Beebi sünnipäevaseiklus

7. märtsil oli beebi 9.-s sünnipäev. Ta ei olegi enam nii beebi, millest on tegelikult kahju. Oma olemuselt ei ole ta üldse beebi, vaid ta mõtleb ja arutleb maailma asjade üle ning küsib küsimusi, mida ei oska oodatagi. Jaa vahel on mõni küsimus ekstra naljakas ka, aga siis me naerame kõik koos ja saame eelkõige Meelisega ise aru, et kuskil on jälle kasvatuses mingi lünk sisse jäänud. Liisbet on üks ekstra hooliv väike hing, kes muretseb loomade, lindude ja teiste inimeste pärast, aga samas saab aru, miks me kõiki aidata ei saa.
Näiteks isegi, kui me vaatame Jurassic parki juba, kes teab mitmendat korda, ja dinosaurused peavad hukule määratuna vulkaanipurske tõttu laava alla mattuvale saarele jääma, hakkavad Liisbetil alati pisarad voolama ja ta muutub mõneks ajaks ekstra kurvaks. Mis siis, et ta teab, et see koht tuleb, mis siis, et ta teab, et see pole päris, kurb on ikkagi. 

Liisbet on tagasihoidlik ja võõraste seltskonda ta pelgab. Aga kui ta juba sisse elab, siis ei karda ta esinemist, ideede välja käimist ega eestvedamist. Ja no tagasihoidlik või mitte, ta on hakkama saanud täiesti võõras kohas võõrkeelses keskkonnas täiesti esimest korda kooli minekuga ja sinna sisse elamisega. Mina ütlen alati, kui keegi väidab, et ta on tagasihoidlik või arglik, et ta on lihtsalt eestlane, ta vajab aega harjumiseks, mõtleb enne, kui ütleb ja ei topi ennast uisapäisa kuhugi.
Liisbetile meeldib väga joonistada ja meisterdada. Kui tal jälle vaim peale tuleb, siis ta võib terve õhtu oma laua taga nokitseda ning isegi magama pole mahti minna, sest tal on midagi pooleli. Vahel ta kirjutab raamatuid, inglise keeles, ja joonistab sinna ise pildid ka juurde. Ma ei väsi imestamast, et mis ideed tal tulevad ja millise pühendumusega ta neid teostab. 

Liisbeti sünnipäev algas nagu kõik meie maja sünnipäevad - üleslaulmise, küünlapuhumise ja kingitustega. Liisbetile on väga raske midagi kinkida, sest tal ei ole väga suuri materiaalseid unistusi. Sünnipäevakink võiks ju olla midagi enamat, kui järjekordsed pliiatsid, värvid või punt markereid. Mõtlesime, mis me mõtlesime, aga Liisbet sai kingiks 3D pliiatsi ja suure kapibaara kaisuka. Kapibaarasid ta tõesti armastab. Ta oli oma kinkide üle hiiglama rõõmus ja tahtis kapibaara kohe samal päeval kooli kaasa võtta, sest juhtumisi oli reede. Liisbeti koolis on lubatud koolinädala viimasel päeval mänge ja mänguasju kaasa võtta ning nendega saab golden time'i ajal mängida. See on neil reedeti viimane tund ja see ei olegi päris tund, vaid ongi mängimiseks, joonistamiseks ja muuks vabaks tegevuseks. 

Kapibaara siiski sünnipäeval kooli kaasa ei läinud, sest mõtlesime, et ta tuleks siis kas trammisõidu ajaks kotti toppida, aga ta on selleks liiga suur, või teda saaks käes hoida. Aga trammis tuleb ju postist kinni hoida, millest kõik inimesed on ka kinni hoidnud ja peale trammisõitu pole käed kunagi puhtad ja kui siis nende kätega kapibaarat katsuda, siis ta ei olegi enam nii mõnus kaisuloom, keda tahaks voodisse võtta. 
Liisbet viis klassikaaslastele koolis tähistamiseks eesti komme. Sünnipäev koolis olla vahva olnud ja nii mõnigi sõber tõi Liibetile väikese kingituse. Kogu klassi poolt sai ta sellise vahva koolis tehtud fotodega albumi. 

Sünnipäeva õhtuks oli meil Meelisega lastele üks üllatus planeeritud ja esialgu me neile muud ei öelnudki, kui et õhtul on üllatus. Plaanisime nad lihtsalt pahaaimamatult kohale viia ja lasta kohapeal üllatuda. Mul hakkas päeva peale veidi sees kripeldama, et võibolla on neid selleks, et nad rõõmsalt üllatuksid, vaja enne siiski veidi soojendada.
Kui lapsed elevusega koju jõudsid, panime me nad teleka ette istuma ja näitasime neile youtube'ist tuuletunnelit, sest just see oligi üllatus, kuhu me juba üsna varsti end minema sättisime. Nad kõik olid veidi hirmunud, aga Luisel ja Liisbetil säilis hirmu kõrval siiski ka elevus. Lisete hakkas väga kartma ja ütles, et ta on nõus ükskõik, mida tegema, kui ta ei pea sinna tunnelisse minema. Üllatuse paljastamine oli ilmselgelt hea mõte olnud, sest nüüd sai igaüks endaga tegeleda ja ennast vaimselt valmis panna. 
Tuuletunnel asub Polsat Plus Arena ja Amber Expo lähedal. Sellest, kuidas seal lennatakse, on väga vahvaid videoid ja ma nii väga lootsin, et lapsed saavad Liisbeti sünnipäeval ühe eluägeda kogemuse, mida kaua meenutada. Paketi sees on ka see, et sa saad oma lennust video. Kas pole tore?!
Ehkki ma suhtlesin selle kohaga varem ja uurisin, kas instruktaaži tehakse ka inglise keeles ja broneerisin lennuaja ära ning sain selle kohta ka kinnitava e-maili, siis kohapeal oli ikkagi kerge hämming, et kes teie sellised olete, teid pole kirjas ja soovite tõesti inglise keeles instruktaaži või? No me siis selgitasime välja, et me tegelikult ikkagi olime kirjas ja inglise keel ning kõik muu oli korralikult varem kokku lepitud. No üldiselt tundus nii, et isegi, kui poleks kirjas olnud, siis tüdrukud oleks vist lendama ikka võetud. Peale meie olid seal veel paar last ja mõned täiskasvanud, kes ka lendama olid tulnud. Kõik panid selga spetsiaalsed kombinesoonid. Tõsi, Lisete hirm oli selleks hetkeks nii suureks kasvanud, et me lubasime talle, et ära siis mine lendama ja ta ei pannud kombinesoonigi selga. Korraldajad siis pakkusid lahkesti, et Lisete lennuminutid, mille eest me juba maksnud olime, saab teiste tüdrukute vahel ära jagada. Aaa, väga tore! Ma oleksin igatahes leppinud ka sellega, et kui meil on tasutud ja me ise ei taha siiski lennata, siis nii ongi ja raha rahaks. 

Instruktor viis instruktaaži läbi poola ja inglise keeles. See ei kestnud eriti kaua ja peamiselt räägitigi seal asendist, mille sa võtma peaks ja mida hoidma ning kuidas tunnelisse siseneda ja mis seal toimuma hakkab. Kõik said korra tooli peal asendi järgi ka proovida ja siis algaski lendamine. Ma muidugi ei eeldanud, et inimesed tunnelissse sisenedes kohe lae alla kerkiksid, aga sellist väheke kerkimist ja natuke lendamist eeldasin küll. 
Iga inimese aeg oli kaks minutit ja selle ajaga ei hakanud seal mitte keegi mitte vähimalgi määral lendama. See oli instruktori hull töö ja rassimine, kuidas ta inimesi tõstis, sättis, väntsutas, neid nagu ämlikmees mööda seina üles vedas. Ja ometi ma nägin oma laste näost ja olekust, kui väga nad pingutasid, et õiget asendit hoida ja kõik nii nagu räägiti teha. Aga just tänu instruktori suurele tööle, said kõik kõhud maast siiski lahti, aga see oli midagi muud, kui reklaamvideotes näidatu, kohe kindlasti. Huvitav mitu korda seal peab käima, et saaks iseseisvalt natukenegi lennata?
Luise ja Liisbet said mõlemad tunnelis olla kaks minutit, tulid siis välja ja arvasid, et nemad enam pigem ei läheks, Seega, kui peale kõigi inimeste tunnelis käiku öeldi, et nüüd saate Lisete minutid ära kasutada, siis olid tüdrukutel juba kombed seljast ära ja kõik olid valmis koju hakkama minema. Ütlesime siis viisakalt, et meile selleks korraks piisab ja keegi uuesti tunnelisse minna ei taha ning kujutage ette, Lisete eest maksti raha tagasi. See oli küll neist kena. 
Õues arutasime, et kuidas siis keegi ennast tunnelis tundis, mida mõtles ja kas läheks veel jne jne. Selgus, et hull ei olnud, ilmselt läheks isegi veel kunagi, aga no lennata siiski ei saanud. Isegi Lisete arvas et nüüd, kus ta seda kõike kõrvalt nägi, et ei olnud nii hirmus, ja ta oleks võinud ikka vast minna ja proovdia, sest noh reklaamitud 40 meetri kõrgune õhulend see kaugeltki polnud.
Järgmisel päeval asusin õhinaga vaatama, et ohhooo, kuidas siis lennuvideod välja tulid. Hmmmm, sain kohe aru, et need pole midagi sellist, mida ma eeldanud olin. Oleks teadnud, oleks ise rohkem filminud. Video oli tunnelist väljas oleva staatilise kaamera salvestus, mis oli lihtsalt minutite kaupa juppideks lõigatud, aga need jupid ei kattunud sellega, kuidas üks inimene tunnelis oli. Üldjuhul tuli ennast otsida kahelt järjestikuselt videolt. Kuna tegu on lihstalt justkui valvekaameraga, siis ei ole kuidagi garanteeritud, et sa oled näoga kaamera poole või et instruktor, kes sind sikutab, sind ära ei varja. Ühel videol oligi peamiselt kaadris instruktori saapatald, kui ta seinale toetudes Liisbeti või Luiset venitas. Ühesõnaga video oli pettumus ja minu meelest ei peaks seda sel kujul üldse reklaamima, sest ma ei usu, et keegi eeldab sellist videot oma lennust saada.
Kokkuvõttes võib öelda, et minu mõte teha lastele üks superäge sünnipäevaüllatus ei osutunud üldse nii ägedaks. Halvaks kogemuseks seda ka just ei tituleeritud, aga no ma ju tahtsin paremat.

Järgmisel päeval ehk laupäeval läksime me Gdanski loomaaeda. Meil on Liisbeti enda soovil traditsiooniks kujunenud, et tema sünnipäeva paiku käime me igal aastal loomaaias. Oli imeilus ilm ja tabloo loomaaia väravas näitas lausa 18 soojakraadi. Võis olla küll, meil olid siin vahepeal ikka juba väga mõnusad suvised ilmad. Me ei olnud kunagi varem näinud, et Gdanski loomaaia parklas oleks niiiiii palju autosid. Sinna olid lausa reguleerijad välja pandud, kes suunasid, kuhu parkida. Mõtlesime, et huvitav, kas loomaaias on mingi eriline päev või atrakstioon, millest meie ei tea, et on näiteks karude tantsupäev või ahvid laulavad, aga tegelikult oli siiski täiesti tavaline päev. Ilmselt oli see imeline ilm, mis inimesed loomaaeda ajas. 
Gdanski loomaaias on selles mõttes tore käia, et me mäletame juba enamvähem, kes kus asus ja mida ta eelmisel korral tegi ning saame arvata, et milline on nt eelmise korra imetilluke ahvibeebi sel korral nähtud karjas. 
Ahvid, jaa need ahvid. Olen juba seda öelnud, aga igaks juhuks ütlen veel, et Gdanski loomaaia tõmbenumbriks on kindlasti ahvid. Neid on siin arvult rohkem, kui teistes loomaaedades ja siin on mitmeid erinevaid liike ning lisaks näib siin olevat igas vanuses ahve, tõesti pisibeebidest vanaisadeni. Ahvide juures me vaatame alati tükkaega, kuidas nad toimetavad. 
Selle korra üllatuseks peab nimetama vist ärritunud leemurit. Me ei ole varem kuulnud, et üks leemur nii valjusti ja ärritunud teise peale pahandaks, et see on ka teisele poole loomaaeda kuulda. Kaks leemurit istusid õues traadist torus. Üks koperdas üle teise, et kaugemale minna ja siis see, kellest üle marsiti, hakkas teise peale karjuma. Kui me poleks ise seal juures olnud ja seda oma silmaga näinud ega kõrvaga kuulnud, siis me poleks iial osanud arvata, et sellist hirmsat häält teeb väike armas leemur. Hiljem juba kaugel eemal olles, kuulsime me jälle leemuri pahandamist, ju siis see koperdaja oli jälle liikvel.
Nägime palju toredaid loomi ja see hull rahvamass hajus alale kuidagi täiesti ära. Ainult jäätiseputka juures oli jälle aru saada, et rahvast ikka on. Kahjuks jäi sel korral kapibaara nägemata, sest ükskõik kui kahtlustavalt me kõiki tema alal olevaid kivimütakaid ei piielnud, kapibaarat nende seas siiski ei olnud. 

Liisbeti sünnipäev aga selle ühe nädalavahetusega veel ei lõppenud. Päris esimest korda elus oli Liisbetil ka sünnipäevapidu, kuhu ta kutsus oma sõbrad. Jaa, muidugi me tähistame perega alati tema sünnipäeva, aga kuidagi on nii läinud, et temal seda pärispidu koos sõpradega polegi olnud. Kui ta hakkas peoealiseks saama, tuli koroona ja järgmisel kevadel jälle koroona ning eelmisel aastal elasime me Elblagis ja ei tihanud kedagi külla kutsuda ja no igatahes nüüd oli aeg küps ja 9.s sünnipäev sai ka väärilise peo.
Liisbeti sünnipäeva pidasime me laupäeval. Aga veel enne seda reede õhtul oli Liisbet ise Searhei sünnipäevale kutsutud, lazertagi. Ma pole seal ise käinud ja keegi meie perest polnud, aga ma tean, et see on see koht, kus pannakse laservestid selga ja siis tehakse kaks teineteise vastu võitlevat tiimi, kes üksteist lasevad. Liisbet kartis natuke minna, et äkki on kõik poola keeles ja ta ei saa aru ja äkki ta on selles mängus kehv. Aga oooo, kui rõõmus ta oli, kui ta sünnipäevalt tagasi tuli. Talle meeldis seal väga, ilmselgelt on sõjamängud siiski geenides. Ta oli nii uhke, et tema võeti poiste meeskonda ja siis mängiti poisid+Liisbet vs tüdrukud.
Liisbeti enda sünnal olid tüdrukud - tema klassist, paralleelklassist ja Lisete klassist. Vahval kombel on Liisbet ka osade Lisete sõpradega hea sõber ja nii kutsus ta nemadki. Ja lisaks oli ka boonuskülaline - hiinlasest sõbra Zihani väike vend Njuniu (ma tegelikult pole absoluutselt teadlik, kuidas seda kirjutatakse). Külalised kogunesid meie koju ning siis kohe esimese asjana läksid nad välja orienteeruma. Tegime kaks võistkonda - suuremad ja väiksemad ning Meelis läks väikestega rajale kaasa. Seekordse mängu idee oli selline, et sa pead lahtiste silmadega ringi vaatama, võibolla natuke otsima ja niimoodi leidma, kuhu minna. Ehk siis kaarti sel korral polnud, vaid selle asemel olid nummerdatud fotod, mida mööda minna. Näiteks otsisid sa üles ühe kindla tänavaposti, ühe kindla puu, värava, trepikoja, kivi, lillepoti jne ning nii viis tee meeskonda muudkui edasi ja edasi, et jõuda lõpuks meie koju tagasi ja leida oma seigeldes väljateenitud aare. See seiklus tundus lastele päris meeldivat ja no ilm oli ka hea. Kuna me oleme aru saanud, et meie siiski siin võõrastele lastele mitte midagi muud suupärast pakkuda ei mõista kui pitsat, mida tõesti kõik söövad, siis tegin mina vahepeal tellimuse ja väljast naasjaid ootasidki juba suured pitsad kodus ees. 
Orienteerumine võttis muidugi pea pool sünnipäeva ära. Teiseks tegevuseks oli haldja aedade meisterdamine. Haldja aed on selline imepisike aiake, mis asub kas väikeses kausis või tassis ja meie puhul näiteks ämbris:). Seal võivad olla elusad taimed ja see võib toimida nagu armas lillepott, aga meie tegime aiad ilma elusate taimedeta. Ma käisin Tedis, ms on üks ekstra hea pood, kui on vaja mingi meisterdus ette võtta või kui tahad kodu dekoreerida. Seal on muud kraami ka tagelikult, aga meie läheme sinna tavaliselt siis, kui me meisterdama hakkame. Igatahes ma käisin Tedis ja tulin sealt hiiglasliku kotitäie kraamiga, mis kõik võiks ära kuluda haldja aedade meisterdamisel ja no kuluski.
Ma otsisin eelnevalt nii kaua inspiratsiooni, et mida lastega meisterdada ja ükski valik ei tundunud õige kuni ma jõudisn haldja aedadeni. Ma muidugi mõtlesin, et see on ehk tiba liiga suur ettevõtmine, aga lootsin et saame hakkama. Lastele meeldis idee väga ja nad asusid kohe innukalt meisterdama. Ohh, ma ei arvanudki, et nii ägedad aiad sünnivad! Aga tõesti, üks oi ilusam kui teine ja päris kindlasti meeldiks need aiad eranditult haldjatele.

Sõime veel kiiresti jäätist ja siis oli vaba mänguaeg ning neli sünnipäevapeoks planeeritud tundi olid kulunud nagu niuhti ja juba hakkasidki vanemad lastele järgi tulema. Tore oli see, et keegi ei tahtnudki koju minna. Innukalt räägiti vanematele orienteerumisest ja näidati oma haldja aedu ning siis öeldi, et oota nüüd. Esimesena saabunud emad siis ootasidki. Aga kui kõigi vanemad kohal olid, siis ei mallatud enam oodata ja see vahva pidu sai selleks korraks läbi, või no peaaegu läbi. 
Suurematel tüdrukutel, kellele vanemad järgi ei tulnud, lubasime me kauemaks jääda. Liisbet oligi siiani ju valdavalt väiksematega aega viitnud ja polnud suuremate sõpradega koos olla saanudki. Nüüd siis sai ta Lisete sõpradega ka koos olla ja üheskoos veedeti veel õige mitmeid tunde. Õhtul, kui lõpuks kõik külalised läinud olid, ütles Liisbet: "Aitäh, emme, et sa mulle sellise peo tegid". Ta oli silmnähtavalt niiiiiiiiiii rahul ja rõõmus. Meie olime ka rahul - sõime järelejäänud pitsat ja rõõmustasime, et meil on selline imearmas Liisbet.