Varssavi seikluse jätk

Poolas ongi ilm siiani hästi heitlik olnud, kogu talve oli. Suurtest lumehangedest võib homseks saada suur veelomp, ning ülehomme võib jälle suur lumesadu olla. Nii on ka kevadega. Kord on juba nii lubav ja mõnus, et käi lühikeste varukatega, ning järgmisel päeval võib olla jälle talvejope vajadus. Ega siin muud olegi teha, kui et koguaeg peavad kõiksugused riided ja jalanõud olema väljamineku valmis ning koguaeg saab loota, et juba homsest läheb jäädavalt soojaks:).

Teise reisipäeva esimene käik ja see asjalik tegevus, mille pärast me üldse pealinna läksime, oli saatkonda minek. Ehkki läksime ainult lastega sõrmejälgi andma, tundus saatkonna külastus ikkagi üks väga tähtis asi olevat. Panime viisakamad riided selga ja hakkasime sõitma. 
Minu mõttes asuvad saatkonnad vanalinnas ilusates ja väga suure ajalooga majades. Uurisime juba enne kaardi pealt, et Eesti saatkond ei asu vanalinnas ega selle lähedal, vaid kusagil mujal, tundmatus kohas. 
Tundmatu koht osutus väiikeseks kõrvaltänavaks eramute rajoonis ja saatkonnamaja ise oli üks valge tagasihoidlik eramulaadne maja. Ma usun, et teile lööb pildi ette, kui ma ütlen, et  see nägi välja nagu Rapla maleva staap,  aga kuskilt ei lagunenud ja seetõttu nägi see ikkagi palju nooblim välja. Olime veidi üllatunud, et see ongi, aga ega tegelikult on see ju vaid minu ettekujutus asjast, et saatkonnad on uhketes vanades majades, mitte kontrollitud fakt.

Me eeldasime ka, et kusagil on turvamehed, kellele tuleb dokumenti näidata ja ilmselt tuleb metalliotsijast läbi kõndida. Aga ei, midagi sellist meid ei oodanud. Tegelikult helistasime tugeva ja kindla raudaia taga kella ja ütlesime, et meil aeg sõrmejälgede andmiseks kinni pandud, mis peale värav avanes ja meie läksime sisse. Majas ootasime pisikeses koridorilaadses ruumis, kuni klaasseina taha ilmus viisakas härrasmees, kellele me oma dokumendid andsime. Ta tegutses natuke arvutis ja lapsed saidki sõrmejäljed anda. Ja siis juba oligi kõik, tänasime ja soovisime head päeva ning mõtlesime, et see käis nüüd küll kiiresti. See oli esimene saatkond, kus me kunagi sees oleme käinud ja seega tuleb nüüd natuke oma kujutluspilt saatkondadest ümber vaadata.
Tegelikult ma mäletan, et raamatus "Minu Poola" kirjutas Anna Tiido saatkonnamajast lähemalt, aga mul on detailid ununenud ja ma hetkel ei tea isegi, kas raamatumaja ja praegune maja on üks ja sama. Tekkis tahtmine see raamat uuesti kätte võtta ja üle lugeda või kuulata.

Vihma sadas ja ilm ei kutsunud kuidagi välitegevusele, mis meil aga kaheks alles jäänud Varssavi päevaks planeeritud oli, suures lootuses et ilmateade seekord väheke eksib. Seega läks käiku plaan B ehk Poola suurim kaubanduskeskus Arkadia. 
Päeva lõpuks küll nentisime, et Poola suurim saab ta küll olla ainult pindala poolest, sest seal tõesti on kolossaalne ehituspood ja hiiglaslik Carrefour, kus on toiduained ja muu kraam ka. Aga muidu ei saa öelda, et seal väga palju erinevaid poode oleks olnud. 
Aga me kolistasime ikkagi kõik need poed läbi, kuhu tundus, et meil võiks asja olla. Ostsime jalanõusid, sest see tuli millalgi nii ehk nii ette võtta. Jalanõude ostmine ei ole meie laste puhul lihtne. Neil on küll maailma kõige armsamad ja pealtnäha ka täiesti normaalsed jalad, aga hakata sinna otsa mõnda uut jalavarju suruma on täielik õudus. Nimesid nimetamata on mõnel nii kõrge jalg, et sageli tundub peale suurt proovimissessiooni ja suures meeleheites, et sellele lapsele saab küll ainult sussid osta. Mõnel on üks jalg teisest nii palju suurem, et reaalselt kaks jalga vajaksid kahte erineva numbriga jalanõud. See ei ole väga suur probleem, kui tegu on spordijalanõuga. Üks on siis lihtsalt liiga suur, aga noh, tõmbad paelad kõvemini kinni ja käib küll. 
Meil on aga tõsiseid väljakutseid olnud kingade otsimisega, mis näiteks kodutütarde vormi juurde sobiks. Kinga ei anna kusagilt kokku tõmmata ja siis ongi variandid, kas üks king pigistab ja teine tahab jalast ära tulla või tuleb osta kaks paari erineva numbriga kingi. Seda viimast me siiski kunagi teinud ei ole, ehkki ma olen seda, oi kui palju kaalunud. Oleme siiani kuidagi muul moel hakkama saanud ja pidulike kingade asemel siis ikkagi nt hoopis paeltega tennised ostnud.

Ostukeskuses oli ka hulk erinevaid söögikohti ja no see jalavarjude proovimine on üks jube stressirikas ja näljaseks tegev töö, seega asusime me ühel hetkel endale sobivat einekohta otsima. Ei tea, kas olime kuidagi aasia lainele sattunud või olid need eelmisel õhtul proovitud dimsumid ikkagi nii head, aga ühel hetkel hakkas miski meid jälle aasia toidukoha poole vedama. 
Ei noh, mis seal ikka, kui kutsub, siis kutsub. Läksime sisse, istusime lauda ning tellisime dimsume ja sushit. Sushiga on veider see, et ma ei tea, kas on pühaduse teotus panna sushi sisse kana nagu Eestis tehakse, aga Poolas pole me veel kordagi näinud, et sushi sees oleks midagi muud peale mereelukate või taimse kraami. Ometi maitsevad ju näiteks SushiMushi erinevad kanaga sushid ülihästi ja Meelisele maitsevad ka. Tema aga kala ei söö ja seega on see Poolas sushi söömine alati natuke komplitseeritud. 
Aga sushi maitses imeliselt ja dimsumid olid ülihead. Restorani nimi oli Azia Restaurants ja neid on Varssavis kokku neli. Kui ma esiti vaatasin, et seal Arkadia aasia toitude sektoris on mitu erinevat restorani, siis mingil hetkel hakkasin mõistma teenindajate üksteisega suhtlemise ja teenindajate riietuse ja logode järgi nende särkidel, et tegelikult on see kõik üks söögikoht. Küll aga oli see siis jagatud erinevateks sektoriteks nii, et tegelikult oli näiliselt vähemalt kolm restorani. Lisaks sellele, kuhu meie maandusime ja mis oli siis äkki sushi ja dimsumide ja veel mõne maitse koht, oli seal osakond, mis kandis Tai restorani nime ja siis oli veel ooo, kui põnev sushirestoran.
Ma olen siiani sellist lindirestorani ainult telekast näinud. Aga see toimib siis niimoodi on üks pikk keerlev lint, mille ääres külastajad istuvad. Lindil ringlevad erinevat värvi taldrikutel erinevad sushiampsud. Sa siis võtad sealt endale neid taldrikuid, mis sulle meeldivad ja sööd seal lindi ääres. Erinevat värvi taldrikutel, tegelikult siis sushil, mis on taldrikul, on erinev hind. Lõpuks arvestatakse sinu taldrikuhunniku järgi, kui palju sa maksma pead. See tundub nii põnev süsteem, et ma salaja piilusin seda kõrvalt, aga kuna seal hetkel väga kliente polnud, siis polnud ka kedagi luurata. Aga ma kunagi võtan julguse kokku ja lähen ka sinna lindi äärde einestama, juba kogemuse saamise pärast.

Õhtul jäi vihm järgi, oli lihtsalt külm ja kõle, aga panime kõik selga, mis meil oli ja läksime tegime ikkagi väikese tiiru vanalinnas ka. Varssavis oleme me tegelikult varem oma kunagiste reiside ajal mitu korda käinud ja seega oli tegu väga vahva mäluturgutuse ja mälestuste rajaga, kus me püüdisme üksteise võidu leida kohti, kus me juba olnud oleme. Ja neid kohti, mis meenusid oli :). 
Kas te teadsite, et Varssavi sümbol on merineitsi nimega Syrena? Tema tuli kunagi Läänemerest ja Varssavi, mis oli tollal oluliselt väiksem külake, hakkas talle esimesest pilgust peale meeldima. Peale erinevaid juhtumisi otsustaski Syrena Varssavit alatiseks kaitsma jääda. Tal on selle tarbeks ka mõõk ja kilp. Ehk siis väikest merineitsit ei näe mitte ainult Kopenhaagenis. Tõsi, Syrena on ikka palju suurem kui väike merineitsi:). Syrena kuju leiab Varssavi raekojaplatsilt. Ja ma täitsa sihilikult kuulasin pealt üht giidi, kes merineitsi juures parajasti oma grupile rääkis ja sain teada, et see kuju on tegelikult koopia. Originaali leiab Varssavi muuseumist.
Ühel hetkel hakkas tunduma, et nüüd võiks jälle midagi süüa ja no viimase Varssavi õhtu puhul võiks ikka välja sööma, mitte Žabkasse, minna. Arutasime veidi ja kiikasime teele jäävate restoranide menüüsid, kui need tänavale välja olid pandud. Poola toidu järele ei isutanud, aasia toidu järele isutas küll, aga kas me polnud seda juba kahe päeva kohta piisavalt palju söönud? Mõtlesime siis, et äkki valiks mõne itaalia koha.

Ma googeldasin kiirelt ja ohhoo, kõrgelt hinnatud itaalia toidukoht oligi kohe läheduses ning nii me sattusime Ciao Napolisse. See osutus imepisikeseks, imearmsaks ja ekstra detailirohkeks pitsakohaks. Õnneks oli seal meie jaoks ka üks vaba lauake. See koht oli nagu kunstisaal ja teater üheskoos ehkki see tegelikult oli ikkagi pitsarestoran. Lihtsalt, et rahulikult lauas istudes oli vaadata nii palju. Kogu interjöör oli täis pikitud pisikesi itaalialikke detaile. Lauad olid üksteisele väga lähedal ja ka teisi külastajaid sai päris lähedalt vaadelda. Pitsat tehti seal samas kahe meetri kaugusel, õhkus mõnusat kuuma  ja hurmav lõhn lendles koguaeg õhus. Kui lahke ettekandja oma tööd tegi ja restoranis ringi käis, pidid kliendid kõhud sisse tõmbama, sest muidu poleks ta lihtsalt mööda mahtunud. Aga see kõik tekitas nii koduse ja õdusa tunde.
Pitsad olid imemaitsvad ja imeõhukesed. Naljakas, kuidas pitsa puhul võib väga hea olla nii paksupõhjaline isend kui ka imeõhukese põhjaga eksemplar. Sõime kõik ära ja lakkusime sõrmed ka puhtaks.
Kui me siis ukse taga koridoris üleriideid selga ajasime, sest restoranis sees oleks selle tegevusega kohe kindlasti kellelegi küünarnukiga vastu pead löönud või midagi ümber ajanud, siis lugesin ukselt silti, et kui meil siin kohti pole, siis vaata meie teise restorani paar maja edasi. Hiljem jalutasime sellest teisest restoranist mööda ja aknast oli näha, et see oli oma väikesest vennast märgatavalt suurem, aga tundus sama õdus olevat. 
Igatahes, kui teil peaks kunagi Varssavi vanalinnas poola köögist kõrini olema, siis soovitame Ciao Napolit:).

Ka kolmas Varssavi päev algas vihmasajuga ja otsustasime, et kuninglikesse aedadesse me kondama ei lähe. Meelis käis hoopis lastega veelkord spas dušši all hullamas ja mina ikkagi lipsasin korra välja, et veel natuke ringi vaadata ning Varssavi õhku hingata. Põikasin vanalinnas treppidest alla ja suundusin otse Visla promenaadile. Mäletan ka seda kohta varasematest pealinnas käikudest. Külma ja vihmase ilmaga olin promenaadil üsna üksi, ka kõik kohvikud olid kinni. Aga oo selle avaruse ja modernse lähenemise tunnetuse saab üksi veel hulga paremini kätte kui suvises rahvamassis. 
Varssavi on väga ilus linn ja nagu Gdansk, on ka see peale II maailmasõda originaali järgi väga suures osas uuesti üles ehitatud. Meil on Varssavis tegelikult veel väga palju avastamata ja eks me jätkame seda teekonda vaikselt. Aga nüüd, kus ma tunnen Gdanski, tean ma öelda, et Varssavi on imeilus, aga minu linn on siiski Gdansk. Tõsi, ma ei ole veel käinud Krakowis...

Igal juhul oli meil väga vahva väike puhkus pealinnas ja tuleb tõdeda, et ka see pikk sõit ei olnud üldse nii hull, kui ma ette mõtlesin.
Kuigi Varssavi suvest sai kahe päevaga jälle talv, võin ma täna, paar nädalat hiljem öelda, kui peale vahepealset soojalainet on taas külm, et meil on siiski puud lehes ja lilled õitsevad ning täna nägin esimesi toomingaid ja sireleid õites. Ehk siis vaatamata sellele, et varbad jälle külmetavad, on olnud väga mõnusaid sooje päevi ja no looduses on siiski kevad nii käes kui käes. 
Ma pean seda vaatlust veel natuke jätkama, et põhjapanevaid järeldusi teha, aga ma ei ole siin näinud ainsatki sinilille, võimalik et neid polegi. Kui Eestis on ohtrad toomingad minu jaoks selle õige kevade lõhna loojad ja neid tõesti on iga nurga peal, siis Poolas olen hetkel kohanud üht tuvastatud toomingat.
Mind juba pikki aastaid igal kevadel kõnetav ja kummitav luuletus on Marie Underi "Sirelite aegu". Ja täiesti kohaselt ning tõele vastavalt algab see ridadega "Ju toomehelbed jätnud jumalaga ja sirelite õitseaeg on käes...". Eestis ju nii ongi, et toomingad lõpetavad õitsemise ja sirelid alustavad, siin aga nägin ma täna, et üleöö olid justkui mõlemad õide puhkenud. Aga tõsi, sireleid nägin ma täna palju ja kõik, kas õitsesid või olid pooleldi õites ja toomingat nägin ma seda ühte ainumast ning ei tea öelda, kuidas teistel toomingatel õitega lood on.
Nagu ma ennist alustasin, on riidesse panek üsna keeruline, sest hommikul ei või teada, milline ilm täna tuleb. Ja nii näebki tänaval lühikestes pükstes inimesi talvejopedes ja tutimütsides inimestega koos näiteks foori taga ootamas. 
Ma tahaks kuidagi teile kõigile natuke seda kevadet saata ja vähemalt südames saan ma seda ka teha, palun võtke vastu:).