Mina sinna enam ei lähe - II MS muuseum
–
Nädal tagasi reedel oli Meelisel vaba päev ja meil oli pealelõunal Gdanski asja ning hommikul vaja lapsed kooli viia ja seega ma mõtlesin, et mis me siis ikka vahepeal koju tagasi tuleme, vaid teeme õige ennelõunal Gdanskis midagi põnevat. Üks koht, mis mul ammu "vaja minna" nimekirjas on, on II Maailmasõja muuseum. Ja selle me siis plaani võtsimegi.
Et peale laste kooli saatmist oli veel mitu tundi muuseumi avamiseni aega, jalutasime natuke Zaspas ringi ja sõitsime siis ikkagi juba muuseumi juurde ära. Muuseumi maa-alune parkla oli lahti. Panime auto sinna, hiilisime autode väljumise teed pidi jälle tagasi õue ning läksime vaatama, kus me saaks ühe mõnusa hommikusöögi süüa. II Maailmasõja muuseum asub vanalinna ääres ja seega vanalinna me suundusimegi, sest reede hommikul enne kella 10-t on enamus söögikohad kinni ja hommikusöögi pakkumisega ei tegele. Aga vanalinnas on mõned loetud kohad siiski avatud.
Leidsime endale laua jõeäärses söögikohas nimega Chleb i Wino, millest ma olen üsna palju kuulnud. Kuulnud siis just selles võtmes, et kui sa oled turist ja tahad Gdanskis ehtsat poola toitu saada, siis see on koht, kuhu minna. Meie pole siiani käinud ja no ega meie ennast nii väga turistideks ei pea ka:). Aga igal juhul oli Chleb i Wino lahti, seal oli palju rahvast, ettekandjad jooksid nagu oravad rattas ja neil oli suurepärane hommikusöögi pakkumine.
Hommikuti nad muud ei pakugi, kui et sa saad teha valiku hommikusöögi komplektide vahel. Need komplektid olid ausalt öeldes pildi peal ja kõrvallaudadel kõik isuäratava välimusega. Komplekt sisaldas sööki, kohvijooki ja apelsinimahla. Meelis võttis hommikuburgeri, mis nägi ülihea välja, mina võtsin mingi söögi, mis oli leiva ja muna ja värgiga, aga tegelikult sain ma hoopis vahvlid muna ja värgiga, mis oli teine komplekt, aga see nägi ka ülihea välja ja ma sõin seda hea meelega ning ei hakanud üldse mainimagi, et ma tellisin teise asja. Lisaks oli veel omlett vorstikestega üks pakutav komplekt, midagi oli ka taimetoitlastele ja lisaks oli magus komplekt, kus oli nii vahvel, kui pannkoogid, vahukoore ja ohtrate marjadega.
Ühesõnaga kõik komplektid tundusid sellised, et sööks küll, ja need, mis me siis ise võtsime, olid ülimaitsvad ja väga suured, tegelikult lausa veidi liiga suured. Näiteks lastele oleks mõistlik kahe peale üks söök võtta. Oli näha, et paljud einestajad jätsid hulga sööki järgi, aga meie korraliku nõukogude kasvatusega inimestena pigistasime kõik sisse. Pärast veeresime mööda vanalinna tänavaid muuseumi juurde tagasi niimoodi, et me päris avamise ajaks kohale ei jõudnudki.
Leidsime endale laua jõeäärses söögikohas nimega Chleb i Wino, millest ma olen üsna palju kuulnud. Kuulnud siis just selles võtmes, et kui sa oled turist ja tahad Gdanskis ehtsat poola toitu saada, siis see on koht, kuhu minna. Meie pole siiani käinud ja no ega meie ennast nii väga turistideks ei pea ka:). Aga igal juhul oli Chleb i Wino lahti, seal oli palju rahvast, ettekandjad jooksid nagu oravad rattas ja neil oli suurepärane hommikusöögi pakkumine.
Hommikuti nad muud ei pakugi, kui et sa saad teha valiku hommikusöögi komplektide vahel. Need komplektid olid ausalt öeldes pildi peal ja kõrvallaudadel kõik isuäratava välimusega. Komplekt sisaldas sööki, kohvijooki ja apelsinimahla. Meelis võttis hommikuburgeri, mis nägi ülihea välja, mina võtsin mingi söögi, mis oli leiva ja muna ja värgiga, aga tegelikult sain ma hoopis vahvlid muna ja värgiga, mis oli teine komplekt, aga see nägi ka ülihea välja ja ma sõin seda hea meelega ning ei hakanud üldse mainimagi, et ma tellisin teise asja. Lisaks oli veel omlett vorstikestega üks pakutav komplekt, midagi oli ka taimetoitlastele ja lisaks oli magus komplekt, kus oli nii vahvel, kui pannkoogid, vahukoore ja ohtrate marjadega.
Ühesõnaga kõik komplektid tundusid sellised, et sööks küll, ja need, mis me siis ise võtsime, olid ülimaitsvad ja väga suured, tegelikult lausa veidi liiga suured. Näiteks lastele oleks mõistlik kahe peale üks söök võtta. Oli näha, et paljud einestajad jätsid hulga sööki järgi, aga meie korraliku nõukogude kasvatusega inimestena pigistasime kõik sisse. Pärast veeresime mööda vanalinna tänavaid muuseumi juurde tagasi niimoodi, et me päris avamise ajaks kohale ei jõudnudki.
Mulle meeldivad detailid ja meeldib õhkkonda jälgida. Chleb i Winos oli detailidele väga palju mõeldud. Capuccino peale oli restorrani logo tehtud, salfrättidel oli restorani logo, ettekandjad olid viisakad, rõõmsad ja suhtlejad ning sõna otseses mõttes jooksid laudade vahel. Ehki inimesed istusid ja nautisid ja ühel hetkel ikkagi läksid ära ka, siis kohe tulid uued asemele ja restoran oli pidevalt peaaegu ääreni täis, aga koguaeg leidus laud või kaks neile, kes uksest sisse juhtusid astuma.
Me ei kiirustanud, võtsime aega lihtsalt olla ja nautida. Märkasime, et kõigil laudadel olid õhtuseks ajaks erienvatel kellaegadel 2-3 broneeringut märgitud. A la, et see laud on reserveeritud kell 14, 17 ja 20. Tundub, et õhtul saabki sinna restorani ainult eelneva broneeringuga minna.
Me ei kiirustanud, võtsime aega lihtsalt olla ja nautida. Märkasime, et kõigil laudadel olid õhtuseks ajaks erienvatel kellaegadel 2-3 broneeringut märgitud. A la, et see laud on reserveeritud kell 14, 17 ja 20. Tundub, et õhtul saabki sinna restorani ainult eelneva broneeringuga minna.
Aga ühel hetkel me igatahes olime tagasi muuseumi juures ja mõtlesime, et läheme nagu asuad inimesed kunagi ikka peauksest sisse, mitte ei hiili autoteed pidi läbi parkla.
Muuseum avati aastal 2017 ja see asub kõige viltusemas majas, mida te kunagi näinud olete. See viltu olemine sisaldab endas palju erinevad sümboleid, mida selle projekteerimisel on silmas peetud. Minu enda mõttes on see märk ajast, kus maailm oli nii viltu, kui sai üldse olla, aga kus inimesed üritasid kõigele vaatamata ikkagi jalgel püsida ja oma isiklikku maailma otse hoida.
Aga ma olen ikka mõelnud, et kuidas seal viltuse maja sees on, ning kas saab ka kuidagi aru, et maja on viltu. Aga seda me ei saanudki teada, sest muuseum ise ei asu mitte selles viltuses osas, vaid see on tervenisti maa all. Ma ei teagi öelda, mis seal maa peal siis on, kabinetid äkki, tehakse uurimistööd võibolla. Kusagil on seal majas ka konverentsikeskus, kinosaal ja raamatukogu, need võivad ka pealpool maapinda olla.
Muuseum avati aastal 2017 ja see asub kõige viltusemas majas, mida te kunagi näinud olete. See viltu olemine sisaldab endas palju erinevad sümboleid, mida selle projekteerimisel on silmas peetud. Minu enda mõttes on see märk ajast, kus maailm oli nii viltu, kui sai üldse olla, aga kus inimesed üritasid kõigele vaatamata ikkagi jalgel püsida ja oma isiklikku maailma otse hoida.
Aga ma olen ikka mõelnud, et kuidas seal viltuse maja sees on, ning kas saab ka kuidagi aru, et maja on viltu. Aga seda me ei saanudki teada, sest muuseum ise ei asu mitte selles viltuses osas, vaid see on tervenisti maa all. Ma ei teagi öelda, mis seal maa peal siis on, kabinetid äkki, tehakse uurimistööd võibolla. Kusagil on seal majas ka konverentsikeskus, kinosaal ja raamatukogu, need võivad ka pealpool maapinda olla.
Muuseumiosa on hiiglaslik maa-alune betoonkolakas. Mulle tegelikult väga meeldivad uued kaasaegsed massiivsed betoonist ehitised. Püsinäitus, kus meie käisime, oli üles ehitatud niimoodi, et oli üks väga väga kõrge kolmnurkse laega pikk betoonkoridor, millest kahele poole hargnesid pisemad näitusetoad. Mõnest väiksemast toast, sai mööda käike veel järgmistesse tubadesse, aga ühel hetkel olid sa ikkagi tagasi peakoridoris ja sisenesid järgmisesse väikesesse tuppa.
Võtsime taaskord audiogiidi. Puhtalt huvitav fakt, et see giid rääkis poole kiiremini kui nt Malborki lossi audiogiid. Kui Malborkis räägib giid ilmekalt ja jätab sulle aega kaasa mõelda, siis II Maailmasõja muuseumis tulistas ta fakte nii kiiresti, et kohati ma ei jõudnud jälgida, sest ma ju samal ajal püüdsin ringi ka vaadata, et tabada kõike, millest ta rääkis. Lisaks oli enamikes ruumides mingsisugune oma heli - muusika, jutt vmt. Üsna kehv on audiogiidi kuulata, kui samal ajal mingi teine heli ka käib. Aga kui sul audiogiidi jällegi pole, siis annab heli ruumile palju juurde.
See on kindlasti muuseum, kus saab ka ilma giididta väga-väga palju infot ja kui tahaks kõiki asju lugeda, kõiki filme vaadata ja kõiki lugusid kuulata, siis mina arvan, et ühe päevaga sealt välja ei tuleks.
Võtsime taaskord audiogiidi. Puhtalt huvitav fakt, et see giid rääkis poole kiiremini kui nt Malborki lossi audiogiid. Kui Malborkis räägib giid ilmekalt ja jätab sulle aega kaasa mõelda, siis II Maailmasõja muuseumis tulistas ta fakte nii kiiresti, et kohati ma ei jõudnud jälgida, sest ma ju samal ajal püüdsin ringi ka vaadata, et tabada kõike, millest ta rääkis. Lisaks oli enamikes ruumides mingsisugune oma heli - muusika, jutt vmt. Üsna kehv on audiogiidi kuulata, kui samal ajal mingi teine heli ka käib. Aga kui sul audiogiidi jällegi pole, siis annab heli ruumile palju juurde.
See on kindlasti muuseum, kus saab ka ilma giididta väga-väga palju infot ja kui tahaks kõiki asju lugeda, kõiki filme vaadata ja kõiki lugusid kuulata, siis mina arvan, et ühe päevaga sealt välja ei tuleks.
Ma ju teadsin, et see võib päris raske muuseum olla. Või no mida seal saabki ilusat või vahvat olla? Aga ometi on see nii külastatav koht, kuhu hooajal peab alati piletid ette soetama, ja see on üks Gdanski põhi vaatamisväärsusi, et ma ei tahtnud uskuda, et see saab läbini masendav olla. Inimesed ju ei käiks seal, kui see oleks üks kohutav koht? Või käiksid?
Ka sellel aprillikuu reedel oli seal ikkagi nii palju inimesi, et väiksemad ruumid olid kohati päris tihedalt inimesi täis. Peamiselt oli tegu välismaalastega, aga oli ka poola koolilaste ekskursioone näiteks. Kuulsin päris palju saksa keelt ja mõtlesin, et hmmm, huvitav mis küljest neid see muuseum huvitab ja kuidas nemad seda näevad. Mitte et ei tohiks huvitada, ikka tohib. Ma saan absoluutselt aru, et see kõik on minevik ja keegi ei vastuta teise inimese tegude eest, aga millegi pärast mulle tundus, et mina seal muuseumis saksa keelt ei räägiks, vaid hoiaks suu lihtsalt kinni.
Ka sellel aprillikuu reedel oli seal ikkagi nii palju inimesi, et väiksemad ruumid olid kohati päris tihedalt inimesi täis. Peamiselt oli tegu välismaalastega, aga oli ka poola koolilaste ekskursioone näiteks. Kuulsin päris palju saksa keelt ja mõtlesin, et hmmm, huvitav mis küljest neid see muuseum huvitab ja kuidas nemad seda näevad. Mitte et ei tohiks huvitada, ikka tohib. Ma saan absoluutselt aru, et see kõik on minevik ja keegi ei vastuta teise inimese tegude eest, aga millegi pärast mulle tundus, et mina seal muuseumis saksa keelt ei räägiks, vaid hoiaks suu lihtsalt kinni.
Algus polnud väga hull, aga tegelikult oli see ikkagi üks kohutav koht jah. Ma ei taha sinna enam kunagi minna. Ma vahepeal nutsin natuke ja peale seda püüdsin enam mitte nii väga süveneda ja ühtegi filmi või isikulugu, mis tõotas hirmus olla, ei vaadanud ega kuulanud. Uurisin leebemaid asju ja püüdsin üldmuljet ja -tunnet hoomata.
See ei ole ainult Poola muuseum, seal on ära toodud II Maailmasõja eelsed ja aegsed arengud väga paljudes Euroopa riikides. Ka Eestit mainitakse seal nii mõneski kohas ja avastasime isegi ühe eestikeelse plakati.
Muuseumis on palju väga huvitavalt kujundatud ruume. Mulle meeldis eriti tihti kasutatud akna teema, kus filme või fotosid sai näha läbi erinevate akende. Kogu näitus kulges ajalises järjestuses ja väga reaalne ning läbi enda tunnetatav oli näiteks see, et ühel hetkel viis näitus sind ühele tavalisele sõjaeelsele tänavale. Seal olid väikesed ärid jmt ning tekkis üsna hea ettekujutus, milline see linn ja elu sellal oli. Ma olen kuidagi peast pühkinud, millise linna, millise tänavaga tegu oli, aga sellel ei olegi suures plaanis tähtsust. Palju hiljem mööda näitust edasi liikudes jõuad sa sellele samale tänavale, või no sellele, mis sellest järgi on jäänud. Peamiselt on järgi üks must auk ja rusud ning keset tänavat laiutab katkine tank. Mnjah, siin polegi sõnu vaja.
See ei ole ainult Poola muuseum, seal on ära toodud II Maailmasõja eelsed ja aegsed arengud väga paljudes Euroopa riikides. Ka Eestit mainitakse seal nii mõneski kohas ja avastasime isegi ühe eestikeelse plakati.
Muuseumis on palju väga huvitavalt kujundatud ruume. Mulle meeldis eriti tihti kasutatud akna teema, kus filme või fotosid sai näha läbi erinevate akende. Kogu näitus kulges ajalises järjestuses ja väga reaalne ning läbi enda tunnetatav oli näiteks see, et ühel hetkel viis näitus sind ühele tavalisele sõjaeelsele tänavale. Seal olid väikesed ärid jmt ning tekkis üsna hea ettekujutus, milline see linn ja elu sellal oli. Ma olen kuidagi peast pühkinud, millise linna, millise tänavaga tegu oli, aga sellel ei olegi suures plaanis tähtsust. Palju hiljem mööda näitust edasi liikudes jõuad sa sellele samale tänavale, või no sellele, mis sellest järgi on jäänud. Peamiselt on järgi üks must auk ja rusud ning keset tänavat laiutab katkine tank. Mnjah, siin polegi sõnu vaja.
Meil oli muuseumis olemiseks aega 3 tundi, aga no lõpu me lausa jooksime läbi, et lihtsalt ülevaadet saada, mis siin veel on, sest järgmine kokkulepitud kellaaeg pressis juba peale. Ehk siis nagu ma ütlesin, sinna tuleb aega varuda, eriti juhul, kui sul on tugevat närvi ja tahtmist kõike põhjalikult uurida. See muuseum tõstatas minus niipalju juba varemalt olnud ja uusi küsimusi, peamine neist muidugi "Miks?". Mõtlen ka siiani, et seal muuseumis on päris palju videomaterjali, kuidas saab olla, et sellised asjad on üles filmitud? Kes seda tegi? Miks? Kuidas nad neid kaadreid kasutada mõtlesid? Kuidas need säilisid? No ma umbes kujutan neid vastuseid ette tegelikult, aga ma ei mõista seda. Selle sõja juures mõistan ma tegelikult üsna vähe, lihtsalt ei saa aru....
Aga kuidas nii paljud inimesed aastas seda muuseumit külastavad? Kas neil hakkab ka sellest kuidagi paha? Miks muuseumi kohta jäetud arvustused ei maini kuidagi, et see on jube koht ja kui te ei taha pikaks ajaks teiega jäävat õõvastavat kogemust saada, siis ärge minge? Või olen mina siinkohal lumehelbeke?
Aga kuidas nii paljud inimesed aastas seda muuseumit külastavad? Kas neil hakkab ka sellest kuidagi paha? Miks muuseumi kohta jäetud arvustused ei maini kuidagi, et see on jube koht ja kui te ei taha pikaks ajaks teiega jäävat õõvastavat kogemust saada, siis ärge minge? Või olen mina siinkohal lumehelbeke?
Igal juhul oli ühel hetkel peale seda, kui me olime veidike tegelenud oma auto otsingutega, sest me ju ei teadnud, kust parklasse pääseb või millisel korrusel meie sõiduk on, oli nii hea tunne olla taas tänaval, vaadata, kuidas põõsad ja puud õitsevad ning rohi on roheline ja kuulata kõrval asuva kooli kehalise kasvatuse tunni hääli.
Lisa kommentaar