Zaspa - kunst ja ajalugu koduõuel

Zaspa ei asu päris mereääres, aga pole sellest ka kaugel. Tuleb vaid, kas läbi Brzezno või Ronald Reagani pargi kõndida ja oledki rannas. Ehk siis Zaspa on merest ühe väikese linnaosa kaugusel. Zaspa liideti Gdanski linna koosseisu aastal 1914. Varem oli tegu omaette asulaga, mis esialgu oli pisike kaluriküla, siis suurem põllumajandusküla, siis erinevatel otstarvetel kasutatav ala ja tänaseks siis kortermajade rajoon.
Ma olen varem juba kirjutanud Zaspa majadest, mis on kaetud justkui laste joonistustega ja mis mulle väga meeldivad, olen kirjutanud Millenium pargist ja Johannes Paulus II varjupaigast. Ma neist praegu üle kirjutama ei hakka, ehkki ma ise tunnen, kuidas alguses olnud üksikud tükikesed hakkavad minu jaoks järjest enam ja enam puslena kokku minema. Küsimused, mille ma ise olen siinsamas blogis kõhklevalt õhku jätnud, leiavad vastused. Ikka juhtub, et ma kas netis uurides või tänaval kõndides, teen äkki "aaaa", sest miski on jälle paika loksunud.

Alustan siis mitte päris maailma algusest, aga sellest, et tänase Zaspa kohal olid veel eelmise sajandi alguses Preisi sõjavägede harjutusväli ja lasketiir, mis rajati sinna juba 1829. aastal. Tänase Wrzeszczi (eks katsu sa seda kirjutada!) linnaosa kohal kohe Zaspa kõrval oli sõjaväe garnison.
Esimesi lennukeid nähti Gdanskis 1910. aastal toimunud lennunäituse ajal, ms oli üks suur ja vägev üritus. Samal aastal otsustati rajada sõjaväe harjutusväljaku asemele lennujaam. Võttis väheke aega aga 1913. aastal oli esimene angaar valmis ja lennuliiklus algas. Tegu oli esialgu siis just sõjaväebaaside lennukite maandumiskohaga. 1917. aastal ehitati teinegi angaar, kus alustas tegevust Preisi mereväe sõjalendurite kool. 
Pistan siia vahele huvitava fakti, mis ma leidsin, et Gdansk on üldse üks vägev lennunudskoht olnud. 1784. aastal lasti esimesena kogu kuninglikul Preisimaal just Gdanskis üles õhupall. 1790. aastal lasti õhupall õhku koos gondliga, milles oli elus loom. Gondel eraldus õhupallist 2000 sülla kõrgusel ja maandus langevarju abil ning mis iganes loom see siis õhuseikluse kaasa tegi, jäi vigastusteta.
1923. aastaks oli ehitatud uus lennujaamahoone ja lennuvälja laiendatud ning hakkas toimuma tsiviillennuliiklus. Toimus palju rahvusvahelisi lende ja lennuväljale arendati võimekus maandada lennukeid pimedas ja rasketes tingimustes.
Alates 1940. aastast tegutses lennujaamas Luftwaffe piloodikool. 1945. aastal hävitasid taganevad saksa väed kogu infrastruktuuri. 1947. aastal avati lennujaam rekonstrueerituna uuesti.

Ja et veelgi tõestada, et Gdansk ikka tõesti on üks vägev lennunduslinn, siis olgu ka öeldud , et ka tänapäevane riiklik lennufirma LOT on just sellest samast vanast Gdanski lennujaamaast alguse saanud. Esimene poola lennufirma, see sama siis, mis Gdankis tegutses, kandis nime Aerolloyd, mis muutis oma nime 1925. aastal Polska Linia Lotnicza Aerolotiks ja kolm aastat hiljem LOT Polish Airlinesiks. 

Kuna lennujaam kippus peagi kitsaks jääma, hakati mõtlema selle üleviimisele mõnda teise asukohta. 1974. aastal lennujaam suleti ametlikult ja samal aastal avati linna kaugemas ääres uus lennujaam, mis toimib siiani Gdanski rahvusvahelise lennujaamana ja mis alates 2004. aastast kannab Lech Walesa nime.

Juba 1974. aastal valmisid lennuvälja alale Zaspa elamurajooni esimesed suured kortermajad. Enamus tänaseid Zaspa maju on ehitatud 1980. ndate esimestel aastatel. Allesjäänud lennukiangaaris on täna kaubanduskeskus Galeria Zaspa. Ma kusjuures olen sellest mööda käinud ja olen sees ka käinud, aga pole osanud aimatagi, et see on vana lennukiangaar. Nüüd, kus ma seda internetist avastasin, lähen ma sinna juba hoopis uue pilguga ringi vaatama ja siis teen teile sellest pilti ka.
Galeria Zaspa viitab koha ajaloole ka oma arhitektuuris. Säilinud on kunagist lennukiangaari meenutav hoone esialgne kuju ja katusesõrestik. Galerii sambad on stiliseeritud lennukitiibadeks ning seinu kaunistab ajalooliste fotodega graafika. Koha ajaloole viitab ka Galeria Zaspa uus logo, kasutades lennukitiibade motiivi viitena hoone algsele funktsioonile.

Kuulsusrikkast lennuväljast alles jäänud tühi plats täitus järkjärgult majadega ja inimesed muudkui kolisid oma uutesse korteritesse sisse. Veel mõnda aega oli aga lendisel lennuväljal veel viimane suur tühi plats. Ja tore, et oli, sest just see tühi plats Zaspa linnaosas kulus ära Johannes Paulus II esimesel külaskäigul paavstina Gdanskisse aastal 1987. See oli väga suur sündmus kogu siinsele piirkonnale. Johannes Paulus II valiti paavstiks 1978. aasta oktoobris ja esimest korda käis ta paavstina Poolas 1979. aastal aga sisi mitte veel Gdanskis. Sellest suuremat sündmust pole Poolas tänini olnud. Aga Johannes Paulus II-st, kes oli täiesti uskumatult erakordne inimene ja kelle suureks fänniks ma olen saanud, plaanin ma veel eraldi kirjutada ja tema esimesest Poolas käigust paavstina ka. Tema esimese Gdanskis käigu ajaks oli ta juba mõnda aega paavst olnud, aga räägitakse, et see külaskäik oli lausa võrreldav selle esimese korraga, kui ta paavstina Poola tuli. Gdansk oli ju Solidarnosci pesa ja võimu vastu mässajate kants, paavsti ei soovitud pikka aega üldse Gdanski lasta, ehkki ta soovis siia juba varem tulla.
Igal juhul külastas Johannes Paulus II kahe päeva jooksul Gdanskis erinevaid kohti. Seal hulgas käis ta Hukkunud laevaehitajate monumendi juures Gdanski laevatehase väravas. Ala ümber monumendi oli piiratud ja politsei hoidis rahvamassi, kes tohtis paavsti poole ainult seljaga olla, tagasi. Johannes Paulus II palvetas üksinda vaikuses monumendi juures. Võime ainult ette kujutada, kui pinev olukord oli. Selle kohapeal, kus paavst tol korral monumendi juures seisis on täna tema  jalajäljed betoonis.

Paavsti külaskäik lõppes missaga Zaspa linnaosas vanast lennuväljast veel järgi jäänud tühjal platsil. Sinna püstitati tohutu poolelioleva laeva kujuline ajutine paavstialtar. Seda peetakse üheks kõige ilusamaks paavstialtariks, kus Johannes Paulus II kunagi missat pidas. Päris kindlasti oli selles ka oma vihje  Gdanski laevatehasele. Altar lammutati kibekiiresti paari päeva jooksul peale paavsti lahkumist Gdanskist. Missal osales ~600 000 inimest. Vanad netis leida olevad fotod sellest missast on täiesti uskumatult muljetavaldavad.
Allolevatel aadressitel näiteks on näha seda altarit ja massi ja veel massi :

https://www.gdansk.pl/fotogaleria/Wizyta_papieza_Jana_Pawla_II_w_Gdansku,f,94869?
https://www.gdansk.pl/fotogaleria/Wizyta_papieza_Jana_Pawla_II_w_Gdansku,f,94876?

Zaspa linnaosa üks olulisemaid tänavaid praegu on aleja Jana Pawla II ehk siis Johannes Paulus II allee, mis kulgeb piki vana lennurada ning mille ääres ja peal toimus ka eelmainitud missa. Allee ääres asub Johannes Paulus II kirik/varjupaik ja selle ees hiiglaslik paavsti kuju. Allee ääres ja kunagisel missaplatsil on täna Johannes Paulus II nimeline park.
Selle pargi käisin ma veel eelmise aasta sees risti ja põiki läbi ning olgem ausad, teadmata siis veel midagi seal peetud missast ja kogu selle koha ajaloost, olin ma pettunud. See on üks üsna ilmetu tavaline koerakakatamise park. Seal oli palju imelikke kujusid, millest kõige veidram on kindlasti kohe üks naisterahvast kujutav robustne puukuju, kellele on bikiinid selga värvitud. Ma ei teinud sellest isegi pilti, sest see oli ka selleks liiga veider. Võibolla oli asi ka selles, et oli selline kulunud-lumine-jäine aeg ning kõik oli veidi pruun ja kole, äkki suvel on teine lugu.
Ma mäletan, et oli ikkagi päris külm ilm ka ja no pargi suurimaks vaatamisväärsuseks, mida ma kohe mitu korda pidin vaatama, uskumata oma silmi, osutus üks vanem härrasmees, kes sporti tegi. Ta nimelt jooksis ilmselt oma tavalist jooksuringi keset talve - müts peas, lühikesed püksid seljas ja tossud jalas, muud ei miskit. 
Igal juhul Jana Pawla II park mulle väga positiivset muljet ei jätnud ja mõtlesin vaid, et see mees vääriks ägedamat parki. Täna ma juba tean, et vähemasti ajaloo poolest ongi see park väga äge. Ehk jõuab ka tänapäevane pargikujundus järgi.

Zaspast rääkides ei saa kindlasti mööda kunstist. Kui ühe elamute piirkonna seinad on täis lilli, päikeseid, vikerkaari, kuusekesi jmt, siis teine piirkond on kohe päris ehtne avatud kunstigalerii. Majaseinad on kaetud rahvussvaheliste kunstnike töödega, mis on hästi erinevad, hästi erinevate mõtetega ja neid teoseid on kokku üle 60.

Esimesed pildid maaliti seintele 1997. aastal Gdanski 1000. sünnipäeva puhul. Sealt edasi on veel mitmel puhul neid maale juurde ja juurde tehtud.

Ütlen ausalt, ma ei ole veel kõiki näinud, pooligi vist mitte, aga ma olen kasutanud oma vabu hetki, et seal majade vahel luusida ja pilte vaadata. Mul ei ole mingit taskugiidi kaasas olnud ja seega ma ei tea enamike puhul, mida need maalid päriselt kujutavad, aga ma olen oma peas loonud mingisuguse kujutise, mida mina arvan, et see võiks tähendada. Mõni pilt on minu silmale ilus ja mõni päris imelik. Kui muidu olen neid pilte vaadanud nö juhuslikult, et mis ette juhtub, seda vaatan, siis ühe seina otsisin ka spetsiaalselt üles. Lech Walesat kujutav seinamaaling katab tema kunagise kodumaja, kus ta elas 1980-1988, seina. Vot seda ma tahtsin juba maja pärast näha, et kus ta siis ikkagi elas.
Päris huvitav on see, et mitmeid kordi juhtus, et kui mina mingit majaseina vaatsin ja püüdsin aru saada, et mis see siis nüüd täpselt on, tulid koeraga jalutavad või poest tulnud inimesed ka ligi ja vaatasid ka. Võib eeldada, et nad käivad sealt iga päev mitu korda mööda, aga jah, märgates mind seina uurimas, uurisid nemad ka.

Mul oli üks omapärane kohtumine ka ühe paniga ehk siis härraga, kes oli ma arvan, et nii minuvanune või paar aastakest noorem. Uurisin parajasti üht seina, mis päris kindlasti kujutas mingisugust utoopilist veekogu põhja, kui see mees rõõmsalt ligi astus, vaatas ka ja hakkas poola keeles rääkima. Kuna tal olid ka väga ilmekad žestid, siis ma sain tegelikult kõigest aru, mis ta kõneles. Ta ütles, et selle pildi autorile meeldis napsitada ja siis sellise huvitava pildi idee tuli tal alkoholiuimas. No vot ei tea. Hiljem lugesin, et see pilt kujutab Läänemerd ja mis seal leida on.
Ja siis see mees rääkis, et tema on poolakas ja elab seal majas ning uuris kes mina olen. Kiitis, et on kuulnud, et Eesti on väga ilus ja hea maa ning et ta on kunagi eesti šokolaadi saanud, mis väga hästi maitses. Küsis, kas meil ukrainlasi ka on ja andis ise aru, et kõik need suured majad seal meie ümber on paksult ukrainlasi täis. Ja need pole mitte head inimesed, joovad viskit ja laaberdavad ja magavad õues maoli maas. Et see, et Poolas on palju ukrainlasi, on Poolale väga halvasti mõjunud. Ta rääkis ukrainlastest kohe päris pikalt, tundus, et see on tal väga südames. 
Kui ma pärast üksi edasi kõndisin, mõtlesin ma veel nende ukrainlaste peale, et see on küll tõesti halb, kui nad palju joovad ja õues magavad ja ega ma ise ka pigem ei tahaks, et mu naabrid laaberdaks hoovi peal ja trepikojas, aga no samas, kuhu neil siis minna on?
Ühtlasi olin ma rõõmus selle üle, et selliste ilmekate kõnelejatega, kes ei vaja seda, et sa neile palju vastu räägiksid, saan ma juba poola keeles suheldud küll :).

Sellest on üsna keeruline kirjutada ja ka ei õnnestu seda hästi kaameraga tabada, vaid seda peaks oma silmaga nägema, aga ma ei saa siiski mainimata jätta üht silda, mis jookseb mitut pidi üle kunagise lennuraja ehk siis praeguse aleja Jana Pawla II ja aleja Rzeczypospolitej. Lugesin, et sild on 8-tasandiline. Olles seal sillapeal ise käinud võin öelda, et ma ei tea, mis see 8-tasandiline tähendab :). 
Aga see on üks müstiline sild. Selle alt saab autoga läbi ja selle pealt saab autoga läbi ja seal sõidavad trammid ja kõige kõrgemal on jalakäiate sild. Jalakäiate sild on hiiglaslik ja koosneb õigupoolest neljast sillast, mis moodustavad omavahel nelinurga. Nagu suur keskelt tühi plats ja seal tüja koha all sõidavad autod ja trammid. Jalakäiate sillale viivad väga mitmest kohast trepid ja lisaks oma kuus lifti. Sillal endal on üldiselt vaikne või no inimesi liigub, aga kuna sild on suur ja lai, siis nad hajuvad ära. Ja siis saab seal sillal nagu Palle üksinda maailmas olles vaadata, kuidas elu all keeb.
Autoga seal silla juures navigeerimine on natuke hirmus ja vajab harjutamist. Näiteks ühelt poolt tulles ja vasakule pöörata soovides, tuleb vaadata, kas vasakult on autosid tulemas, tavaliselt koguaeg on, ja siis sobival hetkel üle tee lipsata ning varjuda sillapostide vahele, kus tuleb kiigata, kas paremalt on autosid tulemas ja varitseda võimalust välja keerata. See tunudb nagu, see ei saa ju päris tänav olla ja päriselt nii mõeldud,  et ma vahepela peitun sillapostide vahele, et keegi mulle otsa ei sõidaks:).
Aga see kõik kõlab ilmselt nagu mingi segapuder, kui ise pole näinud.

Ja on veel üks koht, millest ei saa Zaspast kirjutades rääkimata jätta, see on natsismi ohvrite memoriaal-surnuaed. Ma astusin sinna aeda sisse ühel õhtul peale tormi vist juba novembris. Sellest ajast on see mu listis olnud, et sellest ma tahan ka kirjutada, aga olen seda ikka edasi lükanud. 
Põikasin sinna teadmata täpselt, mis seal aias on ja lõpuks olin seal päris kaua. See ei ole väga suur aed, no ühest otsast teise ikkagi näeb, ja see asub taaskord suurte elumajade vahel. Seda ma ikka siin Poolas veel imestan, kuidas sellised kohad nagu kirikud ja surnuaiad asuvad elamurajoonides nö täpselt elu keskel. Olen ikka kuidagi harjunud, et kirik nt on veidi eraldatumas kohas, üksi künkal kõrgumas vmt. Ja no ma ei tea, ehk harjuks, aga kogu austuse juures, ma ei tahaks vist et mu aknast paistaks natsismi ohvrite surnuaed. Ma tean küll, et ma panengi selliste asjade ees silmad kinni ja ei taha neile koledustele mõelda ja see ei peaks ehk nii olema, aga ikkagi ei tahaks. 

Algsest vaeste surnuaiast sai II maailmasõja ajal viimane puhkepaik eelkõige neile, kes hukati lähedalasuvas Stutthofi koonduslaagris. Seal on ka piiril hukkunud Poola tolliametnikud ja postimaja kaitsjad ning need, kes hukkusid II maailma sõja esimestel päevadel Westerplattel. Lisaks neile, kes nö kohe Zaspasse maeti, on sinna hiljem ka juhuslikult leitud ühishaudadest välja kaevatud inimesed toodud ja kujundatudki see paik lisaks viimseks puhkepaigaks olemisele ka memoriaaliks.
See ei näe tegelikult välja nagu surnuaed, ma ei saanudki täitsa mõnda aega aru, kas sinna on keegi maetud või see on üks suur mälestusmärk, aga see on mõlemat. Seal on väga väga palju betoonist poste, millest igaühe peal on kirjas inimese nimi, sünniaeg ja sünnikoht, tema amet. Ja seejärel, millal, kus ja kuidas ta hukkus. Näiteks et keegi selle nimega põllumees, kes sündis seal külas, lasti maha sellel päeval Westerplattel. Valdava osa postide peal oli kirjas, et nad mõrvati Stutthoffis. Ma mõtlesn, et kuidas selliseid andmeid nii täpselt teatakse, kes seda uurinud on ja kui isklikuks see kõik selle paiga teeb.
Ma muidugi ei lugenud absoluutselt kaugeltki kõiki poste läbi, pigem siit reast paar ja sealt ja sealt reast paar ja sealt kolmandastki, aga no järeldusi sai teha. Nimepoolest tundusid kõik poolakad ja kõik mehed olevat. Seal oli küll ka selgitav plakat, kus oli kirjas, et ka mõne teise riigi kodanikke võib sealt leida. Veel oli tähelepanuväärne see, et ehkki oli just torm olnud ja küünlaid ja klassikilde ja laialilennanud oksi vedeles kõikjal, siis oli näha, et nii mõnedegi postide juures olid hiljuti asetetud lilled ja küünlad. Peagi on 100 aastat maailmasõjast möödas ja ikka veel mäletatakse. Ja kui tuttav see tegelikult võõra riigi ajalugu meilegi on. 
Seal aias, mis ometi asub tänavate ääres ja majade vahel, oli vaikne ja rahulik. Nagu ma ütlesin, siis aed oli tervenisti silma ulatuses ja ma nägin koguaeg, et olen seal üksi. Ja oi, kuidas ma ehmatasin, kui ma äkki nägin roosat lapsevankrit ja last selle kõrval. Süda kukkus korraks saapasäärde, see oleks nagu mingi viirastus õudusfilmist olnud. Aga no siis ma märkasin ka ema vankri taga kohmitsevat ja sain taas aru, et see on elu - ema on lapsega jalutama tulnud ja mina lihtsalt oma uurimishoos ja paika sisseelanuna ei märganud, kust nad tulid ja millal nad tulid.
Olles enamvähem terve aia läbi käinud ja näinud otsatul hulgal rida kaupa inimesi tähistavaid poste, jõudsin ma tagasihoidliku kivini, mille peal oli kiri, et see on mälestamaks veel 20 000 tundmatut, kes seal puhkavad. Ma ei oskagi selle kohta midagi öelda, ma olen sõnatu, siiani. 

Need on siis mõned mõtted Zaspa kohta, mille ma arvan, et olen üsnagi läbi käinud. Aga päris kindlasti on sealt veel igasuguseid avastusi tulemas. a no muidugi on Zaspas ka üks väga tore ja mulle eriti hingelähedane koolimaja:).
Aga see lugu sai nüüd küll pikk nagu raamat, loodan, et keegi jõuab selle läbi ka lugeda:).