Karpacz – mägede vaib

Nüüd oli võibolla liiga palju tundmatuid kohanimesid, aga hakkan järjest selgitama. Esiteks Karkonosze, kõige ägedama nimega mäestik üldse. Proovige seda vaid öelda – Karkonosze, Karkonosze, Karkonosze. See on mäestik Sudeetides, mis on osalt Poola ja osalt Tšehhi oma ja riigipiir kulgeb mööda mäeharju. Tšehhi keeles on mäestiku nimi Krkonoše. Jah, tšehhi keel on peaaegu nagu poola keel, ainult täishäälikud on ära jäetud. Ma avastasin hiljutise kogemata Tšehhi põikamise ajal, et ohhooo, ma saan lugedes nüüd enamvähem isegi tšehhikeelsetest siltidest aru. Aga, kui tšehhid räägivad, siis ma ei saa endiselt sõnakestki aru :D.

Karkonosze tähendab hiiglaslikke mägesid. Karkonosze pindala on 631 ruutkilomeetrit, millest 454 kuulub Tšehhile ja 177 Poolale. Karkonosze kõrgeim tipp on Śnieżka, mis on ühtlasi Tšehhi kõige kõrgem tipp üldse. Tšehhi keeles on see tegelikult Sněžka ja see on 1603 meetrit kõrge. Karkonoszest saab alguse Elbe jõgi. Nii Poolas kui Tšehhis on Karkonosze aladele loodud rahvuspargid. Karkonoszes on mõlemal pool piiri mitmeid suusakuurorteid ja Karkonosze on ka armastatud mägimatkapiirkond.

Karpacz (saksa keeles tuntud kui Krummhübel) on populaarne spa- ja suusakuurort otse Karkonosze jalamil. Ka Śnieżkal saab Karpaczis olles pea koguaeg silma peal hoida, sest Śnieżka kõrgub koos teiste tippudega otse linna kohal. Karpaczis elab umbes 4500 inimest ja linn asub ~500-900 meetri kõrgusel merepinnast. Tänase Karpaczi aladel ei olnudki päris kaua püsivat asustust. Arvatavasti 1412. aastal, kui üks lähedal asuv küla hävis üleujutuse käigus, asustasid sealsed elanikud ennast ringi tänase Karpaczi alale. Algselt kuulus piirkond Böömimaale, siis Preisimaale ja kuni 1945. aastani oli see Saksamaa. Nagu ma mitmete teiste asulate puhul olen kirjutanud, saadeti ka sellest linnast peale II maailmasõda sakslased minema ja toodi endisest Ida-Poolast kodumaata jäänud poolakad peale. Asula nimetati 1946. aastal ümber Karpacziks ja linnaõigused sai asula 1959. aastal.

Me uurisime enne minekut Karpaczi kohta infot ka ja tundus, et see on nagu Sudeetide Zakopane. Kõik teavad Zakopanet ja kõik on Zakopanes käinud, et Tatrates matkata või suusatada, aga Karpaczi teavad välismaalased ehk vähem? Mäed polnud meid lõunasse tulekust saadik maha jätnud ja olid ka kogu tee Karpaczi meie saatjateks. Kui mäed paistavad, siis muudkui sõidad ja vaatad ainult neid, eks ole? Aga mul siiski õnnestus näha ka üht huvitavat seninägematut nähtust tee ääres, ja mitte ühte, vaid mitmeid – kanapõllud! Kanad olid nagu lehmad karjamaal - suurtel aladel. See tundus nii hämmastav, et oleks tahtnud lausa seisma jääda ja lähemalt kaeda. Aga me sõitsime siiski lihtsalt mööda. Ja nüüd ma mõtlen tagant järgi, et minu meelest olid need täpselt sellised tavalised karjamaad, et täna lehmad, homme kanad. Karjamaad olid küll külgedelt võrguga piiratud, aga ma ei märganud, et need oleksid pealt kaetud olnud. Kuidas siis röövlinnud kanu lihtsalt minema ei vea? Need olid küll suured kanad, aga ikkagi ega siis iga suur tükk suud lõhki ei aja.

Karpaczi peatänav kannab nime 3. mai põhiseaduse tänav. See on põhiline tuiksoon, kus elu käib. Tänavaääred on täis restorane, poekesi, meenelette ja suveajal ilmselt ka tänavakunstnikke. Kui meie sinna jõudsime, oli tänav aga pea täies ulatuses üles kaevatud. Kuna olid pühad, siis töö ei käinud, aga näha oli, et ilmselt vahetatakse seal torustikku ja nii pea see töö veel ei lõpe. Sellest, et jalakäiad said liikuda vaid mõlemal pool tänavat maja seinte ääres künklikul ja lahtisi kivisid täis kitsal teel, ei lastud ennast häirida. Tänav oli rahvast ja rihma otsas olevaid koerakesi hommikust õhtuni täis. Hommikuti olid tänavatel valdavalt matkajad, aga mida päev edasi läks, seda enam hakkas tänavatele tekkima lihtsalt lustijaid. Ei saa muidugi kindel olla, et hommikused matkajad polnud õhtused lustijad. Tänavad põhitänava ümber on erinevatel tasanditel. Selleks, et saada alumiselt paralleeltänavalt peatänavale, tuleb kasutada treppe. Selleks, et saada peatänavalt ülemisele paralleeltänavale, tuleb ka treppe kasutada. Treppidel tuleb ettevaatlik olla, sest Meelis nägi samal trepil kahte halenaljakat juhtumist pealt. Ühel päeval kukkus trepil kõmm kõhuli üks mees, kes tassis oma pontsakat buldogi süles trepist üles. Teisel päeval kukkus samal trepil jälle kõmm kõhuli mees, kes oli ilmselgelt tulnud pagariärist ja kandis käes korvi saiadega. Mõlema juhtumi puhul keegi suuremat viga ei saanud ja härrad lahkusid sündmuskohast ise. Aga mul tuleb siiamaani naer peale üksnes sellest, kuidas Meelis neid juhtumeid kirjeldas.

Igal juhul, kui meie esimest korda mööda treppe ronides Karpaczi peatänavale jõudsime, oli tänav üles kaevatud, aga siiski lustlikke inimesi täis. Lausa nii lustlikke ja lärmakaid, et tekkis kahtlus, et enamik olid vist juba mäetipu vallutust või midagi muud tähistanud. Kuna teetööde ja rahvamasside tõttu peaaegu kõndimiseks ruumi polnud, tuli koguaeg vabandada ja vastutulevate inimeste vahel oskuslikult põigelda. Hoolimata sellest, et temperatuurid ei olnud päris suvised, oli linnal siiski juba suvine vaib – rahvas oli puhkusemeeleolus ja kusagil ei olnud kübekestki lund. Tegelikult peaaegu mitte kusagil, ei olnud lund, sest Śnieżka vaatas linna peale nii valgena kui valgena ja ka ümbritsevad madalamad mäed olid osaliselt lumega kaetud.

Käisime oma Karpaczis viibimise ajal paaris nii google’i soovituste kui ka isikliku kogemuse põhjal väga mõnusaks osutunud restoranis. Soovitame julgesti teilegi, et kui Karpaczis olete, siis erilisi maitseid ja mõnusat õhkkonda tasub püüda restoranides „Kolorowa“ ja „Niebo w Gębie“. Ma olen juba varem ka kirjutanud, et Dolny Śląskil pole kahjuks oma maitseid veel välja kujunenud, kuna neil pole vanu traditsioone, sest Śląsk sai Poola osaks alles peale II maailmasõda ja siis vahetati seal rahvastik välja ehk siis neil on kõik uus ja traditsioonid alles kujunevad. Küll aga saab eelmainitud restoranides väga head poola toitu pisut teistmoodi kuues. „Kolorowas“ näiteks oli tartar säilitanud kõik oma traditsioonilised maitsed, aga neid maitseid serveeriti hoopis uuel kujul. Kui tavaliselt on marineeritud kurk suuremateks või väiksemateks kuubikuteks hakitud, siis seekord oli see taldrikul tarretisena. See, mis nägi välja, kui ribake kollakat majoneesi, oli hoopis toores muna pisut tahkemal kujul. Üllatusi oli igas ampsus.

Kui veel tänavaäärsetest lettidest rääkida, siis jah muidugi on seal lisaks Poola käsitööle ka erinevat Hiina nänni müüa. Aga sellest saab lihtsalt mööda vaadata. Mida peaks kindlasti mägedes proovima ja mida nagu me oleme tuvastanud, müüakse kogu Poola lõunapiiri ulatuses ehk kõikjal, kus on mäed, on oscypek. See on suitsutatud lambapiimajuust. Tavaliselt on seda müügil mitmel kujul – suurema granaadi kujulised sisse pressitud mustriga kaetud jurakad, väiksemad ovaalsed ja samuti mustrilised latakad ning siis on veel erinevate maitsetega ribajuust. Kõiki neid saab kilekoti sees koju kaasa osta. Aga latakaid saab ka kohapeal ehk siis otse tänaval süüa. Need lastakse grillil kuumaks ja pannakse sinna jõhvikamoosi peale (kui sa moosi ei soovi, siis muidugi ei panda) ning need on nii head. Ma olen lugenud, et see mägilase juust on pärit Tatratest ja ainult seal saab seda osta, aga tegelikult siiski ka Sudeetides ja ilmselt kõigis Poola mägedes. Tõele au andes saab seda ka pea igast Biedronkast kogu maal. See Biedronka oma on ka täitsa söödav ja me ostame seda üsna tihti, aga see pole muidugi võrreldav ehtsa ja pakendamata kohapeal pakutava mägede juustuga.

Lisaks sellele, et Karpaczi ümber on kuhjaga matkaradasid, on ka linna sees üht, teist ja kolmandat, mida külastada. Näiteks mitu koske ja üks tamm, muidugi kirikud ja muuseumid. Seal on ka suusahüppetorn, mille otsa saab ronida. Meie ei roninud, sest mulle tundus palju ägedam mäe otsa turnida. Aga vaatasime koskesid ja tammi ning käisime ühes muuseumis ka.

Olime oma reisiplaani pannud, et kui aega jääb, käime ära ka Karkonoskie Tajemnice ehk Karkonosze müsteeriumite või mäevaimu muuseumis. Ja see väike aeg meil jäi - vaatasime, et kui me kiiresti teeme, siis jõuame vast muuseumist vähemalt enamvähem ülevaate saada. Kappasime muuseumisse kohale, ostsime piletid ja saime tahvelarvuti. Arvuti sätiti inglise keele peale ja see töötas niimoodi, et kui me jõudsime muuseumis näiteks seene märgi juurde, siis vajutasime tahvelarvutis seene peale ja saime selle eksponaadi kohta inglise keeles lugeda. Muuseumis oli esialgu üsna vaikne ja tühi. Selle koha kohta on tegelikult imelik muuseum öelda, sest see ei ole paik, kus vanu asju näidatakse. Pigem on see kaasaegsete multimeedia lahendustega koht, kus hoitakse lugusid. Näitus asus maa all. Läksime trepist alla ja kohe tuligi esimene märk – sau. Vajutasime tahvelarvutis saua peale ja õige  tekst tuli ette. Samal ajal hakkas seinal klaasi taga ka tegevus toimuma. Karkonosze mäevaim rääkis meiega poola keeles juttu tutvustas ennast pikalt, näitas oma loomi, saua jne. Vaatasime selle kõik ära ning samal ajal oli üsna võimatu inglise keelset asja lugeda. Kui mäevaim lõpuks vaikis, ta rääkis muideks päris pikalt, siis hakkasime inglise keelset ülevaadet lugema ja see oli üsna sama jutt, aga veidi lühemalt. Kuna meil ei olnud tohutult aega, otsustasime, et mõistlik on ingliskeelne jutt ära lugeda ja siis vaadata vaatemängu, asju või mida siis parajasti sellel teemal näidati nii palju, kui tahame.

Läbi legendide sai tutvuda vana aja ametitega mägedes nt nõidade ja maarohutude ning kaevurite ja vääriskividega. Muidugi oli mäevaim demonstreeritud igal erineval kujul, sest teate, ta võib teile mistahes moel vastu tulla. Vahest on ta noor matkaja, vahest vana hall mees. Ka võib ta ilmuda hoopis mitmest loomast kokku pandud isendina, näiteks hundi pea ja kotka tiibadega kitsena. Seal oli päris mitmeid huvitavaid interaktiivseid ja mitteinteraktiivseid asju, mida oleks pikemaltki vaadanud ja katsunud, aga oli ka selliseid, et lugesime ära, vaatasime üle ja läksime edasi.

Lõpetuseks võib Karkonoskie Tajemnice kohta öelda, et see pole koht, kuhu kindlasti peab minema, aga kui juhtub veidike aega olema, siis seda muuseumit külastades aeg raisku ka ei lähe. Ja veel ütlen ma selle teema lõpetuseks, et kui võiks arvata, et mäevaim on läbinisti hea, siis seda ta ei ole. Pigem tasuks teda igaks juhuks karta kui loota, et teie teed ristuvad.