Bažantarnia - koht, kus linnud ei laula

olen ma juba maininud. Eelmisel laupäeval aga otustasime suurema käigu ette võtta. Laupäevaks-pühapäevaks anti tormihoiatus, saime lausa sms-id selle kohta, et tulevad tugevad vihmad ja võimalikud on üleujutused. Vaatasin ilmateadet ka ja see lubas, et enne laupäeva pealelõunat mingit vihma ei tule. Liskas mõtlesime, et see Bažantarnia on ju siinsamas keset linna, kui sadama ja tormama hakkab, tuleme ära. Pakkisime lapsed ja koerad kaasa ja läksimegi. 

Bažantarnias on vääääga palju erinevaid radu ja need on täitsa viisakalt tähistatud ka. Ainus, mida ei oska aimata on see, et kui sa mistahes tähistatud raja valid, siis milline on eesootav maastiik ja milline on teepikkus. Pidasime veidi aru ja valisime kollase kepikõnni raja. Õige pea saime aru, et tegu on sellise pehmoma rajaga, kus tõenäoliselt terve raja ulatuses kulgeb lai vana asfalttee. Nojah, me oleksime midagi looduslikumat ja väljakutsete rohkemat tahtnud, aga no mis seal ikka, teine kord siis. 
Aga ei, saime neid väljakutseid juba seekord:). Meil oli väike koeraintsident, mille tõttu vaatasime, et täitsa sobiv on see kollane kepikõnnirada hüljata ja pöörata suvaliselt teisele rajale. Poolas on palju koeri ja palju inimesi ja seetõttu tuleb meil ikka ette koeraintsidente, kus kas meie või võõrad koerad liiga agaraks tervitajaks lähevad või kus võõrad inimesed ligi tormavad ja meie kutsusid paitada ja musitada tahavad ja kuna meie koerad on iga kell valmis võiki vastu musitama ja kallistama, siis me püüame võimalikke musikontakte välitida.

Igatahes osutus juhuse tahtel valitud rada mustaks rajaks, mis viis mööda mäenõlvasid üles ja siis jälle alla ja siis üles ja siis alla. Oli korralik ronimine, aga õnneks mitte väga pikk ja varsti olime oma kollasel asfaldil tagasi. Arvasime, et saime tunda Bažantarnia kõige raskema raja maitset, sest kas must rada ei kõla mitte nagu must vöö? Igatahes vantsisime juba veidi väsinutena auto juurde tagasi, sest tormi ja vihma alguseks kuulutatud pealelõuna oli juba käes. Meelis ütles, et jäi veidi kripeldama, et me ühtki rada lõpuni ei teinud ja oleks võinud veidi rohkem matkata ka. Eks siis tuli juba lähemal ajal tagasi minna.

See lähem aeg jõudis kätte eile peale tööpäeva lõppu, kui ma ütlesin et kuulge, ilm on ilus ja läheme teeme õige väikese matka - paar tundi mõnusat astumist. Meelis oli kohe kambas ja kutsud on meil alati valmis seiklema, väiksemad lapsed nõuustusid peale kahtlemist ja Luise ütles, et tema mitte mingil juhul ei tule. Noh nii me siis läksime oma viiese matkaseltskonnaga ja mõtlesime, et võtame ette seekord kiidetud sinise raja, mis pidi kulgema mööda jõekallast. Pikkusest ja raskusest meil taas aimu polnud, aga no kui kiidetakse, siis ei saa ju kuigi hull olla.
Rõõmsal meelel startisime rajale ja kohtusime ristuvatel teedel ka mõne teise rõõmsa jalutaja või ratturiga. Mingil hetkel saime aru, et me pole ammu kedagi teist näinud. Isegi linnulaulu polnud kuulda, ainsad hääle tegijad olime meie ise. Aga märgistus jooksis kenasti ja meil, ei tekkinud kordagi kahtlust, kas me oleme ikka õigel teel.

Rada oli juba ammu oluliselt raskemaks läinud ja kulges muudkui mäest üles ja alla olles kohati libe ja porine. Nii üles kui alla minnes tuli sageli klammerduda mõne juurika või imepeenikese puuhakatise külge. Matkamisest oli saanud korralik ronimine ja jõusaali treening. 
Ühe hetkel kulges rada peamiselt mööda peenikesi radasid mäekülgedel ja sageli nii peenikesi, et tõesti vaid kaks jalga kõrvuti mahtusid ja kohe kõrval haigutas korralik langus, kuhu keegi meist veereda poleks tahtnud. 
Ma ütlen mäed, aga ma loodan, et te mõistate et tegelikult oli tegu lihtsalt korralike küngastega metsasel alal. Mets on siin lehtmets ja puud on oi kui kõrged.
Ega meil suurt häda polnudki ja saime rõõmsalt hakkama, aga esiteks olid meil siis jälle need jalanuõud, mis siin kellelgi olemas on. Mina näiteks olin oma kuldkingagestega ehk säravate rihmikutega, mis küll täitsa tõestasid ennast mägironimisjalanõudena, aga ma olin ikkagi koguaeg ekstra ettevaatlik, et ma kuskilt alla ei libiseks.
Teiseks pole meie koertel veel sellist ohtlikel teedel matkmise kogemust. Küll aga saime ise targemaks, et vanem koer Lilly omab täiesti ohtunnet ja kõnnib kenasti kitsukestel radadel ja vudib ettevaatlikult mäest alla. Meie kutsikas Luna aga on valmis iga kell ja igast kohast alla sööstma ja tirib innukalt ka kõige libedamtes kohtades, et kiiremini-kiiremini seiklustele vastu minna. 

Aeg kulus, kilomeetrid väga mitte. Sest kui meile tundus, et juba on hirmsasti rassitud ja me enam ühestki mäest üles ega alla ei taha minna, ei suutnud me uskuda, et tracker näitas ainult 2,5 km. 
Kõige suurema vati sai Meelis, kes läks ohtlikes kohtades lapse või koeraga ees alla ja siis ronis üles tagasi, et järgmiseid aidata. Selles mõttes oli see väga suurepärane koostööharjutus, et me koguaeg aitasime üksteist ja jälgisime, et kõik ohutult üles või alla saaks. 
Liisbet hakkas ühel hetkel muretsema, et aga varsti läheb päike looja ja mis siis saab. Ma ise küll ei kartnud korrakski, et me enne pimedat välja ei saa, küll aga mõtlesin ma, et pimedas ma seal küll olla ei taha. Seal ei ole võimalik pimedas kõndida, ilmsekt veereks lihtsalt esimese paari meetriga kuskilt nõlvast alla. 

Teades juba täpselt, kus me oleme ja kus on auto, oli nii suur rõõm südames ja ma olin nii uhke igaühe üle oma kaaslastest, et nad suutsid selle matka läbi teha. Seekord Bažantarnia meid ei murdnud, aga see kindlasti ei olnud matk, mida ma tahaks ette võtta sandaalides ja tööpäeva õhtul. Kena ja väga kuiva ilmaga korralikes matkajalatsites  aga läheks küll uuesti.
Kahjuks liiga häid pilte matkaseiklustest pole, kuna esiteks foto pealt ei tundu kõrguste vahed üldse nii massiivsed ja teiseks on keeruline pildistada, kui ühe käega koerast ja teisega juurikast kinni hoiad:).
Siit ka idee järgmiseks korraks Naiskodukaitse koormusmatka korraldajatele, et Bažantarnia oleks toimumiskohaks ideaalne koht. Vastutegevust poleks vajagi ja juba oleks raskem kui Raplas 2022. Mott läheks iga mäega väiksemaks ja samas oleks piisavalt motti koguaeg olemas, sest juba järgmise mäe taga võib olla kontrollpunkt. Kaugele ette ei näe ja mitte midagi peale enda ähkimise ei kuule.

Oma auto juurde jõudes ütles kõrval matkaauto juures askeldav mees meile "Tere!". Me olime liiga väsinud, et väga üllatunud olla, aga mõtlesime siiski, et mähh, siin metsas on eestlasi? Aga ei, tegu oli leeduka või lätlasega, kummaga täpselt me aru ei saanud ja liiga palju kohapeal täpsustama ei hakanud. Igatahes oli see "tere" nii äge ja soe!

Kui autotuled põlema läksid, oligi väljas pime.
Hotelli tagasi jõudes uurisin Luiselt, et miks sa meile üldse ei helistanud, et uurida, kuhu me nii kauaks jäänud oleme ja tema vastas, et helistas küll, aga me polnud kättesaadavad. Kuldkingakestel on tallad nii lahti, et ma lähen täna uusi kingi otsima. Oehh, on ikka Bažantarnia!