Sopot - kõige ilusam linn

Sopot moodustab koos Gdanski ja Gdyniaga kolmiklinna ehk Trojmiasto. Need kolm linna on omavahel üsna kokku kasvanud ja tegutsevad mitmeski mõttes tervikuna.
Sopotit on kirjalikes allikates esmakordselt mainitud aastal 1283, kui Pommeri prints annetas sellenimelise kaluriküla Oliwas asunud tsistertslastekloostrile. 
16. sajandil hakkasid rikkad gdansklased endale Sopotisse suvekodusid ehitama. Sel ajal hakati Sopotis ka rannakultuuri ja -taristut arendama.
Nagu Poolas on ikka olnud, tulid seejärel jälle teised ajad, Sopotist sai Presimaa osa. Pärast Napoleoni kaotust Venemaal ja tema armee taandumist taganes 1808. aastal koos oma väeosaga Gdanski ka prantsuse sõjaväekirurg Jean Georg Haffner. Ta töötas armees kirurgina ja praktiseeris praktiseeris hiljem Gdanskis ka tsiviilarstina. Haffner abiellus Gdanskis 1808. aastal ja kui tema üksus 1814. aastal Gdanskist lahkus, otsustas arst sinna jääda. Ta ostis endale maatüki ja ehitas seejärel 1823. aastal Sopotisse väikese supluskompleksi. Aasta pärast valmis juba esimene spa-maja. Tänu Haffnerile rajati Sopotisse ilus park ja ehitati esimene muul. Inimesed hakkasid kõikjalt Sopotisse kui kuurortlinna tulema. Haffnerit peetakse Sopoti isaks.

Sopoti väga kiire areng läks lahti alates 1870. aastast, kui raudteed pikendati Sopotisse ja Gdanski. 1901. aastal sai Sopt linnaõigused ja ühtlasi ka väga popiks kohaks, kuhu tuldi puhkama kõikjalt Euroopast. Sopotit hakati kutsuma põhjala Rivieraks ja Läänemere pärliks.
Versaille rahulepinguga 1919 läks Sopot Gdanski vabalinna koosseisu. 1920. aastal asutati linna kasiino ja 1927. aastal avati Kasino hotell, mis hiljem sai tuntuks kui Grand hotell. Puidust muuli pikendati selle tänase pikkuseni. Linnas toimusid erinevad üritused - festivalid, karnevalid, spordivõistlused, kutsuti kuulsaid külalisi jne.
Pärast II Maailmasõda liideti Sopot Poola koosseisu ja selle elanikkond nö vahetati välja - sakslased saadeti kodupoole ja idapoolt toodi asemele poolakad. Sõjategevuse käigus hävis palju varasema kuurorti olulisi hooneid. Linn hakkas taas kuulsust koguma 1960.ndatel, kui hakati ehitama uusi hotelle ja spasid ning toimus esimene rahvusvaheline laulufestival.

Tänapäeva Sopot on Poola suvepealinn ja endiselt spade linn. Seal elab päriselt umbes 40000 inimest, aga see rahvahulk, mis iga-aastaselt Sopotit külastab on väga väga väga palju suurem. Lisaks öeldakse, et Sopot on pidude linn ja kui päeval ollakse spas või rannas, siis öösel ollakse ööklubis:).

Ja vot selles samas kuurortlinnas me siis oma vaheaja veetsimegi. Me ei ole Sopotis varem käinud ja seda põnevam see tundus. Kohe Sopotisse sisse sõites hakkas tunduma, et seal ongi ainult hotellid ja muud majutusasutused ning  see tundmus ei kadunud ka paari linnas veedetud päeva jooksul. Kus kõik need 40000 inimest elavad, mina küll ei tea. Hotellis?
Ja meie ise elasime siis ühes neist sadadest ja sadadest majutustest, mis oli selline pisemat sorti hubane hotellike nimega Mala Anglia ehk siis Väike Inglismaa. Personal oli kena, toad olidki vanas inglise stiilis, hotell oli üsna vaikne ja vaid harva nägime teisi inimesi kuskil liikumas. Seda hotelli julgeme kindlasti ka teistele soovitada ehkki, kui me ise veel peaks Sopotisse ööbima minema, siis juba põnevuse pärast katsetame mõnda teist kohta. Hotellis oli bassein, mis oli ka üks põhjus, miks me just selle hotelli valisime ja see oli lähedal peamistele kohtadele, kus me käia tahtsime. Või no mina tahtsin, sest lapsed tahtsid eelkõige basseinis käia. 
Ja basseinis me käisime, oi, kuidas käisime, iga päev kaks korda ja päris pikalt, aga ei saa öelda, et lastel küll oleks saanud või midagi. Basseiniala suurimaks lõbustuseks meie jaoks oli üks suur kummist sõõrikukujuline ujumisrõngas, millega Lisete ja Liisbet vahetpidamatult lustisid. Kuna basseinis kunagi ühtki last peale meie omade polnud, siis ei olnud sõõrikule, mida me hellitavalt pountsekiks kutsusime, ka kunagi konkuretnsi. Ehkki, kuna ta mõnikord asus teises kohas, kui me ta viimati jätsime, siis võis eeldada, et keegi seda ikkagi vahepeal kasutas.

Aga basseinivälisel ajal püüdsime siis Sopotit avastada. Sopotis jätkub seesama rand, mis Gdanskis ja päris kindel on, et kui mööda rannaliiva liikuda, siis sa ei saa arugi, et nüüd sai Gdansk läbi ja algas Sopot. Ka need samad rannakäigud jätkuvad Sopotis ja ka nummerdus. Õigupoolest Sopotis on sissepääsudel väiksemad numbrid, mis siis Gdanski sadama poole järjest suurenevad. Sissepääsuni nr 1 ma pole veel jõudnud ja ei teagi õigupoolest, kas see jääb Sopotisse või on Gdynias või veel kusagil mujal. 
Kui ma eelmisel nädalal ütlesin, et kevad hakkab tulema ja käesolevaks nädalaks lubas juba pea kõigiks päevadeks 15 kraadi sooja, siis see rõõm läks meist kahjuks siiski mööda. Sopotis oli tuuline ja külm ning ühel hommikul oli lausa paks lumi maha sadanud. Lumega on siin muidugi nagu ikka, et täna on ja homme pole. Nüüd lubab järgmiseks nädalaks pilvist, aga 10-soojakraadiga ilma, no näis. 
Igatahes panime me Sopotis avastusretkele minnes kõik selga, mis meil oli, ja siis läksime veel hotelli tagasi ja panime veel need asjad ka selga, mis päris õueskäimiseks polnud mõeldud, aga sooja andsid. Igatahes võib vist öelda, et külm veidi vähendas meie avastamislusti, aga põhikohad saime siiski oma reisi jooksul üle vaadataud. 

Rand on Sopotis sama ilus, liivane ja avatud nagu Gdanskis ehk siis ei mingit pilliroo taha peitumist, vaid selge ilmaga ja hea silmaga ikkagi näeb Sopotist ka Gdanski sadama ära.
Sopoti üks peamiseid vaatamisväärsusi on muul, mis on 511 meetrit pikk ja see on Euroopa pikim puidust muul. Millal iganes te juhtute nägema reklaamfotosid või ilupilte või lihtsalt sõprade selfisid Sopotist, siis seal fotodel on kindlasti kohe muul. Muul sai alguse juba Haffneri ajal ja oli alguses vaid 30 meetrit pikk. Muul on kandnud nii suplemise kui lõbusõidulaevade randumise otstarvet. Muuli tipus olla ka kõige paremate raviomadustega vesi - kaks korda rohkem õigeid mineraale sisaldav kui ranna ääres.  Ahjaa, olengi mainimata jätnud, et kui näiteks eesti kuurordid rajati mudale, siis Sopoti võlu on sool ja ravivad mineraalveeallikad.
Muul on tohutu turistiatraktsioon ja muulil korraldatakse ka üritusi. Pääs muulile on suvehooajal tasuline, aga praegu olid väravad lahti ja sisenemine prii. Ma ei kujuta ette ka, kui palju rahvast võib Sopotis olla suvel, sest minu meelest oli linn ka praegu päris rahvast täis. Jah, Gdanski piirkonnas on koolivaheaeg, võibolla sellepärast, aga no ma ei tea ka. Meie muuli tipus kahjuks ei käinud. Tuul oli nii vali, et kartsin väikesed, juba niigi siniste nägudega kaaslased, kringliks külmetada. Aga jala panime muulile ikkagi ja kõndisime seal natuke ning krapsakamad meie seast viskasid sooja saamiseks hundirattaid. 
Muul on ilus ja muulilt avaneb imeline vaade merele ja ka nii Gdanski kui Gdynia poole. Kõige ilusam vaade on aga hoopiski maa suunas.

See on nii ilus, kuidas muul on üks tervik selle maapoolses otsas oleva väljaku ja majadega. Sopot on üleüldse väga väga ilus, kõige ilusam linn, mida ma Poolas siiani näinud olen. Seal on väga palju, kas vanast ajast säilinud või siis uuesti üles ehitatud maju. Pea terve Poola on vana eeskujul või täpse koopiana peale II Maailmasõda uuesti üles ehitatud ja silmaga peale vaadates on pea võimatu öelda, on see säilinud või uuesti ehitatud maja. Ka päris uusehitised sulanduvad Sopotis suurepäraselt miljöösse ja selliseid vanu, katkiseid, mahajäetud või koledaid maju peaaegu, et ei õnnestunudki näha. No tõsi, ega me päris tervet linna läbi ei käinud, seega kuskil on kindlasti ka need. 
Kui veel mööda randa kõndimisest rääkida, siis ka rand on täis majutusasutusi. Meie jaoks olid aga ranna suurimad vaatamsiväärsused vist ikkagi luiged. Nüüd te imestate, et kes meist siis varem luiki näinud poleks?
Aga meie niimoodi ei olnud näinud, et luiged on suure parvena rannas liivapeal inimeste vahel, tatsavad ringi ja inimesed siis toidavad neid rannast ostetud linnutoidu või ma ei tea millega ja patsutavad neid. Me imestasime ka lindude suuruse üle, sest luiged olid Liisbetiga pea sama mõõtu ja imestasime ka inimeste julguse üle neile nii lähedale minna ja neile käe pealt süüa anda ja neid veel ka paitada. Meil on kuidagi tunne sees, et luike ei käpita ja liiga lähedale talle ka ei minda, kuna neile ei meeldi inimestele liiga lähedal olla ja nad võivad susisema hakata ning sulle nokaga korraliku hoobi anda. Igatahes Haapsalus on küll nii olnud. Sopotis vähemalt meie silma all keegi luige käest peksa ei saanud ja luiged ei näinud üldse pahaks panevat seda massi enda ümber. Meie siiski hoidsime ikkagi aukartusest paar sammu eemale - loodus on ikkagi loodus ja luiged on kuninglikud linnud mitte rannaklounid.

Kohe muuli ees on väljak, mis kannab nime Spaväljak ja nii palju kui mina aru saan, siis on kohe muulile vastu vaatav maja üle väljaku see esimene spamaja või no aegade jooksul edasi arenenud variant sellest. Isegi praegu keset talve oli näha, et see on üks imeilus väljak. 
Spamaja kõrval on Tervise väljak ja spamaja taga on järgmine väljak, mis kannab nime Sopoti sõprade väljak. No kas pole äge? See on nagu minu väljak ka siis. Sellest platsist veel edasi kõndides algab Bohaterów Monte Cassino ehk jalakäiate tänav, mis on ääristatud poekeste ja kohvikutega. See on Sopoti peatänav.
Ma otsisin tükk aega, et miks on Sopoti tänaval selline imelik nimi, mille osas ma ei leidnud muud kui et Monte Cassino on linn Itaalias. Tänava nimi tähendab aga tõlgituna Monte Cassino kangelased. veider, kas pole?! 
Ja tõepoolest nimi tulebki Itaaliast. 1943. aastal, kui käis sõda, jäi Monte Cassino Itaalias koos seal asuva 1300 aastase benediktiini kloostriga keset saksklaste kaitseliini. Lahingud olid ägedad, kümned tuhanded inimesed hukkusid ja klooster hävines. Monte Cassino lahing siiski kokkuvõttes võideti, sakslaste liin katkes ja poolakad jõudisd kloostrini välja. Sealt siis ka Monte Cassino kangelaste tänava nimi. Poolas on üldse mitmeid tänavaid ja ka näiteks koole, mis kannavad mingisuguste kangelaste nime. Ehk siis kangelasi pole nimepidi nimetatud, aga on nt X koha kangelaste nimeline  tänav.

Tegelikult on merest alates kõik üks suur jalakäijate ala.
Monte Cassino ja kogu Sopoti kõige pildistatum hoone on Kõver Maja. Maja valmis aastal 2004 ja see on kavandatud poola arhitektibüroo Szotyńscy & Zaleski poolt. Inspireeritud on see maja Jan Marcin Szanceri muinasjutulistest illustratsioonidest ning Rootsi kunstniku ja Sopoti elaniku Per Dahlbergi joonistustest. See maja on tõesti midagi sellist, mida peab ise nägema ja ega ka nähes tegelikult ei usu, et see päriselt olemas on. Vaatad teisi maju seal kõrval ja mõtled, et jah, minuga on kõik korras, aga siis vaatad jälle kõverat maja ja see on ikka kõver!!! Majas asub praegu kohvik. 

Monte Cassinol oli ka üks hull kommipood, kuhu me sisse astusime. Tavaliselt üritan sellistest kohtadest mööda laveerida, aga no aegajalt siiski ju võib kusagile ka sisse astuda. Pood jättis lasele muidugi võimsa mulje ja no eks ta seda oligi. Mina ise ei suutnud aga ära imesdtada, et seal oli ka lehmakommisektsioon, kus oli, ma tegelikult ei tea, kui palju, erineva maitsega lehmakomme. Ma olen niigi lehmakommiarmastaja ja kõik need erilised maitsed olid tõeliselt elevust tekitavad. Õnneks ma suutsin mitte kõiki kaasa osta, aga mõned neist rändasid siiski ka meie ostukorvi, näiteks vaarika- , šokolaadi-mündi, rummi- ja ploomimaitselised.

Kuurortile omaselt on Sopotis ka palju purskkaevusid, mis praegusel talvisel ajal ei töötanud, mõne erandiga. Meie nägime ka üht töötavat purskkaevu ja veel imestasime, et see niimoodi keset talve töös on. Ja alles nüüd hiljem internetis uurides, sain ma teada, et Sopotis on mitmeid mineraalvee purskkaevusid, nagu too konkreetne, mida me nägimegi oli ja need purskavad soolast vett. Seda vett ei ole soovitatav juua, küll aga võib seda kaasa võtta ja kodus nt sellega ennast pesta, see teeb nahale palju head. Samuti saab purskkaevu juures mineraalidega rikastatud õhku hingata.
Üks pilkupüüdvamaid hooneid ka peaaegu, et muuli vastas on Grand hotell. See ehitati aastatel 1924-1927 ning ehitamine maksis 20 miljonit Danzigi kuldnat. See oli viietärni hotell ja kandis algselt nime Kasino hotell. Ka see maja on näinud lisaks hotell olemisele veel muudki ja olnud põgusalt ka Hitleri peakorter ning julgeolekuteenistuse opertasioonikeskus.
Ajajooksul on hotellis väga palju väga kuulsaid inimesi peatunud. No keda mina kuulsate külaliste nimekirjast nimepidi ära tundsin, on näiteks Fidel Castro, Marlene Dietrich, Greta Garbo, Charles de Gaulle, Henry Kissinger, Annie Lennox, Prince, Shakira jne jne

Üks koht, mis meil käimata jäi, ja kuhu vist keset talve poleks niisama ligi pääsenudki, on koht nimega Metsa Ooper. See on 1909. aastal ehitatud vabaõhu amfiteater, mis mahutab üle 5000 kuulaja ja 110 muusikut orkestriauku. Seal on toimunud nii Sopoti rahvusvaheline laulufestival kui ka mitmeid kuulsate orkestrite ja artistide kontserte. Nt on seal esinenud Whitney Houston oma maailmaturnee käigus aastal 1999. See tundub täpselt selline koht, kus võiks küll kunagi ühe vägeva kontserdielamuse saada.

Ja kui juba puhkamas, siis muidugi käisime me paar korda väljas söömas ka. Söögikohti on Sopotis vaata, et sama palju kui majutusasutusi ja katsu sa siis valida. Meie juhtusime kuidagi juba esimesel õhtul hotelli juures kokku mehega, kes tunuds olevat hotelli autojuht vmt ja tema oli hästi jutukas ja rääkis meile kohe kõik kohad ära, kuhu võiks sööma minna ja ka vaatamisväärsused, mida külastada, et lastel põnev oleks. Ja täpselt tema juhatuse järgi, et kui sa lähed sealt ja pöörad sinna, me nende päevade jooksul kaht söögikohta külastasimegi. Esimene oli itaalia restoran "Tesoro", mis tõesti vääris külastamist ja no oli üks heal tasemel itaalia restoran. Meile itaalia toidud meeldivad ja me ei pidanud pettuma. 
Teine koht, kus me käisime ühel päeval hilist lõunat või varast õhtusööki võtmas, oli kalarestoran "Tawerna Rybaki", mis asus üsna ranna ääres, oli puhas, meeldiv ja heade toitudega. Päeva hitiks said juhuslikult tellitud friteeritud sprotid, mis tahtsid tõesti keele alla viia. 
Ehk siis väljassöömise kogemus oli seekord ainult hea. Ja siinkohal tuleb ka ära rääkida, et Sopotis erinevalt Elblagist ja Gdanskist rääkisid kõik teenindajad inglise keelt, nagu Lisete ütles, et isegi Žabkas. Viimane on üks pisikeste poodide kett, mis on Poolas iga nurga peal ja no seal ma isegi ei eelda, et keegi natukenegi inglise keelt mõikaks. Aga vot Sopot, see oleks nagu mingi teine maailm olnud, selline, kus ei pea piinlikkust tundma, et sa peaegu üldse poola keelt ei räägi, selline, kus sa saad ennast lihtsa vaevaga arusaadavaks teha ja saad ise ka koguaeg aru, mis toimub. Me kohtasime Sopotis aijnult ühte inimest, kes inglise keelt ei rääkinud. See oli üks vanem pani (proua), kes tänaval meie juurde tuli ja küsis, kus mingi tänav asub. Meie ei saanud kahjuks jälle häälduse järgi aru, et mis tänavaga tegu ja temal polnud prille kaasas, et minu telefonist kaarti uurida. Seega me seda pani kahjuks aidata ei saanud. See saab tähendada ainult seda, et Sopot on ikkagi nii turistide linn, kui üldse olla saab, ja selleks, et Sopotis oma äri ajada või teenindada, sa lihtsalt pead inglise keelt rääkima. Mõtlesin ka, et äkki räägitakse näiteks Gdanski vanalinnas samamoodi inglise keelt, aga no meie ju lihstalt pole seal vanalinnas nii palju ringi käinud, et see oleks silma torganud. Tavalises Gdanskis ehk muudes linnaosades ei räägita.

Laste jaoks sai üheks Sopoti külastuse kõrghetkeks uisutamine. Tuleb ausalt öelda, et me pole liiga tihti uisutanud. Lisete on kaks korda elus uisud alla saanud ja tal on sellest väga positiivsed mälestused ning Liisbet polnud üldse uisutanud. Ma ise olen ka kaks korda ja alles täiskasvanu eas uiskudel olnud ja no mulle üldse ei meeldinud. See oli hirmus ja mu jalgadel oli kuidagi nii valus ja ma ei ole seetõttu päriselt uisutama õppinudki. Ja no arusaadavalt mind ennast kohe kuidagi jääle ei kutsu. Küll aga tahtsid tüdrukud väga uisutama minna ja mul ei jäänud muud üle, kui nende julgust imetleda. Ja nad siis läksidki. Uisuväljak asus otse muuli ees ehk siis jälle täiesti imelises asukohas. Aitasin neile uisud jalga ja lükkasin nad liuvälja väravast sisse. Isegi Lisete ütles, et ta oleks nagu kogu uisutamise ära unustanud vahepeal ja liikus pikalt mööda turvalist liuvälja äärt. Liisbet, väike kangelane, imestas, et jää nii libe on, ja rippus mööda seina ääri, aga no tal oli tahtmist ja ta ei andnud alla. Mõlemad tüdrukud hakkasid liuväljal oldud aja jooksul märgatavaid edusamme tegema. Ma olen nii uhke:).

Neljapäeval, 8. veebruaril oli Poolas Tłusty Czwartek ehk Paks Neljapäev. See on kohe selline kalendripüha ja see on siis eelviimane korralik söömise päev enne paastuaja algust. See on tõeline pontšikute söömise päev. Ka meie hotellis pakuti hommikusöögil pontšikuid ja need olid muideks roosimoosiga, mis on paljude lemmik pontšikutäidis. Poolas on hästi palju ka erineva kohupiimaga täidetud pontšikuid saada ja ka keedukreemiga. Ja kui sa ostad pountseki serekiga, siis sa tegelikult kunagi ei tea, milline kohupiimalaadne asi seal sees on. Pountsek on poola pontšik, mis on ilma auguta, nagu meil Eestiski on ilma auguta pontšikud. Auguga asju ehk meiekeeli sõõrikuid nimetatkse donatiteks. Luise koolis oli näiteks sel päeval ka pountseki söömise võistlus. Sellel päeval on kõik pagariärid valmis suuremaks pountsekite ostulaineks ja kuuldavasti on sel päeval ärasöödud pountsekite üldkogus täiesti hullumeelselt suur. 
Kui te nüüd mäletate seda hotellibasseinis olnud hiiglaslikku sõõrikuujumisrõngast, mis meile väga meeldis ja mida me pountsekiks kutsusime, siis tema oli pontšikupäeva hommikul kahtlaselt tühi ja üsna ruttu selgus, et puhumine ei eita - pountsek oli omadega läbi. Me olime selle üle ikka päris kurvad ja eriti kahju, et pountsek just pountsekipäeval oma otsa leidis. Ma väga loodan, et need polnud meie, kes pountseki katki tegid. No igatahes oli ta viimati kasutades veel täie tervise juures ja siis järgmisel kasutusel juba algusest peale lössakas. Igatahes, aitäh pountsek, sa olid suurepärane kaaslane!
Aga miks ma ütlesin, et Paks Neljapäev on eelviimane suurem söömispäev? Sellepärast, et Śledziówka ehk heeringaõhtu on veel 13. veebruaril tulemas.

Meil oli tõesti Sopotis väga vahva koolivaheaja seiklus, millega me kõik rahule jäime. Meelis tuli meile eile Sopotisse järele ja selgus, et ega seiklus veel seal lõppenud, vaid jätkus kojusõidulgi. Nimelt oli eile Elblagis põlllumeeste protest ja traktorid olid tänavatel ning liiklus päris paljudes kohtades kinni. 
Ma uurisin ka, et miks protsestiti ja selgus, et protsestiga tahtsid põllumehed pöörata tähelepanu Poola ja Euroopa Liidu vajakajäämistele põllumajandusvaldkonnas. Nimelt tuuakse palju põllusaaduseid praegu sisse Ukrainast, kus on aktsepteeritav kasutada Poolas ammu mürgiseks kuulutatud ja keelatud taimekaitsevahendeid ja väetiseid. Ukrainast pärit kaup pakendatakse poola pakenditesse ja läheb lettidele nagu aus kaup. Ka enamik biotooteid tuleb praegu Ukrainast omamata Poolas nõutud ökoloogilisi sertifikaate. 
Igatahes jõudsime me Sopotist koju täpselt 99 minutit hiljem, kui oleks pidanud jõudma, sest juba Elblagi peale kiirteeelt maha pöörates hakkas üks lõputult veniv ümbersõit, mis edasi ei liikunud ega liikunud. Elblagiga on nimelt see asi, et kiirteelt linna saamiskes tuleb igal juhul üle kanali sõita ja seega saavad sildadest mingi suurema takistuse korral need pudelikaelad, kust on vaja üle saada. Me ei olnud kurjad ega midagi, lihtsalt venisime ja mõtlesime, et ei tea, kas oleks kasulik tagasi minna ja teist mahasõitu katsetada või kas oleks kasulik auto ära parkida ja nt sööma minna, äkki on tunni pärast liiklus vähe parem. Aga kuna me ei teadnud, kuidas on, siis lihtsalt venisime. Ühel hetkel me saime üle silla ka ja õnneks nägime ka mingit osa protestist ehk siis Poola lippudega traktoritest ja rõõmsatest põllumeestest. Muusika mürtsus ja protestijad olid tõesti rõõmsate nägudega ning tundus, et ka jalakäijad ning nende autode juhid, kes pidevalt ümber suunati, olid rõõmsad ja toetasid põllumehi. Mingit karjumist ega rusikaviibutamist kusagil ei paistnud. Sellised protestid on toredad:). Loodan, et põllumeestel õnnestus natukenegi oma mõtetele tähelepanu juhtida ja ehk hakkab ka midagi muutuma.

Nüüd ei olegi muud, kui et mõnusa koolivaheaja eest väga tänulik olla ja vaikseltv taaskord kooliks hakata valmistuma. 
Kes Poola plaanib reisida ja ilu ning suvevaibi armastab, lülitage Sopot ka kavasse.