Kus on meie kodu?

Nagu ma juba eelmises loos kirjutasin, läks sõit üllatavalt sujuvalt. Võtsime kaks päeva minekuks ja kaks päeva tulekuks ehk sõitsime ühe ööbimsega. Noh, piisavalt piinarikas on see sõit isegi ööbimisega ja ausalt öeldes tundus Eestisse jõudes, et oehhhhhhhh, nii pea seda sõitu küll uuesti ette ei taha võtta. 
Me kõik tundsime üsna ühtemoodi suurt õnnetunnet, kui me Eesti pinnale jõudsime ja me kõik tundsime üsna ühtemoodi, kui me Eestis esimeses tanklas peatusime, et päris imelik, siin on veel eestlasi.
Märjamaa kodu oli nagu kodu ja ei olnud ka. Ühest küljest nii oma, aga teisalt kodu on ju Poolas. Nii me siis hakkasime üsna ruttu kasutama väjendeid eesti kodu ja poola kodu. Meie eesti kodus elab meie äraolekul minu vend, kellele on pealinnast maale asumine ka päris suur seiklus. Ta vahepeal isegi naljatas, et ta peaks ka blogi hakkama pidama, kuidas ta Märjamaale kolib. Nagu meie jaoks on uus, kuidas asjad Poolas käivad, siis tema jaoks on uus, kuidas asjad Märjamaal käivad ja imestamist jagub samuti rohkesti.

Lisete andis mu vennale varakult tellimusse sisse, et kui me saabume, siis võiks pelmeene teha. Veidral kombel on Poola ju igati pelmeenimaa küll, aga siinseid pierogisid lapsed ikkagi õigeks pelmeeniks ei tunnista ja nii oli igatsus oma ühe lemmiktoidu ehk õigete pelmeenide järele suur.
Pierogidega on veider lugu. Me armastasime neid väga, kui me veel Poolas ei elanud. Need viisid keele alla ja olid õige Poola maitsega. Peale Poolasse kolimist, olen ma neid ühe korra restoranis tellinud ja äkki kokku kaks korda kodus teinud. Tuleb tõdeda, et meil on isu täis ja käsi ei tõuse enam kuidagi poeletilt pirogisid võtma. Teile aga soovitan küll, et kui Poolas olete, siis sööge pierogisid ka. Minu lemmikud on pierogi ruskie - kartuli ja kodujuustu täidisega.
Aga need pelmeenid esimesel koduõhtul said tehtud ja söödud. Imemaitsvad! Esimene õhtu kodus oli ka päris külm, sest koos meie saabumisega algas ka küttehooaeg ja nii me siis kütsime nagu jaksasime, aga võtsime ööseks siiski kõik tekid peale, mis meil olid :D.

Mis me siis Eestis peale kütmise veel tegime? 
Lisete käis muusikakooli tundides, vahelduseks veebile siis ka päriselt. Lisete käis ka igal võimalusel ehk siis õhtuti, kui sõpradel kool läbi, väljas. Mina käisin juuksuris, ikka selles armsas kohas Raplas, kus ma juba aastaid käinud olen. Liisbetiga põikasime Alu lasteaeda ja tervitasime õpetaja Liisi ja teisi. Vanad Kaisukarud olid veidi häbelikud ja piidlesid Liisbeti huviga eemalt. Liisbet oli samuti häbelik ja piidles temagi sõpru eemalt, aga ligi ei tihanud astuda. Kui kiiresti ikka see väike piir tekib, millest üle astuda on raske. Oleks meil aega olnud sõpru pikemalt piielda, küll oleks ka see piir kadunud, aga koolikell kutsus vanad sõbrad tagasi tundi.

Mina käisin vähekeseks tööl ka. Minu kontor on peamiselt  Alu mõisas olnud ja seal ma siis ka käisin päris oma vana koha peal. Vaatasin aknast välja, täpselt see vana armas iga päev nähtud vaatepilt, kust ma oi kui palju abi olen saanud, inspiratsiooni, mõtteselgust, ajupuhkust või muud otsides. Ja see oli nii sürreaalne, et kas ma ikka olen siin või kas see on päriselt. Minu tiik, minu puu, minu park, minu taamal paistvad majad, minu pardid, minu aken, minu tool, minu laud, minu mõis, aga kas mina ise ka?
Üldse pidime me Eestis käigu jooksul päris palju tõdema, et tegelikult on muutunud vähe. Peaaegu midagi pole muutunud, kõik on sama. Vahe on ainult selles, et meid ei ole siin. Ja see on imelik tunne.

Kodus oli iga päev imelisi hetki ja kohtumisi. Üks ekstra tore kohtumine näiteks oli lõuna koos oma heade kolleegidega. Mul on väga vedanud, et minu kolleegid on minu sõbrad, tegelikult peaaegu nagu pere. Mõni neist oli enne sõber ja siis ka kolleeg, mõni jälle enne kolleeg ja siis sõber ka ja mõni on kuidagi vahepealselt sõbraks ja kolleegiks saanud. 
Need on naised, kes lähevad läbi tule ja vee, naised, keda ma silmagi pilgutamata usaldan, ühed eesti kõige kangemad ja vingemad naised kohe kindlasti. Nende puhul ma mõtlesin peale kokkusaamist ja tööasjade ajamist ning niisama lobisesmist (me tegelikult ei oskagi niisama lobisega, me ajame alati tööasju ehk siis arendame Naiskodukaitset, ükskõik, mis eesmärgil me ka kokku ei saa), et naljakas, kuidas meiega on nii, et me oleme justkui koguaeg koos, vaatamata sellele, et me oleme lahus. Varemalt meist osa ju töötas Tallinnas ja osa Alus, aga me olime ikkagi absoluutselt üks kamp ja üks teadvus. Helen oli pool aastat koolis ja siis läksime meie Poola ning kui ma temaga nüüd kokku sain, siis me polnud reaalselt jaanuarist saadik üksteist päriselt näinud, aga tunne oli ikka selline, et eile ju nägime. Ei ole sellist tunnet nagu lasteaias oli, et ei julge üle piiri astuda. Meil ei ole seda piiri, isegi nüüd, kus ma Poolas olen, vähemalt mina absoluutselt ei tunne seda. Ma armastan oma kolleege ja olen nii tänulik, et sõbrad leidsid oma megatihedas päevas aega ka minuga kokku saada.

Me käisime ka Märjamaal kinos. Saime mu vennale kino tutvustada ja multikas "Cantervilla lossi vaim" oli ka igati vaadatav. Oma kino on ikka oma kino :), koos tuttava administraatori ja kino-Hansuga. 
Ühel õhtul käisime Raplas Hollywoodis söömas. Lihtsalt niisama, et kuulge, läheks õige Raplasse sööma. Ja see oli nii mõnus - vaikne, hubane olemine, hea toit, hea seltskond, kiiret kuskile pole. Lihtsalt istusime ja nautisime.
Me käisime ka Haapsalus mu emal külas ja lapsed said kõik oma koolimuljed taas üle rääkida. Tema muidugi loeb päevi meie tagasitulekuni, aga vast hakkas ikka uskuma, et pole seal Poolas hullu midagi.
Rahvamaja kohvikus käisime ka söömas. Mul on nii hea meel, et kohvik jälle regulaarselt lahti on. Soovitan soojalt seal lõunatada:).
Ja viimasel eesti õhtul oli meil kodutütardega koondus. Me küll püüame elus hoida iganädalasi veebis kohtumisi, aga üle päris pika aja saime siis päriselt kokku ja oi, kui vahva see oli. Me peamiselt mängisimegi terve koonduse, kuna selline lust tahtis kõigi seest välja tulla ja sellist möllu pole ammu nähtud nagu meil oli. Nii tore oli kõiki näha ja juttu rääkida ja kuulda, kuidas kõigil on vahepeal läinud. Nad kasvavad kohutava kiirusega need minu kodutütred. Sellest on mul tegelikult väga kahju. Aga olen tänulik, et me saime selle õhtu koos olla ja et nad võtsid vaevaks ja tahtsid kohale tulla. Mul on maailma kõige ägedamad kodutütred, igaüks nii omamoodi, nii armas ja nii päris.

Peale koondust tahtis Liisbet veel uude jõulinnakusse minna. Panime kodus soojemad riided selga ja võtsime venna ka kaasa ning läksimegi. Uus vahepeal kerkinud jõulinnak tundus igati äge, aga Liisbet seal ikkagi kahjuks midagi teha ei saanud, kuna kõik masinad olid kasutamiseks 14+ aastastele ja Liisbet ka ei jaksanud ega ulatanud seal midagi liigutama.
Küll aga oli multiväljakul nagu alati üks pall ja siis me lustisimegi külmas hingedepäeva õhtus jalgpalli tagudes. See oli taaskord üks üsna sürreaalne kogemus, mida nagu päriselt ei usugi, et olime seal, päriselt, sellel õhtul, Märjamaal.

Kui me minnes muudkui ootasime, et millal see Eesti piir tuleb, millal me kodumaale jõuame, siis tulles me muudkui ootasime, et millal see Poola piir tuleb. Ühtviisi koju jõudmise tunne on mõlemal pool. Kahju oli Eestist ära tulla, oleks ju veel veidi tahtnud olla, sest paljude armsate inimestega jäi kokku saamata. Aga olime väga tänulikud selle eest, mis oli ja nende eest, kes olid. Nii hea meel oli ka jälle poola koju jõuda.
Umbes selline see meie kolme suur seiklus oli, palju väiksemaid, aga ka olulisi asju jäi praegu kirjeldusest veel välja. Lapsed olid väga tänulikud ka selle eest, et "emme me pole kunagi varem ainult kolmekesi reisil käinud". Sai seegi siis nüüd proovitud. Ja mul on hea meel, et tegin selle suure sõidu läbi koos parimate reisikaaslastega :).