Tooge sidrunipipart!

Alustan sellest, et 25.-27. augustini oli Elblagi vanalinnas, sh täitsa selle hotelli ees, kus me viimati elasime suur iga-aastane Leivafestival. Meie kolisime küll täpselt 25. augustil oma majja teises linna otsas, aga festivalil käisime me ikkagi, sest kes siis saab Põhja-Poola ühest suurimast kohaliku kauba laadast ilma jääda. Veel hotellis elades saime osa ka festivali ettevalmistustest. 
Seda, et üks tõesti väga tähtis üritus on tulemas, näitas juba see, et festivalinädala esmaspäeval hakati vanalinnas muru niitma. Kuna meie polnud varem näinud, et Elblagis ühiskondlikke muruplatise ja -ribasid niidetaks ning rohi kõrgus igal pool põlvini, siis olimegi jõudnud juba arvama hakata, et siin pole kombeks avalikke haljasalasid niita ning suurt tähelepanu pööratakse elurikkuse säilitamisele. Ei piirdutud vaid muru niitmisega, vaid kõik platsid ka riisuti üle. Lisaks hakkas silma, et ärid värvisid oma silte ja ka hotelli ees tehti lillepotid korda. Pühiti tänavaid.
Kõige veidram asi oli see, et festivali ettevalmistuste käigus korjati juba nädala alguses vanalinna tänavatelt ära kõik prügikastid. No küll me mõistatasime, et kas prügikastid viidi pessu või ülevärvimisele ja eriti imelik oli see, et reedeks, kui festival algas, ei olnudki prügikastid tagasi. Festivali väisates nägime, et pidustuste ajaks olid siia sinna hoopis suured rohelised konteinerid toodud. Hea küll ilmselt on seal omad põhjused, miks mitte väikestesse prügikastidesse ka sodi koguda ja miks suured konteinerid suure rahvahulga puhul paremad on, aga mulle tundus ekstra imelik see, et kui muidu oli igast küljest näha, et kõik pingutasid, et linn oleks imeilus, kui festival algab, siis kuidas aitab sellele eesmärgile kaasa nädal aega ilma prügikastideta olemine? Poolas, mulle tundub, pole inimeste jaoks niigi mingi probleem prügi lihtsalt maha visata, või noh, seda ütleb tänavapilt. Ma ei ole tegelikult ise näinud kedagi midagi maha viskamas. Aga kuidas küll viis päeva enne festivali prügikastideta olemine seda ilusa linna eesmärki toetama peaks?

Aga leivafestival oli tõesti küllaltki suur. Lisaks müügiputkadele, oli ka suur lava püsti pandud. Meie küll kedagi esinemas ei näinud, aga lugesin, et erinevad kohalikud kollektiivid olid tantsu ja lauluga kavas küll. Kanali äärde oli saabunud ka lõbustuspark. Päris palju müüdigi leiba, no tegelikult siis saia, ehkki tõele au andes peab ütlema, et oli ka tumedama jumega saia, kui igapäev poest saab. Oli ka tavamõõtmetes saia, aga enamikes putkades olid sellised väiksema silmapesukausi mõõtmetes saiad. Need nägid küll väga efektsed välja ja lõhnasid imehästi, aga no meie pole väga suured saia-leiva sõbrad ja tundus, et me ei sööks sellist purakat küll ealeski ära. Ostsime ühe tagasihoidliku väikese vormileiva, mis nagu hiljem selgus meenutas nii värvilt kui maitselt nõuka aja vormileiba. Meile maitses:).
Lisaks leivale oli lettidel veel erinevaid küpsetisi, mis tundusid kaugelt vaadates igati maitsvad, ja kindlasti olidki maitsvad, sest nende ümber tiirutasid kümned ja sajad herilased. Müüdi ka käsitööd ja lisaks oli lihtsalt ka näiteks loomade varjupaigale toetust koguvaid putkasid ja oma kutsekooli vmt reklaamivaid putkasid. Kokkuvõttes võib öelda, et leivafest oli päris tore ja mulle alati väga meeldib, kui ühel kohal on traditsioonid. Olge siis teavitatud, et kui teil järgmise aasta augusti viimasel nädalavahetusel tekib tahtmine leivalõhna nuusutada ja korralikust traditsioonist osa saada, tulge Elblagi Leivafestivalile.

Pea pooltel lettidel pakuti ka Poolas traditsioonilist rasvaleiba. See siis on leivaviil, millele on määritud ohtralt searasva ja vahel on sinna peale veel kas nt rohelist sibilat või hapukurki või peekonitükke vmt pandud. Sellest poola köögis väga pikalt püsinud hõrgutistest oskame me juba eemale hoida :D.  Tegelikult soovitan muidugi kõigil ära proovida, sest paljud kiidavad seda väga, aga meile see konkreetne  eksemplar, mida meie ükskord Bažantarnias käies õuerestos proovisime, ei meeldinud. See maitseski nagu sa sööksid rasvaga leiba, külma rasvaga. Selle ostmisega kaasnes väike huumor ka. Püüdlikult hääldades ja osutades tegin oma tellimuse ja võtsin teadlikult seda rasvaleiba ka proovimiseks. Küll aga ei meenunud mulle kuidagi, kuidas seda rasvaleiba nimetatakse ja küsisin müüjalt: "What do you call it?" ja tema vastas viisakalt:"Nine". Aga ma igatahes uurisin hiljem netist  välja, et see on smalec (häälda smah-lets).

Ma pole vist veel jõudnud kiita ka üht hotellielu ajastul Elblagi vanalinnas avastatud restorani nimega Zmysli. See on huvitava kolikambri stiilis sisekujunduse ja maistvate toitudega söögikoht. Valdavalt on menüüs poola toidud, aga sekka pakutakse ka aasia maitseid ja mõne roa puhul on need kaks lausa ühel taldrikul. Näiteks on seal üks populaarne roog nimega Lomo. Tegelikult on see nimetus hulga pikem, aga piisab ka, kui küsid Lomot. Lomo on tuline pannitäis kraami - ahjukartulid, riis, juurviljad vürtsika magushapu veiselihaga. Lomo läks vastuollu minu söömispõhimõtetega. Mulle meeldib alati alustada söömist sellest, mida ma parajasti kõige vähem tahan ja liikuda järjest paremate palakeste poole. Lomo puhul alustasin söömist kartulist, jätkasin riisiga ja juurviljad veiselihaga jäid viimaseks. Ehkki ma olen kasvatatud sööki mitte järgi jätma, siis  lomo puhul ma jätsin piinlikkuse ja kahjutundega just osa sellest kõige paremast ehk liha ja juurviljad järgi, sest mul oli kõht kartulist ja riisist juba nii täis. Siinkohal saab ainult iseenda põhimõtteid peksta.
Zmyslis saab musta burgerit ja igasuguseid imelisi liharoogi. Mina proovisin ka üht aasia-poola segu tomatisuppi, mida ma teinekord pigem ei telliks. See oli tõsiselt paks vänge tomatipasta laadne vürtsikas supp, pisut liiga paks ja vänge minu jaoks. Supiga saime jälle nalja ka. Veel veidi enne suppi toodi mulle kaks väikest kausikest. Ühes oli läbipaistev vedelik, milles hulpis kaks sidruniviilu ja teine oli tühi. Ettekandja muidugi rääkis rõõmsalt poola keeles midagi ja mina püüdsin mõistatada, mida ta ütles ja eee, mis kausid need on. Kui üks neist peaks olema juhuslikult kätepesuks, siis mida teha tühja kausiga. Meile tundus selgus saabuvat koos supiga, milles olid muuhulgas ka paar merekarpi, ahah, siis vist on üks kauss siiski sõrmede loputuseks ja teine siis ehk tühjadele karpidele. Ma igaks juhuks püüdsin sõrmi loputada siis, kui ettekandjat läheduses polnud, et no mine sa tea, kuidas asjad tegelikult on ja äkki ma pistan oma sõrmi mõne eelsupi või millegi sisse. Ettekandja tabas mind siiski sõrmipidi kausis ja naeratas ning noogutas tunnustavalt. Seekord läks hästi:). Igaljuhul on Zmysli üks koht, mida me küll soovitame.

Aga nüüd ei ela me enam täitsa mitu nädalat hotellis ja ooo, milline õnn on ise päris süüa teha. Ostsime panni ja poti ja mõned lauanõud, mis sa hing veel tahta oskad. See oli alguses ikka täiesti eriline tunne, et võtad tomati kätte ja lõikad, lööd muna pannile, raputad soola ja pipart. Meie esimene isetehtud toit oma uues kodus oli lasanje - maitses täpselt samamoodi nagu kodus. 
Küll aga on ka juba mitmeid kogemusi, et mõni asi ei maitse üldse nagu kodus. Nojah, ega ei peagi.
Meil on alati pidupäevasöök olnud kartulisalat. Ja no, kui kool algas, siis muidugi tegime kartulisalatit. Nägin vaeva, mis ma nägin, aga see, mis valmis sai, polnud otseselt paha, ja lõhnas täpselt nagu kartulisalat, aga no ei maitsnud üldse selliselt. Ma arvan asi oli hapukoores. Ükskõik, kui palju ma seda ka ei pannud, ja oooo, kui palju ma seda panin, salat oli ikka kuivavõitu. 

Hapukoort, piima ja kodujuustu on poelettidel tohutult palju sorte. Piim on õnneks piim, olen mingile esimese ostuga õnnestunud sordile kindlaks jäänud. Kodujuustu ma pole sellist päris head veel leidnud, aga asi võib olla ka selles, et kui sulle vaatab vastu 20 erinevat kodujuustu, siis on keeruline meenutada, et millise ma küll eelmisel korral võtsin. Aga kui mulle meeldib korralik tahke kodujuust, siis siiani olen saanud terakesi piimas.
Omaette huvitav lugu on ka kohvikoorega. Me kammisime Meelisega pikalt ja korduvalt erinevates poodides piimatoodete külmlette ja no ei leidnud kohvikoort, ei leidnud vahukoort. Ükskord avastasin nii kohvikoorelaadse toote kui vahukoorelaadse toote hoopis tavariiulilt. Ma ei ole paki pealt tõlkima hakanud et mida see siis täpselt endast kujutab, aga me kasutame seda ja see täitab eesmärki. Minu mõttes tundub see olevat nagu Eestis on lattepiim nt, selline kauasäiliv. Kuigi see kohvikoor siin nii väga kauasäiliv polegi.
Ahjaa, see hapukoor. Hapukoort on ka oma sada sorti. Hapukoored on sellises plastmassist topsis nagu Eestis on kodujuust. Koorel on erinevad protsendid peal ja tundub lihtne valik. Tegelikult võta mistahes protsendiga hapukoor ja topsis on ikka samasugune paks koor, mis topsist välja ei tule, ilma et sa seda lusikaga tõstaks. Katsu sa siis niimoodi mingit koorekastet vmt kokku segada.

Eks ma muidugi kahtlustasin, et poolakad on toidu osas sellised isetegijad ja poodides ringi käies ning tuttavaid asju otsides neid lihtsalt pole. Laisad perenaised peavad siin virgaks hakkama ja need, kel pole olnud aega söögitegemisega liiga palju vaeva näha, peavad hakkama pühenduma. Ma ei ole leidnud frikadelle, purgisuppe, pannkoogijahu ja muud sellist, mida meil alati kodus varuks on olnud just selleks puhuks, kui jõuad koju ja kõik on hirmus näljased ja keegi ei taha veel tund-paar oodata, millal süüa saab. Aga ei ole hullu, ma ju tahangi tublim perenaine olla ja McDonald's pole kaugel. See viimane on küll huumoriga öeldud, aga tõetera on seal sees.

Kas me juba igatseme musta leiba? Ei. Kohukesi? Ei. Kalevi komme? Ei. Kui keegi nüüd tahaks küsida, et mida me igatseme, mida meile tuua võiks, siis on viiehäälne vastus, et tooge sidrunipipart.
Sidrunipipar on olnud meie peres pikalt kõige kasutatavam maitseaine, kõigi lemmik. Ja oh häda, oleme küll erinevates poodides pikki maitseaineriiuleid nii ja naapidi läbi kamminud, aga sidrunipipart ei ole. Siin on tegelikult tõesti pikad maitseainerivid, aga seal on valdavalt puhtad maitsed - sool, pipar, tüümian, oregano, koriander, kurkum jne jne. Ei ole näiteks küüslaugusoola, aga on eraldi sool ja jahvatatud küüslauk. Eks muidugi hea perenaine segab siis ise kokku, mis segusid vaja:D, aga no mina olen lihtsalt mina. 
Ma tegelikult olen hiljem avastanud, et vahel ikkagi on mingeid segusid ka, et a la kanale, aga neid on vähe võrreldes ülejäänud maitseainete riviga ja nad on alumisel riiulil.
Maitseained on pakikestes ja ainult pakikestes. Mul õnnestus küll leida klaasist soolaveski ja klaasist pipraveski, aga muud ei miskit. Mulle meeldib, kui maitseained on topsides või purkides ja kui mõni otsa saab, siis ma täidan purgi sellest ostetud kotikesest uuesti. Ma ei taha, et mul oleks kapis 20 kotikest, mille sees sobrada ja seda õiget otsida. Ma ei tea, kuidas poolakad selles osas toimetavad, aga mulle tundub  üsna imelik süsteem.

Alkoholi saab siin osta iga kell ehk siis, kui pood lahti on. Peamiseks alkoholiks on õlu. Seda on tõesti tohutult palju sorte ja erinevate maitsetega ja erinevaid segusid. Ka Elblagis on oma suur õlletehas ja siin toodetud õlu kannab nime Specjal. Aga sellest me tegelikult midagi ei tea, sest meie õlut ei joo.
Alkohol number kaks tundub olevat viin. Ka seda on väga palju sorte. Meie viina ka ei joo. 
Aga nuta või naera, pigem naera, mis tahes alkohoolse joogi sa riiulilt võtad et lähemalt vaadata, mis huvitav jook see on, siis uurimisel selgub ikka, et see on kas õlu või viin. See on huvitavas pakendis ja kutsuva maitsega ja ei tundu üldse kumbki eelmainitutest olevat, aga kui prillid ees, siis näed ikkagi, et beer drink või vodka.
Kui veini siiski on ka ikkagi igas poes vähemalt paar valikut ja mõnes isegi suur valik, siis siidrit siin ei tunta. Isegi alkohlipoes ei teatud, mis on siider. Peale seletamist, küsis müüja, et aa, kas see on see õuna oma. Nojah, võib ju õuna oma ka olla. Mõned korrad oleme juhuslikult mõnest toidupoest siidrit leidnud, aga siis on seda alati üks sort ning see on suures klaaspudelis nagu šampus. See on kas kõige alumisel või kõige ülemisel riiulil. Viimati mõned nädalad tagasi märkasin ka ühes poes siidripudeleid. Olid teised märgatava tolmukorra all, aga no üks tuli ikkagi võtta. Tegime veel nalja, et ei tea, kas need on siin nii kaua seisnud, et on täiesti tolmused või siis on see nii nõutud kaup, et just on laost tolmu seest uued pudelid letti toodud. Jõin selle ühel õhtul ära ja no igati hea oli. Pudelit ära visates jäi silma, et parim enne aasta oli 2012!!! Päriselt?! Mul mingeid vaevusi ei tekkinud ja no maitses ka nagu uus, aga siit siis tõeline näide sellest, kuidas lisaks sellele, et siidrit ei müüda, seda ka ei osteta ja selle säilivust ei vaevuta kontrollima 11 aastat, kuna seda ei osteta.

Mõnikord on täiesti üllatavatel toodetel peal eestikeelne tekst. Näiteks leidsin ühe korra ühest poest, ja hiljem enam mitte. krabimaistelised krõpsud, kus oli ka eestikeelne kiri, millega tegu, mida sisaldab jne. Kas keegi teist on krabikrõpse Eestis näinud? Mina igatahes ei ole.

Ilmselt pole see jälle maailmatuma uudis, aga on hotelle, kus saab ise hommikusöögil belgia vahvleid küpsetada. No võite ette kujutada, milline hitt see meie meie pere osade liikmete seas oli.
Suve hittjook oli ilmselgelt limonaad, mida vähemalt Lisete kõikjal, kus aga sai, järele proovis. Ta ütles, et testib, et ise oma retsept teha ja kõige parem limonaad valmistada:).
Mina olen sel suvel, esmakordselt jääkohviga tutvust teinud. See on mulle siiani ikka veel kuidagi mõistuse vastane tundunud. Aga võtsin julguse kokku ja proovisin ära ning nüüd olen ikka juba korduvalt proovinud:).

Vist sai kõik toiduga seonduv, mis südamel on olnud, praegu kirja pandud. Aga, kui peaks uusi elamusi tulema, küll ma siis jagan. Seniks aga nautige sidrunipipart:D.