Uidates Gdanskis

Kuna meie koolid asuvad Gdanskis mere pool, siis seal kandis olengi ma kõige rohkem ringi konnata saanud ja muust Gdanskist ei tea veel suurt midagi. Uurisin, et Gdanskis on 35 linnaosa. Mina olen natuke rohkem ringi vaadanud neist kolmes :). 
Esimesena ma otsisin muidugi üles mere. Üllataval kombel on meri Lisete koolimajale päris lähedal. Kui sul on 15 minutit, jõuab kenasti korra mereni silgata, talle tere öelda ja tagasi kooli juurde lipata. Gdanskis on väga pikk ranna-ala, mis on ääristatud luidetega ja otse rannaliivale pole laudteid vmt tehtud. See tähendab, et kui oled rannas, siis oled rannas ehk liival ja kui tahad mõnusat jalutusteed nautida, siis see on teisel pool luidet. Sealt jalutusteelt viivad aga randa väikesed ja suuremad käigud. Enamus on siiski väiksemad, aga olen leidnud ka paar suuremat suvisel ajal kohvikutega ääristatud sissepääsu. Need käigud randa on nummerdatud ja iga käigu juures on siis oma number. Kui mu mälu mind ei peta oli Gdanski piires neid rannakäike 73. Kujutage ette justkui 73 randa!!! Ja no kui tore, et need käigud nummerdatud on, kuidas sa muidu sõpradele selgeks teed, kuskohas rannas sa täpselt neid ootad. Aga kui sa ütled, et tulge mööda käiku 27 ja siis vaadake vasakule, on lootust küll, et nad su üles leiavad. 

Ma olen Gdanskis mereääres käinud septembris, oktoobris ja novembris. Mereääres on iga kord rahvast olnud. Mõne imeilusa sügisilmaga on kohe täitsa palju rahvast olnud. Vihmase ilmaga on vähem, aga alati on inimesi. Mõned jalutavad koeraga, mõned jalutavad sõbraga, ja just seal liiva sees jalutavad. Enamus aga lihtsalt seisavad ja vaatavad merd, üksi, kahekesi, perega. Mõnedel on matkatoolid või need tuult täis minevad sohvad kaasas ja nemad siis istuvad ja vaatavad merd. Mulle meeldib ka väga merd vaadata ja kuna ma liiva sees liiga palju tatsuda ei taha, pärast on tossud nagu liivakast, siis ma ka lihtsalt seisan ja vaatan natuke aega merd ja siis lippan edasi. Mulle tundub, et mereäärsetes linnaosades elavad või töötavad inimesed on ikka täiesti õnnega koos, astu lihtsalt õue ja meri on siinsamas.

Väga suuri rannarajatIsi ma veel avastanud pole. Siin seal mõni väiksem mänguväljak, mõned pingid ja üks väike muulike. Merel on alati laevu, suuremad seisavad ja väiksemad liiguvad. Mulle tunudb, et kui rannas olla, siis paistavad ka kolmiklinnade teised linnad ehk Sopot ja Gdynia ära. Aga küll ma selle varsti välja selgitan, kas kaugelt paistvad valged asulad just need on. Värsket mereõhku on Gdanskis rohkem kui rubla eest ja et õhk veelgi puhtam ja elukeskkond mõnusam oleks, on Gdanskis ka päris palju parke. 

Gdanskis on parke, mida mina nimetaks pigem metsaks või läbitungimatuks võsaks ja kuhu sisse minevale ükskule kitsale teerajale mind küll ei kutsu. Ma isegi jõudsin juba juurelda, kas siin siis ongi pargid sellised, aga miks, enne, kui ma avastasin ikkagi ka oh, kui imelisi parke.
Ühe minu tavapärase parkimiskoha kõrval suurte 10-kordsete majade vahel on tillukene park nimega Millennium. See on ehitatud aastatel 1997-1998, julgen arvata, et sellest ka pargile antud nimi. Park on nii hästi hoitud või uuendatud, et kuidagi ei paista välja, et see juba 25 aastat vana on. Võiks ka eelmisel aastal valminud olla, kõik näeb puhas ja korras välja. Tegu on nii pisikese pargiga, et kui seal kõige suurem jalutusring teha, saab peaaegu 2 kilomeetrit kätte. Aga selle eest saad sa otse 10-kordse maja trepikojast välja astudes üle tee minna ja oledki pargis - täiesti teistsuguses rahulikus maailmas, tänavalt ära.
Pargis on mõne aja tagant harivad plakatid, kus on päris palju teksti Gdanskile või laiemalt ka Poolale oluliste ja peamiselt eelmise sajandi alguses suuri tegusid teinud inimeste kohta. 
Ma sellist üldistavat silti pole leinud, et mis neid ühendab ja miks just need inimesed ja jään selles osas vastuse võlgu. Ma olen küll pargis olnud ainus inimene, kes nendele plakatitele praegusel ajal tähelepanu pöörab ja lugeda püüab, ja no kahjuks ma siiski saan ka vaid midagi aru. Ühel hetkel sain ma näiteks aru, et plakatitel olid inimesed ja just need, kellel olid mingisugused teened sõjas, kes olid piloodid vmt, et nende järgi on ju nimetatud Millennium pargi ümbruses olevad tänavad. Võibolla siin ongi see siduv asjaolu?
Igal juhul mulle väga meeldib, et Poolal on kombeks oma ajalugu välja panna, aga ma alati ohkan ka, et miks ometi nad seda maailma eest varjavad. Kui raske oleks kolme pika poolakeelse lõigu kokkuvõtteks tubli inimese kohta kas või kolm lauset ka inglise või saksa keeles lisada?

Gdanski kõige suurem park on Ronald Reagani park, mille kohta ma täna võin uhkusega öelda, et see on kindla peale hetkel minu lemmikpark Gdanskis ja ma olen selle ka ühe päevaga risti ja põiki läbi käinud. 
See park on loodud aastatel 2003-2006 ja asus algselt 40 ha suurusel alal! Kuna pargile on vahepeal alasid juurde antud, siis täna hinnatakse pargi suuruseks 85 ha!. See on ikka hullult suur park ja no ongi. Mul õnnestus seal ühel ilusal päeval ringi kõndides 18 km läbida.
Püüdsin leida, miks park Reagani nime kannab ja kas Reagan ise kunagi Gdanskis käinud on. Minu leitud andmete põhjal ta Gdanskis käinud ei ole ja tegelikult jõudis ta pargi ehituse ajal ka meie seast lahkuda. Ehk siis oma nimelist parki Gdanskis ta näinud ei ole, aga ma usun, ta oleks selle pargi üle päris rõõmus. Reagani nimi on pargile antud, kuna Ronald Reagani rolli koos Johannes Paulus II-ga peetakse kommunismi kukutamisel Poolas väga oluliseks. Ronald Reagan on ka Gdanski linna aukodanik.

Reagani park asub täpselt mere ääres ja seal pargis kulgeb pikk-pikk-pikk lai jalutustee piki rannikut, kust siis need käigud mere äärde keeravad. Pargis on neid laiu kividega kaetud jalutusteid päris mitut pidi ja pikalt ja samas on ka päris metsateid, mis praegusel ajal päris porised on ja on kitsamaid lehtedesse mattunud rajakesi.
Pargis on erinevaid alasid erinevate harrastuste ja huvidega inimestele. Näiteks on seal seikluspark, rulapark, istumisalad, koertemänguaiad, mänguväljakud lastele, erinevad skulptuuride näitused ja eelkõige palju palju ruumi jalutamiseks, jooksmiseks, kärutamiseks ja rattaga sõitmiseks. Ja päris palju inimesi kasutab neid pargis liikumise võimalusi. Nägin suurel hulgal jalutajaid, veel suuremal hulgal jooksjaid, korralikult koeraga jalutajaid, arvestataval hulgal rattureid ja üht rullitajat.

Nagu juba maintud on pargis ka skulptuure, millest ei saa mööda vaadata. Ma kõigist ei teinud isegi mitte pilti, sest tõesti hulk oli suur ja ma ei saanud kõigist arugi. Küll aga oli pargis lisaks neile mõistatamist vajavatele kohe kindlasti üks väga väärikalt mõjuv kõnekas skulptuur. Need on Ronald Reaganit ja Johannes Paulus II kujutavad pronkskujud, mis on tehtud foto järgi nende kohtumisest 1987. aastal Miamis. Ma julgen öelda, et Johannes Paulus II kuju vaatab Poolas no mitte just iga nurga pealt vastu, aga päris tihti võib seda siiski näha erinevas suuruses ja vormis, aga alati ikka auväärselt. Minu silmis on see kuju koos Reaganiga aga siiski meistriteos teiste seas, nii ehe ja päris. Ma ausõna ei teadnud, kas on sünnis kujudele ligi minna, et paremat pilti teha ja kirju paremini näha. Tegelikult tundus, et ei ole sünnis ja ma ei läinudki liiga lähedale. Pean tunnistama ka, et ehkki Johannes Paulus on mulle alati sümpaatne olnud, siis ma tunnen kuidas minu austus ja armastus tema vastu siin keskkonnas aina kasvavad.
Igal juhul Ronald Reagani park on üks koht, mille läheduses mulle meeldiks elada ja nii sageli kui võimalik läbi selle pargi koos oma karvaste ja siledate pereliikmetega mere äärde lipata. Vahel üksi ka, kui tahaks lihtsalt olla ja merd vaadata.

Reagani pargi äär viib täpselt välja Jana Pawla II tänavale. Sellel tänaval on ka Johannes Paulus II nimeline kirik. Tegelikult ma muidugi olen natuke teadmatu ehk ja nimetan seda kirikuks, sest see näeb välja nagu kirik. Nime poolest on see sanctuary ehk varjupaik või pühamu. Poolas on vist küll iga kirik täiesti oma unikaalse arhitekrtuuriga ja Johanens Paulus II pühamu on jälle täiesti omaette vaartamisväärsus. Majal on päris palju väiksemaid ja suuremaid aknaid ja need kõik on erinevad vitraažid. Võibki vaatama jääda. Ja no kes need kõik valmis tegi? Jana Pawla tänaval on ka Jana Pawla park, aga sinna ma pole veel jõudnud.

Gdanskis on ka palju kortermajasid, mis on vaatamisväärsused omaette. Millennium pargi ümbruse majadel on näiteks rõõmsad justkui lapsekäega tehtud joonsitused. Ei saa ju olla kurb, kui sa elad näiteks vikerkaarega või lilledega majas või keset merelaineid. On ka terveid maja külgi katvaid tõsisemaid kunstiteoseid. Üht maja nimetan ma mõttes näiteks hundiga majaks, sest maja otsaseinal on mingi hiiglaslik elukas, mis minu meelest on robothunt.
Piastowska tänaval on nii pikad majad, et ühest otsast vaadates teist otsa ei paista. Need majad ei ole ka tänava suhtes sirged, vaid lainetavad tänava ääres. Nendest majadest ma lähen iga päev mööda ja mõtlen, huvitav, kuidas oleks seal elada või et mitu inimest selles majas üldse elab. 
Jana Pawla tänaval on kortermajad, mida ma kutsun seenemütsidega majadeks. Ja kui ma ikka kuid vaatasin Gdanski sisse sõites linnale peale ja püüdsin leida midagi tuttavat, midagi mida ma tean, siis alles hiljuti ma avastasin, et nüüd ma tunnen ühte kohta, mis kiirteelt linna keerates mulle kaugelt tuttav paistab - just need seenemütsidega majad :).
Ranna lähedale ehk siis Reagani pargi lähedale muudkui kerkib ja kerkib uusi kortermaju, küll mitte nii pikki ja nii kõrgeid, kui juba ees on. 
Nüüd sai natuke parkdiest ja merest ja majadest räägitud, aga see on siiski vaid kübeke imelisest Gdanskist. Avastame edasi.