Minu esimene soolosõidupäev

Nagu juba varem kirjutatud, siis minu sõidukool algas sellega, et ma kõigepealt vaatasin nädal aega kõrval istudes, kuidas Meelis sõidab. Seegi oli aegajalt hirmus. Meelis sõidab väga hästi, aga tal oli ka vahepeal hirmus, kui ma kõrvalistmel hüüdsin: "Inimene!" või "Ratas!" või kõige sagedmini lihtsalt "Ototototot!" või "Õõõõõõõõh!". See viimane on muidugi kõige hirmsam, sest see jätab juhile mõistatamisruumi, mis oht meid parajasti ja kus poolt ähvardab:).
Teisel koolinädalal ma juba sõitsin vähemalt 2 otsa päevas ise ja Meelis istus kõrval. Ja mul oli kaks gps-seadet korraga käimas ja lisaks Meelis, kes ütles ja nüüd siin pane suund sisse ja nüüd mine ja rahulikult ja pööra, pööra, pööra. Gaasi-gaasi-gaasi! Minu meelest vähemalt Meelisele liiga palju halle karvu juurde ei tulnud ja mina hakkasin ennast juba palju kindlamalt tundma.

Kolmas koolinädal on käima läinud ja Meelisel oli eile viimane puhkusepäev ning täna siis algas minu suur soolo. Meelis läks rattaga tööle. Ka see on meie jaoks tegelikult midagi erakordset, kuna oleme ikka ja alati töökohast piisavalt kaugel elanud, et rattaga käimine pole väga kõne alla tulnud.
Elblag on õnneks erakordselt rattateede rikas linn. Tõsi, autojuhi ja jalakäija jaoks on see ka pisut tülikas, et rattad muudkui tuhisevad ja neile ei tohiks jalgu jääda. Aga Meelise esimene rattapäev algas ekstra boonuse ehk korraliku vihmasajuga. Nagu ta seda ise kirjeldas oli ta kohale jõudes üdini märg, aga õnneks kulges tee tööle pea kogu ulatuses mäest alla. Tööl sai kuiva vormi selga panna ja polnudki hullu. Palju kehvem oli pärast koju tagasi tulla, kui tee kulges muudkui tõusvas joones ja selga tuli panna hommikust veel täiesti märjad riided.
Aga kokkuvõtvalt võib öelda, et Meelise esimene "rattaga tööle" katsetus õnnestus ja ta kordab seda homme.

Mina ja tüdrukud alustasime oma Gdanskisse sõitu ka vihmasajus ja mitte oluliselt varem kui igapäev. Algselt ju plaanisin küll, et kui mina sõidan, tuleb pool tundi varem liikuma hakata, aga olen juba kogemuse saanud, et ma oluliselt aeglasemalt ei sõida, kui normaalne on, ja oluliselt hiljem kohale ei jõua, kui normaalne on. Aga ma ei tea, mis see oli, kas vihmasadu või siis minu esimene soolosõit, mis sõidukeid tavapärasest enam tänavatele meelitas, aga no autosid oli päriselt rohkem. Juba Elblagis olid autorodud ja kaotasin ajas enne kiirteele keeramist juba 6 minutit.

Ka kiirteel paistis autosid rohkem olevat. See muidugi ei tundunud mulle üldse tõenäoline ja ma arvan, et see oli minu ärevus, mis neid autosid juurde tekitas. Igatahes vihma sadas. Kuna jääd ja lund pole veel olnud, siis praegu võin öelda küll, et kõige vähem meeldib mulle sõita vihmaga. Aga no vaikselt ja ettevaatlikult kulgedes jäi vihm õnneks peagi järgi ka. Kiirteel oli vastassuunas tervelt kahes kohas midagi juhtunud. Ma ei näinud mingit õnnetust, mis ei tähenda muidugi seda, et seda polnud, aga politsei oli kahes kohas mitmete ekipaažidega teel ja seisakud juba tekkisid. Natuke õudne oli ka ja ma siis nii palju gaasi ei vajutanud igaks juhuks. 
Kui siiani pole hommikutega probleeme olnud, siis täna olid mõned aeglasemad kohad ja seisakud küll. Igatahes päädis see sellega, et Lisete sai maha pandud ja jõudsime Liisbetiga tema kooli üks 10 minutit hiljem kui tavaliselt. Hiljaks ta ei jäänud ega midagi, aga otsustasime siiski, et homme peame veidi varem kodust väljuma. 

Aga tähtis on see, et ma sain kohale ja tagasi ka ja siis jälle kohale ja jälle tagasi. Koolist kojutuleku ummik oli täna üleaegade lühike ehk viivitus ainult 8 minutit. Jõudsime Elblagi varem kui ühelgi teisel korral. Aga seda muidugi minna ei korraldanud ega saanud ka kuidagi mõjutada.
Ma kuulasin sõidu ajal poola raadiot ka. Nüüd on kinnitust leidnud, et raadiost ei tule ainult poolakeelsed lood ja ingliskeelsetele paladele ei ole poola keeles peale lauldud.
Tõsi, raadios oli palju rohkem juttu kui muusikat. Ma lihtsalt püüdsin kuulata ja jutu seest tuttavaid sõnu eristada. Ma olen täitsa kindel, et uudistes räägiti mitu korda Elblagist ja palju reklaame oli naistele mõeldud :).
Huvitav on see, et reklaam ja uudis erinavad minu jaoks üksteisest vaid selle poolest, et reklaamil on vahel muusika taustaks. Uudistes räägitakse kiiresti ja järjest. Ja kui tuleb reklaam, siis jälle räägitakse kiiresti ja järjest. Ma ei kuulnud ainsatki reklaami, kus näiteks lauldaks. Mulle just tundub, et Eestis on meeldejäävaimad reklaamid just need, kus lauldakse ja oo see laul jääb pärast veel kauaks kummitama, kui see ikka hea reklaam on.

Meelis küsis ükspäev, mis mulle sõitmise juures kõige rohkem muret teeb. Mina ütlesin, et sõitmine :). Aga tegelikult teevad mulle muret kiirteelt maha- ja pealesõidud. See, et ma pean endale kiiresti sõitvate autode vahele koha leidma. Aga juba võib ka öelda, et asja võti on harjumine. Muudkui sõidad ja harjud, hingad ja harjud.
Aga ma olen igatahes enda üle täitsa rõõmus. Homme jälle.