Lublin - armas ja räämas

1392. aastal sai linn kuningas Władysław II Jagiełłolt olulise kaubandusõiguse. Poola ja Leedu vahelise rahu sõlmimisega kujunes linnast kaubanduskeskus, millest käis läbi suur osa riikidevahelisest kaubandusest. 15. ja 16. sajandil kasvas linn kiiresti. Poola-Leedu suurimad kaubanduskogunemised toimusid Lublinis. 16. sajandil peeti Lublinis mitu korda Poola kuningriigi parlamente. 26. juunil 1569 loodi Lublini unioon, mis ühendas Poola ja Leedu. Lublinist sai riigi üks mõjukamaid linnu.

16. sajandi teisel poolel tekkis Lublinis üks Poola tähtsamaid juudi kogukondi. Juudid rajasid juudi haigla, sünagoogi, kalmistu ja hariduskeskuse ning ehitasid ajaloolisesse linnaossa Grodzka värava (tuntud kui juudi värav). Juudid olid linnaelu oluline osa kuni holokaustini.

Lublin langes uuesti, kui selle vallutasid 1655. aastal Vene-kasakaväed ja 1656. aastal Rootsi väed. Pärast Poola kolmandat jagamist 1795. aastal asus Lublin Austria keisririigi koosseisus, seejärel pärast 1809. aasta Austria-Poola sõda oli see osa lühiajalisest Varssavi hertsogiriigist ja 1815. aastal läks see Venemaa mõju alla.

19. sajandi alguses hakati ehitatama uusi väljakuid, tänavaid ja avalikke hooneid. 1877. aastal loodi raudteeühendus Varssavi ja Koveliga (praegu Ukraina). Raudtee olemasolu ergutas tööstuslikku arengut. Lublini rahvaarv kasvas 1897. aastaks 50 000-le (sealhulgas 24 000 juuti). Venemaa võim lõppes 1915. aastal, kui linna okupeerisid Saksa ja Austria-Ungari armeed. Sõdade vahelisel perioodil jätkas linn kasvamist. Lublinisse loodi olulisi tööstusettevõtteid, sealhulgas Poola esimene lennukitehas, Plage i Laśkiewiczi tehas. 1921. aastal moodustasid roomakatoliiklased linna elanikkonnast 58,9% ja juudid 39,5%.

20. juulil 1931. aastal läks läbi linna tornaado, mis hävitas kümneid ehitisi ja tappis kuus inimest. Poola ilmateenistus hindas aga tuule kiiruseks 396–521 km/h.

II maailmasõja puhkedes  sai Poola elanikkonnast natside jõhkrate tagakiusamiste sihtmärk, mis keskendus intelligentsile ja Poola juutidele. Sakslased viisid läbi massilisi poolakate vahistamisi, sealhulgas õpetajate, kohtunike, juristide, inseneride, preestrite, kohaliku teoloogilise seminari õppejõudude ning Lublini katoliku ülikooli õppejõudude ja üliõpilaste vahistamisi. Vahistatud poolakaid hoiti Lublini lossi rajatud vanglas ja paljud neist küüditati hiljem koonduslaagritesse.

Lublin oli operatsiooni Reinhardt, mis oli Saksamaa peamine projekt kõigi okupeeritud Poola juutide hävitamiseks, peakorter. Peaaegu kõik Lublini juudid mõrvati Poolas toimunud holokausti ajal.

24. juulil 1944 vallutas linna Nõukogude armee ja sellest sai Stalini loodud Nõukogude kontrolli all oleva kommunistliku Poola Rahvusliku Vabastamise Komitee ajutine peakorter. Uue Poola pealinn viidi jaanuaris 1945 pärast Nõukogude läände suunatud pealetungi Varssavisse. Sõjajärgsetel aastatel jätkas Lublin kasvamist, kolmekordistades oma rahvaarvu ja laiendades oluliselt oma pindala. Äsja asutatud Maria Curie-Skłodowska ülikooli ümber loodi märkimisväärne teadus- ja uurimisbaas. Linna ehitati suur autotehas Fabryka Samochodów Ciężarowych (FSC).

Praegu elab Lublinis üle 300 000 inimese. Peale Poola iseseisvumist on Lublin jäänud mõnel määral ääremaa staatusesse. Sinna on vähem majanduslikku ressurssi pandud, kui Lääne-Euroopale lähemal asuvatesse linnadesse. Samas on Varssavi lähedus taganud linnale siiski elanikkonna kasvu ja head ühendused pealinnaga.

Suur autotehas Fabryka Samochodów Ciężarowych (FSC) osteti Lõuna-Korea Daewoo konglomeraadi poolt 1990. aastate alguses. Daewoo finantsraskuste tõttu 1998. aastal Aasia finantskriisi tõttu varises FSC tootmine praktiliselt kokku ja tehas läks pankrotti.

Lublini kui piirkondliku tööstuskeskuse allakäiguga on linna majandus ümber orienteeritud teenindussektorile. Praegu on linna suurim tööandja Maria Curie-Sklodowska ülikool. Linna on hakanud kolima ka IT-sektor. Linnas toimub iga-aastaselt väga palju erinevaid festivale ja linnal on seetõttu festivalilinna kuulsus. 2029. aastal on Lublin Euroopa kultuuripealinn.

Lublini puhul jäid mulle kohe silma kaks asja. Esiteks asub Lublin erinevatel tasanditel. Seal on palju künkaid, treppe ja viadukte. Näiteks asuvad mõnes kohas ühel pool tänavat majad oluliselt kõrgemal kui teisel pool. Mõnest kortermajast kõrvalmajja sõbrale külla minekuks tuleb ohtralt treppe mööda üles ronida, aga no tagasi tulles saab ennast see eest mööda mäekallakut alla veeretada. Oli mitmeid suuri kortermajasid, mis asusid tänavast allpool. Neil oli seal all trepikoja uks nagu majadel tavaliselt ikka on. Teine sissepääs majja läks tänava tasandilt üle silla ja sisenes majja kõrgemal kui alumine korrus. Kuidas täpselt see süsteem maja sees välja näeb, ma ei tea. Arvatavasti siseneb ka see kõrgema tasandi uks trepikotta või siis mingisse koridori, mis trepikotta viib. Väga huvitav lahendus igatahes, ma ei ole varem selliseid maju näinud.

Teiseks hakkab silma, et Lublin ei ole nii üles vuntsitud, kui teised Poola linnad, kus me käinud oleme. Ei, Lublin pole majajäetud ega kole. Seal on palju imeilusaid renoveeritud maju, aga nende kõrval on ilmselt sama vanad majad ja tegelikult sama imeilusad, aga silmnähtavalt pole need ammu uut kuube saanud. Mulle tegelikult meeldivad need ajahambast räsitud majad rohkemgi. Lublinil on selline tuntav armas vana aja hõng juures. Naljakal kombel on vanalinnas ka paljud poodide ja söögikohtade sildid silmnähtavalt retrod. Jälle, mitte koledad ega räämas, aga retrod.

Ka tänavasildid on sellised, mille sarnaseid ma pole seni näinud. Keegi oleks nende kallal just kui jõudu katsunud. Alguses arvasingi, et keegi on tänavasilti väänanud. Aga kui kõik sildid järjest viltu olid, siis ma mõistsin, et nii peabki olema.

Külastasime ka Lublini lossi. Väliselt meenutas see mulle hiljuti külastatud Szczecini lossi. Ei, need pole arhitektuurilt sarnased, aga need on mõlemad säravvalged, mis pole Poolas üldse tavaline lossi värv.

Keskaegne loss asub mäe otsas. See on üks vanimaid säilinud kuninglikke residentse Poolas. Minu jaoks on ka peale uurimist natuke segane, kes täpselt, mida ehitada lasi, aga kindel on see, et nii Kazimierz II kui III olid osalised linnamüüride ja lossi ehitamisel. Eks üks ilmselt alustas ehitust ning teine jätkas ja täiustas. Kazimierz II ajal ehitati lossi juurde kuninglikuks kabeliks Püha Kolmainsuse kabel. 15. sajandi esimestel kümnenditel tellis kuningas Władysław II Jagiełło kabelile freskode komplekti. Need valmisid 1418. aastal ja on säilinud tänapäevani ning on üks Lublini suurimaid vaatamisväärsusi. Kunstnikuks oli ruteenlane meister Andrej, kelle allkiri on kabeli seinal säilinud. Tema ainulaadne stiil on segu lääne ja ida õigeusu mõjutustest.

Jagielloonide dünastia valitsemise ajal oli lossil kuninglik soosing ja kuningliku perekonna liikmed peatusid seal sageli. Kuningas Kasimir IV pojad kasvasid lossis üles. Lossi ajaloo kõige olulisem sündmus oli Poola-Leedu Ühenduse - Lublini uniooni allkirjastamine 1569. aastal. 17. sajandi sõdade tagajärjel loss lagunes. Terveks jäid ainult vanimad osad - torn ja kabel. Pärast seda, kui Lublin langes Vene võimu alla viidi läbi lossi täielik rekonstrueerimine aastatel 1826–1828. Uued hooned olid inglise neogooti stiilis, täiesti erinevad varasematest ehitistest. Ainult tornihoone ja kabel säilitati algsel kujul. Järgnevad 128 aastat teenis loss vanglana – tsaariajal 1831–1915, iseseisva Poola ajal 1918–1939 ja Natsi-Saksa okupatsiooni ajal 1939–1944. Pärast rekonstrueerimist ja renoveerimist on lossis alates 1957. aastast olnud Rahvusmuuseum.

Meie võtsime lossi kombopileti, et vaatame siis ikka kõik ära - nii lossis asuvad näitused, torni kui ka selle pärlite pärli – freskodega kaetud kabeli. Lossis oli väga mitu erinevat näitust. Üks oli inimkonna vanema ajaloo näitus alates kiviajast. Saime jälle üle vaadata, kuidas kõik alguse sai ja arenes. Teine suur osa oli maalikunstinäitus ja sinna sekka oli paigutatud ka vana mööblit. Seal oli tegelikult Poola tasemel väga kuulsat kunsti ka, aga no me pole üldse kunstiteadlikud ja vaatasime lihtsalt kenasti kõik üle. Seda maali vaatasime ka, mis oli nimetatud kollektsiooni pärliks.

Ajutine näitus oli pühendatud maailmakuulsale poola kunstnikule Tamara de Lempickale. Ta oli kujutavas kunstis üks tuntumatest art déco stiili esindajatest, kelle põhifookus oli suunatud portreedele. Esimese maailmasõja järgses ühiskonnas tekkinud art déco kunstivool rõhutas ilu, glamuuri ja luksuslikkust. See oli ideaalne õhustik Lempicka jaoks, kelle glamuurse tunnetusega kunst sobitus selleaegsetesse interjööridesse nagu valatult. Valdavalt maalis ta rikaste inimeste portreesid. Ka tema ise sai üsna varakult aru, et ta soovib oma elu veeta luksuse ja glamuuri keskel ning peale ühel hetkel kunstnikuna jalgade alla saamist, tal see ka õnnestus. Enamus tema elust möödus teisel pool ookeani, sest ta otsustas nii. Ta tundus üldse olevat naine, kes pelgalt ei unistanud, vaid otsustas ja siis tegi ära. Et kui ta otsustas, et temast saab Hollywoodi rikaste ja kuulsate lemmik kunstnik, siis temast ka sai. Tema lugu oli minu meelest väga huvitav ja maalid on ka sellised omamoodi – jõulised ja väga äratuntava käekirjaga.

Tornist avanes kena vaade vanalinnale. Aga me ei olnud selleks hetkeks veel vanalinnas käinud ja seega me ei tundunud ühtki hoonet ära peale oma kaugelt paistva hotelli ja selle ümbruse, mis ei olnud vanalinnas. Aga vaatasime siis linna lihtsalt nagu ilusat postkaarti.

Ja muidugi see kabel – kuulus Püha Kolmainsuse kabel. Kabel ei ole praegu aktiivselt kabelina kasutuses. Ma sain aru, et seal toimub vahel mõningaid erilisi üritusi, aga muidu on see ikkagi muuseumi osa ja no pigem isegi kunstisaal. Läksime aga julgelt ja lustlikult kabeli suunas. Siseneda tuli klaasuksest ja kui meie lustlikult läbi selle klaasukse sisenesime, siis ups, teisel pool oli kurdistav vaikus ja kõik inimesed seisid ning uurisid kabeli seinu ja lage mingi A4 paber käes. Me oleks nagu valesse kohta sattunud. Ei suutnud seisukohta võtta, kas siin käib parajasti mingi tund või midagi muud väga olulist ja kas peaks lahkuma. Aga no meil oli pilet ja me tahtsime ka korraks pilgu heita ikkagi, seega otsustasin, et isegi, kui me ei peaks hetkel seal olema ja me matsid oleme, siis me piilume ikka. Seisime siis ka keset põrandat ja vaatasime uudistavalt ringi. Kabel ei ole väga suur, aga kõik selle seinad, kogu lagi ja ka kõik tugisambad ja no kõik-kõik, oli kaetud maalingutega. Ma sain aru, et tegu on näiteks erinevate seikade ja tegelastega piiblist. Mõne aja pärast märkasin ma, et ukse kõrval on väike riiul ja seal need A4 asjad olidki, mida enamus käes hoidis. Astusin lähemale ja võtsin meile ka inglise keelsed A4-d. See oli juhis piltide mõistmiseks. Seal oli märgitud ilmakaar ja mitmes pilt nt põhjaseinal ja siis oli selle pildi pealkiri nt „Kolm tarka“. Kuna kõik seinad olid täis väiksemateks ristkülikuteks või vahel ka kolmnurkadeks jagatud pilte ja neid oli palju, siis minul vähemalt oli päris raske tuvastada, mis on mis. Esimene raskus oli juba see, et kuidas tuvastada ilmakaared, et milline siis on põhjasein näiteks. Praegu tagantjärgi ma mõtlen küll, et lollpea, seal oli ju sümboolne altar olemas ja ma tean küll, millises ilmakaares altar on, aga vot seal ma sellele ei mõelnud. Meelis jagas seda pinnalaotust palju paremini, luges aknaid ja uksi ning osutas mulle, et see on see sein ja too on too. Igal juhul me uurisime üksjagu seinu, aga nii huvilised me polnud, et üks haaval kõik pildid tuvastada ja neid uurida. Aga ma mõistan, miks see kabel vaata, et linna suurim ja olulisim vaatamisväärsus on. See on tõesti midagi erilist, mida mujal ei ole.

Ja pärast läksime vanalinna avastama. Ma olin eeltööd teinud ja kõik olulised kohad koos väikese kirjeldusega kaardile ära märkinud. Käisimegi siis iga viimase kui tähtsa nurgataguse läbi. Lublini vanalinn on väga ilus – nagu ma juba ütlesin, see tundubki vana ja no peaaegu natuke räämas ka. Seal on kitsaid ja väga kitsaid tänavaid ning nii palju põnevaid detaile, et võib uudistama jäädagi. Aga no seda kõike peab ise uurima. Sest ükskõik, kui hästi ma teile kirjeldan, et mõned majad näevad välja justkui nad oleks tahmased ja kunagi põlenud või et majade alumises osas ikka üle ühe majadel krohvi kukub, siis oma silm on ikkagi kuningas ja olustiku mõistmiseks peab seda tunnetama.

Huvitav vaatamisväärsus on vanalinnas ühel väikesel tänaval asuv ebaõnnekivi. Kunagi oli see koht, kus timukas oma tööd tegi ja inimestel päid maha raius. Nüüd on kiviga seotud legend, et kohe mitte mingil juhul ei tohi selle kivi peale istuda, sest muidu tabab sind ebaõnn, kes teab kui pikaks ajaks. Kunagisele vanalinna alale viivad igast küljest väravad – kõik armsad, aga igaüks omanäoline. Kõige kuulsam neist on Krakovi värav. Krakovi väravast edasi algab kaasaegsem linnaosa ja sealt viib kaubandustänav Leedu platsile. Leedu plats on silmnähtavalt uus. Platsi kõige ägedam objekt on portaal teistesse linnadesse. Ehkki juba sellest portaalist lugedes tundus see mulle hea mõte, siis kohapeal olime me portaalist piisavalt lummatud, et sealt korduvalt mööda käies, sinna iga kord kinni jääda. Portaalil oli kaamera kaudu otseühendus 4-5 linnaga, kus on ilmselt üles seatud samasugune portaal. Seal oli kindlasti mingi USA linn, Filipiinid, Iirimaa ning veel paar kohta. Portaal ise vahetab mingi aja tagant pildi järgmisesse linna ja siis saab uudishimulikult vaadata, kes sulle sama uudishimulikult teiselt poolt vastu vaatavad. Mõned agaramad tegid teistele ka tantsu ja nalja, aga enamasti lihtsalt naeratati ja lehvitati üksteisele. Igal juhul oli see üks põnev vaatamisväärsus. Isegi kui ainult  Lublini lossist Leedu platsile kõndida, siis näebki juba päris palju erinevat ja ägedat Lublinit.

Ahjaa, ma millalgi rääkisin Wroclawi päkapikkudest ja võibolla ma mainisin ka seda, et ka teised linnad on hakanud oma kujukesi tootma ja linnavahele paigutama. Wroclawile ei saa keegi veel kaugeltki vastu, aga jah neid juntsusid tekib. Lublini vanalinnas olid näiteks kitsekujud. Kits on Lublini vapiloom, eks sealt ka see seos. Aga nii nagu me Wroclawis sattusime päkapiku jahi lummusesse, Lublinis ei juhtunud.

Üks seinamaal, mis ei asu vanalinnas, jäi meile ette täiesti juhuslikult hommikusel koerajalutusretkel. Aga ma tundsin selle kohe ära! Ma olin seda kunagi meedias näinud. See maal on kortermaja seinal ja kujutab Aleksandra Mirosławi ronimas. See on täpselt üks ühele mõõtmetes ja maali nurgas on ka Aleksandra Mirosławi nimel olev maailmarekord, mida Aleksandra ise koos kunstnikuga on juba korra üle maalinud. Aleksandra Mirosław on Lublinist pärit ja ka praegu seal elav ämblikaine. Minu jaoks sai ta kangelaseks Pariisi olümpial, kus mina, ja muidugi kogu ülejäänud maailm ka, nägin teda täiesti uskumatul kiirusel mööda seina üles jooksmas. Tema ala ongi seinaronimine või veel täpsem nimi on vist kiirronimine. Pariisis ta uuendas lausa kaks korda maailmarekordit. Mulle meeldib eriti, et see seinamaal on pärismõõtmetes ehk Aleksandra on täpselt nii suur nagu ta on ja sa ise saad ka seal seina juures seista ja üles vaadata ning mõelda, kas sa üldse oleks nõus sinna ronima ja kui kaua see sul aega võiks võtta.

Lublinil on oma söök ka – cebularz. See on põhimõtteliselt väike lahtine ümmargune sibulapirukas, mille peal on lisaks sibulale ka mooniseemned. Seda võib ka mujal Poolas pagariärides leida, aga mõistagi proovisime me Lublinis ikkagi kohaliku kraami ära. Maitses täitsa hästi.

Erilist toiduelamust käisime me Lublinis otsimas juudirestoranis Mandragora. Me oleme varem ka korra või paar juudirestos käinud ja see meeldis meile, isegi väga. Seega kohe, kui ma märkasin, et üks Lublini väga kõrgelt hinnatud söögikoht on just juudiresto, lootsin ma, et meil õnnestub sinna minna. See asub raekojaplatsil ja kuna me kõndisime sealt päeval mööda, siis Meelis hüppas sisse ka ja uuris, et kas me saaks õhtuks laua kinni panna. Sealt öeldi, et ei, nad ei reserveeri laudu, aga nad usuvad, et kuue paiku õhtul on neil ikka mõni laud vaba.

Me siis läksimegi kuue paiku õhtul ja esimene asi, mida meilt uksel küsiti, oli, kas teil reserveering on. Ehhh, muidugi ei olnud. Aga nad leidsid meile koha. Nii ettekandjad kui ka kogu interjöör oli väga autentne või no vähemasti selline, kuidas mina juudiolustikku ette kujutan. See oligi üks asi, mis mulle seal kõige kõige rohkem meeldis – detailideni läbimõeldud autentsus. Mängis muusika, mida mina nimetaksingi juudimuusikaks ehkki mul puudub igasugune aimdus, kas on olemas eraldi juudimuusika. Seal ei pakutud pitsat ja pastat ning seal ei saanud menüüst isegi sabatitoite tellida, mis seal muidu kirjas olid, sest sel päeval ei olnud parajasti sabat (reedesest päikeseloojangust laupäevase päikeseloojanguni). Tükkaega uurisime ja no ettekandja soovitas ka kohe igasuguseid roogasid peale seda, kui ta küsis, kas me oleme nende juures esimest korda.

Me lõpuks valisime menüüst ikkagi seda, mis meile endile meelepärane tundus. Ma pean ütlema, et ma kartsin, et kapsasupp mandlite ja rosinatega ei pruugi minu kausike suppi olla ja ei olnud ka. No vastik ka polnud, sõin ära, aga rohkem ei taha. Maksatoidud olid head. Meile kõigile meeldis näiteks juudi kaaviar, mis oli tegelikult praetud ja hakitud kanamaks kreekapähklite ja sibulaga. Sõime, jõime ja olime rahul – mõnus õhkkond, autentsus, väga lahke teenindus ja ikkagi maitsvad toidud ka. Soovitame soojalt, kui soovite Lublinis erilist söögikogemust saada.

Mida me aga Lublinist ei leidnud, oli kevad. Tundus küll, et läheme ju nii arvestatavalt lõuna poole, et seal võiks kevadisem olla, kui meil, aga ei mingit kevadet.