Veel jõulueelsest ajast

Novembri lõpus oli Meelis 10 päeva järjest Varssavis õppustel. Just siis tuli maha metsik lumi. Kohalikud olid meile varem kinnitanud, et siin ei tule kunagi lumi maha, või no kui tuleb siis selline sentimeetrine kiht ehk. Naelrehvid on Poolas keelatud ja vabalt võib terve talve suverehvidega sõita. Meie autol on lamellid all ja mulle annab see päris hea kindla tunde. Ma ei tahaks suverehvidega kuskile minna praegu.
Meelise 10 päevane äraolek tundus mõneti hirmutav. Et mina nüüd üksi lastega siin võõral maal. Eks ma ju mõnes mõnes mõttes olen igapäevaselt oma toimetamistega üksi, aga ma saan vähemalt õhtuti Meelisega muljeid vahetada, nõu pidada jmt. Aga no ei olnud hullu midagi, lülitasin selle nupu sisse, et "10 päeva üksi, 9 päeva üksi, 8 päeva üksi" jne ja sain hakkama. 

Aga jah, lumi tuli maha. Kui Eestis oli imeline talvevõlumaa, siis oli ka siin imeilus talv. Elblagis oli lund oluliselt rohkem kui Gdanskis ja ka püsis see veidi kauem. 
Esimestel lumepäevadel tundus mulle, et ahah, siin vist lumetõrjet ei tuntagi. Et ju pole tavaliselt vaja ja miks neid sahkasid ja muid masinaid niisama seismas hoida. Aga ei siiski, neljandal suure lume päeval nägin ma lumesahka ja sealt edasi hakkasin neid rohkem nägema. 
Ma ei tea, miks mul oli tunne, et kui siin tavaliselt lund pole, siis mahasadanud paks lumi tekitab inimestes kohe hirmu tänavatel kinni jääda jmt. Tegelikkuses sain ma aru, et mina olin ainuke, kes veidi imestunult vaatas, et lumesahkasid vist ei tulegi ja kartis tänaval kinni jääda. Mina olin ainuke kogu naabruskonnas, kes lumelabida välja võttis ja seda kasutas. Teised elasid oma tavalist elu ja ma ei näinud kedagi kuskile kinni jäämas.
Me ju Eestist lumelabidaid kaasa ei võtnud. Minu meelest on Eestis nii, et kui külmaks läheb, on esimene asi, mida sa näed, mistahes marketisse sisse astudes, valik lumelabidaid ja kelkusid. Siin ma ei ole kusagil ainsatki lumelabidat näinud. Mul läks aega autoharja otsingutegagi, aga selle ma lõpuks sain.

Lume hulk kasvas iga päevaga ja minul oli küll raske juba hoovist välja sõita, rääkimata meie tänavanurgast, kus lumi oli korralikuks pudruks sõidetud. Seal viimases ma lihtsalt kiirendasin ja lootsin, et ma sinna kinni ei jää. Õnneks ei jäänud ka. Pidev vaatlus näitas, et ükski naaber ikka veel lund ei lükka. Mulle siiski meeldib lund lükata ja see on ju meie rahvussport, seega ma kaevasin garaažis ja leidsin ühe väiksemat sorti plastmassist labida, mis nägi täitsa välja nagu võiks lumelabidas olla, aga no kuidagi minim. Pole hullu, parem varblane pihus, kui tuvi katusel, mulle piisas sellest minilabidast ka. Ma sain mitu päeva kühveldada. Ise olin nii rõõmus ja ilmslet naabrid hakkasid mind veidrikuks pidama, aga ma lükkasin meie sissesõidu puhtsaks ja meie majaesise kõnnitee ja meie majaesise sõidutee. Meie maja jäigi kogu lumeperioodiks ainsaks puhtaks lükatud esisega majaks. 

Pidasin seda veidi kummaliseks, aga no vähemalt ilmusid lõpuks ka sahaautod ja seega siin ikkagi teatakse lumetõrjest ja tegeletakse sellega. 
Mulle meenus kohe ka teine asi, mida siin ei ole ja vist ei tunta, nimelt helkurid. Õhtud ja hommikud on ammu väga pimedad. Inimesed, eriti noored, armastavad siin mustavärvi jopesid kanda, aga no mida ei ole, on helkurid. Ma olen kogu talve peale kohanud vist kahel korral helkureid ja mõlemal korral olid need väikese lapse kombe külge õmmeldud ehk siis kombega kaasatulnud osa. Ma ei ole kuskil poes ega putkas ka helkureid müüa näinud. Ja see tähendab seda, et pimeduses, tuleb autojuhil üliekstramega tähelepanelik olla. Õnneks on nii, et üle tänava minnakse siin üldiselt ikkagi ülekäigurajal ja minu tee ei kulge mööda selliseid maanteid, kus võiks keegi ka teeääres käia, seea minu üliekstramega tähelepanelikkus läheb ülekäiguradadele, et kas seal on mõni tume kogu ootamas või on see lihtsalt vari või post. 

Olen nii rõõmus, et me talvest ilma ei jäänud ja lumi ikkagi ka siia tuli. Tänaseks pole sellest küll enam midagi järgi, aga mälestus on alles. Lapsed said väljas lumega hullata ja koerad olid rõõmust hullud, kõigile meeldis see lumine vahepala.
Liisbeti koolis korraldati kiiresti ka kehalise tunnid lumega hullamiseks ja põnnid käisid tunni ajal kooli kõrval olevast mäest pepulaudadega alla laskmas ja ennast alla veeretamas ja niisama hullamas.
Ühel ilusal reedehommikul novembripimeduses, kui laia lund sadas, sõitsime parajasti kiirteel Gdanski poole, kui ma nägin, kuidas taevas valgeks läks. Mõtlesin, et täpselt nagu välkunud oleks, aga no surusin selle mõtte kohe maha, sest november ja äike, lumi ja äike ei käi kuidagi kokku. Mõtlesin parajasti helendusele loogilisi seletusi, kui nägin veel ühte heledat välgatust ja siis veel ühte. Minu loogilised seletused, nt et keegi pani kuskil täistuled peale ja mina nägin seda kuidagi üle taeva helendava välgatusena, ei tahtnud väga loogilised tunduda. 
Ma tavaliselt kuulan hommikuti sõidu ajal Gdanski raadiot ja on üks teema, millest ma juba üldjoontes aru saan, sest ma olen seda poola keele klubis õppinud. See on ilmateade. Siis tuligi raadiost ilmateade, mis lubas kogu nädalavahetuseks lumedadu ja äikest!!! Oi, kui üllatav ja oi, kui imelik, aga ma ikkagi nägingi novembriäikest lumesajus.

Lumi muidugi aitas tublisti kaasa jõulutunde tekkele ja sel aastal alustasime me väikeste meeleoluloovate kaunistuste siia-sinna sättimisega juba kohe esimesest advendist alates. Me ei plaaninud palju kaunistada, kuna pühadeks pidime ju ikkagi Eestisse minema, aga midagi ikka. Mulle meeldivad kaunistused, mis paistavad ka tänavale ja pakuvad jõulurõõmu lisaks meile endile, ka teistele. Meie maja siin Poolas on korraliku ja üsna läbipaistmatu aiaga, mistõttu see rõõmu väljajagamine osutus väljakutseks.
Mul aga tuli hea mõte, mille Meelis koos lastega teostas, et panna meie heki elupuudele, mis napilt üle aia paistavad, pähe päkapikumütsid. See nägi väga äge välja ja ma loodan, et ka möödakäiad on vaatepilti nautida saanud. Natuke sebimist on ka olnud, kuna siin on üldsielt üks väga tuuline piirkond ja viimastel päevadel on eriti tormine olnud, siis ikka avastame, et müts või kaks või 10 on maas vedelemas. Ja siis tuleb need jälle koku korjata ja puudele uuesti pähe tõmmata. Luna aitab ka vahepeal mütse korjata ehkki see on natuke õõvastav vaatepilt, kui koer tuleb tuppa ja päkapikumüts on hambus. Võib ainult oletada, kuhu jäi päkapikk.
Ka oma kuuse saime me juba advendiaja alguses ja õnneks on see siiani vastu pidanud. Meil on nimelt selline pisikene käsitöökuusk, mis on tehtud looduslikust materjalist ja näeb imearmas välja, ikka veel. Ehkki Poolas on kombeks kuusk tuppa tuua, siis meie sel aastal suurt kuuske ei toonud, kuna pidime kodust ära olema.

Kui me siis lõpuks paar päeva enne jõule ikkagi otsustasime, et me jääme Poola, tahtsime me tõsiselt kaunistama hakata ja maja jõulutuledesse panna. Kui linnapildis on näha igasuguseid ägedaid jõulutulesid, siis poodidesse polnud kahjuks enam miskit väga jäänud. Kui üldse tulukesi oli, siis valgeid. Meelis sai siiski kohalikke poode kammides veel viimaseid järelejäänud kujukesi aknale riputamiseks, mis ka väga ägedad välja näevad.
Mul õnnestus viimaks Gdanskis ühe jõulutulede müügiputka peale sattuda ja esimest korda elus ostsin ma jõulutuled nagu põrsa kotis ehk siis ma ei teadnud, millised ma saan. Putka letil oli palju tulesid, mis kõik kenasti põlesid, aga nad olid ka kenasti puntrasse kokku keritud ehk siis ei näinud üldse, kas need on rippuvad või võrk või kett või veel miskit muud. Müüja ei rääkinud inglise keelt. Mina oskasin talle poola keeles öelda, et soovin punaseid tulesid ja siniseid tulesid ja osutasin näpuga ka värvidele. Müüjaonu muidugi lahkesti küsis igasuguseid asju, ilmselt mitu tulukest ja kui pikad tuled ja mis seal kõik küsida annab, aga no mina ei saanud mitte midagi aru. Ma lõpuks ütlesin kõige peale "jajah" ning sain mingid tuled kätte. Kodus selgus, et need sobisid meile nagu valatult:). 
Kokkuvõtvalt võib öelda, et meil on sel aastal vist rohkem kaunistusi kui iial varem jõulude ajal, sest oleme kodust ja lähedastest-sõpradest kaugel pühi pidades seda välist meeeleolu loomist palju olulisemaks pidanud, kui kodus olles.

Sel aastal päris esimest korda oli meil igal pereliikmel ka päris oma advendikalender. Kui tavaliselt on ainult lastel olnud, siis sel korral oli ka Lillyl, Lunal, minul ja Meelisel. Ja see oli niiiiiii vahva ja põnev. Usun, et seda traditsiooni me jätkame:).

Ja muidugi on meie detsember alati ka sünnipäevakuu. Luisel oli 9. detsembril sünnipäev. Nagu ikka algas hommik laulu, šampuse, koogi ja küünalde puhumisega, aga muus osas oli nii, et kuna Luise käis kaks päeva enne sünnipäeva gümnaasiumiga kelgutamas ja saanisõidul ning kuidagi õnnestus tal peale seda haigeks jääda, siis me olimegi sünnipäeval lihtsalt rahulikult kodus. Ei läinud kinno ega Gdanski nagu mõttes oli olnud. Pole hullu, kodus oli ka tore. Luise on juba 17! Ma ise ka ei usu. Ma ikka mitu korda mõtlesin järgi enne numbriküünalde ostmist, et kas ta ikka tõesti saab 17 või saab 16 või mis asja, kuidas ma ei tea, kui vana ta on. Igal juhul loodan kogu südamest, et see 17 saab Luisel üks väga äge aasta olema :).

Muidugi olid koolid ka jõululainel ja see oli nii äge ja maagiline.
Esiteks oli detsember heategevuskuu. Luise kool aitas üht puuduses olevat peret. Neil oli asi niimoodi lahendatud, et Luise klass leppis kokku, et koguvad raha ja selle eest siis osteti midagi.
Lisete ja Liisbeti kool aitas kokku nelja peret. Kuna neil on 3 koolimaja, siis igal majal oli nö oma pere, keda aidata ja siis kogu kooli peale oli veel üks ühine pere. Nende kohta siis saadeti kirjeldused ja lood, et kes seal peres on, mis neile meeldib, miks nad oma praeguses olukorras on ja siis oli nimekiri, mida nad vajaksid. Meie võtsime sellest heategevusaktsioonist aktiivselt osa, vahepeal tundus, et isegi liiga aktiivselt. Me toetasime nii Luise heategevust, kui Lisete maja peret ja Liisbeti maja peret ja ühisperet ka. Ma väga väga loodan, et suutsime kedagi pühade ajal natuke õnnelikumaks teha.

Liisbeti koolis, kus õpivad esimesed ja teised klassid, käis pikalt jõuluetenduste ettevalmistus. Iga klass tegi oma etenduse, mis enne jõule oma klassi lapsevanematele-peredele ette kanti. Liisbeti klassis prooviti päris palju, kuhu osasse keegi päriselt sobib ja vahetati rolle. Liisbet oli esimese hooga Mary. Mina ütlesin selle kohta, et ohhooo, see on kindlasti hea roll, sest Mary oli üks tähtis tegelane. Liisbet ise aga arvas, et tema väga Mary ei taha olla, kuna Mary ei räägi midagi ja ei tee midagi. Tema tahtis hoopis eeslimüüja olla või eesel. Liisbeti vahetati proovide jooksul veel siia sinna rolli ja kujutage ette, et lõpuks temast saigi eeslimüüja nagu ta soovinud oli. Suur oli minu üllatus, kui sain teada, et nende etenduse nimi ongi "Eeslimüüja" ehk siis Liisbet oli nimiosas.
Ohhhh, see "Eeslimüüja" oli nii vägev etendus! Ma olen siiani väga vaimustuses. Kuna etendus toimus keset päeva, siis olin publikus mina meie perest ainuke. Õnneks filmis keegi lapsevanematest tüki üles ja seega saime seda kodus pärast kõik koos ka vaadata. Aga see on lihtsalt imeline, kuidas oli suudetud tavalistest lastest tõelised näitlejad ja lauljad teha. Nad kõik olid oma rollidesse justkui valatud, nad kõik rääkisid hästi inglise keelt, nad näitlesid ja nad laulsid. Tõsi, kui keegi mäletab seda laulmist Initiation day-l, siis tookordne "esilaulja" seekord suud lahti ei teinud. Aga ma arvan, et see oli ta oma valik. 

Etendus oli ubes 15 minutit pikk ja oi, kui särtsakas. Sisu seisnes siis lühidalt selles, et oli üks eeslimüüja, kellel koos oma eeslitega oli igav, sest mitte kunagi mitte midagi nende kandis ei juhtunud. Aga siis ühel päeval hakkas imelisi asju juhtuma. Kõige pealt tulid Mary ja Joseph, kes olid teel Betlemma ning ostsid eesli ja siis tulid karjased, kes ostsid eesli ja siiis tulid kuningad, kes ostsid eesli ja nad kõik järgnesid säravale tähele ja läksid Betlemma. Ja lõpuks läksid eeslid ja eeslimüüja ka Betlemma. See kõik oli humoorikas ja imeilus ma ei väsinud imestamast laste andekuse ja õpetajate töökuse üle.

Luise koolis toimus viimasel koolipäeval, mis neil oli 22. detsember ühine pierogi söömine. Pierogid on poola jõululaual au sees, aga ma arvan, et nad söövad neid muul ajal ka. Need on sellised pelmeenilaadsed asjad, mis maitsevad väga hästi, aga no ei ole pelmeenid maitselt. Luise koolis tehti üksteisele ka loosipakid, mis siis ka viimasel päeval kätte anti.

Liiisbeti koolis oli detsember täis üllatusi. Neil oli vormivaba jõulukampsuni päev, neil käis külas mustkunstnik, neil käis igas klassis külas ka jõuluvana. Neil oli terve maja laste enda kaunistatud ja jõulumeeleolu igas säravas simapaaris. Viimasel koolipäeval, mis nii Liisbetil kui Lisetel oli 21. detsember, oli Liisbetil klassipidu, kus ohtralt mängiti ja tantsiti. See viimane tundub olevat vaheaegade eelne traditsioon, et viimasel päeval möllatakse korralikult.
Lisete koolis tehti ka loosipakid. Neil küpsetasid vist kõik klassid viimastel nädalatel enne pühi kunstitundides piparkooke ja maja olla koguaeg head lõhna täis olnud. Ka Lisetel oli viimasel päeval klassipidu. Lisaks on Lisete koolis traditsioon, et viimasel koolipäeval enne jõule lauldakse üheskoos kogu kooliga küünlavalgel jõululaule. Ma ise sellest osa ei saanud, aga see tundub juba kirjelduse poolest nii ilus ja maagiline.

Ma panen teile meeleolu loomiseks oma lemmik poola (jõulu)laulu ka. Ma saan sellest natuke aru ja see on nii šeff lihtsalt. Ja kohe kui lumi maha tuli, hakkas seda raadiost tulema :D. "Kiedy pada snieg" tähendab siis, et millal sajab lund.