filmi näinud. Millegipärast jäi siis, kui see välja tuli, kinos käimata ja hiljem olen ma järjest kartlikumaks muutunud igasuguste masendavate asjade vaatamise suhtes. Nüüd mõtlen jälle, et ehk peaks vaatama. 
Ania rääkis, et film on küll päriselu ainetel, aga absoluutset tõde ei maksa sealt otsida. Iga film vajab kangelast ja selles filmis tehti selleks Oskar Schindler. Tegelikult ta päästis ka juutide elusid, aga kui nii mõnedki teised tegid seda heast südamest ja kaastundest, siis Schindleril oli kõikjal omakasu mängus. Film on film ja elu on elu. Igal juhul on filmis nii mõnedki äratuntavad kohad, mis on Kazimierzis filmitud. Käisime meiegi ühes sisehoovis, mille rõdult olla filmis juutide kohvreid alla loobitud ja keegi olla ennast trepi alla peitnud ning ollallaa, kui palju seal turiste uudistamas oli! Filmi geto osa olla aga hoopis Varssavis filmitud, kuna Krakowi getost lihtsalt polnud enam midagi autentset järgi. 
Jah, mulle meeldis Kazimierz ja mulle meeldis kujutleda, kuidas juudid seal oma tavalist elu elasid - õues pesu kuivatasid ja tänaval naabritega malet mängisid. Kazimierzi oleks tahtnud küll lapsed ka siiski kaasa vedada, et nad seda õhkkonda tunnetaksid ja natuke ajalugu kuuleksid.  

AGA siis läksiem me üle Visla viiva silla endise Krakowi geto ja praeguse moodsa elurajooni aladele. Siis tulid koledad lood, päris lood, päris inimestest, aga nii uskumatult hirmsad. Krakowis oli 1939.-ks aastaks 60 000-80 000 juuti, nad olid sajandeid olnud põline Krakowi osa ja olemus. Läbi kogu terrori, mis vahepeal toimus, oli Krakowisse II Maailmasõja lõpuks jäänud umbes 4000 juuti. Ka nemad otsustasid mitte jääda ja nii oli 1990.-ndate alguses Krakowis alles vaid paarsada juuti.
Kas te teate, kuidas üldse juudiks olemist määratleti? Kui su ema on juut, oled sina ka juut. Kui su ema on mõnest muust rahvusest, aga isa on juut, siis sina ei ole juut. Eks vajadusel ja eriti vastavat äratuntavat välimust omades, olid sa ka ilma juudist emata juut, aga ametlikult jah, määrati juudiks olemist ema järgi. 
Kõik Krakowi ja ümberkaudsed juudid sunniti natsivõimude poolt esialgu, kas vabatahtlikult Krakowist lahkuma, või siis hiljem juba sunniviisiliselt teisele poole Vislat asutatud Krakowi getosse kolima. Ma ei taha edasi rääkida ühtegi geto lugu, need on lihtsalt nii hirmsad. Aga jah, nagu Ania ütles, me peame seda teadma, et ajalugu ei korduks. Geto märke on siin ja seal tänavapildis olemas, isegi natuke getot ümbritsenud kõrget kivimüüri on alles, aga sa näed neid märke ikkagi siis, kui sa tead, kuhu vaadata ja kui sa oskad neid lugeda. Krakowi getot tegelikult ei ole enam, pea kõik on uus. 
Meie tuur lõppes Geto kangelaste väljakul. Sellel platsil sai Krakowi geto otsa. Sinna koguti geto likvideerimsel veel kõik viimsedki elusolevad getoelanikud kokku ja sealt viidi nad surmalaagritesse. See oli geto ja Krakowi juutide ülikurb lõpp.
Plats on korrapäraselt täidetud päriselust veidi suuremate pronksist toolidega. See on mälestus holokausti ohvritele ja Krakowi geto endistele elanikele. Toolid sellepärast, et esiteks sümboliseerivad need seda, kuidas getoelanikud elasid pidevalt kohvrite osas ja olid sunnitud oma asju koguaeg tassima. Kui getoelanike arv tänu inimeste tapmisele ja surmalaagritesse saatmisele ja kurnatuse ning haiguste kätte suremisele järjest vähenes, siis kitsendati järjest ka geto piire ja inimesed muudkui kolisid ning vedasid oma mööblinatukest ühest kohast teise. Ka sellele platsile olla geto likvideerimisel jäänud hulganisti mööblit lihtsalt vedelema ja ajajooksul mädanema. Ehk siis tool, kui selle pideva sundkolimise sümbol. Teiseks on need toolid pandud kõigile neile, kes sellel viimasel geto likvideerimise päeval ja ka mitmeid kordi enne seda, ootasid sellel platsil oma saatust, seistes. 
Ma vaatsin neid uusi ilusaid modernseid kortermaju ja mõtlesin, kas ma tahaks seal elada, kas ma tahaks selle platsi ääres elada, kas ma tahaks geto alal elada. Ei! Ma ei tahaks! Kohe kindlasti mitte. Ma mõistan, et aeg läheb edasi ja puha, aga ma arvan, et see koht, see plats, need müürid, see maa, see kõik mäletab neid koledusi ja mina ei tahaks selle sees elada. Jah, ma annan endale ka aru, et kui ma selles või mis tahes muus kohas ei teaks mitte midagi minevikus toimunud koledustest, siis ma kindlasti elaks seal ilma mingit halba tunnet või paha aimdust omamata. Ma ei tunne neid mineviku asju, kui ma neist ei tea. Aga antud juhul ma tean. 
Jah, ma olen nõus, me peame neid asju teadma, aga ma isklikult tunnen, et ma ole valmis nii palju koledust ja hirmu enda sisse võtma, ma pean seda väikeste ampsudena seedima. Ma olen juba niigi suuri samme astunud oma II Maailmasõja avastamise radadel, aga ei, ma ei tunne, et mind kutsuks näiteks Auschwitzi, ma ei ole valmis.

Peale tuuri lõppu jalutasime vaikselt üle silla Kazimierzi poole tagasi ning see tšill ja mõnus olemine voogas jälle üle meie. Nagu külmast ja pimedast keldrist oleks taas mõnusasse sooja tuppa tulnud. Külmavärinad kadusid ja jälle sai vabalt hingata. Ma ütlesin Meelisele, et ärme lähme veel tagasi, oleme veel natuke siin, Kazimierzis. 
Läksimegi tagasi sellele samale platsile Vana Sünagioogi juures, kus me oma tuuri alustasime ja istusime ühe juudipärase söögikoha ette välilaua taha. Võtsime magustoitu - Meelis sai baklava ja mina mingisuguse kohupiimakreemi ja moosi laadse pokaali granaatõunaseemnetega (tegelikult see ei olnud nii lihtne, kui kohupiim ja moos:) - ja jõime Iisraeli veini. Väga mõnus, lihtsalt oilime ja vaatsime meie ümber kulgevat elu ning nautisime oma desserti ja veini. Pikale me seda nautlemist siiski venitada ei saanud, kuna meil mõlemal olid jalad väsinud ja telefonid tühjad ning pidime Boldi tellima enne, kui mõlema telefoni akud täiesti otsa lõppevad. Siiski oli see vaikne mõnus istudes ringivaatamine üks minu lemmik avastushetki Krakowis.