Poola Vabariigi aastapäev
–
Vahepeal ehk siis täpsemalt 11. novembril oli Poola Vabariigi 105. sünnipäev. Minu üllatuseks on Poola Vabariik ja Eesti Kaitseliit täpselt sama aasta samal päeval sündinud. See ei tähendanud ju muud, kui et oli põhjust topelt rõõmustada. Lisaks oli veel muidugi ka isadepäev vahepeal, aga Poolas on see mingil muul ajal. Seega isadepäev oli ainult meil.
Olime üsna elevil, et näha, kuidas Vabariigi aastapäeva tähistamine siin käib. Lisete ja Liisbeti koolides oli Vabariigi aastapäeva eelne reede vormivaba päev ja kooli võis minna valge-punaste riietega. Ei pidanud pidulikud riided olema, lihtsalt värv oli oluline.
Kuna meil on eriti just punaste riietega seis kasin, läksime poodi otsima,et äkki leiame mõlemale tüdrukule mõne ilusa punase kleidi vmt. Üllatav, kui kasin seis oli ka poodides punaste riietega. Lõpuks õnnestus mõlemale koolijütsile leida ühesugused punased t-särgid, millel peal valge kiri. Nendega jäid nad rahule.
Koolides toimus Vabariigi aastapäeva tähistamine. Ega ma muud ei teagi, kui et lapsed laulsid seal poola keeles ehk siis said ka oma esimesi omandatud edusamme keeleõppel näidata. Igal juhul oli see üks rõõmus koolipäev.
Liisbetil jätkus kool rõõmsalt ka esmaspäeval, kuna siis oli jälle vormivaba päev ja tähistati diwalit. Selle püha osas koolist muud infot ei tulnud kui, et see on valguse püha ja dresscode on "bright". Me uurisime netist ja riidekapist ja pidasime perega nõu ja no lõpuks tundus Liisbeti enda heakskiidul sobiv lahendus see, et Liisbet läks kooli ikkagi vormis. Meil ei olud kapis riideid, mille kohta võiks kohe öelda, et bright, mis bright ja kohe äratuntavalt diwali riietus. Ja pisut kartsime ka eksida võõra kultuuri kommete vastu, et parem siis turvaliselt vormis.
Fotodelt võis näha, et kahjuks oli teistel vist sama mure, sest diwali riietusega olid kaasa läinud vaid Indiast pärist õpilased.
Kuna meil on eriti just punaste riietega seis kasin, läksime poodi otsima,et äkki leiame mõlemale tüdrukule mõne ilusa punase kleidi vmt. Üllatav, kui kasin seis oli ka poodides punaste riietega. Lõpuks õnnestus mõlemale koolijütsile leida ühesugused punased t-särgid, millel peal valge kiri. Nendega jäid nad rahule.
Koolides toimus Vabariigi aastapäeva tähistamine. Ega ma muud ei teagi, kui et lapsed laulsid seal poola keeles ehk siis said ka oma esimesi omandatud edusamme keeleõppel näidata. Igal juhul oli see üks rõõmus koolipäev.
Liisbetil jätkus kool rõõmsalt ka esmaspäeval, kuna siis oli jälle vormivaba päev ja tähistati diwalit. Selle püha osas koolist muud infot ei tulnud kui, et see on valguse püha ja dresscode on "bright". Me uurisime netist ja riidekapist ja pidasime perega nõu ja no lõpuks tundus Liisbeti enda heakskiidul sobiv lahendus see, et Liisbet läks kooli ikkagi vormis. Meil ei olud kapis riideid, mille kohta võiks kohe öelda, et bright, mis bright ja kohe äratuntavalt diwali riietus. Ja pisut kartsime ka eksida võõra kultuuri kommete vastu, et parem siis turvaliselt vormis.
Fotodelt võis näha, et kahjuks oli teistel vist sama mure, sest diwali riietusega olid kaasa läinud vaid Indiast pärist õpilased.
Kui me aga pidasime plaani, mida perega Vabariigi aastapäeval teha või kuhu minna, siis jäi silma, et üsna igas asulas toimub Vabariigi aastapäeva jooks. Joosti nii Elblagis kui Gdanskis näiteks. Nojah, novembris kannatab veel joosta küll ja miks mitte siis Vabariigi auks ja iseenda terviseks lipata. Ma lihtsalt olin üsna üllatunud, et igal pool joostakse.
Gdanskis pidi toimuma ka suur iseseisvusse marss juba mitmekümnendat korda. See tundus väga vahva üritus ja kaalusime, et seda vaatama minna, aga seekord siiski ei läinud. Gdanskis oli ka igasuguseid kontserte ja eripakkumisi restodes ja veel muid huvitavaid üritusi. Elblagis ma peale jooksu ja pärgade paneku muud ei leinud.
Gdanskis pidi toimuma ka suur iseseisvusse marss juba mitmekümnendat korda. See tundus väga vahva üritus ja kaalusime, et seda vaatama minna, aga seekord siiski ei läinud. Gdanskis oli ka igasuguseid kontserte ja eripakkumisi restodes ja veel muid huvitavaid üritusi. Elblagis ma peale jooksu ja pärgade paneku muud ei leinud.
Kuna Liisbetil on koolis juba pikalt teemaks "majad" ja õpetaja oli neile rääkinud Malborki lossist, mis on pindalalt maailma suurim loss ja maailma suurim telliskividest loss, siis oli Liisbetil suur soov seda lossi külastada. Ja kuna Malbork asub Elblagile oluliselt lähemal kui Gdansk, siis tundus meile kõigile hea mõte Poola Vabariigi aastapäeva ja isadepäeva puhul seal lossis ära käia.
Uurisin ette ka, et korraga saab sisse 700 inimest, ja netist saab ka pileteid osta ja et nad ikka kindlasti on riigipühal lahti. Pileteid me ette ei ostnud, sest 700 inimest tundus ikka väga palju ja lisaks eeldasime, et kes siis peale meie ikka Poola Vabariigi aastapäeval lossi lähevad vaatama, teised ju ikka tähistavad.
See on üks asi, mida me veel ära ei ole õppinud, et ära eelda midagi. Mitu korda me nüüd selle eeldamise orki lennanud oleme?
Aga kui alustada algusest, siis laupäeva hommikul sõitsime Malborki poole ja jõudsime kohale vähem kui poole tunniga ning mida lähemale me jõudsime, seda tihedamaks läks udu.
Uurisin ette ka, et korraga saab sisse 700 inimest, ja netist saab ka pileteid osta ja et nad ikka kindlasti on riigipühal lahti. Pileteid me ette ei ostnud, sest 700 inimest tundus ikka väga palju ja lisaks eeldasime, et kes siis peale meie ikka Poola Vabariigi aastapäeval lossi lähevad vaatama, teised ju ikka tähistavad.
See on üks asi, mida me veel ära ei ole õppinud, et ära eelda midagi. Mitu korda me nüüd selle eeldamise orki lennanud oleme?
Aga kui alustada algusest, siis laupäeva hommikul sõitsime Malborki poole ja jõudsime kohale vähem kui poole tunniga ning mida lähemale me jõudsime, seda tihedamaks läks udu.
Lossi lähedal vehkis üks helkurvestiga mees kätega ja näitas, et pöörake siia. Ka selle orki oleme me juba mitmeid kordi läinud, et usume, et helkurvestiga mees on tähtis mees ja kui ta vehib, siis tuleb minna, kuhu ta vehib. Ka seekord sattusime niimoodi isetekkelisse tasulisse parklasse. Kui suvel lõunas maksis selline parkimie 10 zlotti, siis Malborkis oli hind oluliselt krõbedam ehk 30 zlotti.
Aga nojah, me keset udu midagi ei näinud, et kas mujal saab ka parkida või kas üldse edasi saab sõita ja isegi lossi me ei näinud, seega maksime ära ja parkisime auto nende platsile, või noh põllule.
Aga nojah, me keset udu midagi ei näinud, et kas mujal saab ka parkida või kas üldse edasi saab sõita ja isegi lossi me ei näinud, seega maksime ära ja parkisime auto nende platsile, või noh põllule.
Nägime mõnda inimest liikumas silla poole ja võtsime sappa. See oli nii hämmastavalt sürreaalne vaatepilt, kuidas sild lihtsalt haihtus kuhugi uttu ja mis on teisel pool või kas ongi teist poolt, seda polnud lihtsalt läbi tihke udu võimalik näha.
Liisbet tundis muudkui muret, et kus see maailma suurim loss siis on. Me arvasime entusiastlikult, et eks ta siin udu sees peab olema. Ja siis me nägimegi üht tornikest. Liisbet oli veidi imestunud, et see ongi maailma suurim loss või. Kui me mingit järgmist torni või müüri nägime, oli eelmine juba uttu kadunud, seega jäi tunne jah, et vot ei tea, kus see maailma suurim loss siin on.
Igatahes läksime me piletikassa juurde ja ohhhhh, meid eeldajaid! 700 inimest oli meist siiski ette jõudnud ja kõik piletid olid järgmisteks tundideks välja müüdud. Olime päris pettunud ja ma olin enda peale kuri, et kuidas ma ikka veel ei õpi. Nüüd siis ehk õpin, et osta alati pilet ette ära ja ära kunagi niisama kohapeale mine, et küll mahub. Ei mahu! Aga mitu korda ma seda juba öelnud olen, et nüüd ma õpin?
Liisbet tundis muudkui muret, et kus see maailma suurim loss siis on. Me arvasime entusiastlikult, et eks ta siin udu sees peab olema. Ja siis me nägimegi üht tornikest. Liisbet oli veidi imestunud, et see ongi maailma suurim loss või. Kui me mingit järgmist torni või müüri nägime, oli eelmine juba uttu kadunud, seega jäi tunne jah, et vot ei tea, kus see maailma suurim loss siin on.
Igatahes läksime me piletikassa juurde ja ohhhhh, meid eeldajaid! 700 inimest oli meist siiski ette jõudnud ja kõik piletid olid järgmisteks tundideks välja müüdud. Olime päris pettunud ja ma olin enda peale kuri, et kuidas ma ikka veel ei õpi. Nüüd siis ehk õpin, et osta alati pilet ette ära ja ära kunagi niisama kohapeale mine, et küll mahub. Ei mahu! Aga mitu korda ma seda juba öelnud olen, et nüüd ma õpin?
Kuna udu oli veidike hõredamaks läinud, hakkas üüratu loss tasapisi meie silme ette ilmuma ja pidasime plaani, et vaatame siis veidi niisama ringi ja ehk on lahti dinosauruste park, mis lähedal asub. Enne veel, kui me dinoparki koha jõudsime kõmpida, leidsin ma netist, et see on siiski juba oktoobrist saadik talveks suletud.
Aga me leidsime ühe mänguväljaku ja saime teada, et parajasti oli Malborkis ka Vabariigi aastapäeva jooks toimumas ja no lustisime natuke ja tulime koju tagasi. Eks tuleb uuesti minna.
Aga me leidsime ühe mänguväljaku ja saime teada, et parajasti oli Malborkis ka Vabariigi aastapäeva jooks toimumas ja no lustisime natuke ja tulime koju tagasi. Eks tuleb uuesti minna.
Milliseid tähelepankuid ma aastapäeva puhul tegin?
Ma küll ei kontrollinud järgi, aga mulle tundub, et Poolas ei ole selliseid asju nagu lipupäevad. Majadel ei ole üldjuhul ka lipuvardaid ega lipuhoidjaid. Küll aga võib kas või igapäev mis tahes suuruses Poola lipu maja ees maasse lüüa või selle kuidagi muul moel rõdule, katusele või kuhugi sättida.
Vabariigi aastapäeva puhul lugesin ka üleskutseid, et ehime oma majad valgepunasesse. Tõesti, ehiti ka. Linnapilt oli kaugel sellest, mida me näeme Vabariigi aastapäeval Eestis, aga ilus oli ikkagi. Mõned kortermajad nt olid oma trepikodade katustele lipud pannud, mõned elekripostid linnas olid lipud saanud, lippe oli ka rõdudel. Ehk siis lippe oli rohkem kui tavalisel päeval, aga mitte nii palju, kui ma eeldaks Vabariigi 105. sünnipäeva puhul.
Ma ei tea, kuidas mujal Eestis, aga meil Märjamaal on nii, et kui sa Vabariigi aastapäeval mõnda tuttavat või võhivõõrast vastu näed jalutamas või kedagi poes kohtad, siis sa soovid talle head Vabariigi aastapäeva. Siin ma mitte midagi sellist ei tuvastanud. Tegelikult oli nagu tavaline päev, ainult poed olid kinni. Ma usun, et ju pidutseti siis kodudes. Meie tegime ka salatit ja tundsime ennast pidulikult :).
Ma küll ei kontrollinud järgi, aga mulle tundub, et Poolas ei ole selliseid asju nagu lipupäevad. Majadel ei ole üldjuhul ka lipuvardaid ega lipuhoidjaid. Küll aga võib kas või igapäev mis tahes suuruses Poola lipu maja ees maasse lüüa või selle kuidagi muul moel rõdule, katusele või kuhugi sättida.
Vabariigi aastapäeva puhul lugesin ka üleskutseid, et ehime oma majad valgepunasesse. Tõesti, ehiti ka. Linnapilt oli kaugel sellest, mida me näeme Vabariigi aastapäeval Eestis, aga ilus oli ikkagi. Mõned kortermajad nt olid oma trepikodade katustele lipud pannud, mõned elekripostid linnas olid lipud saanud, lippe oli ka rõdudel. Ehk siis lippe oli rohkem kui tavalisel päeval, aga mitte nii palju, kui ma eeldaks Vabariigi 105. sünnipäeva puhul.
Ma ei tea, kuidas mujal Eestis, aga meil Märjamaal on nii, et kui sa Vabariigi aastapäeval mõnda tuttavat või võhivõõrast vastu näed jalutamas või kedagi poes kohtad, siis sa soovid talle head Vabariigi aastapäeva. Siin ma mitte midagi sellist ei tuvastanud. Tegelikult oli nagu tavaline päev, ainult poed olid kinni. Ma usun, et ju pidutseti siis kodudes. Meie tegime ka salatit ja tundsime ennast pidulikult :).
Lisa kommentaar