Väikesed edusammud ja veidrad kogemused

Luise tuli nädal tagasi Eestist tagasi ja sai ka tagasilennuga igati hästi hakkama. Talle väga meeldis üle poole aasta kodus käia ja sõpru-tuttavaid näha. Mina olen ka väga rõõmus, et tal see plaan korda läks. Ja rõõmus olen ma ka selle üle, et Luise koolivaheaeg kestis kaks nädalat. Nädala oli ta Eestis ja toimetas ringi ning teise nädala on ta nüüd kodus puhata saanud. Esmaspäevast algab jälle kool.
Meie Meelisega läksime talle Gdanski vastu. Oli juba ikka täitsa hiline õhtu ja imestasime, et lennujaama juures oli nii palju lärmakaid inimesi. Et no misasja sa tuled peaaegu öösel lennujaama juurde lärmama? Olgu öeldud, et Gdanski lennujaam ei asu ka just eriliselt  asustatud piirkonnas. Veelgi enam üllatusime, kui lennujama sisse minnes, saime aru, et seal on pidu käimas. Vali muusika mängis ja värvilised tuled veiklesid laes. Kolmandik lennujaamast oli läbipaistmatu aiaga piiratud ja seal taga see pidu käiski. Päris kindlasti olid seal laivesinejad ja päris kindlasti oli see mingi vanemaealiste pidu. Värava kohal, millest salapärasele peoalale sai, oli kirjas "karnawał" ja ukse juures seisid kenad näitsikud, kes peolt lahkujatele head aega ütlesid. Vaatasin, et kõigil, kes mingil muul põhjusel kui pidu, lennujaama sattusid, peegeldus ka nägudel esialgu hämmeldus, aga seejärel võttis jala tatsuma. Meil ka.  Meie lennujaamas viibimise ajal sai pidu ka läbi ja sealt väljusid tõesti ülekeskealised ja vanemad inimesed, kes eranditult olid väga rõõmsad ja hästi aega veetnud. Meie aga imestasime, et me ei teadnudki, et lennujaamas saab pidu teha ja niimoodi privaattsooni tekitada.

Kui Luisel algab jälle kool, siis Lisetel ja Liisbetil algas just koolivaheaeg ehk siis eelolev nädal on vaba.
Liisbetil oli 1. veebruaril koolis pliiatsi puhkamise päev ehk "Rest our pencils day". See oli selline vahva koolipäev, kus  pliiatsit korrakski kätte ei võetud ja õpiti teistmoodi. Oma pliiatseid puhates matkasid nad näiteks lähedalasuvasse Jana Pawla II parki ning mängisid ja õppisid seal.
2. veebruaril oli viimane päev enne vaheaega ja Liisbeti koolis oli see karnevalipäev. Kõik panid kostüümid selga ja viimaste tundide ajal mängiti, pandi proovile oma osavus ja nagu enne iga vaheaega tantsiti ennast discol oimetuks. Mulle väga meeldib, et enne vaheaega on lustimise päev, kuhu saab veel kõik oma energia ära kulutada ja siis täie rinnaga puhkama hakata:). Liisbet oli Sigatüüka vormiriietuses. Meil oli muidugi üksjagu peamurdmist ka selle karnevaliga. Mina muidugi eeldasin kohe, kui öeldi, et tuleb karneval, et peame mingi hankima või meisterdama, et olla mõni tegelane. Liisbet ise  muudkui rääkis mulle, et õpetaja ütles, et 1C kannab kollast, et meil peavad kollased riided olema. Mina olin selles osas veidi kahtlev, kuna õpetaja polnud lapsevanematele sellist infot jaganud. Ja poola keele tunnist sai Liisbet info, et Poolas on karnevalid sellised, et seal kantakse ilusaid kleite ja maske, no nagu Veneetsias, kujutasin ma ette. Seega meil oleks justkui imeilusat kollast kleiti ja maski vaja olnud. See tundus minu meelest liiga raske ülesanne, mida vanematele nii lühikese etteteatamisega püstitada ja seega igaks juhuks uurisin ikka õpetajalt üle. Tedgelikult ei teadnud õpetaja kollasest midagi ja ütles, et see on ükskõik, kas tulla tegelasena või ilusates riietes, peaasi, et laps ise rõõmus on. Ja laps oli rõõmus:).

Lisetel võetakase ka viimasel päeval enne vaheaega alati veidi lõdvemalt ja tundides tehakse midagi teistmoodi kui tavaliselt. Mõnes aines näiteks vaadati filmi. Mõnikord nad vaatavad ka ainekäsitluse käigus tavalisel päeval filmi ja mida ma olen sealt imestusega tähele pannud? Ma ikka küsin Lisetelt, et mis filmi nad vaatasid ja millest see oli ja vist küll ühe erandiga jõuab Lisete varem või hiljem mulle filmist jutustades alati selleni, et oli sõda. See paneb mind tõesti imestama. Ma ei ole oma laste eest kunagi varjanud, et halvad asjad on olemas ja sõjad on olemas jne. Aga me ei võta seda liiga tihti teemaks ja püüame igapäevaselt ikkagi elada "maailm on hea" mullis. Nüüd ma juba täitsa ootan, et kui Lisete klass jälle filmi vaatab, et millise sõjafilmiga seekord tegu on. Aga mitte-sõjafilmidest on nad vaadanud Polaarekspressi ja vist midagi ka Charleyst ja šokolaadivabrikust. Charley ja šokolaadivabrik on midagi sellist, mille olemasolust ma olen teadlik olnud ja ma ise üldjoontes olen teadnud, kes need tegelased seal on, aga me polnud lastega koos seda kunagi lugenud ega filmi vaadanud. See on viga olnud. Lisete koolis nimelt tuli mingil perioodil igast kandist seda lugu ja tegelasi analüüsida ning palju näiteid tuuakse tundides just sealt. Me vaatasime aasta alguses ka nüüd Wonka filmi ära, et siis oskab Lisete ka kaasa rääkida, kui šokolaadivabrik jälle teemaks tuleb.
Lisete osas on meil üks vähemalt meile suurt elevust tekitav uudis. Nimelt alustab peale vaheaega Lisete koolis tegevust Lisete vanuste laste drama club ehk siis näitering ja Lisete sai sinna osalema. Ma olen alati armastanud filmides näidatavaid drama clube. Need on natuke teistmoodi, kui meie näiteringid mu meelest, õhustik on teine. Drama clubi osas öeldi, et kõik, kes sinna kandideerivad, ei pruugi sisse saada ja et peaks ka laulda ja heal juhul ka tantsida oskama. Mõtlesime, et mis seal ikka, Lisete oskab laulda ja tantsida ka ning esitasime Lisete kandidatuuri ära ja siis mõne päeva pärast tuli vastus, et tema osutus valituks. Me olime väga üllatunud, sest kujutasime ette, et peab ette laulma ja etlema ja tantsima ja mida kõike veel. Mille põhjal siis osalejad täpselt valiti ja kes valis, ei oskagi öelda. Aga no igal juhul oleme juba ette väga põnevil uue klubi üle.

Vahepeal õnnestus mul ühest poest leida poola verivorsti. Mäletatavasti ma jõulude ajal midagi sellist üheski poes ei tuvastanud ja kirjutasin ka sellest. Blogi heatahtlik kommenteerija oli märku andnud, et verivorst on siin täitsa olemas, seda süüakse aasta läbi ja selle nimi on kaszanka. Me siis proovisime ka. Ma ei tea, kas ma valmsitasin seda valesti, aga no maitseelamus oli selline, et rohkem küll ei taha. Ma panin vorstid lihtsalt ahju nagu kodus. Tulemus oli selline plödine ma ütleks, Vorstid ei läinud ahjus katki ega midagi, nägid ikka head ja nagu päris välja. Aga lõigata neid ei saanud, sest vorst vajus noa all kohe lössi. Püüdisn siis süüa lihtsalt nii, et haarasin vorsti kahvli otsa ja üritasin hammustada. Ka see oli pea võimatu ettevõtmine, sest vorsti nahk oli sitke ja purunematu. Aga augu ma vorsti sisse sain ja peale mõningat mälumist tundus, et ma jätan parem selle naha alles ja söön ainult sisu. Sisu oli pehme ja lödi, natuke nagu pasteet ehkki see koosnes kruubist ja verest. Kruubid olid ilmselgelt mingid purustatud või jahvatataud kruubid. Ühesõnaga see degustatsioon ei olnud meeliülendav ja kui üldse Poolas veel verivorsti proovida, siis äkki mõne asjatundja valmistatut.

Oleme paar korda siinoldud aja jooksul toitu koju tellinud. Siin ei ole kaugheltki mitte igast söögikohast võimalik koju tellida, aga no mitmetest ikkagi on ja mingi süsteem on ka selleks tellimiseks. Paar korda on täitsa õnneks läinud, et tellid ära, maksad ära ja süsteem näitab, kuidas kuller juba tõttab söögikohta ja juba ta kimabki sinu poole.
Viimati aga kasutades sama tellimissüsteemi tellisime pitsa- ja pastakohast, kust me polnud varem tellinud. Kõhud olid jube tühjad ja mõtlesime, et saame tellides kiiremini, kui ise liha ahju pannes jne. Tellisime ära ja maksime ära ja alles seejärel ütles süsteem, et aitäh tellimast, meil on oma kuller ja ta toob sulle söögi kahe tunni ja 15 minuti kuni kolme tunni pärast. Tõigi. No ja mis sa enam teed, kui kõik juba tellitud on. Me siis ikkagi näkitsesime juba enne kulleri saabumist üht ja teist ja tellitud söögist jagus pärast veel teisekski päevaks.

Poolas on igal sammul pagariärisid. Nii nagu igast koduaknast paistab kirik, paistab igast koduaknast ka pagariäri või kaks. Me oleme nendes viimasel ajal järjest tihedamini käima hakanud, sest esiteks avati meie läheduses just kaks uut pagariäri ja teiseks me saame juba palju rohkem aru, mida seal siis müüakse ja mida küsida. Pagariärid avatakse üldjuhul kell 6.30 ja enne kaheksat Gdanskis ringi sõites on näha, kuidas tänaval kõndivad  inimesed on juba pagariäris käinud ja neil on paberkotikesed värske hea ja paremaga käes.
Ja mmmm, kuidas need pagariärid lõhnavad - taevalikult. Kuna minu tavapärasel trajektooril on päris palju pagariärisid, siis ma alles testin neid, et mida kus müüakse, kuidas on teenindus ja millised pirukad meile meeldivad. Erinevates pagariärides on erinev kraam. Selles mõttes, et kõigil on kindlasti pontšikud müügil, aga see, mis on pontšiku sees, kui suur pontšik on ja kuidas pontšik maitseb, on täitsa erinev. Me pole veel oma lemmikpirukat leidnud.

Küll aga oleme me vist leidnud oma lemmik gruusia pagariäri. Tegelikult oleme ainult ühes käinud ja see meeldib meile väga:D. See asub Liisbeti kooli lähedal ning seal on letid täis hatšapurisid ja teisi sellelaadseid tooteid. Meie oleme suured hatšapuri austajad ja pea kõik, mis me sealt pagariärist ostnud oleme, on imeliselt hea maitsnud. Lisaks saab sealt hinkaale kaasa osta ja gruusia veini. Hinkaale proovisime ka ja no need olid ka supermaitsvad. Seal pakitakse kõik sinu kaubad firma logoga väikestesse paberkottidesse ja leti taga on ehtne grusiin - detailid on olulised.

Vahepeal on olnud põhjust katsetada ka igasuguseid erinevaid paki saatmise ja saamise mooduseid ning need on oi, kui erinevad.
Kõige pealt ehk see, et meile on saadetud pakke Eestist. Need tulevad üldjuhul kulleriga ja paki kohale jõudmine on võtnud aega 1 nädal kuni 2 nädalat ja 1 päev. Kullerid ei helista ette, et kuule, ma varsti tulen. Nad lihtsalt annavad ükspäev kella. Meil saab kella anda värava taga ja kui ma üldse kodus olen, siis mul võtab nõksa aega, et midagi jalga panna, võibolla ka trepist alla minna, koeri piirata ja välja minna. Kiired kullerid on selleks ajaks juba kadunud, kui ma välja jõuan, ja kibekiirelt on nad postkasti sildi jätnud, et paki saab kätte lähimast postimajast. 
Teised kullerid, kes ilmselgelt ei taha pakiga enam kuhugi edasi minna, panevad väiksema paki postkasti või siis ootavad pikemalt, et kas keegi ikkagi tuleb väravat avama. Ükskord oli aga selliene kuller, et kui ta saabus, oli pime sügisõhtu ja Luise oli üksi kodus. Ühtäkki hakkas keegi nõudlikult majauksele koputama. Luise kohkus ära ja ei julgenud ukse vastu minna. Sest nagu öeldud, meil üldjuhul uksele ei koputata, vaid helistatakse värava taga. Jah, on võimalik ukse taha tulla küll, kui sa sisened ringiga lahtisest autoväravast ja teed lahti väikese aia, mis meil on selleks, et koerad teele ei jookseks.  Ja tookord siis oligi agar kuller ennast ukseni võidelnud ja koputas. Ma sõitsin parajasti Gdanskist kodupoole, kui Luise helistas, et keegi koputab koledal kombel ukse taga ja tema ei julge lahti teha. Ma ütlesin, et mis seal siis ikka, ära tee, kui pelgad. Koju jõudes oli välisukse taga pakk Helenilt. See on ainuke kord, kui kuller on paki uksetaha jätnud.
Katsetasime ära ka pakiautomaadist pakiautomaati saatmise, mida saab Eestist Poola teha dpd-ga. Pakk jõudis kohale kolmandal päeval. Sellega oli muidugi hea nali ka. Mul oli välja vaadatud, et kus meie kodu lähedal on dpd automaat ja no ma olen siin ainult dpd pick-upe näinud ehk siis selliseid automaate, kust saab paki kätte, aga ise sellega saata ei saa. Tuligi sõnum, et pakk on kohal ja ega ma rohkem süvenenud, läksin pakiautomaadi juurde ja olin hämmastunud. Vaatasin veel oma sõnumit ja olin hämmastunud. Nimelt ei olnud sellel automaadil ekraani ega ühtki klahvistikku kusagil. Mitte midagi peale rauast kappide, mis olid kinni. Sõnumis ei olnud koodi ka, kui aus olla. Siis lugesin pakiautomaadi küljel olevalt plakatilt, et laadi alla äpp. Proovisin seal samas seda ka teha, aga no meil on osade kohalike äppide laadimisega probleem, ja oli ka seekord, et see äpp ei ole kasutamiseks teie piirkonnas ja seda laadida ei saa. Läksin koju ja mõtlesin, et hmmm, kuidas ma siis nüüd paki kätte saan. Lähen ja ootan pakiautomaadi juures, kuni kuller tuleb ja palun oma pakki? Õnneks on meil Luise, kes oskab leida mingeid muid äppide allalaadimise kohti, kui need, mida mina tean. Ta leidis ka seekord. Koos äpiga pakiautomaadi juurde tagasi minnes, oli asi tegelikult lihtne. Kui sa olid juba kapi lähedal, tuli telefonis vajutada, et ava kapp ja üks uks läkski lahti.

Poola on kohe kindlasti äpimaa. Iga asja tegemiseks on siin äppi vaja. Lugesin kokku, et mul on Poola tulekust saadik tekkinud telefoni 11 uut äppi. Poodide kliendikaardid on näiteks äpid. Ma ei ole kohanud ühtegi poodi, kus oleks käibel plastikkaart või mõni muu viis klient olemiseks, kui äpp. Hea küll, ma olen siis need äpid hankinud, mida ma tunnen, et mul vaja on, kus ma tihedamini käin ja võiksin ju vahest mingit soodust saada.  Aga ma mõtlen ikka eakamate inimeste peale, et kellele kõige enam oleks neid soodustusi vaja, et kuidas nemad selles äpimaailmas hakkama saavad ja kas neil üldse nutitelefonidki on. Ma olen aru saanud, et ega neil tihti ei olegi seda äppi, poes uurivad nad sageli, mis see asi ilma kliendi soodustuseta maksab ja mul on neist kahju.
Mul on ka äpp, millega ma Liisbeti koolist kätte saan. See toimib niimoodi, et ma lähen kooli juurde. Talvisel ajal on neil uks kinni, seega löön väljas uksekoodi sisse, uks läheb lahti ja ma lähen koridori, kus on seadeldis, mis loeb QR-koodi. QR-koodi, mis ütleb, et mina olen Liisbetile järgi tulnud, saan ma oma äpist. See teade, et ma nüüd ootan oma last, läheb töötajale, kelle kohta ma ei oska paremat ametinime öelda, kui uksehoidja, ehkki ta tegelikult seda pole. See on üks sõbralik noor tütarlaps, kes hommikuti lapsi kooliuksel tervitab ja vastu võtab ning õhtuti selle sama äpi järgi lastele teada annab, et Liisbet, aeg koju minna. Mina siis lihtsalt ootan koridoris või õues, millal Liisbet selga saab ja välja tuleb. 

Mulle tundub, et ma juba saan natuke aegajalt aru, mida poola keeles räägitakse. Ma saaks kindlasti poole paremini aru, kui nad poole aeglasemalt räägiks:). Aga no ma suudan mingit loogikat tabada. Keerukas on siis, kui nende häälduse järgi on vaja midagi kirja panna. Mõned sellised juhtumid on olnud ja no oleme kuidagi välja rabelenud. Näiteks hiljuti oli vaja apteegist üks retseptirohi osta ja Elblagist me seda ei leinud. Mõtlesin, et mis seal ikka, ma hakkan järjest Gdanski apteeke külastama. Astusin esimesse sisse, kus seda rohtu jälle polnud, küll aga ütles apteeker poola keeles, et vot selle tänava selles apteegis on. Ma sain kenasti aru, mis ta rääkis aga no tänava nimest ei saanud aru. Kirjutasin selle kiiresti oma telefoni nii nagu ma kuulsin ehk siis Kolubeška tänav. Tänasin ja läksin välja oma google mapi vaatama. Mingit Kolubeška tänavat nagu arvata võis ei olnud olemas. Otsisin ka niisama kaardilt, et äkki midagi hakkab silma, aga no ei. Ja siis tuli mul hea idee, mis oleks võinud ka mu esimene mõte olla, ning ma otsisin mapsist, et kus on selle firma apteegid. No muidugi, kirjapildis oli see Kołobrzeska tänav ja see polnud üldse kaugel. Muide, retseptid on siin paberil.

Ma püüan midagi tellides või poes või pagariäris küsida poola keeles, et natukenegi harjutada päriselt suhtlemist. Ja ma enamvähem suudan seda teha ka, sest asjadel nt pirukatel on ju sildid juures ja menüüs on asjad kirjas ning lugeda ma juba oskan, mõnikord vaevaliselt, aga ikkagi oskan. Ja no ma mõtlen selle all, et poola keeles lugeda, mis on hoopis teine tera, kui eesti keeles lugemine. Näiteks, et kui on kirjas Kolobrzeska, siis loed kokku Kolubeška :D. Niipidi on ok, et midagi on kirjas ja mina loen. Palju keerukam, esialgu veel lausa võimatuna näiv, on see, et kui midagi on hääldatud, siis proovida see kirja saada. Aga jah, vahel ma olen juba täitsa uhke enda üle, kui ma suudan niimoodi lugedeski küsida 5 kohupiimaga pontsikut ja 7 lihapirukat. Tegelikult ma muidugi küsin ilmselt "palun pontšik kohupiimaga, viis", aga no asi seegi.

Mulle tundub, et ma pole rääkinud veel ühest toredast kogemusest kaubanduskeskuses. Piisas mul vaid ükspäev mõelda, et kui tore, et siin saab rahulikult poodi minna ja sind ei oota uksest sisse astudes erinevad müügimehed, keda sa pead kuidagi tõrjuma, kui siis ühel päeval Gdanskis astuski kaubanduskeskuses mulle üks noormees juurde. Ta rääkis väga head inglise keelt, mis on juba ise ime, ja oli muidu ka igati viisakas ja tore. Ta oli WWF Polskast ehk siis Maailma Looduse fondi Poola harust. WWF on see pandakaru logoga, ilmselt teate. Ta ei olnud kuidagi pealetükkiv ega midagi, vaid lihstalt rääkis hea meelega fondi tegemistest Poolas. Neil on hetkel üks põhiprojekt poola ilveste päästmine. Poolas on alles kõigest ~200 ilvest ja kui midagi ette ei võeta, hakkab ilves Poolas vaikselt oma lõppu leidma. Ja siis ta rääkis, mida nad ilveste heaks teevad ja kujutage ette, üks meede on see, et nad toovad Eestist ja ainult Eestist ilveseid juurde. Peamiselt tuuakse isailveseid, et siinset populatsiooni tugevdada. Milline armas ja huvitav fakt!
Ma tahtsin juba ise küsida, et kuidas ma neid toetada saan, aga siis ta jõudis ka oma jutuga selleni ja no kahjuks selgus, et sel päeval olid nad väljas nö pikaajaliste suhete loomisel ehk otsisid püsitoetajaid. Ja kuna minul ei ole poola pangakontot, siis me seda püsitoetust kahjuks sõlmida ei saanud. Aga no nii positiivne kogemus oli see ikkagi.

Muideks, meil on väljas juba mõnda aega täitsa kevadine olnud ning läheb veel paremaks. Uuel nädalal lubab juba 15 kraadi sooja. Miski muidugi ei garanteeri, et talv tagasi ei tule, aga ka vaid hetkeline kevadelootus on nii mõnus. Ja rahvas on rannas tagasi. Ka keset talve oli ranans alati inimesi, aga üksikuid. Nüüd on palju, jalutavad, istuvad, naudivad.