Merevaik ja Sopot

Mäletate või mitte, aga ma ise mäletan hästi, et ma ütlesin peale II Maailmasõja muuseumi külastust, et sinna mina enam ei lähe. Ja ma mõtlesin seda 100% tõsiselt. Olin kindel, et kui meile näiteks peaks keegi külla tulema, kes tahaks väga ka sinna muuseumisse minna, siis ma viin ta sinna kohale, aitan pileti ära osta ning siis ma lähen ja jalutan vanalinnas ringi kuni see keegi külaline muuseumis tiiru ära teeb. 
Aga ma ei mõeldnud võimalusele, et mis siis saab, kui mõni meie lastest tahab muuseumissse minna. Sellist asja ei saa ju ometi juhtuda?! :D Aga juhtus. Liisbeti klass uuris sügise poole koolis mitu nädalat järjest Gdanski kaarti ja olulisi kohti sellel ning II Maailmasõja muuseum tuli meil tihti kõneaineks ja Liisbet ei väsinud kordamast, et tema tahaks sinna minna. Ma siis hakkasin ennast juba vaikselt harjutama mõttega, et tuleb minna. Õnneks on sellel muuseumil ka laste osa, kus ma polnud käinud ja sestap olin lootusrikas, et vast saame sellel käigul ka ainult lastemuuseumiga piirduda. Ja no see ei saa ju nii hull olla, kui päris muuseum!

Liisbetiga muuseumisse minek tuli üsna ootamatult. Liisbet tundis ennast ühel novembrihommikul veidi tõbisena ja mõtlesin, et mis seal ikka, las ta jääb koolist koju. Aga kui ta siis paari tunni pärast eriti tõbine ei olnudki, arvasime, et me võiks kusagile minna ja no miks mitte siis seal igatsetud II Maailmasõja muuseumis ära käia. 
Sõitsime trammiga kohale ja mina juba tundsin, kuidas äng hakkas lähemale hiilima. Juba sealt maja uksest sisse minnes piilusin ringi, et ega kuskil mõnda hirmsat fotot või videot pole. Kuna parajasti oli teisipäev, siis saime muuseumisse täiesti tasuta. Teisipäeviti on nimelt enamik muuseume tasuta. Aga meil pole varem õnnestunud teisipäeval muuseumis käia. Piletiga sai nii põhinäitusele kui lastealale. Meie siis läksime lastealale. Ma olin selles mõttes isegi üsna põnevil, et mis seal lastealal on. Kuidas nii koledad asjad lastele sobivaks on tehtud? 
Lastealal oli üks vana aja klassiruum, vana aja mööbli ja tarvikutega. Kujutan ette, et seal istutakse, kui giid räägib, ja tehakse muuseumitunde. Lastealal oli veel kolm ruumi. Need kõik kujutasid üht ja sama tuba erinevatel aastatel. Kui kõige varasemal aastal, vahetult sõja alguses oli tegu kena toaga, kus oli kena mööbel ja laual ilusad nõud ning kapis viisakad riided. Aknast avanes vaade pealtnäha rahulikule Gdanski tänavale, kus inimesed oma asju ajasid, ent ometi ühtäkki varju jooksid, sest linna kohale ilmusid pommituslennukid. Uks koridoris näitas, et kõrvalruums oli arsti praksis. Eks siis arst oma kaasaga selles toas elaski ja töötas kohe seal kõrval. 
Mõned aastad hiljem oli sama tuba väga palju muutunud, aga oli siiski aru saada, et see on sama tuba. Aknast ei saanudki enam välja vaadata, sest see oli laudadega kinni löödud. Toas elas põrandale tehtud asemete järgi oletades palju rohkem inimesi kui varem. Ilusast mööblist ei olnud enam kuigi palju järel. Arstikabinetis töötas nuhk.
Veel mõned aastad hiljem oli sõda läbi. Toas ei elanud vist enam keegi ja seina sees asetses suur auk läbi mille oli näha, et tänavast polnud ka väga midagi järele jäänud. Väljas olid rusud ja sees olid rusud, inimesi ei olnud. 
Niimoodi neid kolme tuba võrrelda oli ka iseendal päris huvitav. Liisbetile meeldis ka neid pisikesi detaile leida, mis toast tuppa käies muutusid või samaks jäid. Arutasime, mis vahepeal juhtunud oli.
Ja siis suundusime me edasi.....põhinäitusele, sest lasteosa sai sellega läbi. Natuke pettumustvalmistav, et lastele midagi enamat ei olnud, aga nojah. 

Ma muidugi olin Liisbetile juba varem rääkinud, et seal võib hirmsaid asju näha ja neid pole vaja vaadata, aga natuke olin mures ikka, et mis jälje Liisbet sealt muuseumist võib saada. Aga no ma õnneks juba teadsin, kus need kõige koledamad filmid jooksevad ja seega saime me teha nii, et uurisime neid asju, mis Liisbetile huvi pakkusid pikalt ja jooksime nendest ruumidest läbi, mille puhul ma ütlesin, et ära nüüd vaata, lähme siit kiiresti mööda. Jah, muidugi tahtis ta teada, mis seal koledat on ja ma rääkisin talle ka. Oleme alati rääkinud sõjast ja inimeste koletutest tegudest, aga rääkimine on minu meelest kuidagi pehmem kui foto või film.
Mida me siis kõige rohkem uurisime? Igasuguseid interaktiivseid asju, kus sai ise kuskile vajutada. Uurisime ka kaarte, kus väed liikusid, ja uurisime huvitavaid esemeid. Niimoodi kahekesi oli päris mõnus käia, et igal pool saigi uudistada täpselt nii kaua, kui Liisbet soovis, sest meil polnud kuskile kiire ja polnud teisi pereliikmeid, kes sooviksid täiesti teises tempos liikuda ja avastada.
Kokkuvõttes võib öelda, et Liisbet ei saanud traumat ja mina ka õnneks uuesti ei saanud:D. Täna võin juba lubada, et kui on huvilisi, kes tahaksid mind II Maailmasõja muuseumisse endale kaaslaseks, siis ma võin minna küll. 

Jõuluvahaeg viis meid ka ühte muuseumisse, kuhu mina olen tahtnud ammu minna ja teised pole ka vastu olnud - nimelt Merevaigumuuseumisse. Gdansk on ju Merevaigu pealinn ja üks õige pealinn ei saa ometi spetsiifilise muuseumita. Ka kõik Gdanskit tutvustavad turistilehed kinnitavad, et Merevaigumuuseum on koht, kus tuleb kindlasti ära käia. Ma olen ammu aru saanud, et Gdanski puhul võluvad mind hoopis rohkem teisejärgulised vaatamisväärsused ja lihtsalt olustik, aga no eks me tahame kuulsad turistikohad ka ikka oma silmaga üle vaadata. 
Mulle muidugi merevaik meeldib ka. MItte niivõrd see kollane aine ehk Läänemere kuld ise, kui et see lugu seal taga, kuidas ta tekkinud on, milliseid saladusi tema sees võib olla (dinosauruste dna näiteks) ja kuidas selle kandi inimesed on alati merevaigust sõltunud ja sellega käsikäes elanud. 

Merevaigu muuseumi maja on ise üks vaatamisväärsus. See on keskajast pärit suur veskimaja, millel on muidugi erinevatel aegadel eri otstarve olnud, aga 2018. aastal hakati seda Merevaigumuuseumiks kohandama. Ägedaid veski- ja aidahooneid siin Põhja-Poolas ikka leidub, aga see Merevaigumuuseumi hoone kindlasti ka omasuguste seas märkimisväärne. Oma uues majas ehk siis veskimajas asub muuseum aastast 2021. Varasemalt asus muuseum vanalinnas pisikeses vanglamajas. Gdanski Merevaigumuuseum oli esimene ainult merevaigule pühendatud muuseum Poolas ja ka hetkel on neil au uhkeldada maailma suurima merevaigukollektsiooniga.
Uus maja on vastupidiselt uhkele ja vanale välimusele seest väga moderne. Võiks öelda, et suures plaanis on kogu maja üks suur ja must ruum. Sees on küll mitu korrust, aga need on avatud ja seega justkui üks ruum. Ja maja interjöör on tõesti valdavalt süsimust. Lugesin, et see must värv ja hästi planeeritud valgustus aitavad merevaigu tõelisel säral esile tulla. Ja need mustad seinad pole lihtsalt mustad, vaid see on spetsiaalselt Indiast toodud must graniit.
Käisime ringi ja vaatasime kõik üle ning lugesime kõik läbi. Ma ootasin tegelikult oluliselt suuremat muuseumi, sest ikkagi maailma suurim merevaigukollektsioon ja puha. Aga mõistetav, et maailma suurim ei peagi väga suur olema. Ma ütleksin kokkuvõttes, et Merevaigumuuseumis on päris huvitav, seal ei kulu väga palju aega ka põhjalikult uurides ning seal on tõesti ilus. Võib soovitada küll.
Vahepeal on mitu suurt tormi olnud ja inimesed on sotsiaalmeediasse hämmastavaid pilte pannud, kuidas rannad olid merevaiku täis ja seda lausa ämbritega korjati. Vaat seda imet  tahaks ma küll ise näha, et leiadki loodusest merevaiku. Kõlab nagu meil kõigil oleks võimalus muinasjutu sisse sattuda:).

2023. aasta viimasel päeval käisime me Walkative tuuriga Gdanski laevatehast avastamas. See oli meie esimene sellelaadne retk ja see meeldis meile nii väga, et me oleme nüüd aasta jooksul ikka päris mitmel Walkative tuuril käinud. Tundus suurepärase traditsiooni alustamisena, et minna ka 2024. aasta 31. detsembril Walkative'iga mõnda kohta avastama. Sest kaks korda käimist on ju juba traditsioon, eks? :) 
Nagu rusikas silmaauku oli aasta viimasel päeval plaanis inglisekeelne tuur Sopotis ja no Sopotil olen ma juba aasta otsa silma peal hoidnud, aga neid tuure toimub üliharva. Broneerisin endale ja Meelisele, kui ainsatele tuuriarmastajatele siin peres, kohad juba mitu kuud varem ära, ise põnevil, mis hirmus.
Aasta viimasel hommikupoolikul läksime Sopotisse. Seal ootas mei Iza ehk giid pärisnimega Izabela. Ta on ise Gdanskist ja elab meie naaberlinnaosas Zaspas, aga Sopot ja sealsed tuurid on tal lihtsalt südame küljes. Lisaks meile olid seal esialgu veel üks keskealine või veidi + paar Rootsist, kes oli ma nüüd ei mäleta, äkki 10 aastat tagasi Sopotis käinud ja neile väga meeldis siin. Nad olid üldse suured reisisellid ja Tallinn tundus neile nagu oma tasku olevat. Ja siis oli üks naisterahvas Gdyniast. Ma algul mõtlesin, et ta on gdynialane nagu meie oleme gdansklased, selline isehakanud poolakas, aga ei, tema oli päris poolakas ja Gdynias pikalt elanud. Mis imevägi teda aasta viimasel päeval inglisekeelsele Sopoti tuurile ajas ta ise ei rääkinud ja tundus veider küsida ka. Olime üsna üllatunud, et rahvast oli nii vähe. Tõsi, veidi hilinenult tuli veel üks paar Küproselt ja keegi oli Lõuna-Ameerikast ka, aga see oligi kõik. Iza ütleski, et Sopot ei ole populaarne tuurikoht ja sellepärast seal ongi vähe inglisekeelseid tuure ka. Kuidas nii, et Sopot ei ole populaarne??? Sopot on üks ägedamaid linnasid üldse! Jah, pisike, aga nii ilus, nii armas ja nii äge. Tuuril olla ongi muidugi seda lahedam, mida vähem rahvast on.

Sopotit on mainitud esmakordselt aastal 1283, kui Pommeri prints Mściwój II annetas väikese Sopoti nimelise kaluriküla Oliwa tsistertslastele. Ja nii ta jäigi rahulikuks kalurikülaks tsistertslaste käsutuses edasi umbes 500-ks aastaks. Siis aga hakkasid Gdanski rikkurid ja mõned välismaa diplomaadid endale Sopotisse suvemajakesi rajama. 
Pärast Poola esimest jagamist 1772. aastal, hakkas Sopot Preisimaa koosseisu kuuluma. Kui Napoleon sai venemaal lüüa ja tema armee tuli Moskva poolt tagasi jäi Prantsuse sõjaväearst Jean Georg Haffner oma vägedest maha Gdanskisse. Ta abiellus ühe lesega ja praktiseeris Gdanskis arstina. Tema soovitusel ja õhutusel ehitati 1808. aastal Gdanskis Brzeźnosse supelmajad ja riietusruumid. See oli esimene omalaadne asutus selles piirkonnas. Eks pikk liivarand, värske ja joodirikas mereõhk ja lopsakad metsad olidki just need, mis sundisid Haffneri Gdanski jääma ja mitte Prantsuslmaale tagasi pöörduma.
Peagi kolis Haffner tollal 300 elanikuga Sopotisse ja rajas sinna 1823. aastal väikese supluskompleksi. Aasta hiljem valmis ka esimene spa-maja. Haffneri südameasi oli edendada hügieeni ja tervist. Tänu temale rajati Sopotisse park, kuhu tehti jalutustrajad, et tervist parandama tulnud inimesed saaksid värskes õhus liikuda. Haffner ise istutas parki puid ja aitas pargis nii muuseas arstiabi vajavaid kaluriküla elanikke. Rahvas tundis teda kui "õnnelikku prantsuse arsti". Haffner rajas need tegelikult rahva hüvanguks mõeldud kompleksid suures osas oma raha eest, aga õnneks oli tema abikaasa rikas. Haffnerit peetakse Sopoti isaks ja kaasaegse Sopoti loojaks ning teda austatakse ja peetakse ka tänapäeval igal võimalikul juhul meeles. Tema eestvedamisel sündis ka kuulus Sopoti muul, mis mõistagi alguses päris nii kuulus ega nii pikk polnud kui praegu. Tema uuris ka Sopoti soolase merevee raviomadusi ja merevett kasutati tema spas. 2006. aastal püstitati Soptisse pargi serva suur kivi otsas istuv Haffneri kuju. Sealt ta siis hoiab oma linnal mõnusasti silma peal ja näeb välja küll nagu üks õnnelik prantsuse arst :).
Peale seda kui 1870. aastal jõudis Sopotisse raudtee, hakkas linn väga kiiresti arenema. 1901. aastal sai Sopot Saksa keisrilt linnaõigused. Sopot, kui kuurort, muutus kiiresti Euroopas väga populaarseks ja seda hakati Põhja Rivieraks ja Läänemere pärliks kutsuma. 

Versaille rahulepinguga sai Sopotist Gdanski Vabalinna osa. Sellal üritati ka kuurorti hiilgust taastama hakata. 1920. aastal asutati linna kasiino ja 1927. aastal Kasino-Hotell (tänane Grand Hotell). Muideks Sopoti kuulus kasiino oli teine Euroopas loodud kasiino Monte Carlo järel. Puidust muuli pikendati tänapäevase 511,5 meetrini. Linna külastasid kuulsused ja koguaeg oli midagi toimumas. 

1939. aastal algas Teine maailmasõda. Natside gauleiter Albert Forster otsustas Danzigi vabalinna territooriumi liitmise Kolmanda Reichiga. Sopoti poola kogukonna esindajad arreteeriti ja ülejäänud juudi elanikud saadeti välja.

Peale II Maailmasõda 1945. aastal sai Sopotist jälle Poola osa. Nagu Gdanskigi puhul lahkus suurem osa sakslastest elanikkonnast Saksamaale ja linn asustati ida poolt tulnud poolakatega. Sõjategevuse tagajärjel hävisid nii praeguse Bohaterów Monte Cassino tänava alumine osa kui ka kuurordihooned. Tänapäeval on kõik uuesti üsna esialgses kuues üles ehitatud. 1946. aastal avati Gdanski ja Sopotit ühendav trammiliin. Millal see kadus, ma hetkel ei tea, aga kindel on see, et tänapäeval Sopotis tramme pole. Aga no kui oleks, see oleks lausa luksus:).

Linna intensiivne areng algas uuesti 1960. aastatel ja 1961. aastal hakkas linn taas oma kuulsust koguma, kui siin korraldati esimene rahvusvaheline laulufestival.
Populaarne "Monciak" ehk siis tegelikult Bohaterów Monte Cassino tänav suleti liiklusele ja muudeti jalakäijate tänavaks. Nagu ma olen öelnud on Poolas igal asjal hellitusnimi või kaks. Miks siis ei võiks ka tänaval hellitusnimi olla, seega Monciak :D.
1977. aastal avati St. Adalberti allikas bromijodiidi soolveega, mis sobib suplemiseks, sissehingamiseks ja joomiseks. Soolveega purskkaevud, mida tavaliselt nimetatakse inhalatsiooniseenteks, ehitati praegusesse Maria ja Lech Kaczyński parki, samuti Sopoti saunamaja lähedusse.
Oma kogemusest ütlen, et need purskkaevud mitte nii väga ei purska kui et nirisevad. Aga kui ülejäänud purskkaevud on talveks suletud, siis soolakaevud nirisevad ka talvel. Seda soolvett pigem ei soovitata juua, aga hingamiseks pidada õhk purskaevu lähedal väga hea olema ja soolvett viiakse ka koju ning hingatakse seal sisse. 
Meie giid Iza rääkis ka, et tema pere ehk siis isa ja ema on ajast aega sealt vett võtnud kurkide soolamiseks ja seda pidid Sopotis enamvähem kõik tegema:D. 
Aga lahjendatud kujul soolvett saab juua ühes kohvikus Monciaki ääres. Me läksime sinna isegi korra sisse lootuses, et istume maha ja sööme-joome ning vaatame seda soolveevärki ka, aga põrkasime juba ukselt tagasi, sest seal oli rahvast juba päris palju ja meie olime kindlasti üleliigsed.

1999. aastal omistati Sopotile spa staatus. Siinkohal ma täpsemalt kommenteerida ei oska. Aga mind ennast huvitab küll, et mida see täpselt linnale tähendab ja kes omistab selle staatuse jmt.
1999. aastal käis Sopotis Paavst Johannes Paulus II ja viis Sopoti hipodroomil läbi missa ligi 800 000 osalejale. See hipodroom on meie Gdanski kodust vast kilomeetri kaugusel. Me oleme veidi seal ümber jalutanud, aga territooriumil me pole käinud. Küll aga oleme me saanud seal läheduses ninna tõmmata värsket hobusesõnniku lõhna.
2001. aastal tähistati Sopotile linnaõiguste andmise 100.dat aastapäeva  ja Püha Vaimu kiriku (kościele p.w. Ducha Świętego) juurde paigaldati kuulsa Giewonti risti 13 meetri kõrgune koopia, mis on kingituseks Sopoti partnerlinnalt Zakopanelt. Seda risti ma olen ilmselt näinud, sest kiriku juures olen ma ometi palju käinud. AGA seda et see on Giewonti risti koopia ja kingitus Zakopanelt lugesin ma just internetiürikutest ning järgmisel korral Sopotis lähen ja uurin kindlasti seda risti lähemalt. Võibolla te mäletate, et Giewont on üks poolakate armastatuim mägi, mis kõrgub Tatrates Zakopane kohal ja me Meelisega tahtsime selle 2023. aasta augustis oma pulma-aastapäeval vallutada. Me jõudsime peaaegu kohale, aga siis algas kohutav äike ja pagesime koos ülejänud matkajatega kiiresti mäest alla tagasi. Rist, mis on Giewonti mäetipus, jäi nägemata ja katsumata. 

Ma teadsin ju Sopoti kohta enne ka päris palju, sest Mulle meeldib Sopot väga ja no kui midagi väga meeldib, siis tuleb seda ju tundma õppida. Aga Izaga koos mööda Sopotit jalutades saime me ikkagi väga palju uut teada. 
Sopotis elab tänapäeval umbes 37 000 inimest. Vaadates Sopotit tundub see jube suur hulk. Sopot on pealtnäha pisike linnake, mitte palju suurem kui Rapla või Haapsalu ja nende elanike arvud jäävad kuskile alla 10 000 kanti minu mäletamist mööda. Aga no eks Sopotil on ka oma salasopid, mis  Monciakilt vaadates peitu jäävad. Sest eks meie ju peamiselt olemegi just  Monciakil ja rannaäärsetel tänavatel patseerimas käinud ning ümber Ergo Arena staadioni uidanud. Sopoti tänavatel, on alati palju iniemsi, aga ma arvan, et vaid vähesed neist on sopotlased. Enamasti on tegu gdansklaste, Poola siseturistide või välismaalastega. 
Elamupinnad on Sopotis hirmkallid ja tänasel päeval on Sopotist saanud elanike mõttes vanainimeste linn. Turiste käib siin muidug nii vanu kui noori. 
Sopot on spa-, spordi- ja kultuurilinn. Spa on olnud linna loomulik osa Haffnerist saadik ja Sopotis on tänapäeval tõesti erakordselt palju spasid ja hotelle. Aga no kes ei tahaks siis tulla kuurotlinna, kas suvel, või talvel mõnusalt spatama. Kui Sopotisse sisse sõita näiteks mööda mereäärset teed, siis võibki vaadata ja imestada, kuidas tee ääres ongi ainult spahotellid ja justkui mitte midagi muud.

Seda, et Sopot on kultuurilinn teavad vist kõik, kes üldse Sopotit teavad, seoses lauluvõistlusega. Tänapäeval on see lauluvõistlus, kus ka Eesti tähed kunagi ilma on teinud, muutunud Poola sisevõistluseks, aga minu teadai toimib ikkagi edasi. Sopotis on hästi palju suuremaid ja väiksemaid kultuuriüritusi  pea koguaeg. Seal on oma teater ja kunstimuuseum ja kuhjaga väiksemaid kohti, kus kultuuriüritusi korraldatakse. Ja loomulikult olen ma kunagi varem juba kirjutanud, et Sopotis on Opera Lesna ehk metsaooper, mis tundub olevat täiesti vaatamisväärsus ja kogemuselamus omaette. Sinna me tahame millalgi jõuda. 
Spordi osas on Sopotis ka tohutult võimalusi ja rajatisi. Hipodroom näiteks sai juba mainitud, suur hipodroom. Siis on seal Ergo Arena, mis on suur staadion. Kui Gdanskis on Polsat Plus Arena, mis on koduks Lechia Gdanski jalgpalliklubile, siis Ergo Arena on koduks nii Ttrefl (ja midagi on siin nimedes veel, mitte ainult Trefl) võrkpalli klubile kui ka Trefl korvpalliklubile. Ja need on tegijad klubid, Poola tipud. Ka Ergo Arenale pole me ise veel jõudnud, aga võin juba öelda, et planeeritud käik on lähemal ajal tulemas. 
Sopotis saab väga erinevaid spordialasid harrastada kuni selleni välja, et neil on isegi suusamägi olemas. Tõsi, ma uurisin lähemalt ja kuna sel aastal lund pole olnud, siis seal ka lumelauda sõita vmt pole teha saanud, sest kunstlund nad ei tooda.
Huvitav fakt Sopoti ja maailma spordiajaloos on ka see, et 2004. aasta augustis võitis Rafael Nadal oma elu esimese ATP turniiri just Sopotis. Juba ainuüksi sellest piisaks vist, et Sopot võiks ennast suureks spordilinnaks nimetada :D.

Monciak ehk siis tegelikult Bohaterów Monte Cassino tänav  oli kunagi mere- ja kaubatänav. Eks ta on seda tänagi, sest ta kulgeb ülalt mäe poolt alla mere poole ja lõpeb kuulsa muuliga. Tänava äär on täis kohvikuid, restorane ja poekesi.

Siinkohal pistan vahele, et Monte Cassino on või oli üks klooster Itaalias, mille ümber ja mille pärast Poola väed II maailmasõja ajal võitlesid. Monte Cassino kangelaste (Bohaterow) tänavaid ja koole ja muid asju, mida saab kangelaste nimedega nimetada, on Poolas palju.
Me vaatasime Meelisega hiljuti Netflixist Poola 2024. aasta filmi Czerwone maki ehk Punased moonid. See film keerleski suuresti just selle sama Monte Cassino lahingu ümber. Filmi soovitan vaadata nendel, kes sõjafilme armastavad ja pigem sellist veidi aeglasemat tegevuse käiku pahaks ei pane. Kes sõjafilme ei armasta, pigem ärge vaadake, sest midagi ilusat seal pole. 
Aga rääkides Monte Cassinost ja Soptist ei saa kuidagi mööda ka Wojtekist. Tema oli üks karu, täpsemalt Süüria pruunkaru, kelle adopteerisid Poola 2. korpuse sõdurid II Maailmasõja ajal. Ta ema lasid jahimehed Iraanis maha ja nii sattus ta karubeebina inimeste juurde. Iraanis oli Poola põgenikelaager (see oli ka Punaste Moonide filmis ja Wojtek ise oli ka selles filmis) ja nii sai karu ühel hetkel Poola 22. kompanii  sõduritele, kes teda nagu parimat lemmiklooma, head sõpra ja õiget sõdurit kohtlesid. Karule anti Poola nimi Wojtek. See on tegelikult hellitusnimi Wojciechile, mis tähendab õnneliku sõdalast. Lood räägivad, et Wojtekil oli alguses probleeme ise söömisega ja teda toideti kondenspiimaga tühjast viinapudelist. Hiljem hakkas ta sööma puuvilju, marmelaadi, mett ja siirupit ning sageli premeeriti teda õllega, millest sai tema lemmikjook. Hiljem meeldis talle ka suitsu teha ja kohvi juua. Kas see nüüd kõik sulatõsi on, aga umbes nii see võis olla küll. Ta magas öösiti koos teiste sõduritega ja talle meeldis sõduritega ka maadelda. Temast sai vaatamisväärsus ja Poola vägede maskott. Ta liikus koos oma üksusega Iraagist läbi Süüria ja Palestiina Egiptusesse. Seal määrati Poola II korpus uuesti võitlema koos Briti kaheksanda armeega Itaalias. Briti sõjalaeva, mis pidi neid Itaaliasse viima, eeskirjad keelasid lemmikloomi vedada. Sellest piirangust mööda hiilimiseks võeti Wojtek ametlikult reamehena Poola armeesse ja arvati 22. suurtükiväe kompanii sõdurite hulka ning Monte Cassino lahingu ajaks jõudis ta oma üksusega Itaaliasse. Wojtek oli selleks ajaks 90 kg kaaluv karuke, kellel oli oma seerianumber, auaste ja palgaraamat. Monte Cassino lahingu ajal aitas Wojtek oma üksusel laskemoona kaste vedada, laskmata neid kunagi maha kukkuda. Ehkki see lugu tundub ebausutav on Briti sõdurid oma mälestustes rääkinud, et nad tõepoolest nägid karu mürsukaste vedamas. Karu jäljendas teisi sõdureid. Kui nood vedasid kaste, vedas tema ka, kui marssisid, kõndis ka tema kahel käpal. Wojtek kandis üksi kaste, mille jaoks oli tavaliselt vaja nelja meest. Oma tubli teenistuse eest sai Wojtek kaprali auastme. Tunnustades Wojteki populaarsust, võeti ka 22. kompanii ametlikuks embleemiks suurtükimürsku kandva karu kujutis.

Pärast II Maailmasõja lõppu läks Wojtek koos ülejäänud 22. kompaniiga šotimaale, kus ta elas esialgu koos sõduritega. Ma siiamaai ei mõista, et miks teda Poolasse ei toodud, aga no Šotimaal oli tal ilmselt parem elu, kui tolle aja Poolas olnud oleks. Pärast üksuse demobiliseerimist 1947. aastal viidi Wojtek Edinburghi loomaaeda, kus ta elas oma ülejäänud elu. Teda külastasid sageli ajakirjanikud ja ka endised Poola sõdurid, kellest mõned loopisid talle söömiseks sigarette nagu vanal ajal. Ta vastas endiselt rõõmsalt sellele, kui temaga räägiti poola keeles, tundes ära paljud oma endised kaassõdurid. Meedia tähelepanu aitas kaasa Wojteki populaarsusele. Ta oli sage külaline BBC televisiooni lastele mõeldud programmis Blue Peter. Wojtek suri 21-aastaselt, kaaludes selleks ajaks umbes 500 kg ja olles pea 2 meetrit pikk. Sopotis, Monte Cassino kangelaste tänava ääres istub alates 2019. aastast kapral Wojteki kuju. Wojteki kujusid on ka mujal - Poolas, Itaalias ja Suurbritannias näiteks. Wojtekist on kirjutatud lasteraamat ja tehtud multikas.

Kui veel kujudest rääkida, siis Gdanski kuulsaim kuju on Pikal turul oma harki viibutav Neptun - teda teavad kõik. Sopot tahtis ka endale sellist kuulsat kuju ja nii tehti uhke kalamees John, kes paiknes muuli lähedasel väljakul. Mingil põhjusel ei saanud John kunagi nii kuulsaks ega armastatuks nagu Neptun ja siis otsustati John väljaku renoveerimise käigus üldse nö silma alt ära panna. Minu meelest on see üsna veider, sest sellel Johnil pole häda midagi ja kindlasti teeksid turistid meelsasti temaga koos pilti. Aga John on nüüd väljaku lähedal ühes getot meenutavas hoovis. Miks ta seal on? Põhjendus sellele on, et just selle koha peal asus kunagi väikem Sopoti kaluriküla ja kalamees John on seal nagu kodus. Minu meelest üsna veider lugu siiski. 

Muideks Sopotit on väga pikka aega hoitud madala linnana ehk siis ei kõtghoonetele ja ei suurtele korrusmajadele. Tõsi, ühel ajastul on siiski ka Sopotisse teatud hulk mitmekordseid paneelmaju ehitatud, aga need on üsna hästi peidetud ja ei anna linnapildis väga tooni. Madalad majad just sellepärast, et värske mereõhk saaks puhuda ja Sopot säilitaks oma kalurikülast kasvanud kuurortlinna ilme.
Sopot on ka tuhande terassi linn. Kõigil puumajakestel mere lähedases piirkonnas on terass või mitu. ja need pole niisama terassid, need on imeilusad puitpitsilised terassid, mille detaile võib imetlema jäädagi ning sealt ikka ja jälle midagi uut ja põnevat leida. Enamik neist terassidest on säilitanud oma ajaloolise hõngu, aga nad on ilusad ja mitte räämas ega lagunenud. Sopotis on nimelt selline seadus, et linn ütleb, mis värvi sa oma terassi värvida võid, aga renoveerimise ja sh ka värvimise eest maksab linn ise.