The Bow street runners
–
Oktoobrist veebruarini oli meie pereelu oluliseks osaks taas drama club. Kui te nüüd mäletate või ei mäleta, aga ma igaks juhuks tuletan meelde, et Lisete käis drama clubis ka eelmisel kooliaastal. Alguses mina survestasin teda sinna minema lubadusega, et mine ikka vaata, see on kindlasti äge ja no kui ei ole, siis võtame sind sealt klubist ära.
Peale esimest ja teist, Lisete arvates surmigavat, drama clubi kohtumist, veensin ma teda kuidagi ikka veel seal natuke edasi käima ja edaspidi polnud rohkem polnud vaja. Drama clubist sai tema jaoks üks ägedamaid asju koolis - seal algasid sõprussuhted ja sündisid põnevad asjad väljaspool koolitunde ehk siis mingi oma väike saladus, kuhu kõik ei olnud pühendatud. Suvehakul kirjutasin pikemalt ka nende eelmise aasta etendusest "The Girl with Green Hair".
Peale esimest ja teist, Lisete arvates surmigavat, drama clubi kohtumist, veensin ma teda kuidagi ikka veel seal natuke edasi käima ja edaspidi polnud rohkem polnud vaja. Drama clubist sai tema jaoks üks ägedamaid asju koolis - seal algasid sõprussuhted ja sündisid põnevad asjad väljaspool koolitunde ehk siis mingi oma väike saladus, kuhu kõik ei olnud pühendatud. Suvehakul kirjutasin pikemalt ka nende eelmise aasta etendusest "The Girl with Green Hair".
Kui tavaliselt ongi nii olnud, et Drama club alustab aktiivset tegevust jaanuaris ja see päädib etendusega juunis, siis sel korral otsustati alustada klubiga oktoobris ja teha etendus veebruaris. Taaskord alustas klubi hooaega uue etenduse käsikirja lugemisega, mis seekord polnud Lisete jaoks üldse nii igav. Sellest hoolimata nentis ta, et ega ta väga hästi aru ei saanud, mis seal etenduses täpselt on. Selle arusaamisega oli enamvähem peaproovini natuke ligadi logadi, kuna proovides harjutati erinevaid juppe, et tantsijad oskaks tantsida, lauljad laulda, näitlejad näidelda ja kõik teaksid oma asju, aga tervikut hakati läbi tegema alles üsna hilja.
Nagu viimati, oli ka sel korral etenduse käsikirja kirjutanud mr John ise. Tema on Liisbeti kooliosa direktor ja nooremate drama clubi, ma ei tea, kui palju aastaid eest vedanud. Siiani on ta vist alati ise ka lavastajaks olnud, aga sel korral oli ka selles osas uuendus ning lavastas hoopis miss Lindsey, kes muidu on etenduste liikumispoolega tegelenud. Miss Lindsey on Liisbeti kehalise õpetaja ja viib läbi ka dance clubi.
Nad on mõlemad täiesti imetlusväärsed inimesed, aga kui ma eelmisel aastal mr Johniga vaevlesin pidevates kahtlustes, kas ma olen midagi maha maganud, sest ma ei tea, millal, kus ja ja mis riietes Lisete peab olema, aga siis alati viimasel hetkel tuli ikkagi minu suureks kergenduseks väga selge info, siis miss Lindseyga oli lugu veel tiba hullem. Siinkohal, on siiski paslik öelda, et asi on ilmselt minus, aga sel korral ma tõesti ei teadnud asju. Lisete küsis minult tihti, kas homme on nii või naa või kolmandat moodi ja ma pidin pea alati tõdema, et kahjuks ma ei tea midagi. Otsisin alati kõik miss Lindsey kirjad välja ja lugesin üle, aga enamasti seal, neid meid huvitavaid vastuseid ei olnud. Kuidagi läks siiski õnneks, et Lisete oli enamvähem alati vajalikus kohas ja vajaliku varustusega kohal. Korra läks tund aega varem kohale ja korra tundus, et jäi tund aega hiljaks, aga tegelikult ei jäänud. Paljud teised olid lihtsalt tund aega varem kohal.
Nagu viimati, oli ka sel korral etenduse käsikirja kirjutanud mr John ise. Tema on Liisbeti kooliosa direktor ja nooremate drama clubi, ma ei tea, kui palju aastaid eest vedanud. Siiani on ta vist alati ise ka lavastajaks olnud, aga sel korral oli ka selles osas uuendus ning lavastas hoopis miss Lindsey, kes muidu on etenduste liikumispoolega tegelenud. Miss Lindsey on Liisbeti kehalise õpetaja ja viib läbi ka dance clubi.
Nad on mõlemad täiesti imetlusväärsed inimesed, aga kui ma eelmisel aastal mr Johniga vaevlesin pidevates kahtlustes, kas ma olen midagi maha maganud, sest ma ei tea, millal, kus ja ja mis riietes Lisete peab olema, aga siis alati viimasel hetkel tuli ikkagi minu suureks kergenduseks väga selge info, siis miss Lindseyga oli lugu veel tiba hullem. Siinkohal, on siiski paslik öelda, et asi on ilmselt minus, aga sel korral ma tõesti ei teadnud asju. Lisete küsis minult tihti, kas homme on nii või naa või kolmandat moodi ja ma pidin pea alati tõdema, et kahjuks ma ei tea midagi. Otsisin alati kõik miss Lindsey kirjad välja ja lugesin üle, aga enamasti seal, neid meid huvitavaid vastuseid ei olnud. Kuidagi läks siiski õnneks, et Lisete oli enamvähem alati vajalikus kohas ja vajaliku varustusega kohal. Korra läks tund aega varem kohale ja korra tundus, et jäi tund aega hiljaks, aga tegelikult ei jäänud. Paljud teised olid lihtsalt tund aega varem kohal.
Alguses olid drama clubil proovid ainult esmaspäeviti peale kooli, siis hakkasid tantsuproovid ka neljapäeviti olema ning alates jaanuarist saadi kokku ka laupäeviti. Peale laupäevast drama clubi tuli Lisete alati kodust läbi ja võttis Liisbeti ka kaasa ning üheskoos mindi koos Lisete sõpradega, kes ka drama clubis on, kas McDonaldsisse või mõnda kaubanduskeskusesse või mere äärde või parki või kusagile mujale. Mul on selle üle tegelikult hea meel, et nad järjest rohkem liiguvad Gdanskis ka omapead ringi ja ei karda, et äkki nad ei saa hakkama. Mina ka ei karda, sest nad hoiavad meid alati kursis, kus nad parajasti on ja kui palju neil raha juurde oleks vaja :).
Nii meil siis kulusidki jaanuaris kõik laupäevad drama clubile ja pühapäevad kodustele töödele ning suurt muud põnevat ei jõudnudki.
Nii meil siis kulusidki jaanuaris kõik laupäevad drama clubile ja pühapäevad kodustele töödele ning suurt muud põnevat ei jõudnudki.
Omaette lugu oli ka kostüümidega. Meil läks ikka korralikult aega, et aru saada, millised kostüümid meil tuleks endal hankida ning viimased vajalikud saapad ostsime me marketist lausa viimasel nädalavahetusel enne esmaspäevast etendust. Lisetel, oli etenduses mitu pisemat rolli, pea kõigil oli mitmeid osi. Püüdsime muudkui näpuga nendes rollides järge ajada, et kui sa oled see ballikülaline, siis on sul seljas see, peas see ja jalas need. Kui sa oled politseinik, siis on seljas see ja jalas need ja nii edasi. Aegajalt tuli Lisete ka hõisates koju, näiteks, et ma saan nüüd vangivalvur ka olla, juhhuuu! Ja mina küsisin esimese asjana, et mis tal seljas peab olema, juhhuu :D.
Aga igal juhul kombineerisime me kokku kõik, mis vaja, ja saime etenduse päeval sellest aru ka, et näe, olidki kõik asjad olemas. Ma ei saa rääkimata jätta etenduse kõige ilusamast ja ajstutruumast kleidist, mis minu arvates oli meie Lisetel. Kleit kahjuks oli üsna varjul ja ei saanud tähelepanu, mida ta väärinuks, aga no meie teadsime, milline pärl see on. Etenduse tegevus toimus ju nimelt 18. sajandil ja ka kostüümid pidid sinna aega sobima.
Ma olen muidugi avastanud, et Amazonis on kõike. Lööd aga sisse, et 18. sajandi ballikleit ja voilaaa, ongi olemas. Või no on lootust, et on olemas. Ma nimelt tellisingi Amazonist kleidi ära, hinna kaalutlustel küll mitte selle, mida Lisete soovis, vaid ühe odavama (mitte odava!), aga ka väga ilusa. Ootasime ja ootasime, et kas see ikka jõuab õigeks ajaks kohale ja vot juhtus nii, et see oli esimene kord, kus ma pakki ei saanudki. Seekord ei söönud isegi koerad seda ära, vaid pakk kadus, kes teab kuhu. Sel päeval, kui pakk peale mitut edasilükkamist lõpuks tulema pidi, olin ma terve päeva kodus ja ühtki kullerit ei käinud. Ometi märgiti pakk paari päeva pärast kättetoimetatuks ja just sel konkreetsel päeval, kui ma kodus olin. No ma püüdsin ka raha tagasi saada ja vestlesin ühe klienditeenindajaga, kes ütles, et ma pean kirjaliku kahjunõude esitama ja et ta saatis mulle selleks vajaliku blanketi, millega ma nõuda saan. Mina ütlesin aitäh ja hiljem hakkasin otsima, et kuhu ta siis saatis selle, emmmm, ei kuhugi. Proovisin veel selle kleidiga sehkendada, aga no kindel oli, et kleiti ei ole ja ma ei tahtnud rohkem aega selle jandi alla panna. Sain siis seekord petta. Suurem probleem oli, et kust ma nüüd vähem kui nädalaga uue kleidi saan. Ja imede ime, leidsin ühe koha, kus vähemasti lubati, et ma saan vastava ajastu kleidi vähem kui nädalaga, kui ma kiirustasmise eest väheke peale maksan. Kujutage ette, sain kleidi isegi kiiremini kui lubatud ja see oli igati ilus, kohe väga ilus kleit mitte mingi enamvähem kleit.
See oli ka üks vähestest päris ajastutruudest kleitidest etenduses. Teised olid rohkem printsessikleitides, aga ma mõistan seda, sest neid on ikkagi hoopis lihtsam leida. Ja muidugi on ajastutruudus oluline, aga veel olulisem on, et kui laps mängib ballikülalist, siis ta tunnekski ennast oma kostüümis nagu tõeline printsess. Kuna Lisetele meeldis tema kleit väga, siis ma arvan, et tema tundis ennast ka nagu printsess.
Aga igal juhul kombineerisime me kokku kõik, mis vaja, ja saime etenduse päeval sellest aru ka, et näe, olidki kõik asjad olemas. Ma ei saa rääkimata jätta etenduse kõige ilusamast ja ajstutruumast kleidist, mis minu arvates oli meie Lisetel. Kleit kahjuks oli üsna varjul ja ei saanud tähelepanu, mida ta väärinuks, aga no meie teadsime, milline pärl see on. Etenduse tegevus toimus ju nimelt 18. sajandil ja ka kostüümid pidid sinna aega sobima.
Ma olen muidugi avastanud, et Amazonis on kõike. Lööd aga sisse, et 18. sajandi ballikleit ja voilaaa, ongi olemas. Või no on lootust, et on olemas. Ma nimelt tellisingi Amazonist kleidi ära, hinna kaalutlustel küll mitte selle, mida Lisete soovis, vaid ühe odavama (mitte odava!), aga ka väga ilusa. Ootasime ja ootasime, et kas see ikka jõuab õigeks ajaks kohale ja vot juhtus nii, et see oli esimene kord, kus ma pakki ei saanudki. Seekord ei söönud isegi koerad seda ära, vaid pakk kadus, kes teab kuhu. Sel päeval, kui pakk peale mitut edasilükkamist lõpuks tulema pidi, olin ma terve päeva kodus ja ühtki kullerit ei käinud. Ometi märgiti pakk paari päeva pärast kättetoimetatuks ja just sel konkreetsel päeval, kui ma kodus olin. No ma püüdsin ka raha tagasi saada ja vestlesin ühe klienditeenindajaga, kes ütles, et ma pean kirjaliku kahjunõude esitama ja et ta saatis mulle selleks vajaliku blanketi, millega ma nõuda saan. Mina ütlesin aitäh ja hiljem hakkasin otsima, et kuhu ta siis saatis selle, emmmm, ei kuhugi. Proovisin veel selle kleidiga sehkendada, aga no kindel oli, et kleiti ei ole ja ma ei tahtnud rohkem aega selle jandi alla panna. Sain siis seekord petta. Suurem probleem oli, et kust ma nüüd vähem kui nädalaga uue kleidi saan. Ja imede ime, leidsin ühe koha, kus vähemasti lubati, et ma saan vastava ajastu kleidi vähem kui nädalaga, kui ma kiirustasmise eest väheke peale maksan. Kujutage ette, sain kleidi isegi kiiremini kui lubatud ja see oli igati ilus, kohe väga ilus kleit mitte mingi enamvähem kleit.
See oli ka üks vähestest päris ajastutruudest kleitidest etenduses. Teised olid rohkem printsessikleitides, aga ma mõistan seda, sest neid on ikkagi hoopis lihtsam leida. Ja muidugi on ajastutruudus oluline, aga veel olulisem on, et kui laps mängib ballikülalist, siis ta tunnekski ennast oma kostüümis nagu tõeline printsess. Kuna Lisetele meeldis tema kleit väga, siis ma arvan, et tema tundis ennast ka nagu printsess.
Taaskord tuleb tõdeda, et see oli mega suur töö, mida lapsed ja terve hulk õpetajaid etendusega tegid. Kujutage ette, seekord oli laval ja lava taga tervelt 57 õpilast. See oli selline hulk, et klubi Žakis, kus etendused toimusid, ei mahtunud kogu kaader lava taha ära ja nad pidid ka osa fuajeest ära piirama nö lava taguseks tegema.
Nagu kevadelgi anti juba mainitud klubis Žak suure töö tulemusena kolm etendust - kaks õhtusel ajal pereliikmetele ja õpetajatele ning üks etendus oli päevasel ajal koolikaaslastele. Meie graafikusse sobis kõige paremini esietendus ja seda me siis vaatamas käisimegi.
Ahjaa, etenduse nimi oli "The Bow street runners" ja see oli küll kirjutatud just selle drama clubi jaoks, aga tugines tõestisündinud ajaloole. Lugu räägib sellest, kuidas Londonis oli kord käest ära ja kuritegevus üle pea kasvanud ning kuidas olude sunnil sündis briti politsei. Algul läks värsketel korravalvuritel üsna kehvasti ja kuritegevus pigem kasvas veelgi, aga siis õnnestus neil luua süsteem ja kasvatada oma vägesid ning ühel hetkel oli Londonis kord jälle taastatud. The Bow street runneriteks kutsuti aga neid esimesi politseinikke tõepoolest, selle tänava järgi, kus nende peakorter asus. Ja eks see lugu kõik umbes nii oligi nagu etenduses näidati. Oli jälle palju laulu ja imelist tantsu ning võtteid, mille puhul imestad, et vau, kui ägeda asja peale on tuldud.
Ja no mõnes lapses on küll nii palju talenti, et mõtled, et miks ta juba ei valluta maailma lavasid. Aga kaasa said lüüa kõik soovijad, olgu neil siis rohkem või vähem talenti - kes tantsis, kes laulis, kes näitles ja kes oli lavatagune ninja, kes märkamatult tassis lavale ja sealt minema mööblit, riideid, kummikomme ja kes teab mida veel.
Lahe oli ka see, kuidas vähemasti esietendusel juhtus apse ka ning eelkõige sündis sellest ainult nalja, ja keegi ei kohkunud ära, et kuidas etendusega edasi minna. Korra polnud näiteks härradel kindralitel kohvijoomise ajal toole, kus nad oleks pidanud istuma. Egas midagi, nad sättisid ennast istuvasse asendisse ilma toolideta ja nautisid itsitades oma kohvi kuni viga märganud ninjad neile kiirelt toolid tõid.
Nagu kevadelgi anti juba mainitud klubis Žak suure töö tulemusena kolm etendust - kaks õhtusel ajal pereliikmetele ja õpetajatele ning üks etendus oli päevasel ajal koolikaaslastele. Meie graafikusse sobis kõige paremini esietendus ja seda me siis vaatamas käisimegi.
Ahjaa, etenduse nimi oli "The Bow street runners" ja see oli küll kirjutatud just selle drama clubi jaoks, aga tugines tõestisündinud ajaloole. Lugu räägib sellest, kuidas Londonis oli kord käest ära ja kuritegevus üle pea kasvanud ning kuidas olude sunnil sündis briti politsei. Algul läks värsketel korravalvuritel üsna kehvasti ja kuritegevus pigem kasvas veelgi, aga siis õnnestus neil luua süsteem ja kasvatada oma vägesid ning ühel hetkel oli Londonis kord jälle taastatud. The Bow street runneriteks kutsuti aga neid esimesi politseinikke tõepoolest, selle tänava järgi, kus nende peakorter asus. Ja eks see lugu kõik umbes nii oligi nagu etenduses näidati. Oli jälle palju laulu ja imelist tantsu ning võtteid, mille puhul imestad, et vau, kui ägeda asja peale on tuldud.
Ja no mõnes lapses on küll nii palju talenti, et mõtled, et miks ta juba ei valluta maailma lavasid. Aga kaasa said lüüa kõik soovijad, olgu neil siis rohkem või vähem talenti - kes tantsis, kes laulis, kes näitles ja kes oli lavatagune ninja, kes märkamatult tassis lavale ja sealt minema mööblit, riideid, kummikomme ja kes teab mida veel.
Lahe oli ka see, kuidas vähemasti esietendusel juhtus apse ka ning eelkõige sündis sellest ainult nalja, ja keegi ei kohkunud ära, et kuidas etendusega edasi minna. Korra polnud näiteks härradel kindralitel kohvijoomise ajal toole, kus nad oleks pidanud istuma. Egas midagi, nad sättisid ennast istuvasse asendisse ilma toolideta ja nautisid itsitades oma kohvi kuni viga märganud ninjad neile kiirelt toolid tõid.
Kokkuvõttes võib öelda, et vaatajatale pakkus etendus väga suurt rõõmu ning saal oli muidugi pilgeni täis. Mul läksid silmad jälle natuke märjaks ka, sest ma olin lihtsalt nii kirjeldamatult uhke nende kõigi üle - Lisete, tema sõprade ja kõigi laste üle, õpetajate üle ka.
Mul on pööraselt hea meel, et lastele on organsieeritud võimalus drama clubis osaleda ning saada täiesti hindamatuid kogemusi. Arvake, kas meil on peres veel keegi, kes pikisilmi ootab, millal tema drama clubiga liituda saab?
Mul on pööraselt hea meel, et lastele on organsieeritud võimalus drama clubis osaleda ning saada täiesti hindamatuid kogemusi. Arvake, kas meil on peres veel keegi, kes pikisilmi ootab, millal tema drama clubiga liituda saab?
Lisa kommentaar