Kübeke kultuuri - Lords of the sound

Muusikalise kultuuri maaletooja meie peres on kindlasti kohe Meelis. Tema teab, kes, kus ja millal esineb ning teab ka erinevaid artiste ja nende tegemisi. Ja niimoodi Meelise teadmisel ja soovitusel soetasime me üsna spontaanselt hiljuti kogu perele piletid orkestri "Lords of the sound" esinemisele Elblagis. 
Eile õhtul see kontsert siis toimuski. Ja ehkki meile meeldib piisavalt vara kohal olla ja mulle ei meeldi absoluutselt hilineda, siis vaatamata varasele sättima hakkamisele, tormasime me lõpuks ikka viimasel hetkel nagu oravad rattas. 
Nimelt hakkas selguma, kuidas kellelgi ei ole midagi selga panna ja mida üldse peaks selga panema jne jne. See muidugi ei ole liialdus, et pole midagi selga panna, sest kui igapäevaselt kanda koolivormi ja kodus käia suvest alles jäänud riietega, siis ega muid riideid polegi vaja. Aga kui siis ühel hetkel ikkagi on vaja midagi viisakamat selga panna, siis selgub, et see üks sobiv kleit vmt on vahepeal väikeseks jäänud ja muud tõesti nagu polegi. Nii me siis sobrasime kõikide vähestes riietes ja lõpuks said kõik endale midagi enamvähem sobivat selga ja kui me lõpuks autosse istusime oli kell palju palju rohkem, kui ta oleks võinud olla.

Kontsert toimus meie jaoks seni veel tundmata Elblagi osas ühes spordihallis. Ma püüdisn küll juba mõttes ette kujutada, et kuidas selline väärikas orkester ja spordihall kokku sobivad, aga no tegelikult on kõik võimalik. Luise lõpetas üheksanda klassi ka spordisaalis ja väga väärikas oli :).
Spordihallile lähenedes saime aru, et hilja peale jäänuid oli lisaks meile veel teisigi ja arvestatav osa autosid liikus just sinna suunas. Nägime juba kaugelt spordihalli ja siis lähemalt ja siis nägime, et spordihalli ees oleva parkla sissesõidud olid keelumärkidega ja taradega kinni pandud. Mis seal muud ikka olla sai, kui et parkla oli juba täis. Õnneks oli lähedal veel paar parklat, kuhu kõik siis suundusid. Parkisime auto ära ja kappasime halli poole teadmises, et veel jõuame. 
Spordihalli uksel kontrolliti pileteid. Meil olid netist ostetud ja ise prinditud piletid nagu koduski, et QR koodid peal ja puha. Viis piletit tähendas siiis viit A4 paberit patakas. Kontroll käis lihtsalt nii, et võeti patakas ja rebiti sinna lõhe sisse, keegi ei vaadanud mitu piletit oli ja kas ikka sellele üritusele või kas see üldse polnud lihtsalt pakk puhast paberit.

Sees ootas kohe ees garderoob, kuhu sai üleriided jätta. Tohutud järjekorrad looklesid sellel suunal. Aga no mis teha, jopedega tundus ka kohatu saali minna ja tegelikult rahvast muudkui tuli juurde, seega me polnud kõige viimased ja nii me siis ootasime. Kui me riietehoiu tädi juurde jõudsime, nägime silti, et riietehoid maksab 5 zlotti. Hmmm, me polnud sellega arvestanud ja meil on üldse harva sularaha, aga no kuskilt taskupõhjast kraapisime 5 zlotti siiski välja ja siis selgus, et meil on 5 jopet ja iga jope eest tuleb 5 zlotti tasuda. Oehhh, see on nüüd selline uus asi, millele teinekord tuleb ette mõelda, aga hetkel olime kimbatuses. Päästjaks osutus Luise, kes oli daamile kohaselt väikese käekoti kaasa võtnud ja kes leidiski sealt vajaliku summa riiete hoiustamiseks. Mina näiteks ei võtnud mitte midagi kaasa, sest mõtlesin, et mida vähem kola, seda parem. Igal juhul saime me 25 zloti eest riided hoidu antud ja tormasime saali. Jõudsime ikkagi veel napilt enne kella 19, kui kontsert algama pidi, siseneda. Saalis polnud õnneks või kahjuks veel mingit ohtu, et kontsert kohe alata võiks.

See tõesti oligi suur spordisaal, kus pileteid oli müüdud ka tribüünile, aga valdav osa publikust paigutus saali põrandale seatud tooliridades. Päris esimestes ridades olid pehme põhjaga toolid ja edasi olid pisikesed plastmassist toolid. Meie kohapeal istusid juba kaks prouat, aga no saime peagi selgeks, et neil olid tegelikult kohad 9.ndas reas, mitte meie 6.ndas reas. Istusime ja jäime ootele. Kontsert algas tegelikult 19.15 ja selleks ajaks olid õnneks kõik ka jõudnud istuda ja oma sebimised ära sebida. 
Ehk siis mul jäi nii umbes 15 minutit, et lihtsalt istuda ja olustikku tunnetada. Enamikel inimestel olid ilusad riided seljas, aga oli ka igapäevastes riietes inimesi, aga valdavaks jäi siiski tunne, et teg oli inimeste jaoks suure sündmusega ja ollakse valmistunud. Meie üllatsueks tundus meile algul, et meie lapsed on ainukesed lapsed kogu saali peale. Aga no lähemal vaatlusel märkasime siiski veel paari last ja noort. Üsna imelik jällegi, et miks lapsi kaasa ei võetud, mulle tundus see küll koolilastele igati sobiv kontsert olevat. 
Ja siis ma vaatasin seda spordisaali ja neid plastmasstoole ja lava, kus orkestri jaoks olid samasugused toolid. Kuskil polnud ainsatki kaunistust või mingit pidulikkust või väärikust nagu ma eeldanud olin. Mõtlesin, et nojah, ega ju ei peagi, ega me ei tulnud siia pehmetes toolides lösutama või kuldseid laeornamente vaatama, me tulime muusikat kuulama, aga no siiski. Juurdlesin, kas muusika puhul on vahet, kus sa seda kuulad ja mõtlesin, et ei tohiks nagu olla, muusika on muusika, aga ometi ma millegi pärast tundsin, et tegelikult on vahe. Naljakal kombel tekitas õhustik minus tunde nagu sõjaajal, kui linna on sattunud pillimehed ja kiiresti otsitakse kõik toolid ja pingid kokku ning tassitakse suuremasse saali kokku ja toimub pidu. See, minu kohatu võrdlus, tegi mulle muidugi nalja.

Aga kell 19.15 algas kontsert ja siis ei olnud mul enam aega ruumi ega muu üle mõelda. Lord of the sound on kõrgel tasemel Ukraina sümfooniaorkster, kes viljeleb pigem kaasaegset muusikat ja armastab modernset lähenemist. Orkester on loodud aastal 2014. ja kuni massiivse sõjategevuse puhkemiseni Ukrainas, olidki nad minu andmetel pigem selline Ukraina siseorkester. Tänu sõjale on nad nüüd Euroopa siseorkester ja tuuritavad mööda erinvaid riike.
Nende esinemised on inspireeritud filmimuusikast. See kontsert näiteks, kus meie käisime, kandiski nime "Hans Zimmeri muusika". Hans Zimmer on helilooja, kes on kirjutanud palju filmimuusikat ja täiesti kuulsatele filmidele.

Orkester oli energiline ja äge. Dirigent oli energiline ja no ma alati imestan, kuidas dirigendid seda kõike koos suudavad hoida. Lisaks orkestrile olid aegajalt laval ka lauljad - taustalauljad ja kaks soololauljat ka.
Oli ka valgusmäng ja iga loo taustaks jooksis orkestri seljataga ka, noh mina nimetasin seda multikaks, aga tegelikult olid need filmist inspireeritud liikuvad pildid pigem.
Iga loo ees oli kirjas ka, et mis filmist järgmine lugu on. Ma pean tõdema, et nimepidi olid vist kõik filmid mulle tuttavad. Ise näinud olin ma vast pooli  filme vist ja muusika tundsin ma ära äkki mingi 5 loo puhul. Mulle tuttavad olid näiteks Troonide mängu muusika, James Bondi tunnuslugu, lugu Madagaskari multikast ja Lõvikuningast ja Kariibi mere piraatidest jmt.
Muusika oli äge ja võimas ja sellel oli elu sees. Kohati oli küll päris vali, kohe nii vali, et kõrvus krudises, aga õnneks mitte kogu aja. Lisete näiteks istus küll kogu aja käed kõrvadel ja arvas, et nii on palju parem kuulata.
Mulle igatahes väga meeldis. Inimesed suutsid imelisi asju oma pillidest välja võluda ja kuidas see kõik kokku kõlas ja kui rõõmsad nad ise olid ja kui põnev oli orketsrante oma tegevuses jälgida.
Kui teile tundub, et see orkester võiks teie tassike teed olla, siis soovitan soojalt kuulama-vaatama minna. Ma juba uurisin netist, et nad tulevad järgmisel aastal vähemalt kahel korral Eestisse ka - Tallinnasse ja Tartusse.

Ma ei saa ikka lõppu jätta kirjutamata veel, üht tähelepanekut, et millegipärast ei olnud poolakad erilised plaksutajad. Lausa natuke piinlik oli. Näiteks kui orkester tuleb lavale, tundub mulle ainunormaalne, et plaksutatakse esimesest hetkest kuni vähemasti selleni, kui viimane orkestrant ka on ka lavale jõudnud, mitte ainult esimesele kahele saabujale. Ka lugude lõpus olnud aplausid oleksid minu meelest võinud veidi jõulisemad olla.
Minu kõrval näiteks istus üks paarike, kes üleüldse ei plaksutanud, mitte kordagi. Samas nad olid lõpuni kohal ja mulle kõrvalt tundus, et vaatasid huviga, vahepeal isegi kommenteerisid omavahel, kui mõni tuttav film tuli. Aga no ei plaksutanud.
Kontserdi lõpus õnneks ikkagi plaksutas saal nii, et päris piinlik ikka polnud, aga mulle tundus, et orkester oleks rohkemat väärinud. Ja imelik on see, et ma pole kunagi mõelnud eestlastest kui suurest plaksutajarahvast, aga tuleb vist mõtlema hakata:)-.