Jõulud ja oravad
–
Meie Varssavi seiklus jätkus sellega, et olime ju Meelisega plaani pidanud lapsed turuplatsile keset kõige imelisemat jõulumaagiat uisutama viia. Siinkohal me ei andnud neile ka võimalust ära viilida ja ega nad väga tahtnudki - nad armastavad uisutamist. Meil pole küll kunagi nii palju võimalust olnud liuväljal käia, et nad oleksid saanud ennast uisutamises väga heaks arendada, aga eks iga korraga järjest paremaks.
Varssavis hakati ka tegelikult veebruari lõpus jõule kokku pakkima ja iga päev võis näha, kuidas vilkad töömehed tänavaääres elektripostide küljest jõulutulesid maha võtavad. Ka turuplatsi liuväli oli viimaseid päevi avatud. Aga see ei takistanud sugugi seda, et ka järgmisel õhtul olid turuplatsil jõulud täies hoos - inimesed liuglesid uisuväljal ja jutlesid rõõmsalt kuuma joogi topside taga jõuluturu laudade ääres. Mõnus jõuluhõng ja jõulumeeleolu hõljus üle kogu platsi.
Tavaliselt uisutavad meil ainult lapsed. Mina olen kaks korda elus, mõlemad korrad täiskasvanuna, proovinud uisutamist ja no kui väga ma ka ei püüdnud, mulle ei meeldinud see üldse - see oli jalgadele nii valus ja nii ebamugav, et ma pole hiljem soovinud enam proovida. Üks neist kahest korrast oli koos perega ja Meelis liugles tookord jääl nagu oleks ta koos uiskudega sündinud. Meelis ei ole ka hiljem uiske alla pannud, aga vot seal Varssavis, ma ei tea, kas see oli kogu see jõulumaagia või kõikjal leviv hõõgveinihõng, aga Meelisel tekkis ka tahtmine jääle minna ja ta lubaski lastele, et seekord lähevad nad kolmekesi sõitma.
Lapsed olid muidugi sellest asjaolust ekstra elevil ja pisut hirmunud, aga rohkem siiski rõõmsad idee üle, et äkki issi kukub ka. Mina siis rääkisin lastele, et oi, ärge üldse muretsege, issi oskab superhästi uisutada, ta on seda vanasti palju teinud. Lapsed olid üsna hämmastunud, et issi ja uisutab. Igal juhul seadsime me kõik koos taaskord sammud õhtusesse vanalinna ja lapsed olid ka hoobilt jõulumaagiast lummatud. Kõik liuväljale minejad olid põnevil, ootasime uisujärjekorras. Sellel liuväljal polnudki näiteks jääpiletit, maksis ainult uisurent. Kui oma uiskudega läksid, said täitsa tasuta. Aga kuidagi selle ootamise ja uiskude jalga sättimise ajal selgus, et ma olin vist ise ette kujutanud selle ühe nähtud uisutamise põhjal, et Meelis on mulle rääkinud, kuidas ta on varasemalt hästi palju uisutanud ja igati kõva käpp selles. Meelis polnud enda teada midagi sellist siiski kunagi maininud ja see Varssavi uisutamine sai olema teine kord tema elus!!! Nüüd hakkasin mina natuke rohkem kui veidi muretsema. Aga no jääle nad kolmekesi läksid ja teisi inimesi oli ka ikka üsna palju kogunenud. No ja mis ma oskan öelda, Meelis liugles peale esimesest krambist ülesaamist jälle nagu noor kiiruisutaja jääl ringi. Kuidas mõni inimene ikka oskab asju teha lihtsalt loomuliku andega ja sellepärast, et ta ise usub, et ah, küll ma oskan?!:D
Igal juhul oli see üks vahva uisuõhtupoolik keset jõulumaagiat veebruaris. Mina jooksin ümber liuvälja ringi ja tegin pilti ning filmisin, et see suur sündmus "Meelis jääl" saaks ikka korralikult salvestatud. Keegi ei kukkunud.
Tavaliselt uisutavad meil ainult lapsed. Mina olen kaks korda elus, mõlemad korrad täiskasvanuna, proovinud uisutamist ja no kui väga ma ka ei püüdnud, mulle ei meeldinud see üldse - see oli jalgadele nii valus ja nii ebamugav, et ma pole hiljem soovinud enam proovida. Üks neist kahest korrast oli koos perega ja Meelis liugles tookord jääl nagu oleks ta koos uiskudega sündinud. Meelis ei ole ka hiljem uiske alla pannud, aga vot seal Varssavis, ma ei tea, kas see oli kogu see jõulumaagia või kõikjal leviv hõõgveinihõng, aga Meelisel tekkis ka tahtmine jääle minna ja ta lubaski lastele, et seekord lähevad nad kolmekesi sõitma.
Lapsed olid muidugi sellest asjaolust ekstra elevil ja pisut hirmunud, aga rohkem siiski rõõmsad idee üle, et äkki issi kukub ka. Mina siis rääkisin lastele, et oi, ärge üldse muretsege, issi oskab superhästi uisutada, ta on seda vanasti palju teinud. Lapsed olid üsna hämmastunud, et issi ja uisutab. Igal juhul seadsime me kõik koos taaskord sammud õhtusesse vanalinna ja lapsed olid ka hoobilt jõulumaagiast lummatud. Kõik liuväljale minejad olid põnevil, ootasime uisujärjekorras. Sellel liuväljal polnudki näiteks jääpiletit, maksis ainult uisurent. Kui oma uiskudega läksid, said täitsa tasuta. Aga kuidagi selle ootamise ja uiskude jalga sättimise ajal selgus, et ma olin vist ise ette kujutanud selle ühe nähtud uisutamise põhjal, et Meelis on mulle rääkinud, kuidas ta on varasemalt hästi palju uisutanud ja igati kõva käpp selles. Meelis polnud enda teada midagi sellist siiski kunagi maininud ja see Varssavi uisutamine sai olema teine kord tema elus!!! Nüüd hakkasin mina natuke rohkem kui veidi muretsema. Aga no jääle nad kolmekesi läksid ja teisi inimesi oli ka ikka üsna palju kogunenud. No ja mis ma oskan öelda, Meelis liugles peale esimesest krambist ülesaamist jälle nagu noor kiiruisutaja jääl ringi. Kuidas mõni inimene ikka oskab asju teha lihtsalt loomuliku andega ja sellepärast, et ta ise usub, et ah, küll ma oskan?!:D
Igal juhul oli see üks vahva uisuõhtupoolik keset jõulumaagiat veebruaris. Mina jooksin ümber liuvälja ringi ja tegin pilti ning filmisin, et see suur sündmus "Meelis jääl" saaks ikka korralikult salvestatud. Keegi ei kukkunud.
Olime juba enne plaaninud, et läheme ka mõnda heasse restosse midagi maitsvat sööma. Me üritame alati, kui võimalik, teha reisi viimase õhtusöögi kusagil väljas ja ekstra mõnusa. Vanalinnaga on see häda, et enamik kohad pakuvad seal Poola rahvusköögi populaarsemaid palasid. Jaa, meile meeldivad Poola toidud, mõne väikese erandiga. Tuletan siinkohal meelde sisikonnasuppi ja boršsi, mis on peedivedelik viie väikese klimbiga, ja külma rasvaleiba ja äärest ääreni mooniseemneid täis makovieci. Uhhh! Aga head Poola toidud meeldivad meile väga. Lihtsalt, kui kaua sa neid süüa jõuad nii, et nad oleks ikka veel kuidagi erilised?
Lõpuks me hüppasime lihtsalt sisse ühte söögikohta, mis oli otse turuplatsi ääres, sest see oli lähedal, see tundus sisse vaadates mõnusalt õdus ja seal paistsid mõned vabad kohad, mitte kogu resto ei olnud tühi.
Ja see osutuski väga mõnusaks viisaka ja sõbraliku teenindusega kohaks. See oleks oma olemise poolest välja kandnud ka valge laudlina kohaks olemise, aga tegelikult oli siiski selline mõnus koht, mida turistid armastavad. Lisaks meile olidki seal vist ainult välismaalased või siis poolvälismaised seltskonnad, aga see tundub ka mõistetav - oli teisipäevaõhtu vanalinna restoranis, mis pakub Poola köögi roogasid. Poolakad tõenäoliselt sõid samal ajal kodus bigost või olid väljas itaalia restoranis õhtustamas.
Aga meie leidsime endale menüüst mõnusad palakesed ja lihtsalt olime. Rääkisime omavahel juttu ja kiiret polnud kuhugi. Uisutamise muljeid oli muidugi omajagu, kõigil oma lood, mis nad arvasid, mis nad tegid, mis peaaegu juhtus:D. Lastele toodi õhupallid ja siis tabas meid muhelema panev üllatus. Sellel restoranil ei olnud väljas suurt silti, et mis on resto nimi ja ega me tegelikult ei vaevanudki oma pead, et mis nimelises kohas me küll oleme. Aga õhupallide peal oli see vastus kirjas ja täpsemalt süvenedes ka menüüde peal ja igal pool- Basilisk. Haa-haaa:D, see Varssavi basilisk vist tahtis näidata, et see veider kollimuuseum pole kogu tema pärand. Siinkohal soovitus, et Varssavi vanalinnas tasub Basiliski restorani igatahes minna, aga Basiliski muuseumissse pigem mitte. Nüüd juhtub kindlasti nii, et mõned head aastad hiljem kõnnite te Varssavi vanalinnas ja juhtute mööduma Basiliski muuseumist ning teile meenub, et meie blogis oli mingi soovitus basiliskiga seoses ja te astute sisse ning leiate ennast tõtt vaatamas kõige veidrama jeti või inimahvi või ma ei teagi, mis elukaga:D.
Kui lapsed said õhupallid, siis täiskasvanud said restoranilt komplimendina pitsikese kirsilikööri. Mõned ei teagi mille põhjal valitud kliendid said restos veedetud aja jooksul lausa kaks pitsi, Meie saime näiteks kaks. Meie ühes kõrvallauas olnud mehed said ka kaks, teises kõrvallauas olnud mehed ainult ühe. Mõtlesime, et asi ei saanud selles olla, et nad oleks vähe tellinud, mõlemad mehed võtsid nii supi kui prae ja vist veel ka õlut või midagi. Üks mõte oli meil, et need mehed sõid oma söögi nii kiiresti ära, et neile lihtsalt ei jõutud mitut pitsi tuua, et äkki on põhimõte "üks pits tunnis" :). Ja noh variant on ka, et lihtsalt meeldivamad inimesed saavad rohkem tipsutada:).
Lõpuks me hüppasime lihtsalt sisse ühte söögikohta, mis oli otse turuplatsi ääres, sest see oli lähedal, see tundus sisse vaadates mõnusalt õdus ja seal paistsid mõned vabad kohad, mitte kogu resto ei olnud tühi.
Ja see osutuski väga mõnusaks viisaka ja sõbraliku teenindusega kohaks. See oleks oma olemise poolest välja kandnud ka valge laudlina kohaks olemise, aga tegelikult oli siiski selline mõnus koht, mida turistid armastavad. Lisaks meile olidki seal vist ainult välismaalased või siis poolvälismaised seltskonnad, aga see tundub ka mõistetav - oli teisipäevaõhtu vanalinna restoranis, mis pakub Poola köögi roogasid. Poolakad tõenäoliselt sõid samal ajal kodus bigost või olid väljas itaalia restoranis õhtustamas.
Aga meie leidsime endale menüüst mõnusad palakesed ja lihtsalt olime. Rääkisime omavahel juttu ja kiiret polnud kuhugi. Uisutamise muljeid oli muidugi omajagu, kõigil oma lood, mis nad arvasid, mis nad tegid, mis peaaegu juhtus:D. Lastele toodi õhupallid ja siis tabas meid muhelema panev üllatus. Sellel restoranil ei olnud väljas suurt silti, et mis on resto nimi ja ega me tegelikult ei vaevanudki oma pead, et mis nimelises kohas me küll oleme. Aga õhupallide peal oli see vastus kirjas ja täpsemalt süvenedes ka menüüde peal ja igal pool- Basilisk. Haa-haaa:D, see Varssavi basilisk vist tahtis näidata, et see veider kollimuuseum pole kogu tema pärand. Siinkohal soovitus, et Varssavi vanalinnas tasub Basiliski restorani igatahes minna, aga Basiliski muuseumissse pigem mitte. Nüüd juhtub kindlasti nii, et mõned head aastad hiljem kõnnite te Varssavi vanalinnas ja juhtute mööduma Basiliski muuseumist ning teile meenub, et meie blogis oli mingi soovitus basiliskiga seoses ja te astute sisse ning leiate ennast tõtt vaatamas kõige veidrama jeti või inimahvi või ma ei teagi, mis elukaga:D.
Kui lapsed said õhupallid, siis täiskasvanud said restoranilt komplimendina pitsikese kirsilikööri. Mõned ei teagi mille põhjal valitud kliendid said restos veedetud aja jooksul lausa kaks pitsi, Meie saime näiteks kaks. Meie ühes kõrvallauas olnud mehed said ka kaks, teises kõrvallauas olnud mehed ainult ühe. Mõtlesime, et asi ei saanud selles olla, et nad oleks vähe tellinud, mõlemad mehed võtsid nii supi kui prae ja vist veel ka õlut või midagi. Üks mõte oli meil, et need mehed sõid oma söögi nii kiiresti ära, et neile lihtsalt ei jõutud mitut pitsi tuua, et äkki on põhimõte "üks pits tunnis" :). Ja noh variant on ka, et lihtsalt meeldivamad inimesed saavad rohkem tipsutada:).
Kojusõidupäeval panime oma kotid kokku, ütlesime mõnusale peatuspaigale headaega ja läksime siis avastama piisakest Łazienki Królewskiest ehk siis Kuninglikust Vanniaiast või Suplusaiast. See on varssavlaste üks lemmikparke, Me ei ole seal varem käinud, aga mõttes on see koht juba mõnda aega keerelnud. Loomulikult on see park oma täies ilus kevadel ja suvel ning ilmselt sügise värvide ajal. Lumeta veebruari lõpp võib olla üks koledamaid aegu selle pargi külastamiseks. Aga no olles pargis ära käinud võib öelda, et ohhoooo, kui see on praegu nii ilus, siis ma ei tea, kas kevadel suvel jaksaks üldse kogu seda hunnitust endasse ahmida või ühe minu lemmiksoneti sõnadega öeldes - nii raske oleks kogu seda ilu kanda.
Łazienki Królewskie on Varssavi suurim park, mis laiub 76-l hektaril. See asub nn Kuninglikul teel, mis viib vanalinnas asuva kuningalossi juurest Wilanowide paleeni. Ala sai kuninglikuks omandiks 16. sajandi keskel ja siis rajati sinna järjest üks ja teine aianurk, üks ja teine palee. Igal kuningal ja kuningannal oli oma soov ja oma armastus aedade vastu ning igaüks aerendas aedu oma moodi. Aedadele nime andnud vannimaja valmis 17. sajandil. Aedade suurem ümberkujundus toimus 18. sajandi teisel poolel ning 1918. aastal Poola iseseisvumisega sai Łazienki Królewskie avalikuks pargiks.
1939. aastal suleti aiad poolakatele ja paleed asustati saksa sõduritega. 1944. aastal panid sakslased kompeksi põlema ja puurisid majaseintesse tuhandeid auke, mis täideti dünamidiga. Päris õhku lasta neil siiski ühtegi Łazienki Królewskie uhkemat hoonet ei õnnestunud. Tänaseks päevaks on suurem osa aedades asuvaid uhkeid hooneid, tiike ja muid pargi elemente renoveeritud.
Łazienki Królewskie on Varssavi suurim park, mis laiub 76-l hektaril. See asub nn Kuninglikul teel, mis viib vanalinnas asuva kuningalossi juurest Wilanowide paleeni. Ala sai kuninglikuks omandiks 16. sajandi keskel ja siis rajati sinna järjest üks ja teine aianurk, üks ja teine palee. Igal kuningal ja kuningannal oli oma soov ja oma armastus aedade vastu ning igaüks aerendas aedu oma moodi. Aedadele nime andnud vannimaja valmis 17. sajandil. Aedade suurem ümberkujundus toimus 18. sajandi teisel poolel ning 1918. aastal Poola iseseisvumisega sai Łazienki Królewskie avalikuks pargiks.
1939. aastal suleti aiad poolakatele ja paleed asustati saksa sõduritega. 1944. aastal panid sakslased kompeksi põlema ja puurisid majaseintesse tuhandeid auke, mis täideti dünamidiga. Päris õhku lasta neil siiski ühtegi Łazienki Królewskie uhkemat hoonet ei õnnestunud. Tänaseks päevaks on suurem osa aedades asuvaid uhkeid hooneid, tiike ja muid pargi elemente renoveeritud.
Üks silmapaistvamaid hooneid pargis on palee saarel ehk see sama vannimaja. Algselt oli see barokkstiilis kujundatud saunamaja, siis tehti see järkjärgult aina suuremaks ja uhkemaks. Maja oli uhke ja omapärane nii seest kui väljast ja vähemasti väljast on ta seda praegugi. Ka seest peaks ta praegu üsna sama uhke kui algselt olema. Ühtteist on majas säilinud ka originaalina nt ka kiri seinal "See maja vihkab kurbust, armastab rahu, pakub vanni, soovitab idüllilist elu ja soovib võõrustada ausaid mehi":). See, mis kunagi sai alguse lihtsast saunamajast, muutus aegade jooksul tõeliseks paleeks.
Teine pilkupüüdev element pargis on amfiteater, mis rajati 1790.ndatel Rooma amfiteatrite eeskujul. Praegu oli amfiteatris mingi ehitus käimas. Suviti on amfiteater ka endiselt kohaks, kus mängitakse erinevaid etendusi ja toimuvad üritused.
Neid väärt ja väärikaid hooneid pargis ja ümber pargi on veel palju ning ma ei hakka neid siinkohal kõiki üles lugema. Enamikesse saab piletiga ka sisse minna, mõnes asub muuseum ja mõnes midagi muud. Niisama pargis jalutada saab täiesti tasuta.
Meie oma esimesel pargis käigul ei plaaninudki kuhugi sisse minna ehkki teinekord ilmselt võiks nt vannimaja siiski ka seestpoolt uudistada. Tahtsime lihtsalt parki, vaateid ja värsket õhku nautida. Parkisime auto ära ja veel enne pargiväravast sisse jõudmist takistas meid teel olev mänguväljak, kuhu
osad meist lihtsalt pidid minema, et mõningaid atraktsioone omal nahal järgi proovida. Jätsime siis lapsed lustima ja jalutasime Meelisega natuke mööda pargi äärt ringi, väravast sisse veel ei läinud. Vaatasime uhket silda ja Jan III Sobieski kuju ja absoluutselt hunnitut vaadet, mis sillalt otse saarel asuva Vannimaja suunas avaneb. Siis märkas kumbki meist silla all askeldavat oravat ja siis teist ja lähemal vaatlusel oli neid lausa neli. Me olime ikka ekstra üllatunud, ei mäletagi, et oleks kunagi nelja oravat korraga näinud.
Aga saime lapsed kuidagi mänguväljakult ära veetud ja läksime parki sisse. Lootsime, et äkki lapsed näevad ka mõnda oravat. Ohhooo, oravat nägime me üsna kohe parki sisenedes, ja teist ja kolmandat ja neljandat ja kahekümnendat ja nii edasi ja edasi. Imearmsaid oravakesi oli pargis ikka tohutus koguses ja igal pool. Kui mingil hetkel tundus, et ei näegi parajasti ainsatki oravat, siis tuli lihtsalt tähelepanelikumalt vaadata, sest nad sulandusid osavalt üldiselt pruuni maastiku taustale. Need oravad olid väga julged ka. Näha oli, et inimesed andsid neile ka mingit näksimist otse peo pealt ja inimestega olid nad ilmselgelt harjunud. Koerad sinna parki minna ei tohi, seega ei olegi oravatel vist midagi ega kedagi karta. Üks beebide lasteaiarühm oli pargis ja no piltlikult võib öelda, et oravad istusid neil lausa kärus. See oravavaatlus ja märkamisevõistlus lõbustas meid ikka tükkaega. Proovisime ka, kes saab oravale ilma pähklita kõige lähemale minna, sest meil ju söögipoolist muidugi kaasas polnud, kuna me ei teadnud ka, et me selliste vahvate oravatega kohtume. Meelis ütles ühel hetkel, et palun ärge laske mul enam ühtegi oravapilti teha:D.
Neid väärt ja väärikaid hooneid pargis ja ümber pargi on veel palju ning ma ei hakka neid siinkohal kõiki üles lugema. Enamikesse saab piletiga ka sisse minna, mõnes asub muuseum ja mõnes midagi muud. Niisama pargis jalutada saab täiesti tasuta.
Meie oma esimesel pargis käigul ei plaaninudki kuhugi sisse minna ehkki teinekord ilmselt võiks nt vannimaja siiski ka seestpoolt uudistada. Tahtsime lihtsalt parki, vaateid ja värsket õhku nautida. Parkisime auto ära ja veel enne pargiväravast sisse jõudmist takistas meid teel olev mänguväljak, kuhu
osad meist lihtsalt pidid minema, et mõningaid atraktsioone omal nahal järgi proovida. Jätsime siis lapsed lustima ja jalutasime Meelisega natuke mööda pargi äärt ringi, väravast sisse veel ei läinud. Vaatasime uhket silda ja Jan III Sobieski kuju ja absoluutselt hunnitut vaadet, mis sillalt otse saarel asuva Vannimaja suunas avaneb. Siis märkas kumbki meist silla all askeldavat oravat ja siis teist ja lähemal vaatlusel oli neid lausa neli. Me olime ikka ekstra üllatunud, ei mäletagi, et oleks kunagi nelja oravat korraga näinud.
Aga saime lapsed kuidagi mänguväljakult ära veetud ja läksime parki sisse. Lootsime, et äkki lapsed näevad ka mõnda oravat. Ohhooo, oravat nägime me üsna kohe parki sisenedes, ja teist ja kolmandat ja neljandat ja kahekümnendat ja nii edasi ja edasi. Imearmsaid oravakesi oli pargis ikka tohutus koguses ja igal pool. Kui mingil hetkel tundus, et ei näegi parajasti ainsatki oravat, siis tuli lihtsalt tähelepanelikumalt vaadata, sest nad sulandusid osavalt üldiselt pruuni maastiku taustale. Need oravad olid väga julged ka. Näha oli, et inimesed andsid neile ka mingit näksimist otse peo pealt ja inimestega olid nad ilmselgelt harjunud. Koerad sinna parki minna ei tohi, seega ei olegi oravatel vist midagi ega kedagi karta. Üks beebide lasteaiarühm oli pargis ja no piltlikult võib öelda, et oravad istusid neil lausa kärus. See oravavaatlus ja märkamisevõistlus lõbustas meid ikka tükkaega. Proovisime ka, kes saab oravale ilma pähklita kõige lähemale minna, sest meil ju söögipoolist muidugi kaasas polnud, kuna me ei teadnud ka, et me selliste vahvate oravatega kohtume. Meelis ütles ühel hetkel, et palun ärge laske mul enam ühtegi oravapilti teha:D.
Aga muidugi imetlesime me ka hooneid, kujusid ja sildu. Loodusvaated on imelised, aga ka mõned inimese loodud paigad on siiski lihtsalt nii ilusad, et ma võin ju siin neid kirjeldada ja neist pilte panna, aga see pole ikkagi võrreldavgi sellega, milline see kõik päriselt on. Pargis peaks olema üle 9500 puu ja hulganisti lilli jmt ka. Meie nägime siis praegu peamiselt puid.
Lisaks oravatele elavad pargis vabalt ka paabulinnud, aga nemad olid ilmselt praegusel aastajal kusagil soojas. Aga palju muid linde oli kohal. Meie pilku püüdsid huvitvad oranžikad linnud. Ma arvasin, et need võiks olla mandariinpardid ja ma hiljem otsisin netist ka ja olen veel enam veendunud, et need olid mandariinpardid. Võibolla ma ajan segi, aga minu meelest külastas Kohilat paar aastat tagasi üks entusiastlik mandariinpart, kelle seal olemine sai päris suureks sündmuseks. Nüüd ma siis mõtlesin, et ahah, siit ta siis tuligi - kuninglikust vanniaiast:).
Igal juhul jäime me oma väikese pargitiiruga ülimalt rahule, eriti rahule jäime me kõigi nähtud oravatega. Ja no need vaated muidugi ka. Ahjaa, täitsa mainimata jäi, et pargis oli ka tilluke pilkupüüdev hiina aia osa. Pargis oli muidugi veel palju osasid, kus meie ei käinud ja sestap ma alguses ütlesingi, et avastasime piisakese Łazienki Królewskiest.
Lisaks oravatele elavad pargis vabalt ka paabulinnud, aga nemad olid ilmselt praegusel aastajal kusagil soojas. Aga palju muid linde oli kohal. Meie pilku püüdsid huvitvad oranžikad linnud. Ma arvasin, et need võiks olla mandariinpardid ja ma hiljem otsisin netist ka ja olen veel enam veendunud, et need olid mandariinpardid. Võibolla ma ajan segi, aga minu meelest külastas Kohilat paar aastat tagasi üks entusiastlik mandariinpart, kelle seal olemine sai päris suureks sündmuseks. Nüüd ma siis mõtlesin, et ahah, siit ta siis tuligi - kuninglikust vanniaiast:).
Igal juhul jäime me oma väikese pargitiiruga ülimalt rahule, eriti rahule jäime me kõigi nähtud oravatega. Ja no need vaated muidugi ka. Ahjaa, täitsa mainimata jäi, et pargis oli ka tilluke pilkupüüdev hiina aia osa. Pargis oli muidugi veel palju osasid, kus meie ei käinud ja sestap ma alguses ütlesingi, et avastasime piisakese Łazienki Królewskiest.
Selline see meie Eesti sünnipäeva aegne Varssavis käik oli. Mu Poola keele õpetaja ütles, et teistest linnadest pärit inimestele ei meeldi Varssavi ja varssavlastele ei meeldi teised linnad. Tema enda arvates on Varssavis liiga palju sõja mälestusmärke, lausa igal sammul. Mina seda mälestusmärkide kontrasti näiteks Gdanskiga võrreldes üldse ei näe. Ma olen sellest varem blogis kirjutanud ka, et minu meelest on Poolal sõja nägu, olgu see Gdansk, Varssavi või mõni teine koht, igal pool vaatab sõda vastu. Sõda on mälestusmärkides, seinamaalingutes, graffitys, plakatitel, kunstis, tänavanimedes, tõesti igal pool. Aga meile Varssavi siiski meeldib. Mitte nii väga kui Gdansk, aga siiski väga:).
Lisa kommentaar