Suvi algas Varssavis
–
1. aprill oli Poolas riigipüha ja ühtlasi ka see päev, kui mina, Meelis, Lisete ja Liisbet Varssavisse sõitsime. Väiksematel oli suurem osa koolivaheajast veel ees ja Luisel oli suurem osa koolivaheajast läbi ning Luise ei tahtnud üldse pikka sõitu ette võtta, seega tema jäi hea meelega koos karvaste sõpradega koju omapead olemist nautima. Lisaks niisama ringi vaatamisele oli meil tegelikult Varssavisse asja ka, pidime minema lastega Eesti saatkonda uute dokumentide taotlemiseks sõrmejälgi andma.
Pealinna sõidab meie juurest kolm tundi ja väheke peale. Aga nagu ikka nii pika tee peale on alati mõni korralikum remont ka, seega läks tegelikult ikkagi kohale jõudmiseks märksa rohkem aega. Juba tanklates tehtud sirutuspauside ajal oli aru saada, et on soe ja mõnus ilm ja eks ilmateadegi oli lubanud imelist 1. aprilli. Juba Elblagis oli näha, et ühe ööga on on erinevad põõsad õitsema hakanud, aga see mis ootas meid Varssavis, oli tõeline õitemeri. Varssavis oli suvi, või no hea küll kevad tegelikult, juba kohal. Inimesed olid kleitide ja sandaalidega ning meie muidugi ei olnud selliseks päris suveks üldse valmistunud.
Esimesena võtsime suuna Varssavi loomaaiale. Me polnud seal varem käinud ja üldiselt meile loomaaiad meeldivad ja proovime neid igas võimalikus kohas ka külastada. Tegin ette väikest uurimistööd ka ja jäi mulje, et kui Gdanski loomaaia põhivaatamisväärsuseks on ahvid, siis Varssavis pidid selleks olema linnud.
Loomaaia juures selgus, et loomaial parklat justkui polegi või no see, mis oli parklana kirjas, mahutas ma arvan mitte rohkem kui 50 autot. Muidugi oli see parkla juba ääreni täis ja lisaks oli parkla täis ka autosid, kes olid lootnud sinna parkida, aga nüüd olid selles autosupis kinni. Väga vaikselt nihkusime ka meie läbi parkla ja saime autosupist välja. Ka kõik tänavaääred läheduses olid juba täis pargitud. Leidsime veidi kaugemal ühe koha, kuhu me täpselt mahtusime. Olime küll veidi nõutud, kas see ikka on avalik parkimiskoht või pigem mõne firma oma, aga jäime lootma sellele, et 1. aprill oli riigipüha ja ehk puhkasid ka kõik kontrolörid ja firmatöötajad. Õnneks nii ka oli :).
Kohe sai selgeks, et esimese suveilma ja vaba päeva puhul on pool Varssavit loomaaeda tulnud - vaadati loomi, söödi jäätist, räägiti juttu, lihtsalt nauditi.
Meie esimene kiire käik peale loomaia territooriumile sisenemist oli WC-sse. Vaatasime plaani pealt, et ahah, meie oleme siin ja kohe siin ümber on mitu WC-d ja hakkasime kiirelt mööda kaardilt meeldejäetud teed kappama. No ei tulnud ühtki WC-d. Aga oli mõningaid silte, mis suunasid, et WC on selles suunas 70m ja selles suunas 100m. Mõne leidisme ka, aga need olid suletud. Kui peale otsinguid õnnestus siiski üks sobiv koht leida ja seal ära käia ning lõpuks olime valmis loomi vaatama, uurisime uuesti kaarti. Vaatasime nö ringi välja, et kui me siit alustame ja siis sealt läheme ja siis sealt, siis jõuame lõpuks ringiga tagasi.
Hakkasime minema, aga veidral kombel ei klappinud loomad, mida me nägime, üldse kaardiga, mida me vaadanud olime. Alles tükkaega hiljem saime aru, et me geeniused, olime ise kaarti valesti mõistnud, ja seepärast ei leidnud me esimese hooga ka WC-d. Varssavi loomaaed on pikliku kujuga ja sellel on sissepääsud kahes otsas. Meie sisenesime ühest otsast ja mõistagi vaatasime kaardil nö oma suunda, et tulime siit alt sisse ja liigume üles. Tegelikult siis oli meie pool kaart hoopis tagurpidi ehk me sisenesime ülevalt ja hakkasime alla liikuma. Kas ei võiks olla, et mõlemas väravas on erinev kaart, mis on sätitud inimeste liikumissuunas?
Loomaaia juures selgus, et loomaial parklat justkui polegi või no see, mis oli parklana kirjas, mahutas ma arvan mitte rohkem kui 50 autot. Muidugi oli see parkla juba ääreni täis ja lisaks oli parkla täis ka autosid, kes olid lootnud sinna parkida, aga nüüd olid selles autosupis kinni. Väga vaikselt nihkusime ka meie läbi parkla ja saime autosupist välja. Ka kõik tänavaääred läheduses olid juba täis pargitud. Leidsime veidi kaugemal ühe koha, kuhu me täpselt mahtusime. Olime küll veidi nõutud, kas see ikka on avalik parkimiskoht või pigem mõne firma oma, aga jäime lootma sellele, et 1. aprill oli riigipüha ja ehk puhkasid ka kõik kontrolörid ja firmatöötajad. Õnneks nii ka oli :).
Kohe sai selgeks, et esimese suveilma ja vaba päeva puhul on pool Varssavit loomaaeda tulnud - vaadati loomi, söödi jäätist, räägiti juttu, lihtsalt nauditi.
Meie esimene kiire käik peale loomaia territooriumile sisenemist oli WC-sse. Vaatasime plaani pealt, et ahah, meie oleme siin ja kohe siin ümber on mitu WC-d ja hakkasime kiirelt mööda kaardilt meeldejäetud teed kappama. No ei tulnud ühtki WC-d. Aga oli mõningaid silte, mis suunasid, et WC on selles suunas 70m ja selles suunas 100m. Mõne leidisme ka, aga need olid suletud. Kui peale otsinguid õnnestus siiski üks sobiv koht leida ja seal ära käia ning lõpuks olime valmis loomi vaatama, uurisime uuesti kaarti. Vaatasime nö ringi välja, et kui me siit alustame ja siis sealt läheme ja siis sealt, siis jõuame lõpuks ringiga tagasi.
Hakkasime minema, aga veidral kombel ei klappinud loomad, mida me nägime, üldse kaardiga, mida me vaadanud olime. Alles tükkaega hiljem saime aru, et me geeniused, olime ise kaarti valesti mõistnud, ja seepärast ei leidnud me esimese hooga ka WC-d. Varssavi loomaaed on pikliku kujuga ja sellel on sissepääsud kahes otsas. Meie sisenesime ühest otsast ja mõistagi vaatasime kaardil nö oma suunda, et tulime siit alt sisse ja liigume üles. Tegelikult siis oli meie pool kaart hoopis tagurpidi ehk me sisenesime ülevalt ja hakkasime alla liikuma. Kas ei võiks olla, et mõlemas väravas on erinev kaart, mis on sätitud inimeste liikumissuunas?
Varssavis on eksootilisi loomi näidatud juba ammusest ajast, aga oma praeguses kohas avati loomaaed 1928. aastal, sest huvi loomade ja loomaaia vastu oli lihtsalt nii suur, et ükski varasem asukoht ei suutnud kõiki külastajaid vastu võtta. Ruutmeetreid teadmata, aga no ise tunnetades ütlen ma, et Varssavi loomaaed on pindalalt ikkagi tunduvalt väiksem kui Tallinna loomaaed.
Aga sellel konkreetsel päeval oli sellele maa-alale päris palju inimesi kogunenud ja kuna mulle massid väga ei meeldi ning ei meeldi trügida, siis minu jaoks oli neid isegi ebameeldivalt palju. Ja kuna oli soe ilm ja kõik inimesed ei olnud kodust tulles teadnud, et tuleb kas kleit või lühikesed püksid ja maika selga panna, siis levis inimeste läheduses kohati, mis seal salata, korralik higilõhn.
Juba kaugelt oli aru saada, kas populaarseimad loomad parajasti näitavad ennast või mitte. Kus aga mõni põnev loom näha oli, seal oli suur rahvamass puuri äärde või ümber piirde kogunenud. Kui massi polnud, siis polnud ka looma näha või siis ta parajasti magas kusagil nii, et ainult turjakarvad paistsid. Kui ise ka läbi massi midagi näha tahtsid, tuli trügida ja endale teed teha. Me siis pigem nii väga ei trüginud, vaid vaatasime pikemalt mõnes kohas, kus loom pikutas või teda polnudki, et äkki ta ärkab või tuleb välja ja no mitmel korral nii juhtuski.
Ma olen alati õigeks pidanud, et väikeseid lapsi loomaaaeda ja igale poole viiakse, aga no seekord peale seda, kui mulle vist juba viiendat korda lapsekäruga kanda sõideti, ma natuke ärritusin. Enamik vanemaid soovis oma kärus istuva lapsega täpselt puuri või piirde äärde sõita, et lapsuke ka elevanti või kaelkirjakut näeks ja no ilmselt polnud mina ainuke, kes sel päeval korduvalt käru ette jäi. Kas poleks lihtsam ja ohutum käru veidi eemale jätta ja laps sülle võtta ning talle looma näidata?
Aga sellel konkreetsel päeval oli sellele maa-alale päris palju inimesi kogunenud ja kuna mulle massid väga ei meeldi ning ei meeldi trügida, siis minu jaoks oli neid isegi ebameeldivalt palju. Ja kuna oli soe ilm ja kõik inimesed ei olnud kodust tulles teadnud, et tuleb kas kleit või lühikesed püksid ja maika selga panna, siis levis inimeste läheduses kohati, mis seal salata, korralik higilõhn.
Juba kaugelt oli aru saada, kas populaarseimad loomad parajasti näitavad ennast või mitte. Kus aga mõni põnev loom näha oli, seal oli suur rahvamass puuri äärde või ümber piirde kogunenud. Kui massi polnud, siis polnud ka looma näha või siis ta parajasti magas kusagil nii, et ainult turjakarvad paistsid. Kui ise ka läbi massi midagi näha tahtsid, tuli trügida ja endale teed teha. Me siis pigem nii väga ei trüginud, vaid vaatasime pikemalt mõnes kohas, kus loom pikutas või teda polnudki, et äkki ta ärkab või tuleb välja ja no mitmel korral nii juhtuski.
Ma olen alati õigeks pidanud, et väikeseid lapsi loomaaaeda ja igale poole viiakse, aga no seekord peale seda, kui mulle vist juba viiendat korda lapsekäruga kanda sõideti, ma natuke ärritusin. Enamik vanemaid soovis oma kärus istuva lapsega täpselt puuri või piirde äärde sõita, et lapsuke ka elevanti või kaelkirjakut näeks ja no ilmselt polnud mina ainuke, kes sel päeval korduvalt käru ette jäi. Kas poleks lihtsam ja ohutum käru veidi eemale jätta ja laps sülle võtta ning talle looma näidata?
Me pole tegelikult üldse halvad orienteerujad, aga lisaks sellele, et kaart oli alguses tagurpidi, ei olnud Varssavi loomaaia liikumisteed meie silmis ka süsteemsed. Ei olnud sirgeid alleesid ja vahekäike, vaid pigem olid sopikesed ja nurgatagused ning koguaeg pidi mõtlema, kas mul siin on käidud või mitte. Aga no mitte et selline lähenemine kuidagi halb oleks, lihstalt harjumatu ja veidi tülikas, kui tahad kõik loomad üle vaadata.
Mina vaatasin seekordsel loomaaiaas käigul vist tegelikult rohkem inimesi kui loomi:). Uurisin, mis neil seljas on, kuidas nad käituvad, kuidas nad oma lapsi kasvatavad, kuidas nad räägivad, kui palju nad suitsu teevad jne jne. "Varssavlane oma tavapärases olekus" oli huvitav uurimismaterjal. Kõige üldistavamalt võtaksin ma selle uurimuse kokku nii, et varssavlased olid sel päeval rõõmsad ja vaikselt kulgevad eluga rahul olevad tegelased.
Aga kui nüüd loomadest rääkida, siis loomulikult oli seal imevahvaid loomi ka ja meil õnnestus mõnda ka väga hästi näha. Kõige meeldejäävam oli kohe kindlasti suur jääkaru, kes seisis korraks ka kahel käpal. Seda viimast polegi meil õnnestunud varem näha. Täiesti uskumatu kui suur on see niigi hiiglaslik loom veel kahe jala peal seistes. Ja muidugi olid seal ka minu lemmikud - kaelkirjakud. Huvitav oli ka üks suur siseruum, kus oli tihe taimestik ning esimesel hetkel, kui sisse läksid, tundus, et peale taimede seal midagi polegi. Aga lähemal vaatlusel ja kuulamisel hakkasid sa nägema, et seal oli tegelikult päris palju erinevaid linde ja kõik puha vabalt istumas, lendamas, kõndimas. Mina olen väheke linnufoob ja seega oli pisut hirtmus ka, aga õnneks keegi neist sulelistest meile otseselt ähvardavalt ei lähenenud ja kiidan selle kogemuse igatahes heaks.
Kokkuvõttes me tänu palavusele ja rahvarohkusele käisime loomaaia kindlasti kiiremini läbi kui me seda muidu oleks teinud. Arutasime pärast, et tore, et tulime ja kogesime, aga nüüd on käidud ja nähtud ning sinna loomaaaeda uuesti vist pigem ei läheks.
Mina vaatasin seekordsel loomaaiaas käigul vist tegelikult rohkem inimesi kui loomi:). Uurisin, mis neil seljas on, kuidas nad käituvad, kuidas nad oma lapsi kasvatavad, kuidas nad räägivad, kui palju nad suitsu teevad jne jne. "Varssavlane oma tavapärases olekus" oli huvitav uurimismaterjal. Kõige üldistavamalt võtaksin ma selle uurimuse kokku nii, et varssavlased olid sel päeval rõõmsad ja vaikselt kulgevad eluga rahul olevad tegelased.
Aga kui nüüd loomadest rääkida, siis loomulikult oli seal imevahvaid loomi ka ja meil õnnestus mõnda ka väga hästi näha. Kõige meeldejäävam oli kohe kindlasti suur jääkaru, kes seisis korraks ka kahel käpal. Seda viimast polegi meil õnnestunud varem näha. Täiesti uskumatu kui suur on see niigi hiiglaslik loom veel kahe jala peal seistes. Ja muidugi olid seal ka minu lemmikud - kaelkirjakud. Huvitav oli ka üks suur siseruum, kus oli tihe taimestik ning esimesel hetkel, kui sisse läksid, tundus, et peale taimede seal midagi polegi. Aga lähemal vaatlusel ja kuulamisel hakkasid sa nägema, et seal oli tegelikult päris palju erinevaid linde ja kõik puha vabalt istumas, lendamas, kõndimas. Mina olen väheke linnufoob ja seega oli pisut hirtmus ka, aga õnneks keegi neist sulelistest meile otseselt ähvardavalt ei lähenenud ja kiidan selle kogemuse igatahes heaks.
Kokkuvõttes me tänu palavusele ja rahvarohkusele käisime loomaaia kindlasti kiiremini läbi kui me seda muidu oleks teinud. Arutasime pärast, et tore, et tulime ja kogesime, aga nüüd on käidud ja nähtud ning sinna loomaaaeda uuesti vist pigem ei läheks.
Jätkasime oma pealinnaseiklust sellega, et otsisime oma hotelli üles ja seadsime ennast sisse. Hotell Jessi valisime me asukoha pärast ja sellepärast, et seal oli ka pisike spa ning meie lastel ei saa suuremat rõõmu ollagi, kui et hotellis on spa ka. Asukoht oli täiesti super - lähed vaid uksest välja ja juba oledki vaatamisväärsuste keskel ja elu sees. Ja no ega hotellil ei olnud ka tegelikult midagi häda, me lihtsalt eeldasime veidi rohkem. Aga me ei kaevelnud, me võtsime asja huumoriga.
Minu jaoks on alati pisut ebameeldiv üllatus see, kui kohapeal selgub, et hotellil on mitu maja ja sina oled juhtumisi mitte hommikusöögi- ja spamajas, vaid selles teises. Majad olid tõesti megalähedal üksteisele, aga ikkagi pidi näiteks spasse minekuks õueriided selga panema, sest tänaval oleks muidu veidi imelik olnud kõndida.
Liftiga oli nii, et kui ma sinna sisse astusin, siis minu meelest vajus lift lausa 10+ sentimeetrit allapoole ja ma astusin igaks juhuks kohe tagasi välja ka. Kuna lapsed said ka sellest lifti vajumisest osa, siis nemad olid ka kohe kõpsti väljas ja meie otsustsime vähemalt esimesel päeval treppe kasutada. Meelis oli ainuke julge liftis sõitja. Hiljem oli vastupidi, sest ühel hetkel väga väsinuna üles minnes mõtlesime me lastega ikkagi liftile uue võimaluse anda ja sõitsime sellega üles, aga igaks juhuks ilma Meeliseta:). Me kujutasime kõik ette, et oleme vaid udusulekesed ja enam lift ei vajunudki nii hullusti, aga Meelis jõudis jala kiiremini üles.
Minu jaoks on alati pisut ebameeldiv üllatus see, kui kohapeal selgub, et hotellil on mitu maja ja sina oled juhtumisi mitte hommikusöögi- ja spamajas, vaid selles teises. Majad olid tõesti megalähedal üksteisele, aga ikkagi pidi näiteks spasse minekuks õueriided selga panema, sest tänaval oleks muidu veidi imelik olnud kõndida.
Liftiga oli nii, et kui ma sinna sisse astusin, siis minu meelest vajus lift lausa 10+ sentimeetrit allapoole ja ma astusin igaks juhuks kohe tagasi välja ka. Kuna lapsed said ka sellest lifti vajumisest osa, siis nemad olid ka kohe kõpsti väljas ja meie otsustsime vähemalt esimesel päeval treppe kasutada. Meelis oli ainuke julge liftis sõitja. Hiljem oli vastupidi, sest ühel hetkel väga väsinuna üles minnes mõtlesime me lastega ikkagi liftile uue võimaluse anda ja sõitsime sellega üles, aga igaks juhuks ilma Meeliseta:). Me kujutasime kõik ette, et oleme vaid udusulekesed ja enam lift ei vajunudki nii hullusti, aga Meelis jõudis jala kiiremini üles.
Udusulekeseks pidi ennast kujutlema ka meie hotellitoas, kus eranditult kõigil toolidel olid jalad pisut ehku peal all. Naljakas juhtum oli ka vannitoa rätikukuivatusrestiga, sest kui ma sinna hoogsalt tahtsin sauanlina kuivama panna, siis see rest tuli ülemisest otsast seina küljest lahti. Meelis sai selle tagasi ja ühtlasi märkas ka, et seda oli keegi juba parandanud mingi nätsu laadse kleepainega. Rohkem me seda resti ei kasutanud.
Ka spa pettis veidi meie ootusi. Selle kompleksi kõige atraktiivsemaks asjaks osutus dušš. Üldse olidki seal vaid mullivann, aurusaun, soome saun ja dušš. Kuna peale meie oli spas veel inimesi, siis hakkas toimuma selline roteerumine, et kui kellelgi tekkis tunne, et nemad tahaks nüüd mullivanni minna, siis nad läksid mullivanni juurde ja vaatasid nõudlikult vannis olevat seltskonda, kes siis mullitamise lõpetas, välja ronis ja saunas olevaid inimesi nõudlikult vaatama läks. Saunast siis liiguti dušši alla ja sealt jälle mullivanni jne. Kõik oli üsna pisikene, aga dušš, kui siiski meie lemmikatraktsioon, väärib veidi lähemat kirjeldamist.
Ma isegi ei tea, kuidas sellist dušši kutsutakse ja ma pühendasin ka interneti otsingule veidi aega, aga no ei tuvastanudki, mis dušš see on ja kas seda koju ka saab:D. Igatahes oli see siis dušš, kus veejugasid tuli nii ülalt kui küljepealt ja sellel olid ka heli- ja valgusefektid ning tal oli kolm erinevat programmi - roheline, punane ja sinine.
Kui vajutasid rohelisele nupule, said tunda kuuma ja külma vihmametsa ehk siis hakkas kostma džunglihelisid ja mõnusad kuumad ja külmad veejoad hakaksid sind piserdama. See oli ka kõige mahedam ja lihtsamini talutav progmramm.
Punane oli kuuma vihmametsa programm, mis tähendas veidi teistsugust linnulaulu ja džunglihäält ning järjest kuumemaks minevaid veejugasid, mille all seismine oli tõeline vägitükk. Teate ju küll seda võrdlust, et see on nii kuum, et sellega võiks sea karva ajada. No nii kuum oligi:D.
Sinine oli torm vihmametsas. Kostis äikese ja tormi hääli ning pritsivad veejoad muutsuid kibekülmaks. Ehhki ma ei suutnud seal all tervet tsüklit seista, oli see helitaust väga võimas ja minu lemmik.
Ja seal dušši all me siis põhiliselt oma spa-aja olimegi. Võistlesime, kes suudab mingi programmi täiesti läbi teha või kes suudab vähemalt kõige kauem dušsi all seista. Ütleme nii, et mõnes mõttes oli kahju ja teises mõttes oli jälle hea ka, et see polnud selline spa, kus peaks terve hotellis oleku aja mitu korda päevas käima.
Ka spa pettis veidi meie ootusi. Selle kompleksi kõige atraktiivsemaks asjaks osutus dušš. Üldse olidki seal vaid mullivann, aurusaun, soome saun ja dušš. Kuna peale meie oli spas veel inimesi, siis hakkas toimuma selline roteerumine, et kui kellelgi tekkis tunne, et nemad tahaks nüüd mullivanni minna, siis nad läksid mullivanni juurde ja vaatasid nõudlikult vannis olevat seltskonda, kes siis mullitamise lõpetas, välja ronis ja saunas olevaid inimesi nõudlikult vaatama läks. Saunast siis liiguti dušši alla ja sealt jälle mullivanni jne. Kõik oli üsna pisikene, aga dušš, kui siiski meie lemmikatraktsioon, väärib veidi lähemat kirjeldamist.
Ma isegi ei tea, kuidas sellist dušši kutsutakse ja ma pühendasin ka interneti otsingule veidi aega, aga no ei tuvastanudki, mis dušš see on ja kas seda koju ka saab:D. Igatahes oli see siis dušš, kus veejugasid tuli nii ülalt kui küljepealt ja sellel olid ka heli- ja valgusefektid ning tal oli kolm erinevat programmi - roheline, punane ja sinine.
Kui vajutasid rohelisele nupule, said tunda kuuma ja külma vihmametsa ehk siis hakkas kostma džunglihelisid ja mõnusad kuumad ja külmad veejoad hakaksid sind piserdama. See oli ka kõige mahedam ja lihtsamini talutav progmramm.
Punane oli kuuma vihmametsa programm, mis tähendas veidi teistsugust linnulaulu ja džunglihäält ning järjest kuumemaks minevaid veejugasid, mille all seismine oli tõeline vägitükk. Teate ju küll seda võrdlust, et see on nii kuum, et sellega võiks sea karva ajada. No nii kuum oligi:D.
Sinine oli torm vihmametsas. Kostis äikese ja tormi hääli ning pritsivad veejoad muutsuid kibekülmaks. Ehhki ma ei suutnud seal all tervet tsüklit seista, oli see helitaust väga võimas ja minu lemmik.
Ja seal dušši all me siis põhiliselt oma spa-aja olimegi. Võistlesime, kes suudab mingi programmi täiesti läbi teha või kes suudab vähemalt kõige kauem dušsi all seista. Ütleme nii, et mõnes mõttes oli kahju ja teises mõttes oli jälle hea ka, et see polnud selline spa, kus peaks terve hotellis oleku aja mitu korda päevas käima.
Hotelli osas avastasime me ühel hetkel, et enamik selle töötajaid on asiaadid, kenad ja sõbralikud. Siis hakkas mõte jooksma, et tõenäoliselt ongi koha omanikud Aasiast ja hotelli puhul on arvestatud ka külalistele puhul pisikeste ja kergete asiaatidega. Nende all ei vaju lift ega toolid ja neid mahub ühte mullivanni ja sauna palju rohkem kui meiesuguseid :).
Hotellil oli ka restoran, kus hommikuti pakuti homikusööki, aga muul ajal tegutses see aasia restoranina. Tänav, kus meie hotell asus, oli küll restorane ja kohvikuid täis, aga mõtlesime, et proovime esimesel Varssavi õhtul just seda oma hotelli restot. Linn oli rahvast täis ja söögikohad olid ka rahvast täis ning muidugi tahtsid kõik väljas istuda, aga meie õnneks leidus valitud restoranis meile ka üks sobiv lauake. Restorani nimi oli Nem ja seda soovitame aasia maitsete nautijatele küll. Kuna minu postituse kirjutamine on taaskord pikalt aega võtnud, siis tuleb tunnistada, et ma ei mäletagi enam kõikide toitude nimesid, mida me võtsime. Mina proovsiin kindlasti ära pho supi ja pad thai ning jagasime dim sumi. Kõik oli väga maitsev, teenindus oli hea ja no eeelkõige oli õhtu ise nii mõnus. Lihtsalt istud ja naudid oma sööki ja seltskonda ning vaatad, kuidas teised inimesed ka naudivad väljas olemist.
Peale söömist jalutasime veel veidi ringi ning muidugi käisime Starbucksis ka. Oli juba pime, aga suvine melu käis ikka edasi. Üritasime pimedas ikka kõik teele jäävad kujud ka üle vaadata. Vaatasimegi, aga no mõne puhul tuvastasime, kellega tegu ja teise puhul ei õnnestunud seda selgeks teha. Aga Koperniku tundsime me muidugi ära, isegi vaatamata sellele, et keegi ei tea täpselt, mis nägu ta oli :).
Peale söömist jalutasime veel veidi ringi ning muidugi käisime Starbucksis ka. Oli juba pime, aga suvine melu käis ikka edasi. Üritasime pimedas ikka kõik teele jäävad kujud ka üle vaadata. Vaatasimegi, aga no mõne puhul tuvastasime, kellega tegu ja teise puhul ei õnnestunud seda selgeks teha. Aga Koperniku tundsime me muidugi ära, isegi vaatamata sellele, et keegi ei tea täpselt, mis nägu ta oli :).
Varssavi on täis ilusaid maju, mitte ainult vanalinn, vaid mujal on ka palju ilusaid ja huvitavaid maju. Ja kui me siis sellel pimedal suveõhtul ringi uudistasime, jõudsime jälle ühe ilusa maja ette. Seda valvasid lõvid ja uhke ratsamees ning maja juures olid ka mingid tahvlid. Uurisime tahvleid ja need olid 2010. aasta Smolenski lennuõnnetuse mälestsutahvlid. Sellest õnnetusest olen ma varem juba kirjutanud ja nüüd siis rääkisin lastele ka, mis juhtus ja mis tahvlid need on. Olime uurimisega nii ametis, et alles ühel hetkel hakkasin endalt küsima, et aga miks need tahvlid just selle maja ees on.
No muidugi olime oma uurimisõhinas täiesti tähelepanuta jätnud, et me olime Poola presidendilossi ees. Vaatasime siis kohe uue pilguga seda maja ning nägime ka eemalseisvad turvamehi.
Oli imeliselt soe ja rõõmus ööhakk Varssavis
No muidugi olime oma uurimisõhinas täiesti tähelepanuta jätnud, et me olime Poola presidendilossi ees. Vaatasime siis kohe uue pilguga seda maja ning nägime ka eemalseisvad turvamehi.
Oli imeliselt soe ja rõõmus ööhakk Varssavis
Sugugi nii imeline polnud enam järgmisel päeval, kui sadas vihma ja oli külmaks läinud. Kui esmaspäeval oli see kõige imelisem soe suveilm ja väljas 25 plusskraadi, siis kolmapäevaks oli sellest järel vaid 2,5 plusskraadi. Brrrrrrrrrrrrrrr! Mida see meie edasisele seiklusele tähendas, sellest juba järgmises loos.
Lisa kommentaar