Lõpuks Krakowis 6 ehk Elu kõige kallim lõuna

Ma ei tea, kuidas teie reisite, aga meie jaoks on oluline osa mõnusast kulgemisest see, et me saame reisides ka kohalikke toiduelamusi ja ei pea liiga palju ise köögis rahmeldama. Oleme ikka üritanud korra päevas väljas söömas käia - tavaliselt sellisel hilisel lõuna-/varasel õhtusöögil. Loomulikult oli meil sama plaan ka Krakowis, eriti arvestades asjaolu, et olid pühad ja kõik poed peale Zabka olid igapäevaselt kinni. 

Kõigile, kes ütlevad, et Poola on odav riik ja eriti vähe maksab siin toit, ütlen ma, et te elate vana aja unistustes. Poola oli kunagi odav riik. Ma mäletan ka, kui me esimest korda Poolas käisime, et hinnad olid nii mõnusalt madalad, et ei jõudnud ära imestada. Veel viis aastat tagasi olid Poola hinnad tunduvalt inimlikumad kui Eesti omad. AGA seda kõike muutis koroona-epideemia. Kui me Poola elama tulime, siis ei saa öelda, et me siin kuidagi mingit olulist hinnavahet oleks märganud. Võibolla hästi natuke, nii natuke, et pole märkimist väärt. 
Jah, Eestis on hinnad sellest ajast muidugi veel ja veel tõusnud, aga siin ma pole seda tõusutrendi väga märganud. Ajajooksul saab ka selgeks, kust poest midagi soodam osta on, ja õpid kasutama kõiki poodide äppe ja alesid. Niimoodi saab kokkuvõttes igapäevase ostukorvi odavama küll, kui Eestis.

Väljas söömas käimine on ka minu meelest nõksa odavam kui Eestis, aga no vähekene. Ja kuidas see kõik nüüd Krakowiga seotud on, tahate te ilmselt küsida.
Me olime, nagu enamvähem igal reisil, otsustanud, et Krakowis sööme me ka korra päevas väljas ja me tõepoolest nui neljaks tegimegi seda, aga oma suureks üllatuseks ja pettumuseks, me jäime sellest ikka kohe palju vaesemaks ka. 
Peale mõningaid väljas einestamise katseid Krakowis tegime järelduse, et Poola hindadel ja Poola hindadel on ka ikka suur vahe. Gdansk on ka popp ja turistikas linn, aga aegajalt me ikkagi käime ka siin väljas söömas ja no hindu peab vaatama, aga kui mitte liiga tihti käia ja mitte liiga valgete laudlinadega kohtades, siis igatahes kannatab süüa nii raekojaplatsil kui jõeääres. 

Krakowis saime üllatuse kohe, kui me vanalinnas restoranide ukse taga menüüsid kiikasime, mnjaaaa, päris kõrged hinnad. Kiikasime, mis me kiikasime, nagu arvata oli, siis raekojaplatsil ja selle vahetus läheduses olid igal pool sellised hinnad. Nonoh, mõtlesime, et paneme silmad kinni ja läheme ikka sööma, küll saab hakkama. Ilusa ilmaga ja pühade ajal oli vanalinnas pigem raske lauda saada. Aga meil siiski korra õnnestus raekojaplatsil ühel suuremal välirestoranialal istuma potsatada ja vaatasime välja, mis me tahame ja sõimegi. Söök oli täitsa okei, mitte hurmav, aga okei, ja koht oli mõnus, et olid kogu melu ja elu sees. Muidugi me vaatasime enne järgi ka, mis asjad maksavad ja no tiba kallimad olid, kui me harjunud oleme, aga no mis seal ikka, Poola kõige popima linna raekojaplats siiski.
Ühel hetkel küsisime arve ja nohhhh, olime üsna hämmastunud, et appi, olime vist veidi mööda arvutanud oma umbkaudse kalkuleerimisega, mis see eine meile maksma läheb. Arvet lähemalt uurides selgus, et lisaks sellele, mida meie sõime ja jõime, oli seal ka 100- žlotine ehk nii umbes 25-eurone teenindustasu sees. Tõenäoliselt oli see kusagil menüünurgas võibolla pisikeses kirjas olemas, aga meie seda ei näinud. Meenutasime, kuidas me Prahas ühes restoranis pidime maksma selle eest, et meile noadkahvlid lauale pandi ja see oli päriselt menüü taga kirjas. 
Mis seal ikka, tasusime oma arve ja nentisime, et see oli nüüd küll meie elu kõige kallim väljas söömine. Jaa, ma mõistan, et on inimesi, kes oleks selle lisakulu üle arvel vaidlema hakanud, aga meie oleme pigem sellised vaikivad põrnitsejad ja hukkamõistjad:). Mõtlesime, et hea küll siis, maksame ära ja siia me enam kunagi sööma ei tule. Vaadaku ise siis, kuidas nad hakkama saavad ilma meieta. Haaa, ma muidugi tean, et nad saavad suurepäraselt ilma meieta hakkama :). Ja kusjuures, ma siinkohal isegi ei mäleta enam, et mida me üldse sõime, ööbikukeeli ega konnakoibi kohe kindlasti mitte.
Aga olge siinkohal hoiatatud, et Krakowi vanalinnas lugege toidukohas menüü alati põhjalikult läbi - kõik suured ja väikesed kirjad, poola- ja muukeelsed.

Umbes sama pettunud olin ma Stockholmi nimelist pagariäri külastades. See asus meie ööbimiskoha lähedal ja hüppasin sealt ühel õhtul läbi, et hommikuks midagi hamba alla võtta. Veidral kombel polnud sea kusagil ühtki hinda näha ja ega mingeid saiu või pirukaid ka polnud väga näha. Aga no oli õhtu ja koht oli populaarne, ju siis olid otsas. Küsisin müüjalt, et mis neil, veel üldse järgi on. Tema viitas, et rabarberi- ja pudingiga saiakesed on enamvähem just ashjust tulnud ja paar tükki veel järgi. Mmmm, rabarber, jah ma võtan need kõik. Ma ei hakanud küsimagi, et mis see maksab, sest mida see saiake ikka maksta saab. Maksin ära ja ei olnudki enam nii rõõmus nende saiade üle. Hiljem sõime neid, maitsesis küll imeliselt hästi, aga ma ei olnud ikka väga rõõmus. Nimelt maksis üks saiake, tavaline, mitte üleelusuuruses, viis eurot!

Korra me sõime tegelikult veel raekojaplatsil, aga mitte kuskil restos mõnusalt varju all istudes, vaid kuumavas päikeses püstijala tünni ääres Wielkanoci laada toidualal. Ma pole üldiselt väga suur vorsti sõber, aga no seal laadal olin ma juba eelmisel päeval märganud selliseid eriti suuri ja mõnusalt tumedaks grillitud vorste, mis ei mahtunud taldrikule ära. Ja need vorstid hüüdsid mind iga kord, kui me sealt mööda läksime. 
Mõtlesime, et mis seal ikka, saagu vorstid ja ükspäev me neid sööma läksimegi ning nad maitsesidki täpselt nii mõnusalt ja mahlaselt nagu nad pealt välja nägid. Aga jah, tegu oli tõesti selliste üleelusuuruses kielbsasadega, et üsna vaevarikas oli kõike endale sisse pigistada. Vorstielamuse tunnistasime siiski väga mõnusaks ja tänasime õnne, et me seda makabra vorstimeistri lugu alles hiljem kuulsime.

Krakowis on üks oma spteisaalne söök ka, mida me ka mõistagi proovisime. Selle nimi on obwarzanek ja see on ringikujuline pretseli moodi sai. Seda müüdi vanalinnas erinevate nurkade peal klaasist lettides. Obwarzanekit oli eineva maitsega ja me paar isendit ka võtsime. Pilti tuli mul meelde teha alles siis, kui ma olin need rõngad juba tükkideks teinud. 
Meie jaoks maitses obwarzanek täpselt nagu pretsel. Võibola tuleb selline tunnetus sellest, et me ei ole pretseli asjatundjad tegelikult ja oleme seda üsna vähe maitsnud. Ühesõnaga mitte midagi väga erilist obwarzanek ei olnud ja sellel polnud maitset, mida poleks varem kogenud.

Mõistagi vaatasime me edaspidi söömiseks ringi rohkem väljaspool vanalinna või vähemasti väljaspool raekojaplatsi. Krakowis sai hoo sisse meie rameni armastus. Või no mina ja Lisete armastame ramenit juba esimesest kokkupuutest sellega väga, aga teised on siiani natuke pika hambaga olnud nõus maitsma. 
Krakowis, kohe üsna vanalinna lähedal, asub söögikoht nimega "Ramen people" ja seal juba osatakse ramenit teha. Istusime õues otse tänava ja trammitee ääres, mis võib mõnikord häiriv olla. Seal oli aga restorani ala teest veidi eraldatud ja pigem oli lahe kõiki möödakõndivaid inimesi ja koeri vaadata. Söögikohal on google'is nii head ninnangud, et kartsime, et ega me vist sinna küll lauda ei saa, aga no vedas, saime. Ja ülihead ramenit saime ka. Kohe nii head, et ka Meelis ja Liisbet pöördusid rameni usku. Me oleme nüüd hiljem kodus ka hakanud ramenit tegema, täpsemalt on ramenikokk meil Lisete. See koduramen on ka viimase uskmatu ehk Luise andunud ramenlaseks teinud. Välja sööma minnes hoiame ka silmad lahti, et ega mõnda rameni kohta kusagil pole. Erinevad aasia todukohad on üldjuhul taskukohaste hindadega ka, isegi raekojaplatsi läheduses. 

Krakowis oli meil veel teinegi ja tiba kummalisem aasia toidu kogemus. Seekord mõtlesime, et olime mitu päeva head lõhna tundnud ühest bistroost ning hea lõhn võib tähendada head sööki. Astusime sisse, aga saime aru, et ega sees väga peale tellimisleti ja ühe pika laua, mis juba hõivatud oli, polegi. Võtsime menüüd ja astusime välja tagasi. Kõnniteele olid sätitud lauad-toolid ja üks neist oli just meie jaoks vaba ka. 
Valisime jälle välja, millega me seekord eksperimenteerime ning tellisime seest leti tagant ära. Saime selle piiksuja ka, mis märku annab, kui toit on valmis ja sellele tuleb leti äärde järgi minna. Istusime õues ja vaatsime maailma ning saime üsna ruttu aru, et tänav on kaldus. See tähendas, et meie lauad olid ka kaldus ja mõtlesime juba ette, et see võib väljakutseks osutuda, et toit lauapealt tänavakividele ei libiseks. 
Meie piiksuja ei piiksunud veel, kui tuli üks agar hindu meie söökidega, või no osade söökidega. Me ei olnud esialgu kindladki, kas need üldse meie söögid on, kuna meie piiksuja oli vait. Mõtlesime, et ahah, ju siis piiksuja on ülejäänud toitude-jookide jaoks. Piiksuja vaikis ja ülejäänud toite ei toodud. Tõmbasime agara hindu tähelepanu, et vabandust meil on siin veel see ja see ja see puudu. Hindu üllatus ja tormas ruttu sisse ja mõne aja pärast naaseski ülejäänud toitudega ise öeldes, et see on teil nüüd kõik, eks ole? No ei olnud kõik, joogid olid ka veel. Ta üllatus jälle ja küsis üle, mis joogid olid, ning tõi mõne aja pärast ka need. Ta ütles taaskord, et see on nüüd kõik, eks ole ja saanud meie kinnituse, et see on tõesti kõik, võttis ta meilt siiani mitte piiksugi teinud piiksuja ära. 

Taldrikutega oli tõesti nii, et mina näiteks hoidsin enda omast koguaeg kinni, sest reaalne oht mööda kaldus lauda tänavale libiseda, oli olemas. Toit oli parem kui lihtsalt okei. Vaatasime, et peale meie sõi seal üsna vähe valgeid inimesi. Küll aga oli koht meelt mööda asiaatidele.
Hakkasime juba lõpetama, kui meie agar hindu jälle tuli ja meie lauale mingi qr-koodi poetas. Me sellele eriti täjhelepanu ei pööranud. Siis tuli agar hindu uuesti ja ütles, et seal qr-koodil saab bistroole hinanngu jätta ja ütles ka enda nime, mida ma praegu ei mäleta. Ahah, me ei tundnud ennast puudutatuna, me pole erilised kommenteerijad ja hindajad. Me olime peaaegu lahkumas, kui ta tuli veel korra ja seisis meie laua kõrval ning ütles korra veel ja väga sõbralikult iseenesest, et bistroole saab hinnangu jätta ja tema nimi on X. Ja siis ta seisis meie laua kõrval. Nohhhhhh, iseenesest meile toit maitses ja hinnad meeldisid, ja hindu oli ka tegelikult tore. Ütlesin teistele, et hoidke mu nõusid kinni ja tegin googlisse arvustuse. Ma olen neid siiani nii vähe teinud, et võib ühe käe sõrmedel üles lugeda. Kui agar hindu nägi, et ma päriselt kirjutama hakkasin, jooksis ta tuppa ja tõi meile kaks marakuja jooki tänutäheks. Me olime küll juba ääreni täis, aga no me ei saanud neid ju järgi ka jätta. Lonksasime siis kamba peale nii palju, kui keegi veel suutis sisse pigistada, ja kohe, kui põhjad peal ning agar hindu parajasti toas, põgenesime tagasi vaatamata. Veidi eemal hakaksime naerma, aga kõhud olid nii täis, et isegi naerda oli raske. 
Aga ei, see polnud halb söögikoht, pigem naljakas. Soovitame igatahes Krakowis külastada KuKu Taiwan Bistro & bubble tead :D!