Van Gogh sõbrad, pontšikud ja heeringas

Pączek'id (häälda: pountsek) on Poolas tõeliselt populaarsed ka ilma igasuguse pontšikupäevata. Need on iga päev saadaval igas pagariäris ja üldiselt ka igas suuremas toidupoes. Kõige ehedamaks pontšikukohaks võib vist siiski pidada selliseid ainult pontšikuid müüvaid putkasid. Oma elu esimesed Poola pączekid saime me just nimelt sellisest putkast kunagi ammu Wroclawis. Ma arvasin pikalt, et Gdanskis selliseid putkasid ei olegi.  Pączekeid on siin muidugi küll, aga putkasid ma polnud kusagil näinud, isegi mitte vanalinnas, kus võiks ju kas või turistide pärast üks õige putka ikka olla. Aga nüüdseks oleme me avastanud vähemalt ühe eheda pączeki putka. See asub Wrzeszczis, õnneks mitte meie lähedal:). Aga siiski, putka on selle koha lähedal, kus tüdrukud õmblemas käivad, ja nii juhtubki tihti, et kui Meelis korra nädalas lapsed õmblema viib ja siis ise ümbruskonnas seni ringi uitab, kui õmblusring läbi saab, ilmuvad meie koju pączekid. Me tegelikult armastame pączekeid, aga no saate ju aru, et neid ei peaks liiga palju sööma. 
Pączekeid on üldiselt kolme kujuga. On sellised ümarad Eestis müüdavate moosipallide kujuga, aga veidi suuremad pączekid ja pagariärides ning poodides on just need põhiliselt müügil. Siis on hiigelsuured pontsakad kolmnurgad ja suured pontsakad ristkülikud. Pączekid ongi tegelikult nii suured, et me lõikame need kodus kolmeks-neljaks, sest ühe inimese jaoks on terve  pączek ikka väga suur amps. Eriti kui tahad erinevaid maitseid proovida, siis ongi mõnus selline üks pączeki tükike võtta, või kaks, või kolm:). Või kui sa juba maitsma asud, siis on oht, et sööd ära ka kuus või kaheksa tükikest, sest need on tõesti head.
Pączekid on täis moosi või muud vedelamat kraami ja erinevaid sisusid on vist küll lõputult. Turistide seas on kõige popim roosimaitseline. Mulle endale meeldib ka väga roosi oma, aga teistele meie peres nii väga mitte. Aga no tõesti, millist sisu aga soovid - maasika, vaarika, mustika, virsiku, iirise, šokolaadi, karamelli, kookose, pistaatsia jne jne ja siis on veel erinevad segud a la kirsi-šokolaadi, õuna-maasika jmt. 

Kui Tłusty czwartek lähenema hakkab, võib juba pagariäride akendel näha pilkupüüdvaid plakateid stiilis, et nemad igatahes plaanivad sel päeval kogu maailma pontšikutega varustada. Sotsiaalmeedia kuulutab tähtsa päeva tulekut ning sellest räägitakse ka koolides ja mujal. 
Sellel õigel neljapäeval meil Wrzeszczi asja ei olnud ja putka juures me ei käinud. Plaanisin pączekid võtta meie lähedal asuvast kaubanduskeskusest, kus on kolm erinevat kohvik-pagariäri. Oo jaa, see polnudki nii lihtne. Kõigis pagarikohtades jooksidki pączekite rivid mööda letti ja lisaks oli popup  pączekilett üles seatud ka toidupoodi. Kui on valikut, siis on kohe probleem, kust võtta ja mida võtta. Ühes kohas olid vaarika pączekid olemas ja teises ei olnud, teises oli muud head, kolmandas kolmandat. Ma pean tõdema, et kõik see võttis silme eest vägagi kirjuks ja korraks tundus, et äkki me ei võta üldse midagi. Olime ostlemas koos Lisetega, sest parajasti oli ju koolivaheaeg ja no ega temast ka valimisel suurt abi ei olnud. Lisaks tuleb tunnistada, et ehkki ma toiduga seotud sõnavara tean oma arust poola keeles juba päris hästi, siis ma ei suutnud nii mõnegi pączeki sisu sildi järgi tuvastada. Googel ka siin ei aidanud, pakkus nt käomaitselised!? Mis asja? No käomaitselisi ma igaks juhuks ei võtnud :D. Aga päris päris mitu erinevat sorti pontšikut meie koju siiski jõudis ja no sõime mõnuga, mis seal salata.

Tłusty czwartekil tulebki süüa nii palju pontšikuid, kui aga jaksad, et õnn sind ikka järgmisel aastal saadaks. Kuskilt jäi silma et keskmiselt sööb iga poolakas sel päeval 2,5 pontšikut ja see oli siis kogu Poola rahva peale, beebid, kes ilmselt siiski pontšikut ei saa, ka kaasa arvatud.
Kogu sotsiaalmeedia oli sel päeval pontšikuid täis ja kuulsused näitasid, mis pontšikuid nad söövad. Või no ma ei tea, kas nüüd kuulsused, aga ma mõnda tuntud inimest jälgin FB-s ja nemad presenteerisid küll oma pontšikuid nt Poola peamisnister Donald Tusk ja Gdanski linnapea Aleksandra Dulkiewicz.
Pontšikud on Poola osa juba nii ammu, et neil on pontšikute kohta ka mitmeid vanasõnu. Minule selgesti mõistetavad on näiteks sellised nagu "Ela nagu pontšik võis" ja "Kes Paksul Neljapäeval hunnikut pontšikuid ei söö, neil on laut tühi ja hiired teevad põllu puhtaks". 
Ka koolides ja tööl sai sel päeval pontšikuid. Luisel oli näiteks lausa nii, et kui nad järgmisesse tundi teise klassi läksid, ootas seal järgmine kuhjaga täis pontšikukauss ja nii kogu päeva. Ta oli õhtuks ise paras pontšik. 
Vot selline see pontšikupäev on ja see toob igal juhul igal aastal poolakatele ja Poola külalistele rohket rõõmu.

Me ei ole väga kunstinäitustel käijad. Tõttöelda, me pole vist perega koos ühelgi kunstinäitusel käinud, kui kooli ja lasteaia omad välja arvata. See ei tulene nüüd kuidagi sellest, et meile kunst ei meeldiks, meeldib küll. Pigem ei tunne me ennast selles maailmas üldse koduselt ja seepärast ka ei hoia ennast kursis ega uuri, mis kunsti kusagil näidatakse ja kas me võiks ka midagi vaatama minna. 
Küll aga püüdsid juba detsembrist saadik Gdanski tänavapildis kuulutustetulpadel pilke plakatid, mis kutsusid näitusele "Van Gogh ja sõbrad". Ja kui ma neist siis ikkagi kolm kuud mööda käisin, siis ma võtsin ette ja vaatasin netist järgi, millega tegu. Tegu oli Gdanskis Amber Expos toimuva näitusega, kus olid lisaks Van Goghle esindatud ka teised impressionistid ja postimpressionistid. Netist nägin ka, et see polnudki päris tavaline kunstinäitus, nagu seda meiesugused asjatundmatud ette kujutavad, et pildid on seinal ja vaata aga. See tundus selline näitus, mis võiks lastele ka huvi ja rõõmu pakkuda. Ja kuna märtsi esimestel päevadel oli see näitus Gdanskis viimaseid päevi avatud, siis ma hakkasin oma perele seda näituse ideed tasapisi ette söötma stiilis, et läheks täna õige kunstinäitusele?
Ei, näitusele küll ei taha.
Olgu, aga läheme siis koertega jalutama.
Oi, praegu küll ei saa.
Kas läheme siis homme kunstinäitusele? Või ikkagi praegu koertega jalutama?
No hea küll, läheme siis homme kunstinäitusele. 
Ja nii me läksimegi. Ja muidugi said koerad ka jalutatud:).

Me ei olnud varem ka Amber Expos käinud ja nii mina kui Meelis olime ka selle pärast põnevil, et näeme selle ka ära. Amber Expo on üks suur messikeskus ja tõele au andes ega seal majana midagi vaadata polnudki. Sellele kohale annavad ikkagi hinge need üritused, mis seal sees toimuvad. 
Amber Expol on mitu suurt halli ja me saime kohe aru, et vaatamata sellele, et Van Gogh oli eelviimast päeva avatud, ei saanud siiski nii palju kunstifänne korraga kokku tulla ja majas peab veel midagi toimuma. Selgus, et teises hallis oli Maitsete Festival. Plaanisime, et hüppame siis sealt ka läbi, kui kunstisaalis ära käidud. 
Näitusele oli vaja piletid ette osta kindlaks kellaajaks. Võimalik, et vabade kohtade olemasolul sai kohapealt ka osta, aga meie ostsimegi netist piletid ette ja läksime õigeks ajaks kohale. Seda piirangut, kui kaua sa näitust uudistada võid, ei olnud. Ma arvan, et lausa üle 50 inimese oli kogunenud selle meie aja alguseks, kes kõik ootasid, et millal me sisse saame. Tegelikult oli sisenemiseks tunnine ajaaken ja kindlasti tuli neid huvilisi selle aja jooksul veelgi. 
Aga kui siis prauhh kõik korraga näitusele lasti, oli see päris suur hulk inimesi, kes kõik tahtsid korraga ka neid esimesi maale vaadata ja esimesi jutte lugeda. Hiljem hakkas rahvas vaikselt laiali hajuma. Saime kohe aru, et me oleme teinud ühe möödalasu. Enamus inimesi nimelt koukis oma kotist või püksitaskust välja kõrvaklapid ning ühendas need telefoniga ja siis muudkui käis mööda QR koode ja kuulas iga maali juures. Tõenäoliselt oli see kusagil näituse infos kirjas, et võta klapid kaasa. Või ma ei tea ka, äkki tänapäeval on normaalne, et kõigil ongi klapid koguaeg kaasas? Ma ei võtnud isegi kotti kaasa. Lähtusin sellest kogemusest, et muuseumisse nt sageli ei tohi kotti kaasa võtta ja siis tuleb vaatada, kuhu sa selle jätad ja no mis mul näitusel kotiga ikka teha on? Seega kott jäi autosse. Aga nendest QR koodidest oli aru saada, et sealt sai inglise keeles ka infot kuulata. Maalide juures olevad kirjutatud jutud ja muud jutud olid kõik poolakeelsed. 
No me siis hakkasime vaikselt liikuma - vaatasime maale ja fotosid ning vähemasti meie Liisbetiga lugesime jutte ka ja eks me üldjoontes saime aru ka. 

Aga oi, minu jaoks oli see kõik nagu tagasi gümnaasiumis:). Me õppisime kunstiajaloo tunnis pea kõiki kunstnikke, kes näitusel esindatud olid ja ka kõiki tuntumaid töid pidi teadma. Ma usun, et kõigil mu klassikaaslastel oleks samamoodi näitusele sisenedes mõnus muie suule tulnud, sest sealt nad kõik vastu vaatasid - Degas baleriinid, Gaugaini Haiiti inimesed, Monet säbrulised maastikud ja Manet baaridaam. Ja muidugi van Gogh enda päevalilled, põllud ja tähistaevas. 
Esimene saal näitusel oligi selline klassikaline, minu ettekujutus kunstinäitusest - seintel olid maalid ja neil oli väike jutuke ka juures. Üks terve sein oli pühendatud nendele van Gogh nö sõpradele, kelle pildid ka seintel olid. Igast kunstnikust sai lugeda peale van Gogh enda, kellest tuli juttu edaspidi. Van Gogh elule ja loomingule oli terve eraldi tuba pühendatud. Seal sai jälle lugeda ja maale vaadata. Kaks korda oli ka võimalik endast nö maali sees pilti teha. Üks selline taust oli üles seatud Monet maali põhjal ja teine oli van Gogh magamistuba. See arvatakse olevat maailma kõige kuulsam magamistuba. Selline oligi van Gogh enda magamistuba, aga kuulsaks tegi selle hoopis see, et ta maalis seda. Ja nüüd oli siis ka magamsituba võimalikult autentselt kujundatud ja taaskord sai sinna sisse minna ja pilti teha, maailma kõige kuulsamas magamsitosas:). Meil Liisbetiga läks ikka nendest tubadest läbi tulemisega aega, sest me tõesti proovisime ka lugeda  ja lisaks arutasime piltide üle. Meelis ja Lisete muudkui ootasid meid järgi. Luise oli otsustanud koju magama jääda.

Kui van Gogh looming oli juba läbi kahe ruumi tulles tuttavaks saanud, siis kolmas tuba oli esmapilgul pime ja vaikne. Lähemal vaatlusel nägi, et seal siiski elu käis. Tuba oli täis pehmeid kandilisi tugitoole ja toolides istusid inimesed peas virtuaalreaalsuse prillid. Vaikselt toimetavad assistendid leidsid kohe meile ka istekohad, aga meil lihstalt vedas, et parajasti oligi vabu kohti. Tegelikult moodustus ukse juurde ikkagi kenake järjekord. Ma ei ole kunagi VR-prille kasutanud. Hämmastusin, kui assistent ütles, et ma võin oma prillid ka sinna maski alla jätta. Jätsingi ja no tõesti, ei mingit ebamugavust, VR-prillid istusid kenasti tavaliste prillide peale. Ja siis läks käima. See oli selline hämmastav, natuke sürreaalne ja natuke õudne kogemus. Hämmastav ja sürreaalne oli see, et sa olidki nende van Gogh piltide sees. Algul sõitsin paadiga, paat oli mõsiatgi maalilt, ja kogu see van Gogh tähistaevas laius nii kaugele, kui silm ulatus. Sai vaadata paremale ja vasakule, üles ja alla, oligi nagu päris. Siis paadike maabus ja jõudisd linna, käisid baaris ning jälle van Gogh magamistoas ja siis tulid päevalilled ja põllud, mille kohal sai lennata. See vähemalt tundus päris pikk vaatamine ja no mis seal salata, väga huvitav kogemus oli. Hirmus oli minu jaoks see, et ma mõtlesin seal sõudes ja lenneldes, kui lihtne oleks seal unustada, et ma saan tegelikult need prillid ära võtta ja päris maailma minna. Kas need inimesed, kes VR-prillidega nt mänge mängivad ja neid võibolla igaopäevaselt kasutavad, kas nemad unustavad? Minu jaoks oli küll selliseks reaalsuskontrolliks see, et lapsed mind vahepeal torkisid:). Aga meie saime kõik igatahes sealt maalide ssest välja, aga ainult selleks, et taas maalide sisse minna. 

Viimases suures saalis mängis muusika ja ka see ruum oli üsna hämar. Saali kõigile neljale seinale ja lisaks suurele postile ruumi keskel projitseeriti detaile ja suuri plaane ja liikuvaid plaane van Gogh maalidest. Seinte äärde olid pandud kott-toolid ja lamamistoolid ja tumbad, aga kuna nii peale vaadates tunuds, et kõik istekohad olid hõivatud ja osa rahvast istus juba põrandal, siis meie leidsime endale ka kohad põrandal.
Vaatad ja vaatad, lihtsalt oled, korra tundub, et seda me vist juba nägime, aga siis saad aru, et ei. Inimesi tuleb ja läheb, aga see kuidagi ei sega. Ma vaatasime ikka päris tükk aega. Vahepeal mõni meist küsis, kas hakakme minema, ja siis keegi avstas, et oot, vaatame natuke veel. Ja nii päris mitu korda. Aga lõpuks me siiski jätsime need mandliõied, põllud ja tähistaeva ning hiilisime vaikselt välja. 
Sellega oligi näitus läbi. Ukse taga oli väike müüginurgake, kust enamik kraami oli ilmselt näituse avatud oleku ajal juba ära ostetud, aga veel sai endale nt päevalille maaliga poekoti soetada ja nipet-näpet muud ka. 
Muljetades selgus, et mulle, Meelisele ja Liisbetile meeldis näitus väga ja läheks teine kordki. Lisete arvas, et ta poleks pigem tahtnud tulla, ja üleüldse, miks me seal nii kaua igal pool vaatasime:). Nojah, ega kõigile ei saagi meeldida, meie igatahes olime maagiast lummatud. Ja no, kes oleks osanud arvata, et kunsti ka niimoodi presenteeritakse?! Küsisin Liisbetilt, et mis ta arvab, kas meie oleme van Gogh sõbrad ning Liisbet vastas, et jah, oleme küll.  

Aga nagu me ennist mõtlesime, läksime Maitsete Festivalile ka. Reklaamplakatitel oli kirjas, et sissepääs alale on tasuta. Ometi nägime me enne ukseni jõudmist, et seal olid kontrollid, kes reaalselt pileteid kontrollisid. Hmm, lugesin uuesti reklaamid üle. Sissepääs tasuta, aga lae endale tasuta pilet alla siit, ahsoo. No ma siis laadisin, igaühele, nimepidi. Aega võttis, aga saime sisse. Vat seal oli nüüd küll megarahvas koos. Tinglikult võiks öelda, et esimene suur hall oli laadalettide all. Igasugust söödavat müüdi ja tegelkult mittesöödavat ka. Enamike lettide juures oli palju rahvast ja seega me mitte midagi lähemalt ei uurinudki, jalutasime läbi ja omandasime nii öelda ülevaate, et mida pakuti. Laadal oli minu meelest üsna metsik melu ja koguaeg hõiguti, pakuti igasuguseid reklaame, võtsime kõik vastu ja noogutasime rõõmsalt kaasa:).
Teine hall oli palju tühjem ja vaiksem. Seal pakkusid toiduautod ja restoranid süüa ning olid üles seatud lauad, kus saigi istuda ja kohapeal einestada. Ma ei tea, kas kõik olid vast juba lõunal ära käinud, aga jah seal tõesti mingit tungi polnud. Jalutasime rahulikult kõik kohad läbi ja tutvusime pakutavaga ning siis võtsime seda, mis aga kellelegi meeldis. Lapsed sõid pastat, Meelis rebitud lihaga burgerit ja mina võtsin meremeeste supi. Supp oli igati hea, aga minu jaoks oli nii üllatav, et muu kala hulgas leidsin ma kausist ka soolaheeringa. Ma pole iial arvanud, et heeringat võiks supi sisse panna. Ja samas mõtlesin ma seal süües, et miks ma ometi seda arvanud pole. Miks ma seda teinud pole? Heeringaga supp maitses väga hästi. Hiljem leidsin ma huvi pärast netist vaadates kohe esimese hooga täitsa mitu eestikeelset heeringasupi retsepti. No ma ei tea, kus mina siis elanud olen, kui teised on supi sisse heeringat pannud!?

Võtsime veel Luisele churroseid kaasa ja pressisime nendega ettevaatlikult läbi rahvarohke laadahalli uksest välja. Oli üks uute kogemuste rohke pühapäev ja vähemalt enamus meist jäid sellega igati rahule.