Vereproovist, Kopernikust ja keelest

August algas huvitavate väljakutsetega - tuli leida võimalus vereproovi andmiseks, tuli leida uus hotell ja oi kui palju on tulnud rinda pista umbkeelsete poolakatega.
Mul oli ammu teada, et augusti esimesel nädalal tuleks leida võimalus vereproovi tegemiseks. Sain ka vihje, et selliseks kohaks, kus nö ise saab oma tervist testida ilma perearsti suunamiseta on Diagnostyka. Diagnostykal on igati kaasaegne koduleht milles on veidike ka inglise keelselt infot. Poolas ongi naljakas, et kodulehed on üldiselt läbini poolakeelsed, aga mõnikord siiski on ka keelevaliku võimalus. Kui siis valida nt inglise keel, siis ma ei ole veel kunagi näinud, et inglise keeles saaks sama palju infot, kui poola keeles. Vahel tähendab see inglisekeelseid pealkirju ja vahel esilehte, aga alamlehed on igal juhul kõik poola keeles.
Studeerisin Diagnostyka kodulehe igas keeles läbi ja sain aru, et ka Elblagis
on päris mitu Diagnostyka keskust. Leidisn ka lahtioleku ajad ja leidsin ka võimaluse, et internetist endale ise kõik testid ära tellida ja maksta. Seda viimast ma siiski ei teinud, kuna ei saanud aru, et mis siis edasi saab, kui ma ära tellin ja maksan, et kas ma saan kuskilt mingi registreerimisaja vmt. No ühesõnaga jäi mul kodulehe põhjal mulje, et see Diagnostyka on üks väga kaasaegne ja arenenud asutus, kus ilmselt kõik, aga no vähemasti administraatorid, räägivad kindlasti perfektset inglise keelt. 

Ja esimene august oligi see päev, kui ma siis Meelis julgestuseks kaasas, läksin verd andma. Valisin selle Diagnostyka keskuse, mille puhul ma enamvähem teadsin, kus kandis see asub. Keskust kujutasin ma ette suure majana, kus mind ootab administraator, kellele räägin, mida vaja ja kes siis paneb asjad kirja ja ütleb mulle, kuhu minna. Kus erinevad proovid liiguvad siuh ja säuh siia sinna ja kogu suur süsteem toimib nagu kellavärk. 
Kõige rohkem muretsesingi, et äkki ma ei saa aru, mida administraator ütleb, kuhu minna või saan aru, aga ei leia õiget kohta suures majas üles.
Tegelikkus oli midagi hoopis muud, kui kujutlus :D. Diagnostyka oli pealtnäha vaid pisikene punkrikene suure maja 0-korrusel. Ta ei paistnud kuidagi suurem kui R-kiosk. Ütlesin Meelisele, et lähme äkki vaatame neid teisi Diagnostyka keskuseid, et see siin on ilmselgelt selline koht, kuhu proove ainult tuuakse, et veri peab olema endal kodus juba ära võetud.
Aga no Meelis ütles, et lähme vaatame ikka sisse. Läksime sisse ja seal oli kohe hopsti ooteruum, selline tavalise bussipaviljoni suurune. Seal oli päris palju inimesi ootamas. Aegajalt läks lahti üks uks, kust siis keegi välja tuli ja kuhu keegi teine sisse läks.  
Ma jätsin meelde, millised inimesed olid kohal enne meid ja kes tulid peale meid, et ma teaks, millal minu järjekord on. Olin eelnevalt kirjutanud käsikirjas märkmikust väljatõmmatud ja küünekääridega sirgeks lõigatud paberile, mis analüüse oleks vaja teha. Häbenesin seda paberit juba ette, aga suure kergendusega nägin, et nii mõnelgi oli ooteruumis täpselt samasugune käsikirjaline paber kaasas. 
Ja siis oligi minu kord. Pääsesin sellesse uksetagusesse maailma. Tegu oli taaskord imepisikese ruumiga kuhu oli pressitud 2 lauda, mille taga olid 2 tädi ja üks tool, kus istus see, kellelt verd võeti. Kolmas tädi võttiski parajasti kelleltki verd. MItte ükski neist kolmest ei rääkinud mitte sõnakestki inglise keelt, nuta või naera. Andsin oma käskirjalise paberi ja nad said suuremas osas sealt aru, mida ma tahan, aga takerdusime hoopis muusse. 
Nemad vadistasid ja mina ei saanud mitte midagi aru. 
Õnneks osutus päästeingliks seekord üks imeilus naeratav ja rõõmsa jutuga naisterahvas, kes peale mind sisse kutsuti. Tema tõlkis nagu naksti ära, et nüüd nad tahavad su telefoninumbrit, nüüd sünniaega, nüüd seda ja teist, nüüd mine istu tooli. Temal paluti mulle ka öelda, kuidas ma analüüsi tulemused hiljem kätte saan. Ma olin talle lihtsalt niiiii tänulik, me oleks suures hädas olnud, kui tema poleks juhuslikult samal ajal vereproovi sattunud. 
Minu jaoks oli täiesti veider ka see, et mingi andmekaitse pole ilmselgelt siia veel jõudnud. Kui seal vereandja toolis istusid, siis olid tädid arvutite taga seljaga sinu poole ja umbes 1,5 meetri kaugusel sinust nii, et absoluutselt kõik andmed järjekorras järgmiste kohta olid näha, kes nad on, mis analüüse neile tehakse jne.
Vat see oli tõesti üks veider kogemus. Kui jälle tänavale saime, mõtlesin, et kui ise poleks käinud, siis ise ka ei usuks, mis maailm siin ukse taga peitub. Aga tulemused õnnestuski kaasaegsel viisil netikaudu kätte saada.
Päeva esimene kogemus saadud, ootas ees veel suurem tegu ehk hotellivahetus. Hotellidest plaanin ma kohe eraldi loo teha ühel päeval, kui me enam hotellis ei ela, sest kirjutada on küll :). 
Kuna me olime reserveerinud endale ruumid hotellis Mlyn kaheks nädalaks, sest uljaspead nagu me oleme, arvasime, et küll selle kahe nädalaga juba mingi kodu paistab ja lahendus tuleb, siis see kaks nädalat sai täis ja kahjuks mingit lahendust elukoha osas ikka kusagilt ei paistnud. Mlynis olid juba uued külalised peale tulemas ja maja täis ja seega ei jäänud meil muud üle, kui välja kolida. Õnneks olime Meelisega eelmisel õhtul ka ühte teise hotelli oma peavarjuta jäämise murega sisse astunud ja neil oli meile majutust pakkuda küll. 
Nüüd elamegi tegelikult juba teisipäevast teises hotellis ja oleme mõnes mõttes väga kergendunud, aga teises mõttes igatseme Mlyni just asukoha poolest taga ka. Aga sellest teine kord. 
Ja kuna meil jäi teisipäeval ühest hotellist välja kolimise ja teise hotelli sisse registreerimise vahele tubli kolmetunnine auk, otsustasime ära käia Fromborkis - linnas, mida tuntakse vist ainult tänu Mikolaj Kopernikule ja mis on just tänu talle, mulle tundub, et tõeline turistimagnet ka täna.
Mikołaj Kopernik (Niklas Koppernigk, Nicolaus Copernicus, Nicolaus Coppernicus, Nikolaus Kopernikus) sündis Poolas Toruńis, aga elas suurema osa oma elust Fromborkis. Ta oli poola astronoom, matemaatik, kartograaf, arst ja üks maailma silmapaistvamaid keskaja ja renessansi ajastu teadlasi, heliotsentrilise maailmasüsteemi alusepanija.
Ehk siis Kopernik oli see, kes rääkis oma raamatus, et Maa pöörleb ümber oma telje ja tiirleb koos teiste planeetidega ümber Päikese. Sellest sai alguse täiesti uus mõtlemisajastu. 
Tema elust ja tegemistest lugedes tundub, et millal küll ta jõudis kõiki neid mõtteid mõelda, uurimistööd teha ja teadust kirjutada. Tal oli mitu nö päris
tööd ka. Fromborki nimetas ta kord kõige kaugemaks maanurgaks ja Fromborki asukoht piiras tema võimalusi planeete vaadelda Wisla "aurude" tõttu. Ometi seisis ta korduvalt oma linna eest ja ajas selle asju ning tuli sinna ikka ja jälle peale maailmas käimist tagasi, seega ilmselt armastas ta Fromborki ja pidas seda oma õigeks koduks. 
Kui meie Fromborkis käisime, sadas vihma. Siin on üldse palju sadanud. Pea iga päev sajab korra või paar. Aga kui parajasti ei saja, on ilm ikkagi soe ja mõnus ja nii hommikul kell 7 kui õhtul kell 11 võib lühikese varukaga väljas käia. Vaatasin, et Fromborkis on elanikke umbes sama palju kui Märjamaa alevis. Ometi on seal tänavad rahvast täis ja neid tuleb iga ilmaga suurte busside kaupa juurde. Kuhu ka ei vaataks, ikka näed mõnda suure bussiga saabunud turistigruppi. Muideks, nägime Fromborkis ka üht suurt kodust reisibussi kirjaga "Tartu, Estonia". Inimesi ei näinud, nemad olid ilmselt katedraalis, aga juba buss tekitas tunde, et oooooo, eestlased, ooooo Tartust!!!
Sarnaselt paljudele Poola linnadele, on ka Fromborkist enamus sõjas hävinenud ja siis originaali järgi uuesti üles ehitatud. Elu keeb peamselt hiiglasliku ja suursuguse katedraali ja katedraalimäe ümber, mis tänapäeval on muuseum. Meie küll oma koerikutega nina katedraali ega ühtegi teise hoonesse ei pistnud, aga tegime tiiru peale ja tunnetasime õhkkonda. Mõelda vaid, et siin keskkonnas, siin linnas, selle mere ääres on kunagi välja mõeldud nii suured asjad. Asjad mis on ikka veel alles, millesse me usume ja mis on meie
elu alus. 
Frombork ilmselgelt armastab Kopernikut ja kõik, mida ta seal puutunud on, või kus ta käinud on, on täna muuseum. Linn ise on ilus ja kutsuv. 
Mul on hea meel, et me seal ära käisime.
Ma tahtsin veel rääkida keelest. Kolme nädalaga on kadunud minu usk sellesse, et Poolas ikka ostakase vast enamvähem inglise keelt ka ja no noored inimesed ju ikka oskavad või no kui mõni ei oska, siis saame vast vene keeles hakkama. Ma ütlen ausalt, et kui ma mistahes inimese poole pöördun, siis ma nüüd pigem juba eeldan, et ta vist ei oska inglise keelt. Meil on täiesti uskumatuid lugusid olnud siin, sest nt ettekandjad ja toateenindajad teevad sageli näo, et nad saavad suurepäraselt aru, mis sa räägid, ja vastavad sulle jaatavalt ja noogutades, aga võta näpust pärast selgub, et nad ei saanud mitte millestki aru.
Nii me mõtlemegi sageli peale toidu tellimist muigega, et noh, millega meid küll seekord üllatatakse :). Poes sageli, kui müüjaga inglise keeles rääkida, siis ta räägib sulle rõõmsalt sulaselges poola keeles vastu. Hmmm. 
Nad ei küsi ka kunagi, et kas te äkki räägite mõnda teist keelt, sest meie saaks enamvähem vast ka vene ja saksa keeles hakkama põhiasjadega. 
Hästi palju inimesi tuleb meile ligi koerte pärast ja kui siis nende poolakeelse rõõmsa vadina peale inglise keeles vastata, siis nad natuke kohkuvad ja lähevad ära. Mina olen paar korda püüdnud ka vene keeles vastata, kui ma enamvähem aru saan, mida nad küsivad. Aga nemad pole mulle vene keeles vastanud, vaid on ikka ära läinud. Üldiselt olen ma võtnud seisukoha, et selliste koerasuhtluste puhul on kõige targem lihtsalt naeratada ja oma koera vaadata:D.
Ja selliseid täiesti umbkeelseid on palju ka noorte inimeste seas. Vot seda ma ei mõista, et kuidas neist see inglise keel mööda on läinud. Kuigi vaikselt võibolla hakkan juba mõtlema, et kui koolis äkki ei õpita ja kõikidele filmidele on poola keeles peale loetud..... Ma raadiot ei ole kuulanud, et kas inglise keelsetele lauludele on ka poola keeles peale lauldud :D.
Igal juhul imelikm lugu selle inglise keelega siin. Aga no meil ju ongi plaan, et õpime poola keele ära, seega küll me varsti saame veel paremini hakkama.
Eelmine
Pühapäevad on pere päevad
Järgmine
Bažantarnia - koht, kus linnud ei laula

Lisa kommentaar

Email again:

Kommentaarid: 1

Elisa Ohjaa, meil kunagi Leedus elades oli sama usk alguses, et no "kes siis tänapäeval inglise keelt ei oska" ja "noored ikka oskavad". Reaalsus oligi see, et vaid vanalinnas teenindajad oskasid, sealt kaugemale oli pigem vedamise värk. Kuhugi arstile, polikliinikusse või haiglasse minnes oli raudpolt kindel, et administraator on täielikult umbkeelne ja igasugused muud abilised ka, aga kui kuidagiiiiii suudad arstini välja jõuda, siis tema juba siiski räägibki normaalselt inglise keelt. Või räägib saksa keelt, aga mõistab inglise keelt, nii et lõpuks saab vestluse mitmes keeles kuidagi ära peetud. Korralik ajugümnastika igatahes :D Aug 11, 2023