Turistid

Kui kooli lõpp hakkas lähenema, siis me täiesti spontaanselt otsustasime Meelisega, et ehkki meie pikk plaan oli teistsugune, siis me teeme lastele koolilõpu üllatuse ja ma lähen nendega Eestisse. Kui viimane koolipäev läbi sai ja kõik koos kodus olime, siis tõime oma üllatuse lagedale. Lapsed ei tahtnud seda hästi uskuda, aga läksid siiski rõõmust lausa sõgedaks. Kohe hakkas plaanide genereerimine, et kas me võime seda teha, kas me võime toda teha, kas saame sinna minna, kas tohib seda ja kas me võime iga päev pelmeene süüa jne jne.
Üks päev jäi ettevalmistuste tegemiseks ja ideega harjumiseks ning 23. juunil, kui meie pere tavapäraselt on absoluutselt alati täies hoos Võidupüha ja/või maakaitsepäevaga seotud, alustasime me seekord oma reisi Eestisse. Jaanipäeva, selle klassikalisel kujul, ei ole me perena kunagi tähistanud, sest 23. juuni õhtuks oleme me päevasest rassimissest alati väsinud nagu kapsad ning parim õhtu möödub vaikselt kodus midagi head näksides ja kõik koos paraadiülekannet ja näiteks mõnda filmi vaadates.
Seekord me jätsime Meelise Elblagi, sest tema pidi tööl käima ja võtsime reisi ette kuuekesi ehk siis mina, Luiselota, Lisete, Liisbet, Lilly ja Luna. Esimese sõidupäeva ehk 23. juuni õhtuks olime ikka väsinud nagu kapsad. Tegime koertega Suwalki peal jalutustiiru ja läksime varakult magama. Seekord siis selline jaanilaupäev.

Ehkki me läksime Eestisse üsna plaanivabalt selles mõttes, et polnud kindlad, kui kauaks me jääme või mida me täpselt teeme, oli meil siiski nii pooleteise nädala jagu ja tiba rohkem ka, graafikusse pandud igasuguseid erinevaid tähtsaid tegemisi. Ja nii ma muudkui pidasingi järge, et miski ei ununeks ning me külastasime perearsti, silmaarsti, nahaarsti, käisime vaktsineerimas, vereproovis, juuksuris jne jne ehk tegime ära kõik või peaaegu kõik, mida me olime lükanud "siis, kui Eestisse läheme" aega. Muu lusti lükkasime sinna aega, et kui meil vajalikud asjad tehtud ja me veel Poola tagasi ei lähe, et siis vaatame, mida ja kuhu me veel jõuame.
Ja andke andeks, aga kuna me polnud ise ka oma plaanides kindlad, siis me ka kellelegi teada ei andnud ega kuskil ei kuulutanud, et me Eestis oleme. Kohtusime täpselt nende inimestega, kellega me juhtumisi trehvasime ja mul on iga juhuse üle super hea meel. Paljudega, kellega oleks ka tahtnud väga kokku saada, seekord kahjuks ei kohtunud. 
Meil oli rohkem selline oma Eesti taasavastamise seiklus, et mis on vahepeal muutunud, mida me nüüd teistmoodi hindame, mis on naljakas, mis on imelik, mida me Eestist igatsenud oleme ja mida me Eestis olles igatseme.

Aga alustan algusest. Jõudsime 24. juuni õhtul koju Märjamaale. Oli vaikne riigipühaõhtu enne tööpäeva ja inimesi liikus alevi vahel vähe. 
Olime korduvalt arutanud, et huvitav, mida meie koerad teevad, kui nad Eesti koju, kus nad aasta aega pole käinud, saabuvad. Et kas nad tunnevad selle koha ära?
Koerad olid muidugi esmalt väga rõõmsad selle üle, et pikk autosõit lõppes ning sai jalgu sirutada ja vabalt joosta. Luna tuiskas siia sinna nagu hull, aga Lillyst oli kohe aru saada, et jaaa, tema mäletab. Ta käis alustuseks läbi kogu aia ja nuuskis kõiki põõsaid ning takseeris aianurki, näiliselt justkui hindas, et ahah see on sama, siin on minu kaevatud auk, siin on mu lemmik pikutamiskoht, siit ma käisin aia alt läbi, mis uus lõhn aga siin on, kuhu see põõsas vahepeal kadus jne. Lilly oli ilmselgelt koju jõudnud, kohta, kus ta beebist peale kasvas ning kolm aastat aiakujundaja ja kuningas oli. Luna elas Eesti kodus õigupoolest ju vaid paar kuud enne, kui me ära kolisime, ja tema jaoks tunduski see olevat rohkem nagu uus väga põnev koht avastamiseks.
Etteruttavalt võibki öelda, et Lilly veetis oma päevad nagu vanastigi õues mõnuledes ja päikest võttes oma vanal armsal aiadiivanil. Talle meeldib pikutada ja jälgida, mis maailmas toimub, kes mööda käivad, mida linnud ja putukad teevad jne. Luna veetis oma päevad toa ja õue vahet joostes, et olla kindel, et ta ühestki põnevast juhtumisest ja ettevõtmisest kõrvale ei jää.

Mis tunded meil endal koju jõudes tekkisid? Kõik oli ühtaegu armas, aga teistmoodi - veidi pisem, veidi võõram. Me oleks nagu oma kodus ja oma maal ringi uudistavad külalised olnud.
Ehkki Poolas oli juba ammu suur suvi käes, sain ma aru, et õige suvi on ikkagi Eestis. Juba kohale jõudes võttis meid vastu päris suve lõhn, mida Poolas ei ole. Püüdsin seda enda jaoks nö lahti nuusutada ja mulle tundus, et see on kindlasti eelkõige niidetud heina ja õitsvate niidutaimede aimatav lõhn, see on pärnade ja jasmiinide lõhn, see on sooja vihma ja õhus lendleva teetolmu lõhn. Mingisugune segu sellest kõigest, see on see päris suve lõhn. 
Tassisime kotid tuppa ja läksime poodi. Oli 5 minutit 7 läbi riigipüha õhtul. Oli natuke ärev tunne, et kas mõni pood üldse veel lahti on. Coopi juures oli mõni üksik auto ja üks mees tuli ostudega poest välja. Kahtlus süvenes veelgi, et kas võib olla, et pood läks just 7-st kinni ja see härra oli viimane klient. Poeuksed läksid meie ees siiski lahti ja astusime kahtlevalt sisse. Sees oli vaikne ja esialgu ei paistnud ainsatki ostlejat. Müüa toimetas midagi kassa juures. Küsisin temalt, et vabandust, kas pood üldse on veel lahti. Tema naeris ja ütles, et jah, nemad on ikka võiduka lõpuni lahti. Ma siis järeldasin, et ilmselt nagu iga päev on pood ka riigipühal kella 22-ni avatud. 
Ma pean ütlema, et Eestis oli jube mõnus küll, et iga kell, kui mõte tuli, sai poodi näteks jäätise järgi lipata, ma ei ole sellise asjaga enam harjunud. Natuke olen aga mõtlema hakanud, et kas see on üldse vajalik, et pood koguaeg lahti on? 

Esimesel Eesti õhtul me sõime muidugi pelmeene. Ja veel mitmel õhtul ja päeval hiljem ka. Kui mõelda, et mida erilist me siis Eestis õigupoolest poest ostsime tavaliselt, siis no näiteks kohukese varu hoidsime koguaeg külmkapis. Jõime Limpa limonaadi ja sõime palju eesti jäätist. Alguses sõime muidugi ohtralt maasikaid ka. Muud väga erilist ei meenugi hetkel.
Tegelikult käisime me rohkem kui tavaliselt väljas ka söömas. Siinkohal tuleb kahjutundega nentida, et Raplamaal võiks praegusest palju enam söögikohti olla. 
Päris mitu lõunat sõime Märjamaal Ruut 66-s. See koht oli nii sisult kui söögilt ikka sama. Ka menüü oli üldjoontes sama ja seega sai seal nö kindla peale välja minna. Mina tellin Ruudus pea alati koorese lõhesupi, mis maitses ka nüüd täpselt sama hästi, kui see aasta, kaks ja kolm tagasi maitses. Teenindajad olid võõrad, aga lahked ja sõbralikud. Teised kliendid olid ka täiesti võõrad.
Me muudkui käisime ja kiikasime pea igapäev, kas juunikuus puhkusele siirdunud Märjamaa rahvamaja kohvik on ka äkki jälle avatud. Oleks tahtnud seal ka käia ja vaadata, kuidas neil läheb ja mis on uut ja mis vana, aga meie Eestis oleku aja jooksul jäi kohvik siiski suletuks. 
Raplas käisime Hollivuudis. Ka seal on asjad üsna samamoodi kui varem ja menüü on ka üsna samasugune. Teenindajad olid lahked ja õhkkond tore. Lõunaajal nägi seal ka tuttavaid einestajaid.
Üle väga pikkade aastate käisime Arturi trahteris. Mul kuidagi on mälus, et ma lugesin kuskilt, et seal vahetus hiljuti omanik. Mitte et mul vana omaniku vastu midagi oleks olnud, aga peale Märjamaale kolimist me Arturisse lihtsalt enam eriti ei sattunud. Võrreldes minu viimatise käiguga, oli interjööris uuendusi märgata. Tiba kummaline oli see, et leti peal oli 1 trükitud menüü ja rohkem ei seinal, laudadel ega kuskil menüüsid silma ei hakanud ja keegi ei pakkunud meile ka. Saimegi siis hakkama viiekesi leti ääres ühte menüüd kiigates. Toit oli lihtne ja mitte väga suur maitseelamus, aga kindlasti pigem hea kui halb. Võib teinekordki minna.
Ja muidugi sõime me SushiMushi sushit. See oli üks kindel asi soovinimekirjast, mida me Eestis teeme, et võtame SushiMushist sushit. See on kohe kindlasti endiselt meie top sushikoht:). Sushi maitses sama taevalikult nagu alati ja uusi sorte oli ka vahepeal tulnud.
Muidugi pidime me korra ka Hesburgeris käima. Poolas nimelt ei ole Hesburgerit. Mina proovisin ära nende uue reklaamitud vahvliburgeri. Maitsel polnud viga, pigem oli huvitav ja hea, aga see burks lagunes hullusti ja mu riided ja kõik kohad olid seda täis. Just lagunemise pärast ma seda vahvliburgerit enam ei võtaks.

Muidugi käisime me päris mitu korda Haapsalus. Eelkõige külastasime mu ema, aga jõudsime ka randa ja linnapeale. Minu Haapsalu on üldjoontes ikka samasugune kui varem. Tagalinn on lihtsalt äraütlemata ilus ja milline õitemeri igal pool on. Vauuuuu!!! Rahvast oli ka õnneks igal pool päris parajalt, mitte häirivalt palju. Käisime söömas ka. Rootsiturul oli uus koht, või no vähemalt minu jaoks oli see uus koht, nimega Arhitekt. 
Ma käin iga suvi tagalinnas vaatamas, millised söögikohad sel suvel avatud on ja alati mõtlen, et oo see tundub lahe koht ja too tunudb lahe koht, võiks minna, aga alati on kas rahvast palju või aega vähe, või pole kõht piisavalt tühi või on hinnad kallid, ja me reaalselt kuskile päriselt sööma ei jõua kunagi. Aga seekord ma olin lastele lubanud, et läheme sööma ja läksimegi. 
Arhitekt on väga mõnusa suvise ja vaba interjööriga koht. Katus on peakohal, aga olemine on ikkagi välikohviku oma. Nime järgi on tegu Steakhouse & Cocktail Bariga ja seda ta ka kindlasti on. Meie lihtsalt liha ei tellinud. Aga söönuks saab seal ka muudest roogadest ja oi kui hästi veel. Näiteks mulle meeldis väga Vormsi säinase äkis. Tõsi, odav see koht kindlasti ei ole, aga no milline koht keset mõnusat suve Haapsalus Rootsiturul odav on? Olime ikkagi oma kogemuse ja maitseelamuse üle väga rõõmsad ning lõpuks ometi sai mõni neist poppidest söögikohtadest ära proovitud.
Haapsalus käime me alati ka Apollo raamatupoes, on kohe selline traditsioon. Seekord oli eriti palju uudistamist, kuna lisaks kõigile uutele raamatutele, mis uurimist vajasid, oli poes ka suur hulk raamatuid alla hinnatud. Me pole muidugi ammu eestikeelsete raamatute kogu täiendada saanud ja seega me lahkusime poest ikka päris korraliku raamatuhunnikuga. Ja no kuna me Haapsalus käisime mitu korda, siis pidime ka raamatupoes ikka mitu korda käima.
Haapsalu Konsumist avastasime ka enda jaoks uue jäätiste sarja - Külm. Tegu on Nopri talu ja Joel Ostrati koostöös valmivate jäätistega. Ma muidugi urisin netist, et Neil on jäätisesorte hulga rohkem, kui meie poes nägime, aga no siiski näiteks pruuni juustu jäätis, lihtsalt mmmmmmm.
Muidugi jalutasime me ka promenaadil ja käisime lossihoovist ja sealselt mänguväljakult läbi, ja samuti Aafrika ranna mänguväljakult. Päris lahe on niimoodi hängida, kui sul polegi kuhugi kiire ja sa võid igal pool olla täpselt nii kaua, kui ise tahad.
Ja Haapsalus kohtasime me puhtjuhuslikult Reelikat, Markot ja Meriat. Ma ei tea, kes meist rohkem üllatunud oli, aga igatahes oli see üks väga vahva ja südantsoojendav kokkujuhtumine.

Oma loodusedoosi saime Mukri rabast. Olen seda ikka reklaaminud kui Raplamaa kõige ilusamat raba ja seda ta õnneks oli ikka veel. Õitsvad vesiroosid, talla all mõnusalt vetruv jalgrada, kärekarastav suplus julgematele, no see on ju päris suvi? Muidugi olid kohal ka parmud, nagu alati, ka osake pärs suvest.

Mul oli väga mitu korda asja ka linna, ehk siis Tallinna. Kasutasin võimalust ja sõitsin rongiga. Mulle meeldib rongisõit, sest enamasti on see nii mõnusas rahulikus õhkkonnas kulgemine ja samal ajal kui rong sipsti linna jõuab, olen mina tublisti mõnda põnevat raamatut lugenud. Seekord siis Kristel Halmani  "Minu Tšehhi" ja Tarmo Virki "Minu Helsingi".
Ma enamasti ostan rongile e-pileti ette. Nii ka seekord. Päris sesimest korda elus juhtus see, et ma ostsin korra pileti valele rongile. Ma ei tea siiani, kuidas see juhtus, sest ma vaatasin väga täpselt üle, et ahah, selle rongiga ma ei lähe, sest siis ma ei jõua õigeks ajaks. Ja mingil veidral põhjusel olin ma ise õiges rongis, aga pilet oli mul sellele rongile, millega ma ei plaaninud minna. Ja mitte ainult minul, vaid ostsin ikka lastele ka:D. Mis seal ikka, ise loll, ostsin uued piletid.
Linnas oli mul põhjust mitmel korral läbi vanalinna lipata. Tallinn ei ole kunagi minu linn olnud. Seal on palju inimesi, trügimist, tuututamist, ma ei tea seal, kuhu minna, mis omakorda tekitab veel enam trügimist ja tuututamist. Aga seekord mööda vanalinna ja ka muid tänavaid kõndides, ma tundsin, et hmmmm, see linn pole enam nii suur ja hirmus, sellest võiks täitsa ka minu linn saada. 
Eriti põnev ja kodune tundus minu jaoks see, et kuna ma vahepeal olen lugenud läbi kõik Apteeker Melchiori raamatud, siis vanalinn, see oli ju Melchiori elu- ja uurimispaik, see koht, kus kõik põnevad asjad juhtusid ja kuriteod lahendatud said. Rataskaevu tänava kaevu juurest käisin kohe mitu korda läbi ja püüdisn ennast Melchiori aega mõelda. Jaa, kui ma looksin Tallinnaga samasuguse suhte nagu mul on näiteks Gdanskiga ja ise teda rohkem avastaksin, küllap ma leiaksin tõesti, et tegu on ühe ääretult ägeda linnaga. 
Ma olen Poolas harjunud oma mullis liikuma ehk siis ma eeldan, et keegi mind väga ei kõneta ja ma olengi oma mõtetes. Kui keegi siiski minuga räägib, siis kulub aega, et mõista, et ta tõepoolest räägibki just minuga. Tallinnas sai seda mulli absoluutselt edukalt jätkata.
Korduvalt läbi vanalinna kõndides tegelikult eesti keelt peaegu ei kuulnudki. Peamiselt rääkisid inimesed omavahel inglise keeles. Ja kui ma siis kusagilt emakeelt kuulsin, siis alguses, ausõna, oli tunne, et appi, keegi räägib eesti keelt, kes kes? Ja ma tabasin ühel hetkel ennast isegi mõttes mõnusalt muhelemas, et oooo, isegi väike laps räägib nii hästi eesti keelt. Püüdisn ennast küll korduvalt nö maapeale või siis Eestimaa peale tuua, aga alguses oli sellega, et inimesed siin päriselt räägivadki eesti keelt ja nii lihtne on asju ajada, kui kõik sinust aru saavad, ikka üsna imelik harjuda.
Aga jah, Tallinna vanalinnas eesti keelt väga kõrva ei hakanud. Ühel korral oli lausa selline juhtum, ja siis oli mul tõesti rongile kiire, et üks noor naisterahvas kõnetas minu kõrval kõndivaid inimesi ja küsis, et vabandage kas te räägite eesti keelt. Ta küsis seda meie pealinnas!? Kuna ta otseselt minuga ei rääkinud, siis ma lihtsalt vaatasin teda üllatunult ja kiirustasin edasi ning tegelikult ei kuulnudki, kas kõnetatud siis rääkisid või mitte. Naine oli sellise nõutu näoga, et ma ise arvasin, et ilmselt on tema ka kusagilt maalt linna tulnud ja tahab äkki teed küsida. Ma olen ise küll nii harjunud selle, vabandust, mis keelt te räägite küsimusega, aga ma poleks iial arvanud, et ma kuulen Tallinna tänaval küsimust, kas te räägite eesti keelt.

Linnas käisin ka oma ametlikust töökohast ehk Kaitseliidu Peastaabist läbi. Kui te olete mõelnud, kas ma enam tööd ei teegi, siis jõudu mööda natukene ikka teen. Töötan oma endisel ametikohal Naiskodukaitse arendusspetsialistina, aga osalise koormusega. Vahel mõtlen, et ka see osalne koormus on vist liiga palju, kuna püüdes kogu pere ja elu siin normaalselt toimimas hoida, jääb üsna vähe mahti millegi muuga tegeleda. Aga ma siiski armasan Naiskodukaitset väga ja ei kujuta oma elu selleta ettegi ning seega ma püüan ikkagi endast parima anda ja oma ametikoha vääriline olla, mis siis, et natuke. 
Peastaabis käisin ma seekord mitte tööd tegemas, vaid Heleni, Liisbeti ja Lassega kohvi joomas. Mul on kuidagi nii läinud, et mul on erakordselt ägedad töökaaslased, minu suured eeskujud igas mõttes ja samas väga head sõbrad. Enamus neist olid küll puhkusel, aga nii äge, et Helen kohal oli ja meid vastu võttis. Kuna ma suhtlen töökaaslastega pea igapäevaselt, siis mul ei ole nendega siiani tekkinud tunnet, et pole ammu näinud või ei tea neist midagi, aga no kujutage ette, mingil kombel oli Helen siiski veel armsamaks läinud, kui ta juba varemalt oli. Ja kujutage veel ette, Selveri Köögi suupisted maitsesid nagu üks imeline amps nostalgiat. Kõik naiskodukaitsajd teavad hästi, kui ära võib ühel hetkel tüüdata Selveri toit, mida igal koosolekul ja üritusel saab ning kuidas tekib tunne, et neid kringleid ja salateid ma ei söö enam mitte kunagi. Aga ooooo, see tunne on üle läinud, mõnuga söön:).

Tallinnas tegime koos laste ja minu venna Mehisega veel ka käigu loomaaeda. See on meil ka traditsioon, et käime Mehisega koos korra aastas loomaaias. Sel aastal me käisime küll juba koos Gdanski loomaaias, aga tahtsime ikka Tallinna omas ka ära käia. Me armastame loomi ja me armastame ka loomaaedu. Tõsi, mitte igas loomaaias ei saa kõigi loomade elutingimuste üle rõõmustada, siis oleme natuke kurvad ka. Aga rõõmustame alati, kui loomadele paremad elupaigad rajatakse ja no mõnikord tundub neil täitsa mõnus elu olevat. Ma vähemalt väga loodan seda, et nad on oma olemisega rahul. 
Tallinna loomaaeda sattusime me nüüd täpselt sel ajal, kui valmis oli saanud kaua oodatud tiigriorg. Lugesin küll, et inimesed saavad orgu juba uudistada, aga elanikud ise alles harjuvad oma uue koduga. Meie siis uudistasimegi uues elupaigas ringi ja mõtlesime, et huvitav, kas siia tühja vaiksesse koridori võib parajasti olla ka tiiger uudistama lastud :D, noh, et oma koduga igast küljest harjuda. Tiigriorg tundus äge. Ma usun, et see on ehitatud arvestades tiigrite vajadusi ja soove - seal on väga erinevad alad, kus tiiger olla ja ronida saab. Näiteks on seal ka traadist torud, kus me eeldame, et tiigrid võiksid sees ronida otse külastajate peakohal. 
Tiigreid me seekord näha ei lootnud, aga tegelikult ikkagi ühte nägime, kes oligi ilmselt parajasti harjutamas. Kuna just mõned päevad tagasi oli kurb uudis, et üks loomaaia tiiger ei elanud operatsiooni üle, siis ma googeldasin ka, et kui palju tiigreid Tallinna loomaaias üldse on. Kui ma nüüd õigele infole juhtusin, siis kahjuks ongi ainult üks tiiger alles, kes nüüd üksi oma vägevat elupaika naudib. Loodan siiski väga, et talle peagi ka seltsi leitakse.

Peale loomaias käiku läksime Mehise valikul hilist lõunat või varast õhtusööki sööma Laulasmaale kohvikusse Ott ja Matilda. Mulle väga meeldis selle kohviku interjöör - kodune, pisut vanaaegne, veidi daamilik kõigi oma pitslinade ja pisidetailidega. Mulle meeldis ka menüü ja meeldis, et toidud nägid sama ilusad, aga kodused, välja kui kohvik ise. Toidud maitsesid ka hästi ja kõik see rohke rahvas, kes seal koos oli, tundis ennast hästi ja nagu kodus.
Koht oli ilmselgelt populaarne, sest parkimisega oli kitsas, laudadega oli kitsas ja niisama oli ka kitsas. Selleks, et sisse saada või välja minna või tualetti külastada, pidi ennast viisakalt muudkui vabandades teiste inimeste ja laudade vahelt läbi pressima  olles äärmiselt ettevaatlik, et kedgi, eriti mõnda toidu- või nõudekandikuga ettekandjat, ei tõukaks. 
Ahjaa, kui te sinna lähete, sest me soovitame minna küll, siis olge tähelepanelik, et uksest sisse saades ootavad kohe laual menüüd, aga letil ja seintel on lisaks menüüle veel mitmeid väikeseid silte, mis reklaamivad sööke-jooke, mida menüüs kirjas pole. Nii sain ma näiteks maasikasupi, mille olemasolust märku andvat silti ma juhuslikult kusagil kõigi nende kannude ja nipsasjakeste vahel märkasin.

Käisime muidugi Tartus ka, ja minu Tartus ka. Selle käigu võtsime ette koos Liisbeti, Lisete ja ja Lisete sõbra, või no tegelikult meie kõigi sõbra, Liisaga. Ööbisime Vspas, kus me ammu käinud pole ja kus meile endiselt meeldis ja mõistagi olime siis suure osa ajast vees. 
Käisime Vapianos, kus me Tartus olles ikka korra või kaks käime ja mille toite ja elu-olu me armastame. Seal oli varemalt meie jaoks üsna võõras tellimise ja maksmise süsteem. Sisenedes said sa kaardi, millega sa erinevatest lettidest süüa tellisid ja siis leti juures ootasid, kuni su söök valmis tehti. Väljudes loeti su tellimused kaardilt kokku ja maksid. Läks aega, et see kaardisüsteem selgeks saada. Aga seekord ootas juba uus süsteem - tellisid kohe ukse juures ekraanilt (nagu näiteks McDonaldsis) ja kui toit valmis, tuli sulle sms, et näiteks sinu pasta on valmis. Siis läksid pastaleti juurde ja võtsid oma pasta. No õnneks saime selle süsteemiga ka hakkama ja minu risotto maitses ikka sama hästi, kui mul meeles oli. 
Vastu ööd sain lapsed vaevaga basseinist välja ja käisime Tartu peale jalutamas. Jaa, Tartu on ikka ilus. Linn on selle 16 aastaga, mil mina enam Tartus ei ela, veel elusamaks muutunud, kui ta enne oli. Jah, ma ütlesin enne ilus ja nüüd elus :D. Näiteks emajõeäärsest õhtumelust on nii lahe läbi kõnida. Muidugi vaatasime me üle ka raekojaplatsi ja ülikooli, käisime toomkiriku juures ja jalutasime öisel Toomemäel. Suveööle kohaselt ei olnud kusagil päris vaikne ja liikus teisigi inimesi. See õhtune-öine jalutsukäik oli see minu Tartu seal basseinide ja lõbustuste vahel ning mul on äraütlemata hea meel, et ma selle meie programmi surusin. 
Tartus käisime veel Ahhaas uudistamas. Kahjutundega pean ütlema, et Liisbetile veel pakkus Ahhaa huvi, aga teised on sellest ilmselgelt välja kasvanud. Mäletan veel, kui me kogu perega suure õhinaga kogu päeva Ahhaas veetsime ja lausa ootasime, et millal me jälle sinna saame minna. Nüüd on päris arvestatav osa ekspositsioonist laste jaoks, kas juba liiga palju kordi nähtud ja katsetatud või siis liiga titekas. Mnjah, eks nad ju kasvavadki, aga pisut kurb ka ikka. Liisbet oleks küll tahtnud rohkem uudistada, aga meie Ahhaaas käik jäi seekord siiski üsna lühikeseks.
Kui Tallinnas oli palju inglise keelt kuulda, siis Vspa oli lätlaste päralt. Tekkis jälle illusioon, et ma võin täitsa vabalt, mida tahes rääkida, keegi nagunii aru ei saa.

Laste suur soov oli jõuda Eestis külla ka Evale Peipsi äärde. Õnneks saime sellegi oma kavasse mahutatud ja tegime ühe pika päeva Peipsi ääres. Evaga on tore see, et ta viitsib lastega jännata. Muidugi küsisid nad kohe, kui me kohale jõudisme, et Eva, kas suplauaga saab sõita. Eva otsiski supilaua välja ja läks pumpamiseks ning peagi olime me Peipsil või pigem Peipsis. Lained olid võimsad, ilm kuum ja vesi seega jääkülm. Kui mina mõtlesin piirduda piltniku rolliga, kes väga märjaks ei saa, siis üsna ruttu sain aru, et kui tahes madalas vees ma ka püsida ei proovi, laine on nii võimas, et laksab vastu mind ja pritsib nii palju, et telefoni ei ole ikkagi mõistlik käes hoida. Seega sai minust ka üsna pea supilaua kinnihoidja, suunaja ja laste laua peale upitaja. Eva läks ühel hetkel maja juurde tagasi, et teeb grillile tule alla ja hakkab lõunasöögiks valmistuma. Meie taltsutasime suplauda edasi ja tundus, et juba 15 minuti pärast olid Liisbetil ikkagi huuled nii sinised ja silmnähtavalt nii külm, et tüürisime ennast ka kaldale ja läksime vaatama, kas Eva on tule üles saanud. Muidugi oli Eva tule üles saanud ja tegelikult ka vinkud, vorstid ja liha ära grillinud, sest selgus, et me olime peale tema ära minekut veel üle tunni Peipsis olnud. 
Ladusime aiamööbli õue ja tegime veel salatit ning siis algas raju. Krabasime kiirelt oma toiduasjad, kuiva pesu, riided ja muu, mis meil õues vedelema juhtus ja jooksime tuppa. Seadsime ennast uuesti mõnusalt istuma ja hakkasime sööma. Väljas möllas äike ja metsik tuul ning meie tundsime, kui hästi kõik oli läinud. Me olime täpipealt õigel ajal järveäärest tagasi tulnud ning Eva oli täpipealt õigeks ajaks grillimisega valmis saanud. Oo, kui hästi grillitud kraam veel maitses! See oli meie selle aasta eismene pärisgrill. Varemalt oleme korra lõkke peal vinkusid ikkagi küpsetanud. Sõime, jõime, rääkisime juttu ja aitasime natuke tööd ka teha. Ja õhtul sõitsime Märjamaale tagasi. 
Aga minu Peipsi, see ongi seal Eva juures.

Veider, kuidas vahemaade pikkuse mõiste on muutunud. Kui varemalt tundus, et Peipsi on meist kohutavalt kaugel ja Tartusse sõit on suur ettevõtmine, siis nüüd vaatame hoopis, et kaks tundi sõitu, ahah, köömes. Ei ole mingit probleemi just Tartust koju jõudnuna homme või ülehomme Peipsiäärde ja tagasi sõita. Sõit ise kulgeb ka tunnetuslikult kuidagi kiiremini ja keegi ei küsi kordagi, millal me kohale jõuame. 

Üks laste poolt enimkiidetud käike oli meil Rummu karjääri, mis sündis taaskord Mehise eestvedamisel. Ma tegelikult olengi seal ise vaid korra käinud ja siis ei olnud suvehooaeg. Aga nüüd siis jälle üks hea kogemus lisaks. Auto sai kenasti ära parkida ja kitsikust ei olnud. Perepilet alale maksis 15 eurot. Seda ala või siis vähemalt pilte sellest on ilmselt kõik eestlased näinud - helesinine vesi, robustsed majavaremed, taevasse kõrguvad eriti šefi väljanägemisega aherainemäed. 
Tegelikult saab seal vanglasse ekskursioonile ka minna, mis võib olla päris huvitav, aga minu jaoks võibolla ka liiga muserdav. Igatahes seekord meid vangla ei huvitanud ja olime lusti peal väljas. Karjääri ääres oli inimesi, aga taaskord normaalselt ehk siis mingit ülerahvastatust õnneks polnud. Sai ujuda, sai vesirataste ja suplaudadega sõita ning oli ka vesibatuutide ala. Olemas olid ka WC-d, riietuskabiinid ja kohvik. Kõik oli väga viisakas ja puhas. Supid, vesirattad ja batuudiala maksid siis muidugi eraldi. Lapsed on alati unistanud, et nad sellistele veebatuutidele saaks ja nüüd siis avaneski lõpuks võimalus. Mehis läks suplauaga sõitma ja mina plaanisin mäe otsa ronida. Plaanisin tähendab seda, et tegelikult ma kõndisin edasi-tagasi veepiiril ja jälgisin batuudil olijaid, et kõik ikka kontrolli all oleks. Tegin pilti ka:). Ja kuulasin, et Rummu karjääri ääres oli erinevaid keeli kuulda, aga kõige rohkem siiski soome keelt. 
Kõik veerõõmude nautijad olid kaldale tagasi jõudes väga rõõmsad ja oma kogemusega igati rahul, mina olin ka rõõmus ning me kõik olime näljased. 

Olin jõudnud vahepeal kergelt googeldades leida, et sööma võiks minna Padisele Maitsete Majja. No läksimegi. See söögikoht osutus uueks suurepäraseks avastuseks. Rahvast oli parajalt, ei mingit trügimist, perenaine lahke ja interjöör oli viisakas ja mõnede huvitavate detailidega. Seda siis selles mõttes, et detaile ei olnud kuhjatud, aga need olid huvitavad. Näiteks oli seinal üks maalitud pilt vihmavarjudega inimestest, mille osas me Mehisega mõlemad arvasime, et vot selle paneks küll oma koju. Ilusaid maale on palju, aga võiks öelda, et haruharva kutsub mõni neist ennast koju viima.
Menüü ei olnud pikk, aga seal oli valikut siiski ma usun, et kõigile. Oleks tahtnud kohe mitmeid asju proovida. No kui aus olla, siis mina proovisingi liiga palju ja kõht oli pärast üle määra täis. Toidu valmistamisega läks aega, aga mitte tapvalt kaua. Hinnad olid taskukohasemad, kui me eeldasime. Kõik maitses väga hästi ja me olime oi, kui rahul. Maitsete Maja soovitame kindlasti. 
Ära tulles tänasin perenaist elamuse eest ja rääkisin paar sõna juttu ka. Selgus, et tegu ongi uue kohaga, mis on alles kolm kuud lahti olnud. Rahvast pidada üldiselt kõvasti käima. See viimane on hea, sest siis on lootust, et söögikoht ka püsima jääb.

Veel jõudsime Märjamaal kinos käia ja lapsed käisid mõned korrad discgolfi mängimas. Muidugi olid lapsed ka igal võimalikul hetkel koos sõpradega mänguväljakul. Aga jällegi, eks see ongi päris suvi, kui lähed hommikul välja mängima ja koju tuled õhtul, kui ema käsib.
Märjamaa oli ikka täpselt samasugune nagu alati, ainult ühe maja jäänuk oli vahepeal lammutatud ja hoov kolast puhastatud. Igal pool oli imeliselt õitsvaid lilli, rohkem kui ma varasemast mäletan. Palju oli võõraid inimesi, aga tuttavaid oli ka. Kõik rääkisid eesti keelt.

Need paar aastat tagasi maantee äärtesse tekkinud raiesmikud olid juba sellise võsa all, mis minul küll üle pea ulatub. Kui me Märjamaale kolisime, oli Rapla-Märjamaa tee pea täies ulatuses metsas. Siis jäi seda metsa aina vähemaks, kuni lõpuks tundus, et selle tee ääres enam metsa polegi. Nüüd võib öelda, et teeääred on taas lokkavad ja rohelised ning on lootust, et kunagi on seal jälle korralik mets. 
Üldse jõudsin ma järeldusele, et Eestis sõidad sa enamasti metsa vahel või endise metsa vahel. Poolas sõidad sa põldude või küla vahel.

Ja uskumatu, kui kiiresti inimene harjub. Esialgu ma kippusin ikka hoogu maha võtma, et mõnel autol kusagilt maja juurest või kõrvaltänavast välja lasta pöörata või võimaldada kellelgi vasakpööret teha, sest Poolas tehakse nii. Aga Eestis ma sain mõne aja pärast aru, et see keegi, keda ma aidata tahan, ei saa enamasti arugi, et ma talle teed annan ja nii tekib üks suur segadus. 
Kui ma Poolas püüan juba kaugelt piielda, et kas see või too ülekäigurajale lähenev nimene võib soovida üle tee minna, siis Eestis ikkagi pigem ei hakata ootama, kui keegi veel paar sammu sebrani teeb, vaid pigem lastakse ta üle tee, kui ta juba mõnda aega tee ääres seisnud on. 

Kokkuvõttes ma ütleksin, et kõik oli armas ja oma ning ometi tundsin ma, et me oleme nagu turistid - uudistad siin ja ohhootad seal ning päris kindel enam pole, kuidas asjad käivad.
Selle viimasega tuleb mul meelde, et me oleme prügivõhikud. Peale meie viimast Eestis käiku on ju tulnud kohustuslik prügisorteerimine. Ja ehkki me sorteerisime ka varem mõistuse piires, oli nüüd ikkagi väga palju küsimusi ja mõistatamist, mis täpselt, kuhu käib.

Laupäeval, 13. juulil sõitsime kodust tagasi koju ehk siis Eestist Poola, seekord ilma ööbimiseta. Alustasime 6.30 eesti aja järgi ja jõudsime kohale enne 20.00-i poola aja järgi. Praegu on valge aeg ja polnudki hullu midagi, lapsed ja koerad pidasid ka kenasti vastu. Olime ära olnud 3 nädalat. Luise jäi tegelikult veel mõneks nädalaks Eestisse.
Aitäh, Eesti ja kõik teie, kes te loote selle minu Eesti!