Uppunud linn ja Lauamäed

Śląsk on eelkõige tuntud kolme asja poolest – see on sõna otseses mõttes losse täis külvatud, see on maa alt vist enamvähem tühjaks kaevandatud ja kolmandaks on seal muidugi mäed – Sudeedid. Ma asusin reisiplaani kokku panema ja nagu ikka ladusin sinna esialgu kõik, mis meile väga huvi võiks pakkuda ning siis hakkasin asju maha võtma, mis ajakavasse ei mahu. Seekord oli see eriti keeruline, kuna Śląskis on tõesti palju huvitavat, mida näha tahaks. Kuna meil olid taaskord vaid loetud reisipäevad, siis leppisime kokku, et püüame erinevaid asju näha – vähemalt üks loss, üks maa-alune koht, üks mägimatk jne.

Śląskis on hästi ägedaid enam mitte tegutsevaid kaevandusi – uraanikaevandused, kullakaevandused ja muidugi projekt Riese. Riese tähendab hiiglast ja see oli 1943–1945 Natsi-Saksamaal ellu kutsutud ehitusprojekti koodnimi. See koondas seitset maa-alust ehitist Dolny Śląskis. Keegi ei tea, milleks täpselt Riese mõeldud oli. Või no mis ma räägin, keegi kindlasti teab, lihtsalt avalikkus ei tea. Riese seitsmest osast ei viidud lõpule mitte ühtegi. Rieset ehitasid sunnitöölised, sõjavangid ja koonduslaagrite vangid, kellest paljud surid ehituse käigus. Arvatakse, et kuna üks Riese maa-alustest ehitistest asub imeilusa Książi lossi all, pidi see olema taaskord mõeldud üheks Hitleri peakorteriks. Teised kuus alustatud ehitist asuvad mägedes ja võisid ka olla füüreri peakorterid, aga rohkem arvatakse, et nendest pidid saama mingid tehased, võibolla mõne salarelva ehitamiseks mõeldud tehased.

Lisaks arvatakse, et üks võimalik kadunud Merevaigutoa asukoht võib olla Dolny Śląskis – maa-aluseid käike, kuhu ka suuri asju peita, on seal tohutult. Riese huvitab mind tegelikult väga, tahaks ju ikka oma silmaga üle vaadata, et mis asja nad seal ikka ehitasid ja äkki olen just mina see, kes selle saladuse lahendab :D? Aga ma mainisingi Rieset kohe loo alguses hoopis sellepärast, et tegelikult me ühtki projekt Riese osa ikkagi ei külastanud. Me käisime Dolny Śląskis aprilli esimestel päevadel ja netis tuhnides tundus, et ehk ei ole Riese käigud kõigi võimalike ägedate kohtade seast ikkagi need, kuhu me praegu minema peaks. Olukord tunnelites tundus erakordselt porine ja vesine ning tõmbasime Riese seekord nimekirjast maha. Me ei käinud ka üheski kaevanduses, seega maa-alune Dolny Śląsk jäi meie poolt täiesti avastamata.

Aga alustan algusest. Dolny Śląski mäed on Gdanskist jälle täpselt nii kaugel, et sa sõidad sinna terve päeva. Me siis pakkisimegi esimesel koolivabal päeval pool peret autosse, panime „Jäljed Gloobusel“ käima ja hakkasime sõitma. Ainult pool peret sellepärast, et Lisete tahtis väga koju jääda, kuna tal olid sõpradega plaanid ja lisaks soov vaheajal lihtsalt puhata. Kuna Lisete juba koju jäi, siis nende endi suureks nördimuseks jätsime me maha ka karvased pereliikmed ja läksime seiklusele vastu neljakesi – mina, Meelis, Luise ja Liisbet. Sõitsime otse lõunasse. Ehkki ka Gdanskis oli silmnähtavalt kevad käes, oli tee peal meeliülendav jälgida, kuidas järjest enam ja enam tekkis vaatevälja õitsvaid puid ja põõsaid.

Meie esimene peatuskoht oli Kłodzko. Te ilmselt ei tea sellist linna ja ega meie ka veel mõni aeg tagasi ei teadnud. Kłodzko on Poola mõttes väga väike linn, mille elanike arv 2025. aasta sügise seisuga oli 24 363. Kogu linnakompleksi telje moodustavad Nysa Kłodzka jõgi ja selle lisajõed. Ja see on üsna kõnekas fakt, mida Kłodzko kohta teada.

Kłodzkot on esmakordselt kirjalikult mainitud tšehhi krooniku Cosma poolt, kes tähendas üles, et selles kohas suri aastal 981 valitseja Slavnik. Kaubandusteedel asuv Kłodzko hakkas arenema nagu ikka linnuse juurde tekkinud turuplatsist. Linna õiguste andmise kohta pole andmeid säilinud, aga usutakse, et see võis juhtuda juba 1223. aastal. Linna vapp, mis kujutab kaheharulise sabaga lõvi, anti linnale Przemysł Ottokari valitsemisajal (1253–1278). Muidugi käis linn ajaloo jooksul käest kätte lugematul arvul kordi, aga 1945. aasta jagamisega sai Kłodzko Poolale. Kohalikud sakslased asutati ümber Saksamaale ja Poola idapiirilt toodi uued inimesed peale. Kłodzko lapiti peale sõda uuesti kokku ja linn hakkas arenema nagu kõik teisedki. Tänapäeval käib Kłodzkos palju turiste, sest ümbruskonnas on Öökullimäed, Riese tunnelid, kaevandused ja palju losse. Kłodzko on nö hea peatuspaik selle kõige keskel.

Mille poolest aga Kłodzkot veel teatakse, on see, et see on üks õnnetu linn, mis on lisaks ajaloos toimunutele ka viimastel aastakümnetel mitu korda korralikult üle ujutatud. 7. juuli ja 8. juuli vahelisel ööl 1997. aastal tabas Kłodzkot üle pika aja üleujutus. Vesi tõusis 8,71 meetrit üle Nysa Kłodzka jõe tavapärasest tasemest, laastades märkimisväärse osa linnast. Kui kõik juba enamvähem uuesti korda ja vesi toast välja sai, tabas linna 2024. aasta septembris uuesti suur üleujutus. Me olime ju tollal juba ise Poolas ja ma mäletan seda õudust lõunas küll. Laste koolis korraldati erinevaid heategevusüritusi, et üleujutuspiirkondi toetada. Aga ma ei mäleta, kas Kłodzko nimi ka kusagilt uudistest läbi jooksis. Usun, et kindlasti jooksis, aga kuna ma seda linna tollal ei teadnud, siis see lihtsalt kadus üldisesse infomürasse ära.

Siinkohal ka üks soovitus, et keda huvitab, siis Netflixis on seriaal nimega „Wielka woda“ ehk siis Suur vesi. See on tehtud tuginedes tõsielusündmustele 1997. aasta üleujutusest Wroclawis. Vaatasime selle just enne Lõuna-Poolasse minekut ära ning kogu see üleujutuse teema sai minu jaoks täiesti uue mõõtme. Ma ei osanudki varem märgata ega mõelda üleujutuse vaates asju.

Jõudsime Kłodzkosse vaikse neljapäeva pealelõunal. Siinjuures tuleb arvestada, et suur reede on Poolas tavaline tööpäev. Majutasime ennast ära ja kuna meil Kłodzko avastamiseks olidki vaid need mõned õhtused tunnid, siis asutasime ennast kohe linna peale ka. Tänavatel oli  häirivalt vähe inimesi ja kõik oli vaikne. Kui kusagilt jutuvada kostis, jäid kohe vaatama, et ohhooo, kas tõesti inimesed. Meie olime kindlasti kõige lärmakam kamp Kłodzko tänavatel neljapäeva õhtul kell viis. Tekkis küsimus, kus siis inimesed on, kas see pole just kõige tavalisem aeg näiteks töölt koju tulemiseks. Häda võis olla muidugi selles, et meie ju jalutasime ringi vanalinnas ja võibolla seal elabki vähem inimesi ning kogu liikumine käis ilmselt kusagil kortermajade rajoonis. Kell viis õhtul olid ka kõik vanalinna tänavaid ääristavad väikesed poekesed kinni ja söögikohad olid kinni, no kõik oli kinni. Mõtlesime, et ilmselt olid linnal veel viimased hingetõmbenädalad enne kui hooaeg peale algab ja linn turiste täis voolab.

Linnas oli kõikjal märgata ka aktiivset ehitustegevust. Mõned ehitused olid küll vaiksed nagu linn isegi, aga teisal oli näha vilgast tegevust ka õhtusel ajal. Mõne aja pärast sain ma aru, et ahhaa, jõe madalamal kaldal ehitatakse oluliselt rohkem , et mitte öelda, et madalamal kaldal on kõik esimesed korrused remondis. Ja siis me saime aru, muidugi – nad toibuvad alles 2024. aasta üleujutusest, ikka veel remondivad. Kõndisime üle silla, mida nimetatakse Kłodzko Karli sillaks, sest ka selle silla piiretel on massiivsed inimkujud. No Praha Karli sillast jäi sellel sillal ikka palju puudu, aga no kaugeks sugulaseks ehk kõlbab. Teisel pool silda ongi maapind kohe silmnähtavalt madalam ja seal asub ka üleujutuste ajal kõige enam kannatanud piirkond. Astusime sisse kirikusse, kus öeldi olevat võimsad freskod. Olidki. Ka kirik oli vaikne, aga kaks inimest seal siiski istusid vaikselt kumbki oma ette. Me poetasime ennast ka ruttu istuma, et mitte oma ringi kõndimisega teisi inimesi häirida, ja vaatasime siis ringi. Kiriku ukse juurest läks vahekäik altari juurde nagu ikka. Kahel pool vahekäiku olid pingid. Pinkidest edasi mõlemal küljel, olid kiled ja presendid ehk siis me ei näinud mis seal taga oli. Katoliku kirikutes Poolas on alati, ee, ma loodan, et ma ei pane mööda, kui ütlen külglöövid, kus on sageli perekondade privaatsed altarid või mälestusplaadid mõnele perekonnaliikmele. Need külgosad olidki nüüd kinni kaetud. Meelis tabas kohe ära ja nii oligi, et ka seal, oli vesi suurt kahju teinud ning pooleteise vahepealse aastaga ei oldud lihtsalt kirikut taastada suudetud. Siis hakkasime tähelepanelikumalt maju jälgima ja tegelikult võis isegi fassaadide järgi aru saada, kuhu maani vesi on ulatunud ja uskuge mind, ikka päris kõrgele.

Kłodzkos on huvitav hundilegend ka, mis tegelikult ei olegi legend. Seal madalamas linnaosas üle silla ja kirikust veidi edasi on üks maja, mille fassaadil, üsna kõrgel, on hundi kujutis. Kohalik teadmamees olla kord ennustanud, et tuleb aeg, kui see hunt joob jõe vett. Tuligi aeg, kus vesi oli tänavatel ja ulatus täpselt nii kõrgele, et see hunt jõigi jõevett.

Kłodzkos oleks muidugi vaadata küll ja veel, aga kuna meil oligi see üks õhtu, siis me mitte midagi peale vanalinna ei näinudki. Näiteks kõrgub linna kohal mäe otsas loss, mille osas me üsna optimistlikult mõtlesime, et kui me leiame koha kus süüa ja saame kõhud täis, siis läheme teeme ikka tiiru ümber lossi ka. Õnneks lisasime sinna kohe ka klausli, kui seal tuled põlevad. Sest tegelikult juhtuski nii, et kuna söögikohti oli päris vähe lahti ja me tahtsime ikkagi midagi kiidetut ja head, siis me kõndisime veidi pikemalt söögikohta ja nautisime oma õhtusööki tükkaega ning siis tagasi minema hakates oli väljas täitsa pime. Lisaks sellele, et meil olid kõhud kohutavalt täis, sest portsud olid nagu kahe või lausa kolme inimese omad, oli kogu lossimägi pime. Meie õnn? Või ebaõnn?

Järgmisel päeval võtsime suuna läheduses asuvatesse Lauamägedesse, mis on siis samalaadsed sambataolised kivimoodustised, mille vahel ja peal me paar aastat tagasi Tšehhis käisime. Mäed asuvad Lauamägede rahvuspargis ja kõige popim matkarada viib mägede kõrgeima punkti Szczeliniec Wielkini ning teist rada pidi alla tagasi ka. Ka meie siht oli just sea ära käia. Sõitsime hommikul kohale ja parkisime auto ära. Kogu asula on muidugi jälle isetekkelisi parklaid täis. Need „tulge meie õuele parkima“ platsid on ajas märgatava hinnatõusu läbi teinud ja odav polnud ka sel korral.

Matkaselle oli linnas juba näha, aga muidu tundus ka see linn justkui välja surnud olevat. Seekord isegi lausa nii välja surnud, et majad nägid välja lausa mahajäetud. Kuskil ei olnud ei reklaame ega silte, et just siit algab rada Szczeliniec Wielki otsa. Aga osad silmnähtavalt matkalised juba astusid kõik ühele ja samale poole, seega eks seal pidi ka see raja algus olema.

Kuna lapsed kurtsid juba sõidu algusest peale hirmsat nälga, siis proovisime leida mõne hommikusööki pakkuva koha. Google’i andmetel, oli üsna mitu kohta lahti ja ka tänaval oli hommikusööke pakkuvate restoranide reklaame. Läksime ühe juurde ja no ausõna, see oli mahajäetud maja, läksime teise juurde ja see oli ka mahajäetud maja. Need olid nii mahajäetud, et tundus lausa kahtlane, et kas tõesti on võimalik, et suvehooajaks puhutakse kohale hing sisse. Olukord hakkas juba nalja tegema. Siis nägime eemal maja, mis tundus olevat söögikoht ja seal jõulutuled põlesid ning see tundus lahti olevat. Läksime maja juurde ja jäime tänaval trepi ees seisma, et oodata Meelist, kellele me polnudki veel tutvustanud plaani sööma minna ja kes ei pruukinud ka näha, kuhu poole me läksime. Äkki läks restorani uks lahti ja üks mees viipas meile käega ja kutsus, et jaa, jaa, me oleme avatud, tulge aga sisse. Mis meil siis muud üle jäi, kui et läksime sisse ja Meelis leidis meid ka peagi üles. See oli üks kergelt suitsuhaisune ja õige pisut retrohõnguline resto. Saime menüüd, milles hommikusöögiks olid erinevas variatsioonis munapudruvalikud. Tegime oma tellimuse ja ootasime ning kui toit lauda tuli, siis selgus, et mitte ükski meist ei saanud midagi sellist, mida me menüüd lugedes ette olime kujutanud. Aga süüa kõlbas ning me saime kõhud täis ja läksime matkale.

Kivid olid ägedad nagu ikka. Esialgu viis tee muudkui üles ja üles. Kusjuures üsna kohe märkasime kivide vahel veel ka lumelapikesi. Gdanskis pole me lund ammu näinud. Inimesi oli rajal ikkagi arvestatavalt ja enamus neist tundusid tšehhid olevat. Nojah, olime ju Tšehhi piirist kiviviske kaugusel ja suur reede oli Tšehhis, erinevalt Poolast, vaba päev. Suur oli aga minu üllatus, kui ühel peatushetkel seisma jäädes virutas mulle keegi seljatagant korraliku matsu vastu tagumikku ja hüüdis midagi rõõmsalt tšehhi keeles. Pöörasin tema poole. See oli üks energiline naisterahvas, kes naeris koheselt oma eksitusest aru saades sama kõvasti kui mina ja me kallistasime ning ta rääkis ka midagi ning läks siis edasi. Tema ilmselt enam kunagi kellelegi suvalises kohas pepulaksu anda ei julge, aga meie naersime ikka tükk aega veel edasi. Tegelikult naerame siiani, kui keegi meist seda teistele meelde tuletab.

Tegelikult kulges kogu matk üsna lõbusalt. Käisime Wielki otsas ära imetlesime vaadet, kus aga vähegi vaateplatvorm oli. See matkarada oli nimelt üsna tsiviliseeritud – on trepid ja vaateplatvormid, millel on piirded ees. Ja no vaated on tõeliselt imelised, eriti Karkonosze poole. Karkonosze on Sudeetide mäeahelik, kus asub ka Śnieżka tipp ning just selle vallutamine oli meie lähemate päevade unistus. Tulime Wielki matkaraja lõpuni rõõmsatena, rohkete ilusate vaadete, ühe pepulaksu ja korraliku naeru võrra rikkamatena. Tasub minna küll, igatahes. Aga me ei olnud hämmastunud, sest olime Tšehhis samalaadseid, aga kõrgemaid ja metsikumaid ning meid tõesti hämmastanud mägesid juba vallutanud.

Teine kõige popim matkarada Lauamägedes on Błędne Skały. Ka see oli meil sihikul ja plaanis kohe Szczeliniec Wielki järel vallutada. Küll aga olin ma juba ette uurinud, et matkaraja juures on kaks parklat, millest alumine tasuta parkla on raja algusest 75 kõnniminuti kaugusel. Oli teada, et rahvuspargis algab hooaeg aprillis, aga mitmendal täpselt ei olnud kusagil öeldud. Meie läksime rahvusparki 3. aprillil ja oli üsna kaheldav, kas hooaeg on avatud ja kas ülemine tasuline parkla on lahti. Mitte et me ei võiks pikemat maad kõndida ja peaksime autoga treppi sõitma, aga otsustasime üsna ruttu peale Wielkilt alla tulekut, et tegelikult me oleme väsinud ja me ei taha kulutada aega 75 minutit rajani jõudmiseks ja 75 minutit pärast tagasi kõndimiseks ka. Seega sõitsime me Błędne Skały juurde ja saime aru, et ülemisse parklasse ei pääsegi ning nägime, et alumine parkla oli autosid tuubil täis – ikka Tšehhi autosid.

Meile tähendas see aga seda, et jätsime Błędne Skały vahele ja sisestasime mapsi Karpacz. Hakkasime minema ja ilma, et me oleks seda enne endale teadvustanud, kust see tee täpselt läheb, olime ühtäkki Tšehhis. Oi, me armastame Tšehhit! Muidugi keerasime me esimese suure toidukauplusesse juurde sisse ja olime õnnelikud, sest oli kohe tunda, et oleme välismaal, puha ahvatlev võõras kraam riiulitel. Uudistasime korralikult ja ostsime kaasa mõningaid vanu lemmikuid ja mõne uue asja proovimiseks.

Sõitsime edasi ja kuna meil oli niigi plaan, et tee peal tuleb kusagil süüa, siis hüppas meile äkki pähe, et kui me juba siin oleme, siis miks mitte Tšehhis süüa. Mõeldud, tehtud! Leidsime kohe ka ühe toreda resto, kus pered vabal päeval, kas üsna hilist lõunat või varajast õhtusööki sõid. Menüü oli täis meie Tšehhi külastuse ajast tuttavaid roogi. Ohhh, raske oli valida, aga mina võtsin ikka oma vana lemmiku - küüslaugusupi ja sellega ma olekski pidanud piirduma. Me olime täiesti ära unustanud, kui ebainimlikult suured portsud Tšehhis on. Ma võtsin ju veel ka kartulipallikesed, mis on suitsuliha täis ja mis mulle väga meeldivad. Aga peale suppi oli juba kõht täis ja ma tõesti pingutasin pallikesi süüa, need olid head, aga iga hetkega järjest enam ülemäära täituava kõhuga polnud neid võimalik eriti nautida. Ka mu kaaslased ei olnud mind valmis söömisel aitama, sest nad võitlesid endi hiigelportsudega. Me mõtlesime, et mida värki, me alles eile õhtu ägisesime söömisest ja veeresime ringi nagu pallid ja nüüd juhtus see jälle. Siis me veel ei teadnud, et see oli selle reisi traditsioon. Ilmselgelt mitte ainult Tšehhis, vaid ka Tšehhi piiri lähedal on kombeks ühe portsu pähe mitme inimese jagu süüa pakkuda. Aga sellest juba järgmistes lugudes.