Malborki piiramine

Õnnestuski. Ehkki Malborkis algasid üritused juba eile hommikul ja kestavad pühapäeva õhtuni, otsustasime me, et meile sobib kohale minna reede pealelõunal ja olla siis ööni välja ning jätta laupäev-pühapäev teistele külastajatele.
Malbork on Elblagile küllaltki lähedal ja õnneks teedel mingit ummistust ei olnud. Ka parkimine oli väga hästi organiseeritud, ehkki tõsi, 40 zlotiga on see meie senine kõige kallim parkimine Malborkis. Aga no arusaadav, eks vähemkäidavatel päevadel ongi odavam ja on ka lausa tausta parkimine olnud vahel. 

Ma olen küll Malborkis käikudest siin blogis ka varem kirjutanud, aga igaks juhuks väike meeldetuletus siiski. Malborki loss on ristirüütlite poolt rajatud loss, mis oli  Preisimaal rüütliordu peakorter - kõige suurem ja kõige ägedam loss üldse.
Tänagi on see maailma suurim telliskiviloss ja kuulub UNESCO maailma pärandi nimistusse. Kohe kindlasti on see ka üks populaarsematest vaatamisväärsustest Põhja-Poolas.
Ehkki loss sai teises maailmasõjas kõvasti kannatada, on aastakümnete jooksul seda nii kõvasti renoveeritud, et tänapäeval näeb see välja nagu päris korralik loss ja mitte kusagilt ei paista mitte ainsatki lagunenud müürijuppi. Parandustööd kestavad tegelikult ikka veel ja ilmselt on selle lossiga nagu Tallinna linnaga, et alati on kusagil midagi ehitada ja uuendada. 

Sel nädalavahetusel on Malbork ilmselt Põhja-Poola pealinn ja kõik teed viivad sinna. Ma pole kunagi varem lossi juurde viival sillal sellist rahvahulka näinud. Üldse oli rahvast palju igal pool, aga õnneks oli see kuidagi inimlik. Mahtus siiski kenasti kõndima ja vaatma ja keegi ei olnud koguaeg su seljas ega midagi. Ma ei tea, kas ma olen äkki poola massidega harjuma hakanud?
Meil oli õhtuks kolm plaani. Esiteks vaadata üle, mis toimub ümber lossi, kus ka tavaliselt on piletivaba ala ja kus niisama käia saab. Seal toimus laat ja oli erinevaid töötubasid. Töötubadeala tõsi vist maksis ikkagi mingi väikese summa, sinna me ei tikkunud ka. Siis ootas meid tuur "ÖÖ lossis", mille osas me vaatamata korralikule uurimistööle, ei olnud ikka väga kindlad, et mida see endast kujutab, aga tundus, et sel ööl ärkab loss ellu. Et nendes tavalistes kohtades, kus me muidu audiogiidiga juba käinud oleme, on nüüd ristirüütlid ja teised tegelased oma asju toimetamas. Ja kolmas plaan oli vaadata Malborki piiramise taaslavastust, mida ka igal aastal sel ajal näha saab.

Aga alustame laadast. Võib julgelt öelda, et laat oli suur ja asjalik. Asjalik just selles mõttes, et seal oli ülivähe asjaga mitte kuidagi seotud hiina kaupa ja palju igasugust erinevat käsitööd. Pakuti erinevaid sööke, oli toiduautode ala, muidugi oli erinevaid jooke ja kõigel oli keskaegne hõng juures. 
Inimesed olid rõõmsad ja suhtlusaltid ning uusi laadakoridore avanes iga nurga taga. Igasugust põnevat kraami oli, aga võibolla kõige hämmastavamad olid saiapätsid, mis olid kolmkorda suuremad, kui täiskasvanud inimese pea. Sai osta, kas terve pätsi, või siis poole või veerandi kaupa. Meile meeldisid ka sepiststatud viikingiehted nin g no sellist vaatamsit ja uudistamist seal tõesti jagus. 
Lossi lähedal oli "öökullide ja kotkaste" ehk siis tegelikult kakkude ja pistrike näitus. Igal linnul oli oma väike känd, mille otsas ta istus ja kas tukkus või siis uudistajatele vastu vaatas. Neil oli nöör jala küljes ja selllega olid nad oma kännu külge kinniatatud. Nii nad seal rivis olid, kõik täiesti erinevad. Ühest küljest oli mul neist natuke kahju, sest nad istusid seal ilmselt ikkagi terve pika päeva ilmarahva silma all. Aga teisest küljest ma lihtsalt lootsin, et nende omanikud on väga teadlikud linnupidajad ja ei laseks loomadel kuidagi kannatada. Üks pistrik oli vahepeal omaniku käe peal ka ja teda sai lähemalt uudistada. Iga linnu juures oli ka silt, et mis liigist ta on ja mis ta nimi on ja millal ta sündis ja veel pikk lugu. Kõik oli poola keeles ja seega me väga palju sealt jutust põhjalikult tõlkima ei hakanud. 
Öökulle vaatasime ikka tükkaega ja see tundus mulle nii keskaega sobiv pilt. Pistrikud muidugi viisid mu mõtte jälle apteeker Melchiorile. Ma tunnen peale Melchiori lugemst ennast kohe keskajaga palju lähedasemates suhetes.

Toiduautode festivalid on Poolas päris populaarsed ja sestap oleme me neid juba siinseal näinud ka ning ühtteist alati ka proovinud. Malborkis oli aga täitsa teistsugune autotoidu valik. Võtsime kamba peale proovimiseks ikka üht ja teist ning kurta ei saa. Toidud sai üsna kiiresti kätte ja kõik maitses väga hästi ka. Sõime näiteks pad thaid, mis on esimesest proovimisest saadik, mis ei olnud väga ammu, kiiresti meie lemmikuks saanud. Siis proovisime me sushit, mis oli huvitaval kombel mitte tavapäraselt väikeste lahtilõigatud ampsudena, vaid üks ports tähendas poolt rulli, mille vahel oli kraami natuke tavapärasest ohtramalt ja mis ei olnud nii tihkelt kokku rullitud nagu sushi tavaliselt on. 
Mehhiko toidust läheme me tavaliselt igal pool mööda, tundub, et ei ole meie teema. Aga vot seekord otsustasime proovida ja quesadillad maitsesid väga hästi. Muidugi pidime proovima ka dim sume - Liisbeti suuri lemmikuid. No need olid ka tavapärases headuses. 
Eelduste kohaselt kõige veidram asi, mida me tahtsime proovida, oli jäätise rull. Lapsed olid sellise toote olemasolu ja valmistamisega väga kursis, sest ilmselgelt on tegu mingi youtube'i või tiktoki hitt-tootega, aga meie Meelisega polnud sellest midagi kuulnud. Olime jäätise osas väga põnevil, aga no tegelikult nägi see välja nagu täiesti tavaline jäätis ja see maitses ka nagu üks hea tavaline jäätis. Mina olin pisut pettunud. Ma ise ei näinud, kuna ootasin samal ajal teise auto juures süüa, aga saan aru, et seda tehakse kuidagi nii, et kui sa soovid nt oreojäätist, siis purustatakse oreoküpsised ühele plaadile ja siis valatakse plaadile ka õhukese kihina piimalaadne segu. See kõik siis külmub imekiiresti ja siis kraabitakse tekkinud õhuke jäätisekiht rullina sulle topsi. Hmmmmm, ma ei oska midagi arvata, et miks see hitt peaks olema. Aga no saime ise ära näha ja proovida ning teine kord pole enam mingit uudishimu jäätiserulli osas.
Ahjaa, võtsime ühe purgi tundmatu maitsega fantat ka. Kirjad purgil olid ainult väga võõrkeelsed, selles mõttes oli see meile tõesti tundmatu. Minu meelest maistes see nagu Tarhun. Lapsed peale esimest lonksu enam lisa ei soovinud ja seega me jõime selle Meelisega, Tarhuni sõbrad nagu me oleme, kahepeale ära :D

Kella 20.30-ks olid meil piletid inglisekeelsele "Öö lossis" tuurile. Kuidas tuur täpselt toimub, oli meie jaoks üks segasemaid küsimusi. Ringi hängides, saime mingi hetk aru, et need öötuurid on giididega ja iga 15 min tagant läks lossi üks suur grupp. Ehk siis kokku tähendas see päris arvukat rahvahulka. 
Üsna segane oli, kuidas need grupid kogunemisalal komplekteeritakse. Aga mingil hetkel paar minutit enne meie tuuri algust ilmus platsile rohelises keskaegses kostüümis meesterahvas, kelle riietus meenutas midagi sellist, mida härjapõlvlased võiksid kanda. Tema käes oli silt "English". See oligi meie giid. 
Meie grupp õnneks megasuureks ei paisunud aga umbes 30 inimest võis loendada küll, ma arvan. Kõige kaugemad grupiliikmed olid lausa Lõuna-Ameerikast kohale tulnud.
Giid rääkis huvitavat juttu ja teadis ka fakte, mida Malborki audiogiid minu meelest ei räägi. Audiogiidiga olen ma ju kaks korda lossis käinud ja mulle on väga meeldinud, aga audiogiidiga sa vaatadki täpselt sinna, kuhu giid ütleb. Seega ma polnudki paljusid asju märganud nt et vähemalt ühes kohas oli lossikoridori lakke maalitud pesuehtne ükssarvik. See olla olnud kristluse sümbol. 

Väheke kehvem oli see, et loss oli sel ööl eriti lärmakas ja meie giid ei rääkinud just väga valjusti ja seega pool juttu läks pidevalt kaduma. Püüdsime Liisbetiga tal koguaeg otse kannul püsida, et kõigest osa saada. 
Ja loss tõepoolest elas sel ööl. 
Juba laada ajal käisid teiste külaliste seas ringi ka keskaegsetes riietes inimesed - ostsid ka saia ja õlut või siis ka pad thaid ja hamburgerit. Lossis sees aga olid nad enamvähem kõikjal. Kõik valvurid olid korralikud ristirüütlid, kes siis mõnest väravast sisse saamiseks nõudisd näiteks piletit näha ja teisel puhul tahtsid hoopis mõnda andamit. Kuna meie grupis polnud kellelgi midagi nö ära anda, siis laulsime üheskoos giidi eestvedamisel mingit vana poola laulu ja pääsesime vahtidest mööda. 
Keskaegsetes riietes inimesed lihtsalt olid ja toimetasid oma asju lossis. Köögis tehti süüa ja lõhuti puid. Lossi sisehoovis oli laatsaret püsti pandud, kus mõni inimene ikka karjus üsna läbilõikavalt ja lapsed köhisid oma veristesse taskurätikutesse. Vahid vedasid mingit õnnetut vangi siia ja sinna. Suures lossihoovis toimus mingi sööming. Üks sõjasalk marssis aegajalt ringi. Akendel oli näha daame ja rüütleid piilumas. 
See elusa lossi osa oli minu meelest nii äge ja eriti tore oli see, et need inimesed, kes siis olid paariks päevaks keskaega astunud, nautisid ise oma tegevust nii väga. Nad olid rõõmsad ja tegid nalja ning näitlesid ikka rohkem kui rubla eest.
Teine asi, mis mulle tegelikult väga meeldis, oli see, et keskaeg küll, aga asja polnud võimalikult reaalsuse lähedaseks sunnitud, vaid kõik oli vaba ja rõõmus. Nii lahe oli vaadata, kuidas härra ja daam keskajast jaluatsid lossihoovis oma beebit, kes püüdis oma igati kaasaegses kärus magama jääda. Tegelased ise tegid aegajalt endast ja oma kaaslastest pilte taaskord täiesti kaasaegsete mobiiltelefonidega ja nagu ma juba enne mainisin sõid nad söögiputka juures burksi ka. Ehk siis lust ja ürituse nautimine oli igati lubatud. 

Meie kahjuks oma tuuri lõpuni lõpuni kohal ei saanud olla, kuna ühel hetkel hakkas aeg peale pressima, et jõuaksime ka etendusele. Ma oleksin muidugi palju varasemale tuurile pileti ostnud, aga inglisekeelset tuuri lihtsalt varem ei olnud ja seega arvestasime juba alguses, et ega me vist lõpuni ei saa olla. 
Meie jaoks lõppes tuur Danskeris ehk lossi wc-s, kus külastajate üllatuseks istus üks vanaaegses aluspesus ristirüütel ka potil ja hakkas kõvasti vanduma, kui giid wc demonstreerimiseks kabiini ukse lahti tegi. Liisbet, kes seal lähedal oli, ikka ehmatas ka :).

Siis kimasime me aga läbi lossikäikude jälle välja ning läbi laada ja ümber nurga ja jõudsime etenduse alale sisenevasse järjekorda. 
Erinevate ürituste jaoks on ehitatud lossi ümbritseva vallikraavi nõlvale suur tõusvate ridadega tribüünilaadne istumiskoht. Piletid tundusid olevat kõik välja müüdud, sest ainsatki vaba istekohta ei paistnud. Meie ostsime piletid nädal enne üritust ja ka siis oli veel üsna vähe valikuvõimalust, et kus istuda. 
Etendus toimus suurel muruplatsil otse lossimüüri ääres. Nö lava parem äär oli paksult täis keskaegseid telke ja seal toimus juba enne etenduse algust selline tavaline külaelu ehk siis keegi viis kuskile midagi, lapsed mängisid, istuti ümber lõkete. 
Üsna etenduse lõpus sain ma aru, et need telgid pole mitte üksnes etenduse atribuutika, vaid etenduses kaasalööjad ja osati ka nende pered, magavadki nendes telkides. Nimelt olid lahingut tulnud taaslavastama sõja-ajaloo entusiastid üle kogu Poola ja kokku toimus kaks etendust, üks reedel ja teine laupäevaõhtul ning proovide ja etenduste ajal siis paljud elutsevadki nendes osavalt etenduse osaks tehtud telkides. 
Lavakujunduses oli veel päris lossimüüri äärde ehitatud Malborki lossi kujutav puidust ehitis ja paar väiksemat puidust kuuri või varikatuse laadset ehitist. Kõige vasakul pool ja meist päris kaugel oli müüri ääres ka väike päris lava, kust nagu etenduse käigus selgus, lauldi ja tehti etendusele muusikat laivis. 

Etenduse looga olime väga suures plaanis kursis ja kujutasime ette, et saab palju mõõkadega vehklemist näha, aga muus osas me ei teadnud, mida täpselt oodata. 
Minul hakkas maha istudes ja lavakujundust uudistades juba koheselt tekkima vägagi valge daami etenduse tunne. Ilmselt on see selline lapsepõlvest kaasa tulnud tunnetus, et kohe kui on etendus suveööpimeduses, ringi käivad rüütlid ja mängus on ka hobused, siis see lihtsalt tekitab sellise mõnuspõneva valge daami aja tunde. Hiljem peale etendust auto poole kõndides nägime me kuud ka - täiskuu oli :D.
Aga üldiselt oli siis etendus ülesehitatud niimoodi, et see toimus üsna suurel alal, aga valgusvihk suunati siis sinna, kus parajasti põhitegevus aset leidis ja ülejäänud tegelased, kes hetkel asjasse ei puutunud, olid pimeduses. Palju oli muusikat ja laulu, mis kanti ette selle vasakul küljel asuva väikese ansambli poolt. Tegelikult räägiti suur osa loost just läbi laulu ära. Me muidugi aru ei saanud väga, aga no ma haarasin kohanimesid ja vahel inimeste nimesid ja ühtteist veel ning suures plaanis sai aru küll. 
Vähemal määral, aga siiski, rääkisid ka tegelased ise. Ka seal püüdsin ma tuttavaid sõnu haarata ja no aegajalt millestki aru saades, mõistis üldjoontes ka lugu.
Kaks väikest kohta jäid mulle segasemaks. Üks oli selline, et ristirüütlid panid põlema Malborki lossi ees asunud puidust sara ja see põleski maani maha. Ma ei saanud aru, miks nad seda tegid või mis see pidi olema. Kahtlustasin, et äkki oli see märgutuli, kellegi appi kutsumiseks. AGA nüüd hommikul põhjalikumalt ajalugu uurides, sain ma aru, et see pidi olema Malborki linn, mis veel enne Poola-Leedu vägede Malborki saabumist, maha põletati. 
Teine koht, mille mõtet ma ei tabanud oli see, et üks poola või mõnu muu rüütel (aga mitte ristirüütel), kohtus ühel öösel daamiga ja tantsis temaga ning mulle tunuds, et ooo, nüüd tulebki valge daami lugu poola kastmes, aga ei tulnud. Nad tantsisid ja siis see rüütel langes varsti peale seda lahingus ning selle looga oligi kõik. Neiu enam lavale ei ilmunud. Võibolla olid need mingid kuulsad tegeleased ajaloost, aga no ma ei saanud aru. 

Kui loost endast natuke rääkida, siis ristirüütlid olid ennast praegustel Poola aladel kenasti sisse seadnud ja poolakad ning teised siinsed rahvad olid sellega ka enamvähem päri olnud kuni ühel hetkel hakkas poolakatele ja leedukatele, kes tollal mestis olid, tunduma, et mis nad siin meie maadel laiutavad ja otsustati üheskoos oma alasid tagasi hakata võtma. 
Poola ajaloo kõige kuulsam lahing on Grunwaldi lahing. See toimus aastal 1410 ja selle asukoht on umbes 160 km Malborkist eemal. Seal võitlesid Poola-Leedu ühisväed ristisõdalaste vastu ja võitsid ülekaalukalt. 
Lisaks Jana Pawla II tänavale on igas Poola asulas olemas ka Grunwaldzka tänav, mis on nimetatud Grunwaldi lahingu järgi. 
Olles kannustatud oma suurest võidust Grunwaldis läks Poola-Leedu liit Malborki peale ja juba 10 päeva hiljem koputati lossiuksele. Lossi piirati kaks kuud, aga võitjaks jäid ikkagi ristirüütlid ja Malborki lossi ei ole tegelikult mitte kunagi vallutatud. 
Vot sellest see etendus siis rääkiski. Olid mõõgad, olid odad, olid vibud ja lendasid nooled. Olid kahurid ja paugutati ikka tublisti. Kuna meie istusime üsna ühe kahurisalga läheduses, siis ma nägin, et tegelikult ei paugutatud kahureid, vaid tegu oli mingite lõhkelaengutega, mis osalt vist puldiga eemal käivitusid ja osasid lasti õlalt.
Ja mudiugi olid etenduses hobused. Nemad olid raudselt kõige suuremad trikimeistrid. Mul pole õrna aimugi, kas tegu oli tsirkusehobustega, aga nad olid kogu selel paugutamise ja möllu sees nagu kalad vees. Ma olen siiani harjunud, et kui etenduses on hobused, siis on sinna otsitud kõige vaguramad loomad, kellega tasa ja targu toimetatakse, et kõik nii loomadele endile hea, kui ka näitlejatele ja publikule ohutu oleks. Need hobused eilses etenduses olid nagu tulesädemed. Nad kappasid kohale nagu tuul, nad reaalselt kaapsid jalgadega maad oodates, millal juba uuesti lendu saab minna. Nad tormasid kottpimedusse endal selline hoog sees, et tuline jutt taga. Üks ratsanik, kes oli vististi kulleriks kehastunud, tegi hobustel ka trikke - rippus ja vedeles hobuse ühel küljel ja siis teisel ja hiljem ratustas püsti üks jalg ühel ja teine jalg teisel vankri ette rakendatud hobusel. Kuidas see kõik nii timmitud oli, et keegi seal pimeduses alla ei jäänud või viga ei saanud, ma ei tea. 

Ühel hetkel sai etendus läbi, loss jäi vallutamata ja langenud tõusid püsti. Tänati kõiki osalejaid ja loeti ette, millistest sõjaajalooklubidest kohale oldi tuldud. Siis ma saingi aru, et see rahvas oli üle kogu Poola kokku tulnud. 
Ja siis öeldi, et ärge veel ära minge, jääge ikka fireshowd ka vaatama. Fireshow, hmmm, meie eeldasime, et see on ilutulesik, ja lapsed katsid vaevu kahuripaukudest toibunud  kõrvad juba kätega. 
Aga ei olnud ilutulestik. Tegu oligi päris elava tulega tehtud showga. Noored valgetes riietes inimesed tantsid ja tegid tulega trikke. Alustati tavalistest tõrvikutest ja mindi järjest keerukamate või siis efektsemate vahendite juurde ning lõpetati millegagi, mis nägigi välja nagu käeshoitavast tõrvikust väljuv ilutulestik. See kõik oli ausalt öeldes päris lummav vaatepilt. Ja no muidugimis seal salata nii etendusele kui tuleshowle andis väga palju juurde toimumiskoht - Malborki iidsed müürid. Kusagil lihtsalt põllul poleks asjal kindlasti sama võlu olnud. Jäime endusega väga rahule ja olime üldse hästi rõõmsad, et kogu sellest Malborki melust ja elust sel päeval osa saime. 

Kobistasime koos ülejäänud massiga üle konarlike munakivide ja läbi kottpimeda lossihoovi parkla poole. Mõned laadaputkad olid veel isegi avatud ja ka toidualal melu käis. Inimesed pildistasid lossi kuu taustal või kuud lossi taustal. Kõik olid rõõmsad ja viisakad. 
Kui me autosse jõudsime, näitas kell täpselt südaööd. Õnneks polnud palju sõita. 
Kui te juba mõtlete, miliseid reisisihte järgmisel suvel vallutada ja tekib küsimus, kas Malborki piiramine võiks olla osa plaanist, siis abosuluutselt võiks. 
Grunwaldis tehakse samalaadset lahinguetendust nädal varem ja päevasel ajal mu meelest. Seal olla 1000 meest sel aastal relvil olnud. Vot see on meil veel nägemata, aga ilmselt tasub samuti vaatamist.