Kaks kohvi päevas

Õnneks on Meelisel praegu puhkus ja nii oleme me iga päev koos lapsi kooli viinud ja neid peale lõunat koju toonud. Oleme katsetanud erinevaid teid ja Meelis on tänaseks välja töötanud kõige parema marsruudi, kus ma edaspidi üksi sõitma hakkan. Terve selle nädala oli Meelis autojuhi rollis ja mina aitasin võimalusel kõrvalt näiteks foore vaadata, hoiatada ülekäigurajale lähenevate inimeste eest jmt. Uuel nädalal vahetame rollid - mina hakkan autojuhiks ja Meelis saab ilmselt kõrvalistmel palju halle juuksekarvu juurde. 
Ma ju olen üks hädapätakas autojuht, kardan suurt kiirust, kardan kitsasse kohta parkida, kardan, kui palju autosid liiklemas on. Ja kõige rohkem kardan ma sõita rohkete autodega tundmatus kohas. Ma saan kenasti ja peaaegu kindlalt juhtimisega hakkama suuremas osas Eestist, aga mul tuleb hirmuhigi otsaette ja peopesad lähevad märjaks, kui ilmneb vajadus Tallinna sõita. Kõige hirmsam on see, et ma ei tea, kuhu ma täpselt sõitma pean ja kus reas olema ning kohe, kui natukenegi vaatama jääda, et oot, kus ma olema peaks, hakkab tuututamine ja no see on kõige õudsem - hirmuhigi hakkab otsaeest silma tilkuma ja peopesad lähevad nii ligaseks, et rool ei taha enam käes püsida. Ja katsu sa siis niimoodi kuhugi sõita. Tallinna osas püüan ma võimalusel siiski alati ette vaadata, kas annab ka ühistranspordiga ja jala kohale jõuda.
Aga ma olen siiski täitsa veendunud, et enamus hirme on ületamiseks ja kui ma just südamerabandust ei saa, saab minust siin Poolas palju parem autojuht.  Meelis tunneb ennast siin kiirteedel ja sõiduridade rägastikus vähemalt kõrvalt vaadates juba nagu kala vees. Mina tahan ka kalaks või vähemalt kiluks saada.

Esimese koolinädala päevad on meil nädala jooksul katsetades kujunenud välja selliseks:
5.00 on mu "nüüd tuleb ennast püsti ajada" äratus. 20 minutit enne seda on mul alati "varsti peab ärkama" äratus. Ma muidugi annan endale aru, et uuel nädalal tuleb kõiki hommikusi tegevusi 20 minutit kuni pool tundi varasemaks tuua, sest mina ei jõua kindlasti nii kiiresti Gdanski kui Meelis.
Teen oma kiired hommikused protseduurid ja lippan alla kööki. Tervitan koerikuid, lasen nad aeda, tervitan koerikuid, annan neile süüa, tervitan koerikuid. Nad on hommikul energiat täis ja ilmselgelt väga oodanud, millal ma ärkan ja nende juurde tulen:D.

Siis ma panen Lisetele ja Liisbetile valmis nende "lunchboxid". Täiesti uus kogemus mu jaoks jälle. Kooli reeglite järgi peab toidukarbis olema tervislik söök - ei magusale ja kiirtoidule, isegi jogurt võib olla ainult maitsestamata jogurt. Nädala jooksul on juba selgunud, et lastel, eriti suurematel, on toiduna kaasas ikka igasuguseid asju, ka kartulikrõpse jmt ja kooli personali ei näi see häirivat. Mina siiski vähemalt praegu veel suudan mõelda, et ma tahan seda tervisliku toidu reeglit ikka üldjoontes järgida ja mitte kergema vastupanu teed minna. Meil on siis sel nädalal toidukarpidesse läinud kirsstomatid, kurk, pirn, mustikad, juust, vorst.
Koolis on lastel hommikul kaks tundi ja seejärel on veidi pikem vaheaeg, kus siis oma lunchbox välja võetakse ja nö teist hommikusööki süüakse. Kui midagi järgi jääb, saab pärastlõunal veel pikematel vahetundidel nosida.
Kui mul toidukarbid valmis saavad, siis teen kiirelt perele hommikusöögi.

5.50 ajan ma ülejäänud pere üles. Sööme tõtakalt hommikust, lapsed panevad ennast kooliks valmis, kontrollime veel, kas kõik asjad on kaasas, ütleme Luisele ja koerikutele tsau.
~6.45 stardime kodust, mina, Meelis, Lisete ja Liisbet.
Luise läheb ise kooli väljudes nii viis kuni kümme minutit peale meid. Luise on ennast bussindusse ja trammindusse sisse söönud ning kooli minek on tal hästi selge. Tagasitulekuga on mitu korda juhtunud, et ta on hoopis valele poole sõitnud ja siis sõnumi saatnud "sõitsin kogemata jälle vanalinna, varsti tulen". Luisel algavad tunnid kell 8.00.
Meie sõidame läbi Elblagi välja kiirtelee ja siis Gdanski. 

~7.50 paneme me Lisete Gdanskis ühe poe parklas maha ja sealt on tal siis veel veidi kooli jalutada. Nii Lisete kui Liisbeti koolimajad asuvad ekstra kitsastes kohtades suurte majade vahel ja sinna on täiesti mõttetu autoga läheneda. Parkida ega peatuda pole kusagil ja vastutulevad autodki ei mahu mööda. Lisetel algavad tunnid 8.30.
~8.05 jätame auto ühte parklasse ja kõnnime koos Liisbetiga kooli. Liisbetil on hea, kui ta on kohal ja jalanõud vahetanud kell 8.15, sest siis kogub õpetaja nad garderoobist ja selle juures asuvast mänguruumist kokku ja nad lähevad koos klassi. Tunnid iseenesest algavad kell 8.30.

Siis kõnnime me uuesti autoni ja sõidame tagasi Elblagi. Umbes 9.15 Meelise sõitmisega oleme me Elblagis. Hommikud on siiani hästi läinud, ei ole olnud märkimisväärseid ummikuid ega muid takistusi. Oleme jõudnud kooli selleks ajaks, kui oleme plaaninud jõuda. Tänaseks oleme ka need võimalikud ummistuskohad ja pudelikaelad linnas oma marsruudist välja jätnud.

Eva küsis ükspäev, et mida ma teen, kui ma kodus olen, kas puhkan :D. Ütleme nii, et veel pole jõudnud. Meil on siin ikka veel selliseid olmelisi asju sebida, mis aega võtavad. Ükspäev näiteks tahtsime maja võtmetest koopiaid teha. Vaatasin google'ist välja, et võtmekohti on päris mitmeid ja mitmed neist ka juba hommikul avatud. Nohhh, esimeses kohas oli remont ja võtmekohta polnud enam olemas. Ohhh, teises kohas oli juba laste mängutuba võtmekoha asemel. Kolmandas kohas läks õnneks. Saime meestele selgeks tehtud mida tahame ja võtmed kätte. Läksime koju ja oh häda, uued võtmed olid paksemad ja ei mahtunud lukuaukugi. Meelis läks siis jälle tagasi võtmemeeste juurde ja tehti uued õiged võtmed ning asi korras. Kõige selle peale kulus muidugi korralikult aega. Aga sellised pisiasjad kulutavadki päeva ära. Oleme Meelisega juba aru saanud, et päevas saab ette võtta ühe asja, olgu see asi siis kuitahes väike, aga rohkem lihtsalt ei jõua.

Kui ma koju jõuan, siis ma joon ühe mõnusa tassitäie kohvi sukeldudes samal ajal juba oma meilipostkastidesse. Ja siis ma joon veel teise sama mõnusa tassitäie kohvi. 
Ma ei ole kindlasti kohvisõltlane, aga mulle meeldib hea latte. Kui lattet pole või pole kas või piima kohvi peale panna, siis ma kohvi ei joo. Pole vajadust ja mulle ei maitse. Aga kui head kohvi on ja näiteks tööhoog on sees, siis ma võin täitsa vabalt päevas viis-kuus tassi kohvi juua. Lihtsalt sellepärast, et mõnus on.
Täiesti ootamatult on aga minu ellu tulnud kohvipiirang. Ma ei tea, kuidas teil, aga minu puhul on kohv selline vedelik, mis peale joomist tahab lähemate tundide jooksul ikkagi ka väljuda. Kuna mul pole mingit huvi Gdanski liiklussegadikus, kiirteel või ummikus pissihäda käes kannatada, siis see tähendab hommikukohvi joomist alles peale Gdanskist tagasi tulekut ja piisava varuga enne lastele järgi sõitu. Ehk siis testi tulemus ütleb, et täpselt kaks kohvi päevas jooduna mõõduka kiirusega kohe peale Gdanskist tulekut on nüüdne sobiv norm.

Aga lisaks kohvi joomisele ma siis tõesti töötan läbi oma postkastid ja teen ära kiired tööasjad. Sel nädalal oli ka palju kiireid kooliga seotud asju vaja teha. Ennast igale poole kasutajaks registreerida, kirjadele vastata jmt.
Kui ma sellega ühele poole saan, jõuan ma enamasti veel, kas tolmuimejaga põranda üle tõmmata, natuke triikida vmt ja juba ongi aeg lastele kooli järgi sõita.

Luise tuleb ise koju ja on siiani sel ajal koju jõudnud, kui meie Gdanskisse sõidame. Luisel veel tegelikult päris-päris koolinädalat polnudki. Teisipäeval käisid nad kogu gümnaasiumiga väljasõidul mereääres, kus nad omavahel tutvusid ning ühtteist mängisid ja niisama juttu rääkisid. Kolmapäeval jalutasid nad oma klassiga Elblagi vanalinnas ja käisid ka väravatorni tipus, kus me ise pole veel käinudki. Ja lisaks sõitsid nad kanali peal kajakkidega. Neljapäeval-reedel olid klassitunnid, aga me pole kindlad, kas juba päris tunniplaani alusel. Igal juhul oli tal kaks päeva järjest ainult matemaatikat ja inglise keelt. Tunnid lõppesid mõlemal päeval 14.40. Päeval on tal tunniajane söögivahetund. Koolimajas on kohvik, kus koduseid lõunaid pakutakse.

~13.45 stardime me Gdanski poole. Kõige pealt sõidame Lisete kooli lähedale poe parklasse. Kunagi ei tea, kui palju pealelõunal liiklemine aega võtab. Siiani oleme saabunud niimoodi, et jõuame talle veel kooli juurde vastu jalutada. Huvitav on see, et kogu koolil lõppevad kahes majas tunnid ühel ajal ehk kell 15.15. Siis saab pisikene kooliõu mõlemas koolimajas, kuhu meil asja on, tohutut melu täis. Õpetajad tulevad ka õue ja ühekorraga mängivad lastega ja räägivad vastutulnud vanematega. Viienda klassi lapsele ei pea tegelikult järgi minema ja mõni noorem võib ka ise koju minna kui vanem on seda oma loaga kinnitanud.  1.-4. klassi laste kohta on aga klasside kaupa välja trükitud tabelid, kus järgitulnud vanem oma allkirjaga iga päev kinnitab, et ta võttis lapse koolist ära. Uuest nädalast hakatakse katsetama mingit elektroonilist äpisüsteemi, kus saab oma lapse ära võtmist kuidagi QR koodiga kinnitada.

Kui Lisete on autopeal, siis sõidame Liisbeti kooli lähedale ja jalutame talle järgi. Enne Lisete ja siis Liisbet järjestuse timmisime niimoodi paika sellepärast, et Liisbetil on veel natuke nagu lasteaias, et kui tunnid läbi, siis kuni kella 17-ni mõni õpetaja vaatab neid ja praegu on nad näiteks iga päev peale tunde koolimaja juures õues väikesel mänguväljakul olnud. Liisbet on targu pingil või aia ääres istunud iga kord, kui me järgi oleme jõudnud, sest ta ütleb, et ei taha atraktsioonidele minna, kuna seal on liiga palju lapsi. Seda on muidugi ka silmaga näha, et tühja kohta seal tõesti pole, igal pool ripub või ronib keegi. 
Kui me oleme Liisbeti välja registreerinud ja garderoobist ta koti toonud, läheme auto juurde.

~16.00 alustame sõitu Elblagi poole. Oleme juba aru saanud, et see õhtune sõit tähendab iga päev ummikut, vahet pole, kas jõuad 15 minutit varem või hiljem. Ummik tagasiteel on näha juba siis, kui me Gdanski sisse sõidame. Ummik tekib selle sama juba varemalt mainitud remondi tõttu kolmiklinna ringteel. Meie sinna ringteele ei sõida, aga paljud sõidavad ja üks väljasõit ringteele pöörab sellelt teelt, mida mööda meie linnast välja läheme. Ja nii me siis õhtul tulemegi iga päev oluliselt kauem koju, kui meil hommikuti sõiduks kulub.
~17.20 jõudsime sel nädalal tavapäraselt koju. Reede osutus veidi hullemaks. Juba linnas oli rohkem liikust kui tavapäraselt ning lisaks nägime juba Gdanski minnes, et seal ummiku kohas, üsna lõpus, oli üks rekka piiretesse sõitnud ja see tähendas, et kui me tagasi tulime oli ummik veel palju palju ulatuslikum kui tavaliselt. Reede õhtul jõudsime koju kell 18.30. 
Mul on õnnestunud selle õhtuse ummikuvärgi peale mitte vihaseks saada, vaid asja üsna tšillilt võtta, sest nii lihtsalt on. Minu erutumine ei tee ummikut lühemaks. Saame ainult loota, et ükskord remont lõpeb (loodetavasti ikka sel ajal, kui meiegi veel Poolas oleme), ja siis on kodutee veidi vähem aegavõttev.

Selline edasi-tagasi-edasi-tagasi Gdanski vahet uhamine on väga väga ajakulukas ja lisaks muidugi ka üüratult kütusekulukas. Aga no nii on, et jagame ennast nüüd kahe linna vahel. Gdanski ja Elblagi vahel on 60 kilomeetrit. Minu kõhutunne, et selline elamislahendus on ikkagi hea, sai kinnitust siis, kui kohtasime kooli juures Meelise tšehhist töökaaslast ja tema abikaasat. Nemad elavad 20 kilomeetri kaugusel koolist ühes majas, mida meie ka vaatasime, aga kuhu suuri koeri ei soovitud. Saan aru, et kui meil on enamik sõitu kiirteel, siis neil on enamik sõitu linnas ja kooli tulekuks kulub aega rohkem kui meil:O. Aeg on Poolas küll meie jaoks täiesti uue mõõtme saanud.

Lisan siia veel mõned esimese nädala koolielamused, et meelest ei läheks. 
- Lisete ja Liisbeti koolis olen ma algklasside õpetajate seas märganud ka vähemalt kolme rõõmsat meesterahvast, Väga äge mu meelest!
- Lisete ja Liisbet mõlemad ütlevad, et neil räägitakse poola keele tunnis ainult poola keeles ja hispaania keele tunnis hispaania keeles ja mitte midagi ei saa aru. Lisetel oli esimesel päeval ka hea nali. Peale kooli küsis ta esimese asjana, et kuidas on hispaania keel inglise keeles. Mina ütlesin, et spanish. Tema oli selle peale tõeliselt kergendunud, et huuh, ma käisin õiges tunnis ja mitte kogemata saksa või prantsuse keeles.
- Vahetundidel käiakse õues. Aetakse kõik õue ja aetakse kõik tuppa. Vahepeal siis vahetatakse sisejalanõud õueomade vastu ja vastupidi. Liisbet, kes alles sai paelte sidumise selgeks, kurdab, et temal võtab paelte sidumine umbes nii kaua aega, et lühematel vahetundidel ta jõuab just õue ja siis tuleb juba tuppa tulla.
- Lisaks kaasavõetavatele toidukarpidele toob cateringifirma ka Lisete ja Liisbeti koolimajadesse lõuna ajal sooja toitu, mis tuleb ette tellida. Iga päev peale kooli nad siis vahetavad omavahel muljeid, et kuidas neile tänane toit maitses.
- Ehkki ma püüan olla väga püüdlik lapsevanem, kardan ma, et olen koguaeg rongist veidi maas. Näiteks eile, reedel, 8. septembril saime koolist kirja et ühel laupäeval septembris tuleb lapsevanemate sotsiaalne koosviibimine ilma lasteta ja registreerida tuleks enne 8. septembrit ja 103 inimest on juba kirjas :O. Igaks juhuks lugesime mitu korda, et kuidas saab olla, et regamistähtaeg on juba möödas ja 103 inimest on juba kirjas. Nojah, mõtlesime siis, et ju uued lapsevanemad unustati esialgu kutsumata. Isenesest tundub päris põnev ettevõtmine, sest kirjas oli ka, et snäkid ja esimene jook on kooli poolt ning läheb tantsuks :D. Sellisel lastevanemate koosviibimisel pole mul varem õnnestunud käia. Aga peale mõningat arutelu otsutsasime, et kuna pidu toimub Sopotis, mis on Elblagist veel veidi kaugemal kui Gdansk, siis seal jällegi sipsti ära ei käi ja see oleks üks väga pikk ettevõtmine ning loobume seekord osalemisest.
- Täna käisime fotograafi juures õpilaspiletitele ja Meelise töö jaoks dokumendifotosid tegemas. Vaatasime jälle google'ist koha välja, olles valmis, et seda fotokoda enam ei eksisteeri. Elblagis ja ka Gdanskis on väga-väga palju endiseid ärisid, mille aknal on kiri "üürida" või "müüa". See ei saa olla muu, kui covidi kätetöö, et nii palju kohti on kinni pandud. Google ei ole oma teadmistega tegelikkusele päris järgi jõudnud.
Ja kui me siis auto ära parkisime, märkasime kohe ühte fotokoda, kus uks lahti oli. See polnud see, mida meie esmalt otsima tulime, aga see oli avatud. Läksime sinna. Fotograaf, kes oli muideks vanem proua, ei saanud muidugi sõnakestki aru, mida me soovime, aga õnneks oli seal enne meid üks klient, kes meie soovi ära tõlkis. Klõps-klõps tehti fotod ära ja vastu meie ootuseid, et fotod saab kohe kätte, kutsuti meid tagasi kahe tunni pärast. Fotod said sellised, et vaata ja imesta. Kõik tedretähnid ja sünnimärgid olid kadunud, päevitust polnud, mõned meist paistsid, khm, khm, 10 aastat nooremad välja :D. Nojah, sellepärast siis see 2 tundi ooteaega.