Pühapäevad on pere päevad
–
Me oleme nüüd juba kaks pühapäeva Poolas olnud ja püüdnud tunnetada, et mida pühapäev siin õieti tähendab. Ma arvan, me hakkame juba aimu saama. Eestis mööduvad meie tavalised pühapäevad Naiskodukaitse ja Kodutütarde üritustel, enamasti neid ise korraldades. Meile meeldib, kui nädalavahetus on nii tegus, et pühapäeva pealelõunal koju jõudes ja kas peale sauna või duššiall käiku, diivanile potsatades, tunned iga ihurakuga, et nii ägeda nädalavahetuse kõige parem hetk on just praegu:).
Poolas on pühapäevad perede päevad. Siis suurt mitte midagi ei toimu, isegi poed on kinni, ka toidupoed. Linnatänavad on vaiksed. Käiakse vanaema-vanaisa juures lõunal, koos perega piknikul või tehakse muud vahvat ja vaikset kõik koos.
Pühapäev on ka surnuaias käimise päev. Surnuaia parklas on kogu päeva nii palju autosid nagu teistel päevadel kaubanduskeskuse juures. Pimeduse saabudes särab surnuaed tuhandetest küünaldest.
Pühapäev on ka surnuaias käimise päev. Surnuaia parklas on kogu päeva nii palju autosid nagu teistel päevadel kaubanduskeskuse juures. Pimeduse saabudes särab surnuaed tuhandetest küünaldest.
Meie oleme ka pühapäeviti püüdnud perega ennast vaiksesse puhkerežiimi lülitada ja midagi ette võtta ning mõne uue kogemuse saada. Oma esimesel Elblagi pühapäeval jalutasime Bazantarnia metsa äärde. See on erineva pikkuse ja raskusega matkaradu täis mets/park. Rajad algavad ja lõppevad restorani juures. Ühelegi rajale me seekord ei läinud, sest vihma hakkas sadama ja me vaatasime oma jalanõusid ning pidasime paremaks ja ohutumaks seekord mitte märgadele ja libedatele radadele seiklema minna. Meil on endiselt igaühel üks paar jalanõusid ja kellel siis tennised, kellel sandaalid vastavalt enne Eestist ära tulemist tehtud valikule:D. Aga küll me veel jõuame, sest Bažantarnia tundub avastamist täis koht olevat.
Siis sai kell 12.45, mis oli filmi algusaeg ja paar inimest oli veel saali tulnud. Hakati näitama tulevate filmide reklaame, siis autoreklaame, siis šokolaadireklaame, siis mingite teiste filmide reklaame, siis teised autod ja teised maiused jne jne. Inimesi tuli vahepeal muudkui juurde ja reklaamid aina käisid. Sportlikust huvist jälgisin, et reklaame oli täpselt 25 minutit ehk film algas 13.10.
Ja film algas ikkagi poola keeles. Ma muidugi mõtlesin, et mul siiski polnud õnnestunud koodi õigesti lahti murda ja eksisin ning vedasingi pere poola keelset filmi vaatama. Hellitasin siiski lootust, et see on ju barbie, vast ma ikka saan ka poola keeles enamvähem aru, mis toimub, ja saan lastele vajadusel selgitada. Üks inimene käis aga saalist väljas ja nagu me järeldasime, käis ta märku andmas, et keel on vale. Nii umbes 10 minutit peale filmi algust tuli kinotöötaja saali ja seletas midagi ja saalis olijad hüüdsid aitäh ja Barbie seikles edasi juba inglise keeles.
Eelmisel pühapäeval saime sootuks teistsuguse kogemuse, kui käisime Elblagis kinos. Ma olin kinode kodulehti juba mõnda aega piielnud ja püüdnud sealt seda soovitud tõde leida. Kuna ühe kino leht tundus teisest ikkagi hoopis mõistetavam, siis otsustasime Cinema City kasuks. Nagu hiljem selgus on see päris uus kino ja vaid aasta äkki lahti olnud.
Omaette huvitav oli see, et kino asub kaubanduskeskuses. Nagu te vast loo algusest mäletate on pühapäeviti poed kinni. Parkisime ära ja leidsime väikese tagaukse, mis oli kutsuvalt lahti ja millel oli ka väike kiri, et siit saab kinno. Ja siis kõndisime läbi suure vaikse maja ja tekkis küll selline "Palle üksinda maailmas" tunne.
Omaette huvitav oli see, et kino asub kaubanduskeskuses. Nagu te vast loo algusest mäletate on pühapäeviti poed kinni. Parkisime ära ja leidsime väikese tagaukse, mis oli kutsuvalt lahti ja millel oli ka väike kiri, et siit saab kinno. Ja siis kõndisime läbi suure vaikse maja ja tekkis küll selline "Palle üksinda maailmas" tunne.
Lapsed hoidsid juba eelnevalt pöidlaid, et oleks see ikka selline kino, kus popcorni ka saab. Ja see oligi selline kino! Kino fuajee oli säravpeegeldava põranda ja punase vaibaga avar ruum, mis nägi väga šeff ja hollivuudilik välja. Püüdsin siis piletid ära osta ja popcorni ka saada. Piletitega probleemi polnud, aga see "palun lastele 3 popcorni ja pepsit" osutus väljakutseks. Esimene popcorni topsi näidis, mis lauale ilmus oli nii suur, et kui ma selle endale mütsiks pähe paneks, siis see kataks mu silmnäo täielikult. Sinna juurde käis siis samas mõõdus jook ka. Ma olin suhteliselt üllatunud, et niiiii suuri topse üldse olemas on ja palusin midagi väiksemat. Väiksem oli ikkagi veidi väiksem, aga seda pea võrdlust kasutades, oleks see mulle ka kenasti pähe mahtunud, aga ninale ilmselt pidama jäänud. Tundus imelik veel väiksemaid nõudma hakata ja seega lapsed siis saidki oma elu kõige suuremad popcornikuhjad filmi ajal nosimiseks.
Me läksime vaatama Barbiet. Sest see oli üks film, mida me kõik olime nõus vaatama ja üks neist vähestest teostest, mida mõnedel kellaaegadel näidati inglise keeles, poola keelsete subtiitritega. Täitsa põnev, aga kuidagi nad jõuavad kõigile multikatele, lastefilmidele ja ka täiskasvanute filmidele poola keeles peale lugeda ja kuna meie seda keelt veel vabalt ei valda, on meie võimalik repertuaar väga väike.
Kinosaal oli suur, aga ma arvan siiski, et ilmselt oli see selle kino üks väiksemaid saale. Läksime viisakalt 10 minutit enne filmi algusaega saali ja kedagi teist seal polnud. Olime jälle nagu Palled ja kasutasime võimalust ennast igast kino nurgast pildistada:). Istmed olid mugavad ja kõige mugavam tundus see, et istmeread olid üksteisest nii kaugel, et kui keegi oleks tahtnud meist mööduda, siis meil poleks absoluutselt mingit vajadust olnud püsti tõusta või isegi mitte jalgu koomale tõmmata.
Kinosaal oli suur, aga ma arvan siiski, et ilmselt oli see selle kino üks väiksemaid saale. Läksime viisakalt 10 minutit enne filmi algusaega saali ja kedagi teist seal polnud. Olime jälle nagu Palled ja kasutasime võimalust ennast igast kino nurgast pildistada:). Istmed olid mugavad ja kõige mugavam tundus see, et istmeread olid üksteisest nii kaugel, et kui keegi oleks tahtnud meist mööduda, siis meil poleks absoluutselt mingit vajadust olnud püsti tõusta või isegi mitte jalgu koomale tõmmata.
Ja film algas ikkagi poola keeles. Ma muidugi mõtlesin, et mul siiski polnud õnnestunud koodi õigesti lahti murda ja eksisin ning vedasingi pere poola keelset filmi vaatama. Hellitasin siiski lootust, et see on ju barbie, vast ma ikka saan ka poola keeles enamvähem aru, mis toimub, ja saan lastele vajadusel selgitada. Üks inimene käis aga saalist väljas ja nagu me järeldasime, käis ta märku andmas, et keel on vale. Nii umbes 10 minutit peale filmi algust tuli kinotöötaja saali ja seletas midagi ja saalis olijad hüüdsid aitäh ja Barbie seikles edasi juba inglise keeles.
Edasi sujus filmi vaatamine juba tõrgeteta. Pärast arutasime perega filmi ja kogemuse üle ja mõtted olid meil üsna samad, et üllatavalt palju reklaame ja isegi imelikke reklaame kino kohta. Barbie film meile kõigile siiski täitsa meeldis ja kinoskäik kogemusena ka meeldis nii, et otsustasime, et võime küll veel kinno minna :)
Lisa kommentaar