Kool sai läbi!
–
Täna, 21. juunil oli Poolas kooliaasta lõpp - kogu Poolas, mitte ainult meie koolides. Kogu maailm oli täis peamiselt mustvalgesse riietatud lapsi ja noori, kes hommikul lilled käes koolide poole läksid ja hiljem tunnistused, kingikotikesed vmt käes busse ootasid või koolide väravates juttu rääkisid.
Siit ka kohe tarkusetera, et võibolla te mäletate, et 1. septembril õpetajatele lilli ei viidud ja ka olin ma toona pisut pettunud, et õpetajad polnud isegi pidulikes riietes. Kooliaasta lõpp aga osutuks ikkagi tõeliseks peoks ja väga pidulikuks päevaks ning õpetajad nägid tõsiselt säravad välja.
Siit ka kohe tarkusetera, et võibolla te mäletate, et 1. septembril õpetajatele lilli ei viidud ja ka olin ma toona pisut pettunud, et õpetajad polnud isegi pidulikes riietes. Kooliaasta lõpp aga osutuks ikkagi tõeliseks peoks ja väga pidulikuks päevaks ning õpetajad nägid tõsiselt säravad välja.
Luise kooli lõpp oli vist üsna samalaadne kui kooli algus. Gümnaasium kogunes Swiatowidi kinomajja ja tunnistused anti taas kätte laval. Ma ei teagi, kas vanemad oleks ka oodatud olnud, kutset igatahes ei saabunud, aga Meelis oli tööl ja meie väiksematega Gdanskis. Seega Luise käis tunnistust saamas üksi.
Gdanskis panin Lisete tema kooli lähedal maha ja läksime Liisbetiga tema koolimaja juurde esimeste klasside kooliaasta lõpu aktusele. Aktus toimus õues spordiväljakul ja oodatud olid esimeste klasside õpilased peredega. Liisbeti koolimajas õpivad veel ka kolm teist klassi, aga nende aktus oli tund aega hiljem.
Väljaku äärde oli pandud laud ja selle all olid kõlarid ja kingikotid. Laua peal olid tunnistused. Rohkem midagi ei olnud. Seega oli üsna raske otsustada, et kus täpselt ise seisma peaks või kus peaks laps olema. Aga mingisugust organiseeritust ei tekkinudki. Aktus hakkas lihtsalt peale ja igaüks seisis, kus ta aga ise tahtis. Mõned väiksemad inimesed istusid ka lihtsalt spordiväljakule maha.
Direktor rääkis natuke ja siis hakati lapsi ükshaaval ette kutsuma ning nad said tunnistused ja kingikotid. Huvitaval kombel oli eile selline päev, kus ma kohe väga mitmeid kordi tundsin piinlikkust oma kaasinimeste pärast ja mõtlesin, et meie, eestlased, oleme ikka üks erakordselt viisakas rahvas. Ma olen meid muidu ikka normaalselt viisakateks, aga siiski maarahvaks pidanud, kes lihtsalt ei pea suurilma ülimat viisakust oluliseks, aga on siiski üksteise vastu mõõdukalt tähelepanelikud. Võibolla on see tunne siin kaugel tekkinud ja tegelikult ma lihtsalt mäletan asju ilusamini, aga no ma ei taha seda uskuda. Tõsi, me ei kummarda ette ja taha, me ei ole eriti head smalltalkerid ja me ei pea imelikuks lihtsalt põrnitseda ja mitte vastata, kui me asjast hästi aru ei saa, aga siiski, minu eesti sõpradel ja tuttavatel on enamikel ikka väga hea lastetuba olnud ja me teame, mis on teisi arvestav ja viisakas käitumine.
Väljaku äärde oli pandud laud ja selle all olid kõlarid ja kingikotid. Laua peal olid tunnistused. Rohkem midagi ei olnud. Seega oli üsna raske otsustada, et kus täpselt ise seisma peaks või kus peaks laps olema. Aga mingisugust organiseeritust ei tekkinudki. Aktus hakkas lihtsalt peale ja igaüks seisis, kus ta aga ise tahtis. Mõned väiksemad inimesed istusid ka lihtsalt spordiväljakule maha.
Direktor rääkis natuke ja siis hakati lapsi ükshaaval ette kutsuma ning nad said tunnistused ja kingikotid. Huvitaval kombel oli eile selline päev, kus ma kohe väga mitmeid kordi tundsin piinlikkust oma kaasinimeste pärast ja mõtlesin, et meie, eestlased, oleme ikka üks erakordselt viisakas rahvas. Ma olen meid muidu ikka normaalselt viisakateks, aga siiski maarahvaks pidanud, kes lihtsalt ei pea suurilma ülimat viisakust oluliseks, aga on siiski üksteise vastu mõõdukalt tähelepanelikud. Võibolla on see tunne siin kaugel tekkinud ja tegelikult ma lihtsalt mäletan asju ilusamini, aga no ma ei taha seda uskuda. Tõsi, me ei kummarda ette ja taha, me ei ole eriti head smalltalkerid ja me ei pea imelikuks lihtsalt põrnitseda ja mitte vastata, kui me asjast hästi aru ei saa, aga siiski, minu eesti sõpradel ja tuttavatel on enamikel ikka väga hea lastetuba olnud ja me teame, mis on teisi arvestav ja viisakas käitumine.
Mina näiteks olen alati oma lastele õpetanud, et kui on sellised üritused, et inimestele antakse midagi ja kõik käivad nö saali ees, siis tuleb kõigile plaksutada, ka siis kui se on juba pikalt kestnud ja enam hästi ei viitsi. Aga keegi ei pea tundma, et ta on vähem tähtis, kuna tema sai tunnistuse viimasena ja keegi ei pööranudki sellele enam tähelepanu.
Eile oli pesuehtne näide sellest, kuidas osad inimesed seda vaadet ei jaga. Oli arvestatav hulk vanemaid, kes arvasid, et kui nende laps sai tunnistuse kätte, siis on igati normaalne minna selle seisva rahva seas lihtsalt veidi taha poole ja siis hakata sõpradega valjul häälel rääkima ja oma lastest pilti tegema ja siis saata lapsed sellele samale väljakule jooksma ja lustima. Osad muidugi läksid lihtsalt kohe peale oma tunnistuse kättesaamist minema ka, rahulikult üle väljaku kõndides. Kui see lärm nii valjuks läks, et me enam hästi ei kuulnud, keda tunnistsue järgi kutsuti, oli mul väga väga suur tahtmine nii need lapsed kui täiskasvanud korrale kutsuda, ma isegi vaatasin korra kurja pilguga nende poole, aga ei. Ma mõtlesin, et tegelikult on see ikkagi rõõmupäev ja need inimesed on lihtsalt teistmoodi kasvatatud.
Läksime Liisbetiga lihtsalt ette poole ja plaksutasime innukalt kõigile lastele, kes veel tunnistusi said, kuni kõige viimaseni välja.
Siis öeldi veel kõigile ilusat suve ja loodetavasti kohtume kooliaasta lõpupeol.
Eile oli pesuehtne näide sellest, kuidas osad inimesed seda vaadet ei jaga. Oli arvestatav hulk vanemaid, kes arvasid, et kui nende laps sai tunnistuse kätte, siis on igati normaalne minna selle seisva rahva seas lihtsalt veidi taha poole ja siis hakata sõpradega valjul häälel rääkima ja oma lastest pilti tegema ja siis saata lapsed sellele samale väljakule jooksma ja lustima. Osad muidugi läksid lihtsalt kohe peale oma tunnistuse kättesaamist minema ka, rahulikult üle väljaku kõndides. Kui see lärm nii valjuks läks, et me enam hästi ei kuulnud, keda tunnistsue järgi kutsuti, oli mul väga väga suur tahtmine nii need lapsed kui täiskasvanud korrale kutsuda, ma isegi vaatasin korra kurja pilguga nende poole, aga ei. Ma mõtlesin, et tegelikult on see ikkagi rõõmupäev ja need inimesed on lihtsalt teistmoodi kasvatatud.
Läksime Liisbetiga lihtsalt ette poole ja plaksutasime innukalt kõigile lastele, kes veel tunnistusi said, kuni kõige viimaseni välja.
Siis öeldi veel kõigile ilusat suve ja loodetavasti kohtume kooliaasta lõpupeol.
Läksime Liisbetiga rõõmsa ja vaba tundega, ning mis seal salata natuke kurvalt ka, kooli juurest ära. Lõpuks oli käes see oodatud suvevaheaeg, aga nüüd ei näe ju sõpru ja õpetajaid päris tükkaega ja see tegi natuke nukraks.
Rahvusvahelises koolis on igal suvehakul veel lisanukrus juures. Kui eesti koolis on üsna kindel, et sügisel ootavad sind need samad klassikaaslased ja samad õpetajad, siis siin tähendab iga kooliaasta lõpp ka seda, et väga mitmed pered liiguvad koju tagasi või kusagile mujale edasi ning osasid sõpru sa enam ei näegi. Liisbeti üks parimaid sõpru, Kaja, kes on küll poolakas, hakkab kuuldavasti sügisest hoopis Hispaanias koolis käima. Me loodame selles osas, et äkki nad ikka ei koli ja Liisbetile jääb sõber alles, aga eks tõde selgub sügisel.
Lisete klassist läheb kohe päris-päris mitu klassikaaslast ja sõpra ära ning ka suur hulk õpetajaid. Jah, tulevad uued ja sama toredad, aga kurb on ikkagi. Eks seda tulebki nii võtta, et see on liikuva kontingendiga kool, aga see pole kerge ja me oleme teisiti harjunud. Siin olen ma eriti hästi aru saanud, kui võrd meile omane on inimestest kinni hoida ja kui suurt rolli mängivad hea keskkonna loomisel tuttavad-armsad inimesed.
Rahvusvahelises koolis on igal suvehakul veel lisanukrus juures. Kui eesti koolis on üsna kindel, et sügisel ootavad sind need samad klassikaaslased ja samad õpetajad, siis siin tähendab iga kooliaasta lõpp ka seda, et väga mitmed pered liiguvad koju tagasi või kusagile mujale edasi ning osasid sõpru sa enam ei näegi. Liisbeti üks parimaid sõpru, Kaja, kes on küll poolakas, hakkab kuuldavasti sügisest hoopis Hispaanias koolis käima. Me loodame selles osas, et äkki nad ikka ei koli ja Liisbetile jääb sõber alles, aga eks tõde selgub sügisel.
Lisete klassist läheb kohe päris-päris mitu klassikaaslast ja sõpra ära ning ka suur hulk õpetajaid. Jah, tulevad uued ja sama toredad, aga kurb on ikkagi. Eks seda tulebki nii võtta, et see on liikuva kontingendiga kool, aga see pole kerge ja me oleme teisiti harjunud. Siin olen ma eriti hästi aru saanud, kui võrd meile omane on inimestest kinni hoida ja kui suurt rolli mängivad hea keskkonna loomisel tuttavad-armsad inimesed.
Lisete käis üksi oma aktusel. Neil oli see kogu kooliga oma kooli hoovis. Aga tunnistused jagati kätte siiski peale aktust, kui kõik klassid jagunesid ja said uuesti kokku oma koduklassides.
Kui mõlemas koolimajas olid tunnistused jagatud, algaski kooliaasta lõpupidu. Briti kool asub hetkel kolmes majas: lasteaed, 1.-2. klassi maja ja 3.-10. klassi maja. Nüüd olid kõikide majade kõik lapsed, kes seda soovisid, koos peredega oodatud lasteaia territooriumile kooliaastat lõpetama.
Meil Liisbetiga oli enne peo algust vaja Gdanski peal veidi aega viita, aga sellega me saime hakkama. Ühel hetkel siis läksime ja otsisimegi selle lasteaia üles, sest seal me pole varem käinud, ja leidsime ka Lisete, kes oli sinna koos oma kooli seltskonnaga ise tulnud, üsna kiirelt kätte.
Panime oma piknikuteki ühte esialgu vilusse aianurka maha ja hakkasime ringi vaatama. Ausalt öeldes tundus, et enamik kohaletulnud olid lasteaialapsed ja nende vanemad ja me ei tundnud peaaegu mitte kedagi. Tundus, et oleme rahva seas, aga täitsa üksi. Mingil hetkel tuli siiski ka tuttavaid lapsi ja no lõpuks me tundsime ennast seal üsna koduselt.
Aga mis seal siis toimus? Igal perel oligi kaasas tekk ja oma piknikusöögid ning kas siis oma perega või juba suurema sõpruskonnaga söödi-joodi ja nauditi olemist. Kohal oli kaks batuuti, kus järjekorrad ei tahtnud lõppeda. Sai lasta endale näomaalingu teha. Seda võimalust Liisbet ka kasutas. Ta ootas kannatlikult pika järjekorra ära ja temast sai lustakas koer.
Oli teaduse töötuba, kus sai pead murda erinevate ülesannete kallal, olid õhupalliloomad ja kriitidega joonistamine. Oli väike kirbuturg, kus lapsed said endale liigseks jäänud asju müüa. Oli heategevuslik pirukate ja patjade müük. Padjad olid disainitud Lisete koolis tegutsenud Disainmõtlemise klubi laste poolt. Ei saanud meiegi teisiti, kui et võtsime koguni kaks patja.
Kui mõlemas koolimajas olid tunnistused jagatud, algaski kooliaasta lõpupidu. Briti kool asub hetkel kolmes majas: lasteaed, 1.-2. klassi maja ja 3.-10. klassi maja. Nüüd olid kõikide majade kõik lapsed, kes seda soovisid, koos peredega oodatud lasteaia territooriumile kooliaastat lõpetama.
Meil Liisbetiga oli enne peo algust vaja Gdanski peal veidi aega viita, aga sellega me saime hakkama. Ühel hetkel siis läksime ja otsisimegi selle lasteaia üles, sest seal me pole varem käinud, ja leidsime ka Lisete, kes oli sinna koos oma kooli seltskonnaga ise tulnud, üsna kiirelt kätte.
Panime oma piknikuteki ühte esialgu vilusse aianurka maha ja hakkasime ringi vaatama. Ausalt öeldes tundus, et enamik kohaletulnud olid lasteaialapsed ja nende vanemad ja me ei tundnud peaaegu mitte kedagi. Tundus, et oleme rahva seas, aga täitsa üksi. Mingil hetkel tuli siiski ka tuttavaid lapsi ja no lõpuks me tundsime ennast seal üsna koduselt.
Aga mis seal siis toimus? Igal perel oligi kaasas tekk ja oma piknikusöögid ning kas siis oma perega või juba suurema sõpruskonnaga söödi-joodi ja nauditi olemist. Kohal oli kaks batuuti, kus järjekorrad ei tahtnud lõppeda. Sai lasta endale näomaalingu teha. Seda võimalust Liisbet ka kasutas. Ta ootas kannatlikult pika järjekorra ära ja temast sai lustakas koer.
Oli teaduse töötuba, kus sai pead murda erinevate ülesannete kallal, olid õhupalliloomad ja kriitidega joonistamine. Oli väike kirbuturg, kus lapsed said endale liigseks jäänud asju müüa. Oli heategevuslik pirukate ja patjade müük. Padjad olid disainitud Lisete koolis tegutsenud Disainmõtlemise klubi laste poolt. Ei saanud meiegi teisiti, kui et võtsime koguni kaks patja.
Oli ka talendi show ala, kus lapsed esinesid - lauldi, tantsiti, võimeldi. Lisete esines ka koos kooli kooriga. Seal ma olin juba teist korda sel päeval nii lähedal sellele, et ise mõned ülekäte lapsed korrale kutsuda. Aga ma hoidsin ennast jälle tagasi.
Lapsed esinesid väikese varjualuse all ja kes tahtis see seisatas seal ja vaatas-kuulas. Kes ei tahtnud, see oli mujal muudel tegevustel. Aga siis tekkis mingisugune kamp lapsi, kes hakkas hullama ja lärmama täpselt esinejate ja seisva publiku vahel. Tegid kukerpalle ja kätelseisu jmt ning muudkui hõikasid üksteist, et vaata nüüd minu trikke. Ja siis nende taga keegi laulis või tantsis samal ajal. No kurb. Kukerpalli oleks vabalt saanud mujal ka teha ju. Aga ma siis püüdsin jälle endast parima anda, et esinejatele naeratada ja igati välja näidata, et ma olen hingega kuulamas-vaatamas. Ning ma muidugi plaksutasin tublisti.
Selline koolilõpuüritus kestis kokku kolm tundi. Me tulime veidi enne seda lõplikku kella kukkumist ära. Kokkuvõttes oli vahva, aga nagu ikka on mul alati ideid, kuidas mõnda üritust oleks veel paremini organiseerida saanud. Aga orgunn on siin pigem õpetajate või kellegi peal ja abi ei küsita.
Lapsed esinesid väikese varjualuse all ja kes tahtis see seisatas seal ja vaatas-kuulas. Kes ei tahtnud, see oli mujal muudel tegevustel. Aga siis tekkis mingisugune kamp lapsi, kes hakkas hullama ja lärmama täpselt esinejate ja seisva publiku vahel. Tegid kukerpalle ja kätelseisu jmt ning muudkui hõikasid üksteist, et vaata nüüd minu trikke. Ja siis nende taga keegi laulis või tantsis samal ajal. No kurb. Kukerpalli oleks vabalt saanud mujal ka teha ju. Aga ma siis püüdsin jälle endast parima anda, et esinejatele naeratada ja igati välja näidata, et ma olen hingega kuulamas-vaatamas. Ning ma muidugi plaksutasin tublisti.
Selline koolilõpuüritus kestis kokku kolm tundi. Me tulime veidi enne seda lõplikku kella kukkumist ära. Kokkuvõttes oli vahva, aga nagu ikka on mul alati ideid, kuidas mõnda üritust oleks veel paremini organiseerida saanud. Aga orgunn on siin pigem õpetajate või kellegi peal ja abi ei küsita.
Mida kooliaasta viimastel nädalatel veel tehti? Nii Lisete kui Liisbeti koolis oli spordipäev. Aasta eelviimasel päeval oli mõlemas koolis koristus- ja klassipeo päev. Siis tuli kooli kaasa võtta üks suur kott ja kõik oma asjad koolist ära tuua. Üheskoos sätiti klassid väikeseks suviseks remondiks valmis ning viimaste tundide ajal mängiti ja tantsiti.
Mõlemas koolis oli ka aasta lõpu pildistamine. See oli taaskord hästi ilus ja igasuguste aksessuaaridega kaunistatud fotode tegemine.
Lisetel oli rattaeksam. Ta küll protesteeris, et tal on juba rattaeksam tehtud ja load käes, aga allus survele ja õppis uuesti. Lõpuks nentis ise ka, et Poolas on teistsuguseid liiklusmärke ja oli ikka midagi õppida küll.
Mõlemas koolis oli ka aasta lõpu pildistamine. See oli taaskord hästi ilus ja igasuguste aksessuaaridega kaunistatud fotode tegemine.
Lisetel oli rattaeksam. Ta küll protesteeris, et tal on juba rattaeksam tehtud ja load käes, aga allus survele ja õppis uuesti. Lõpuks nentis ise ka, et Poolas on teistsuguseid liiklusmärke ja oli ikka midagi õppida küll.
Kuidas tunnistused olid? Erinevad. Tegelikult said kõik ühesuguse ametliku poola keelse poola koolide tunnistuse, sest British International School Gdansk on ametlik poola kool. Lisaks said Lisete ja Liisbet digikujul hinnangulehed. Hinnangulehtedel on ainete kaupa iga õpetaja midagi kirjutanud ja lõpus on siis ka kokkuvõte, kuidas laps üldiselt käitub ja tundub.
Luise tunnistus vastas tema pingutustele. See tähendab, et minu hinnangul oleks võinud palju parem olla, aga tema hinnangul käib küll. Olen väga rõõmus, et mõned ained nagu näiteks osad inglise keeled on tal väga head.
Lisete tunnistuse üle olen ma väga rõõmus. Loomulikult saaks ka seal paremini, aga ma tean, et ta on aasta jooksul vaeva näinud ja et tema jaoks oli see inglisekeelsesse õppesse sukeldumine ikka päris raske. Väga mitmetes ainetes sai ta väga hea tulemuse ja rõõmustav on see, mida õpetajad tema arengu kohta kirjutasid.
Liisbeti hinnaguleht oli ikka värvikoodidega. Ja oi, kui kenasti joonistus seal välja tema areng sügisest saadik. Alustades valdavalt kollastest, oli ta jõudnud rohelistesse ja nüüd kooli aasta lõpuks oli ta päris mitmetes ainetes saavutanud juba helesinise ehk kõige kõrgema ehk mastering taseme. Ja oi kui kiitvalt ja ilusasti on õpetajad tema arengu kohta kirjutanud. Lausa lust!
Täna varasemalt kirjutatu valguses ei saa ma oma uhkust näidates mainimata jätta, et nii Lisete kui Liisbeti hinnangutes oli välja toodud, et nad on väga tähelepanelikud teiste inimeste suhtes ja austavad oma õpetajaid. Nemad on need, kelle mõistlikule käitumisele alati loota saab. Nad on hinnatud kaaslased ja aitavad teisi lapsi. Selle üle olen ma küll väga rõõmus.
Ja no mis seal salata, ma olen tegelikult nende kõigi üle üliuhke, et nad tegid selle aasta läbi ja said hakkama, hästi hakkama. Neil on sõbrad, neile üldjuhul meeldib koolis käia ja nende panust tervikusse hinnatakse koolis kõrgelt. Me kõik saime hakkama.
Ja te ei kujuta ettegi, kui kiiresti see kooliaasta möödus! See ju just algas!
Üliägedat suve ja vaheaega ka teile kõigile!
Mis me edasi teeme? Eks paistab:).
Lisete tunnistuse üle olen ma väga rõõmus. Loomulikult saaks ka seal paremini, aga ma tean, et ta on aasta jooksul vaeva näinud ja et tema jaoks oli see inglisekeelsesse õppesse sukeldumine ikka päris raske. Väga mitmetes ainetes sai ta väga hea tulemuse ja rõõmustav on see, mida õpetajad tema arengu kohta kirjutasid.
Liisbeti hinnaguleht oli ikka värvikoodidega. Ja oi, kui kenasti joonistus seal välja tema areng sügisest saadik. Alustades valdavalt kollastest, oli ta jõudnud rohelistesse ja nüüd kooli aasta lõpuks oli ta päris mitmetes ainetes saavutanud juba helesinise ehk kõige kõrgema ehk mastering taseme. Ja oi kui kiitvalt ja ilusasti on õpetajad tema arengu kohta kirjutanud. Lausa lust!
Täna varasemalt kirjutatu valguses ei saa ma oma uhkust näidates mainimata jätta, et nii Lisete kui Liisbeti hinnangutes oli välja toodud, et nad on väga tähelepanelikud teiste inimeste suhtes ja austavad oma õpetajaid. Nemad on need, kelle mõistlikule käitumisele alati loota saab. Nad on hinnatud kaaslased ja aitavad teisi lapsi. Selle üle olen ma küll väga rõõmus.
Ja no mis seal salata, ma olen tegelikult nende kõigi üle üliuhke, et nad tegid selle aasta läbi ja said hakkama, hästi hakkama. Neil on sõbrad, neile üldjuhul meeldib koolis käia ja nende panust tervikusse hinnatakse koolis kõrgelt. Me kõik saime hakkama.
Ja te ei kujuta ettegi, kui kiiresti see kooliaasta möödus! See ju just algas!
Üliägedat suve ja vaheaega ka teile kõigile!
Mis me edasi teeme? Eks paistab:).
Lisa kommentaar