Puude langetamise kuu
–
Jaanuar on poola keeles Styczen. Olen lugenud erinevaid versioone, et mida see kuu nimetus võiks tähendada, millest kunagi algselt tuleneda. Üks üsna mõistlik oletus on näiteks see, et see tähendas vanasti puude langetamise kuud. Eks meilgi ju tehakse talvel puid ja kunagisi külmasid poola talvesid arvestades tundub see igati sobiv kuu nimetus olevat:).
Poola keelsed kuude nimed on minu meelest hästi keerulised. Vaid mõne üksiku kuu nimetus on sarnane mõne teise keelega. Täpsemalt võib poola keelt teadmata ära tunda ainult kaks kuud - marzec ja maj. Ma ei tea siiamaani kõiki kuid, ausõna, ehkki ma koguaeg pingutan, et nüüd jätan meelde.
Aga seekord mõtlesin igatahes, et teen sellise segapudru postituse, et kokku võtta märkimisväärsemad juhtumised jaanuarikuust, ja võibolla ka veebruari algusest, kes seda enam täpselt mäletab.
Poola keelsed kuude nimed on minu meelest hästi keerulised. Vaid mõne üksiku kuu nimetus on sarnane mõne teise keelega. Täpsemalt võib poola keelt teadmata ära tunda ainult kaks kuud - marzec ja maj. Ma ei tea siiamaani kõiki kuid, ausõna, ehkki ma koguaeg pingutan, et nüüd jätan meelde.
Aga seekord mõtlesin igatahes, et teen sellise segapudru postituse, et kokku võtta märkimisväärsemad juhtumised jaanuarikuust, ja võibolla ka veebruari algusest, kes seda enam täpselt mäletab.
Jaanuar oli otsast lõpuni üks tegus kooliskäimise kuu, vähemasti Lisete ja Liisbeti jaoks. See tähendab seda, et Luisel oli jaanuari lõpus tervelt kaks nädalat koolivaheaeg. Meile on öeldud, et siin on koolivaheaegade ajad maakonniti erinevad, et inimestel oleks lihtsam reisida ja kõik kohad ei ummistuks, kui kogu Poolal korraga vaheaeg on. Kõlab ju mõistlikult küll. Aga sel aastal sain ma siiski aru, et tegelikult ei ole nii ka, et kogu Gdanskil on korraga koolivaheaeg. Praegu näiteks juhuslikult ongi koolivaheaeg. Lisete ja Liisbeti vaheaeg kestab ühe nädala, aga nii palju, kui ma aru saan, siis enamikul Gdanski koolidest on praegu kahenädalane vaheaeg. Natuke on vist nii, et igal koolil endal on ka vaheaegade osas mingi sõnaõigus.
Igal juhul Luise kaks vaba nädalat olid jaanuaris ning lisaks lihtsalt magamisele käis ta täiesti iseseisvalt Saksamaal Bremenis - külas oma sõbral Miial - ning tuli tagasi punaste juuste ja rõõmsa meelega. Kui mina muudkui uurisin, et mis te aga tegite, siis võib vist öelda, et eelkõige nad nautisid üle pika aja sõbraga koos olemist, mängisid erinevaid mänge, käisid uisutamas ja linnapeal ning Luise sõi palju saia :D.
Igal juhul Luise kaks vaba nädalat olid jaanuaris ning lisaks lihtsalt magamisele käis ta täiesti iseseisvalt Saksamaal Bremenis - külas oma sõbral Miial - ning tuli tagasi punaste juuste ja rõõmsa meelega. Kui mina muudkui uurisin, et mis te aga tegite, siis võib vist öelda, et eelkõige nad nautisid üle pika aja sõbraga koos olemist, mängisid erinevaid mänge, käisid uisutamas ja linnapeal ning Luise sõi palju saia :D.
Jaanuaris oli meie kõige beebima kutsa Luna sünnipäev. Ta sai juba kahe aasta vanuseks, mis ühest küljest tundub nii vähe, aga teisest küljest, me ei mäleta enam hästi aega, kui teda meil veel polnud. Igal juhul nagu kõigi pereliikmete sünnipäeval. laulsime me hommikul ka talle ja mõlemad koerikud said oma väikese konservitordi. Luna on endiselt korraliku raptori vanuses ja mingit rahunemist veel ei paista - ta sööb ikka veel ära kõik, mis ta kätte saab, hüppab nagu kevadine kits ja magab üks silm lahti, et mitte millestki põnevast ima jääda.
Liisbeti koolis on mitmeid huvitavaid ja mainimistväärt ettevõtmisi olnud. Liisbet muidugi ootas igasugustele ettevõtmistele vaatamata koguaeg, et millal ometi jaanuar läbi saab, sest tema parim sõber Zihan läks juba enne jõuluvaheaega pikemaks ajaks Hiinasse ning jõudis tagasi alles pooles veebruaris. Ja Liisbet siis igatseski teda terve jaauarikuu, aga et see liiiga kurb lugu ei tunduks, siis ma võin öelda, et samas sai Liisbet senisest lähedasemaks oma teiste sõpradega - valgevenelaste Julia ja Vikaga.
Liisbeti koolis oli ühel reedel Rest Our Pencils Day ehk siis selline päev, mil kirjutusvahendeid kätte ei võetud. Tõsi, Liisbet küll ütles, et viimase tunni ajal õpetaja siiski oli nii lahke ja lubas lõpuks joonistada ka :D. Aga muidu õpiti terve päeva ilma kirjutamata ja joonistamata. Muuhulgas käidi pargis erinevaid käbisid, lehti ja kivisid jahtimas ja vaadati filme. Väga lahe päev mu meelest! Meil kõigil võiks vahest olla päevad, kus pliiatsid ja veel rohkem klaviatuurid puhkavad:).
Liisbet käis kooliga Pixelis. See on selline koht Oliwas, kus erinevate tubade põrandatele proitseeritakse erinevaid mänge, kus tuleb millestki üle hüpata ja millegi peale hüpata jne jne ehk selline pidev liikumine. Liisbet arvab, et me võiks perega ka sinna millalgi minna, ja muidugi võiksime, aga no veel ei ole jõudnud.
Liisbeti koolis oli ühel reedel Rest Our Pencils Day ehk siis selline päev, mil kirjutusvahendeid kätte ei võetud. Tõsi, Liisbet küll ütles, et viimase tunni ajal õpetaja siiski oli nii lahke ja lubas lõpuks joonistada ka :D. Aga muidu õpiti terve päeva ilma kirjutamata ja joonistamata. Muuhulgas käidi pargis erinevaid käbisid, lehti ja kivisid jahtimas ja vaadati filme. Väga lahe päev mu meelest! Meil kõigil võiks vahest olla päevad, kus pliiatsid ja veel rohkem klaviatuurid puhkavad:).
Liisbet käis kooliga Pixelis. See on selline koht Oliwas, kus erinevate tubade põrandatele proitseeritakse erinevaid mänge, kus tuleb millestki üle hüpata ja millegi peale hüpata jne jne ehk selline pidev liikumine. Liisbet arvab, et me võiks perega ka sinna millalgi minna, ja muidugi võiksime, aga no veel ei ole jõudnud.
Liisbeti koolis oli ka International week ehk siis rahvusvaheline nädal. Iga päev jutustas mõni õpetaja ühtekokku kogunenud teistele klassidele ühest riigist. Liisbet oli sellest lausa vaimustuses ja rääkis iga päev, kui me koolist koju tulime, mulle ka, et kes täna millisest riigist jutustas, ja mida põnevat Liisbet teada sai. Mina sain teada, et iga õpetaja rääkis oma kodukohast või vähemasti paigast, kus ta on elanud, ja et õpetajad pidid ikka erakordselt põnevalt kõnelema, et see lapsi niimoodi nakatas. Aga nii ma siis kuulsin huvitavaid lugusid Ühendkuningriigist, Tšiilist, Mani saarest ja ilmselt veel millestki, mida ma hetkel ei mäleta.
Nädal lõppes vormivaba päevaga, kus võis kanda kas oma riigi lipuvärvides riideid või rahvariideid või midagi sellelaadset. Lisaks olid pealelõunal kooli oodatud ka õpilaste pereliikmed, et osa saada kirevast ja melu täis rahvusvahelisest festivalist. Meie tegime selle tarbeks Eesti leti ja teised vanemad, kes soovisid ise kaasa lüüa, tegid oma riigi letid. Kohustust kellelgi ei olnud ja kõik olid igal juhul oodatud möööda erinevate riikide väljapanekuid käima, uudistama ja põnevaid toite mekkima.
Siiani on erinevate rahvusvaheliste päevade puhul üsna keeruline olnud, et millist toitu pakkuda ja me polnud peale Eesti šokolaadi ja kommide veel midagi sellist leidnud, mis inimestele ka meeldiks. Seega oleme igakord uue toiduga katsetanud. Nüüd Liisbeti kooli jaoks tegime kama, küüslauguleibasid ja Kass Arturit. Ja vot see viimane osutus tõeliseks hitiks. Kass Arturit sõid suured ja väikesed ning kõik kiitsid seda. Kama joodi ka ning osadele vist isegi meeldis, osad kiitsid selle huvitavaks ja kolmandad jäid maitse arvustamises reserveerituks:). Küüslauguleivad ei tulnud mul muidugi maailma parimad välja ka, aga no meile endile ikkagi meeldisid, ja ainult meile.
Mina olin valdavalt Eesti leti juures, aga Liisbet käis Meelise ja Luisega ringi ka uudistamas ja siis nad tõid mulle erinevaid suupisteid siit ja sealt - Türgi maiuseid, India samosasid, Nigeeria ja Poola toite ning muidugi hulga kaupa Tšehhi võileibu. Tehniliselt olid need võisaiad, aga oo, kui head need olid. Tegelikult vaatasime me juba enne suvist Tšehhis käiku youtube'ist, et seal kiideti väga Tšehhi avatud võileibu. Avatud tähendab siis meie mõistes tavalisi võileibu, kus ei ole veel teist saia/leivaviilu vorsti-juustu peale keeratud. Me ka kiikasime nende võikude järgi Tšehhis ringi, aga no ei hakanud silma, igasuguseid bagette ja bagel'eid oli küll. Aga nüüd saime need tõesti imelised võikud ikkagi ära proovida. Need võikud teeb eriliseks see, et vorsti, juustu, kurgi või muu all, mida tavapäraselt saiale pannakse on paks kiht salatit. Seekord oli see näiteks mingi selline munasalat, mis sisaldas ikka veel asju peale muna :D. Aga see võib olla ka mõni muu salat nt kartulisalat.
Toidud olid muidugi head ja osad olid ka huvitavad :D, aga eelkõige meeldis mulle see rõõmus melu. Et teisest inimesest aru saada, pidi talle üsna lähedale kummarduma ja väga tähelepanelikult kuulama, aga no see oli siiski nii positiivne ja rõõmus kära, mis üle maja heljus. Näha oli, kuidas inimesed presenteerisid uhkusega oma kodumaad ja teised ahmisid sära silmades põnevat teavet ja uusi maitseid. See oli äge!
Nädal lõppes vormivaba päevaga, kus võis kanda kas oma riigi lipuvärvides riideid või rahvariideid või midagi sellelaadset. Lisaks olid pealelõunal kooli oodatud ka õpilaste pereliikmed, et osa saada kirevast ja melu täis rahvusvahelisest festivalist. Meie tegime selle tarbeks Eesti leti ja teised vanemad, kes soovisid ise kaasa lüüa, tegid oma riigi letid. Kohustust kellelgi ei olnud ja kõik olid igal juhul oodatud möööda erinevate riikide väljapanekuid käima, uudistama ja põnevaid toite mekkima.
Siiani on erinevate rahvusvaheliste päevade puhul üsna keeruline olnud, et millist toitu pakkuda ja me polnud peale Eesti šokolaadi ja kommide veel midagi sellist leidnud, mis inimestele ka meeldiks. Seega oleme igakord uue toiduga katsetanud. Nüüd Liisbeti kooli jaoks tegime kama, küüslauguleibasid ja Kass Arturit. Ja vot see viimane osutus tõeliseks hitiks. Kass Arturit sõid suured ja väikesed ning kõik kiitsid seda. Kama joodi ka ning osadele vist isegi meeldis, osad kiitsid selle huvitavaks ja kolmandad jäid maitse arvustamises reserveerituks:). Küüslauguleivad ei tulnud mul muidugi maailma parimad välja ka, aga no meile endile ikkagi meeldisid, ja ainult meile.
Mina olin valdavalt Eesti leti juures, aga Liisbet käis Meelise ja Luisega ringi ka uudistamas ja siis nad tõid mulle erinevaid suupisteid siit ja sealt - Türgi maiuseid, India samosasid, Nigeeria ja Poola toite ning muidugi hulga kaupa Tšehhi võileibu. Tehniliselt olid need võisaiad, aga oo, kui head need olid. Tegelikult vaatasime me juba enne suvist Tšehhis käiku youtube'ist, et seal kiideti väga Tšehhi avatud võileibu. Avatud tähendab siis meie mõistes tavalisi võileibu, kus ei ole veel teist saia/leivaviilu vorsti-juustu peale keeratud. Me ka kiikasime nende võikude järgi Tšehhis ringi, aga no ei hakanud silma, igasuguseid bagette ja bagel'eid oli küll. Aga nüüd saime need tõesti imelised võikud ikkagi ära proovida. Need võikud teeb eriliseks see, et vorsti, juustu, kurgi või muu all, mida tavapäraselt saiale pannakse on paks kiht salatit. Seekord oli see näiteks mingi selline munasalat, mis sisaldas ikka veel asju peale muna :D. Aga see võib olla ka mõni muu salat nt kartulisalat.
Toidud olid muidugi head ja osad olid ka huvitavad :D, aga eelkõige meeldis mulle see rõõmus melu. Et teisest inimesest aru saada, pidi talle üsna lähedale kummarduma ja väga tähelepanelikult kuulama, aga no see oli siiski nii positiivne ja rõõmus kära, mis üle maja heljus. Näha oli, kuidas inimesed presenteerisid uhkusega oma kodumaad ja teised ahmisid sära silmades põnevat teavet ja uusi maitseid. See oli äge!
_large.webp)
Ei mäletagi, kas ma olen kirjutanud, et inspireerituna Varvara sünnipäevast õmblustoas, hakkas Liisbet jaanuarist koos Varvaraga õmblusringis käima. See toimub seal samas õmblustoas, kus sünnipäevgi oli ja see ei ole kooliga seotud klubi, kus Liisbet muidu osaleb.
Aga oi, kuidas Liisbetile õmmelda meeldib! See on üks hobi, mida ma ei oleks ise talle tutvustanud, kuna ma ise pole õmblemises kuigi tugev ja mulle ilmselgelt sellepärast, et ma pole selles tugev, ka õmblemine ei meeldi. Aga milline imeline juhus, et õmblemine ikkagi tema juurde tee leidis. Ta käib nüüd igal teisipäeval õmblemas. Juhendaja on kusjuures meesterahvas ja ta ei räägi kuigi hästi inglise keelt. Varvara, kes on valgevenelane, siis vahel tõlgib Liisbetile, kui vaja. Valgevenelastel, tuleb see poola keel kuidagi nagu täiesti iseenesest. Aga on ka juhtunud, et Varvarat polegi õmblemas olnud, ja Liisbet on ikkagi hakkama saanud.
Nad õmblevad iga kord mingisuguse asja. Päris mitu korda on Liisbet näiteks mõne omatehtud mänguasjaga koju tulnud, kord tegi ta padja, kaks pinalilaadset kotikest on ka valmis saanud. Nüüd viimati oli esimest korda käsile võetud ka üks keerukam projekt ning kameeleon ei saanudki ühe ringitunniga valmis, vaid jäi järgmist käiku ootama.
Kuna algas uus semester, siis Liisbet otsustas ka koolis oma klubisid vahetada ja loobus ruubikukuubikust, kus ta omasõnul on võtted omandanud ja saab nüüd veel vaid kiirust treenida. Veel loobus ta aastaaegadega seotud kunstiklubist, mis talle küll meeldis, aga tegelikult talle ikkagi eriti ei meeldi reedeti klubis käia. Ta tahaks reedel kohe peale kooli koju tulla. Aga ta võttis siis selle asemel teiseks päevaks ühe teise kunstiklubi ning jätkab ka Disney klubis käimist.
Lisetel sai nüüd drama club etendusega otsa ja ta loodab, et saab koos Liisbetiga õmblemas hakata käima. Me pole selle juhendaja käest veel küsinud, aga mina loodan ka, et ta saab seal käima hakata. Lisete jätkab ka oma inglise keele ja kunstiklubis.
Aga oi, kuidas Liisbetile õmmelda meeldib! See on üks hobi, mida ma ei oleks ise talle tutvustanud, kuna ma ise pole õmblemises kuigi tugev ja mulle ilmselgelt sellepärast, et ma pole selles tugev, ka õmblemine ei meeldi. Aga milline imeline juhus, et õmblemine ikkagi tema juurde tee leidis. Ta käib nüüd igal teisipäeval õmblemas. Juhendaja on kusjuures meesterahvas ja ta ei räägi kuigi hästi inglise keelt. Varvara, kes on valgevenelane, siis vahel tõlgib Liisbetile, kui vaja. Valgevenelastel, tuleb see poola keel kuidagi nagu täiesti iseenesest. Aga on ka juhtunud, et Varvarat polegi õmblemas olnud, ja Liisbet on ikkagi hakkama saanud.
Nad õmblevad iga kord mingisuguse asja. Päris mitu korda on Liisbet näiteks mõne omatehtud mänguasjaga koju tulnud, kord tegi ta padja, kaks pinalilaadset kotikest on ka valmis saanud. Nüüd viimati oli esimest korda käsile võetud ka üks keerukam projekt ning kameeleon ei saanudki ühe ringitunniga valmis, vaid jäi järgmist käiku ootama.
Kuna algas uus semester, siis Liisbet otsustas ka koolis oma klubisid vahetada ja loobus ruubikukuubikust, kus ta omasõnul on võtted omandanud ja saab nüüd veel vaid kiirust treenida. Veel loobus ta aastaaegadega seotud kunstiklubist, mis talle küll meeldis, aga tegelikult talle ikkagi eriti ei meeldi reedeti klubis käia. Ta tahaks reedel kohe peale kooli koju tulla. Aga ta võttis siis selle asemel teiseks päevaks ühe teise kunstiklubi ning jätkab ka Disney klubis käimist.
Lisetel sai nüüd drama club etendusega otsa ja ta loodab, et saab koos Liisbetiga õmblemas hakata käima. Me pole selle juhendaja käest veel küsinud, aga mina loodan ka, et ta saab seal käima hakata. Lisete jätkab ka oma inglise keele ja kunstiklubis.
Lisetel oli vahepeal koolis ka huvitav projekt. Huvitavaid projekte on tal muidugi tihti, aga enamasti ta teeb need niimoodi ära, et me ei kuulegi neist midagi. Seekord saime meie ka osalised olla. Nimelt oli tal vaja ehitada võimalikult autentne keskaegne loss. Kuna keskaeg natuke ikka kestis, siis jõudis selle ajaga moes olla ka mitu erinevat lossi stiili, mille vahel tuli valida, et millise sa ehitad. Lisetel oli tegelikult paar kuud aega selle lossiga tegeleda, aga tõsiasi on see, et me ehitasime selle valmis ikka viimasel nädalavahetusel enne esitamist. Tegelikult ehitasid Meelis ja Lisete, aga mina püüdsin nõu anda, et ikkagi kõik võimalikult autentne saaks, ja otsisin mööda kappe ja keldrit ringi, et mis võiks näiteks katuse ehitamiseks sobiv materjal olla. Muide kaitsetornide katusteks said peale erinevaid katsetusi lõpuks kapslikohvi tühjad kapslid. Natuke idamaise hõnguga olid, aga need nägid sellegipoolest väga šeffid välja. Sellised projektid on lahedad, kus kogu pere saab kaasa lüüa.
Meil tuli igatahes oluliselt uhkem loss, kui me ise arvasime, et see olema saab. Ei puudunud sealt vallikraav ega ülestõstetav sild, olemas olid piinakamber ja ballisaal. Siseõuel ilutses kaev ja aedikus siblisid kanad. Lisete sai ajaloos kuu hindeks kuue. Neil väga konkreetselt iga töö ja pingutuse eest eraldi hinnet ei saa, aga üldjuhul on igas kuus üks selline suurem pingutus nt test, mille eest saab kuu hinde.
Meil tuli igatahes oluliselt uhkem loss, kui me ise arvasime, et see olema saab. Ei puudunud sealt vallikraav ega ülestõstetav sild, olemas olid piinakamber ja ballisaal. Siseõuel ilutses kaev ja aedikus siblisid kanad. Lisete sai ajaloos kuu hindeks kuue. Neil väga konkreetselt iga töö ja pingutuse eest eraldi hinnet ei saa, aga üldjuhul on igas kuus üks selline suurem pingutus nt test, mille eest saab kuu hinde.
Veel üks Gdanskile oluline sündmus on 14. jaanuaril. Ma olen sellest varem kirjutanud ka, aga 2019. aastal 14. jaanuaril mõrvati kohu linnarahva silme all keset heategevusüritust Gdanski tollal tegev linnapea Pawel Adamowicz. Ta oli üle 20 aasta Gdanski linnapea olnud. Jaanuaris on igal aastal kogu Poolas üks kindel heategevusüritus raha kogumiseks ja ühel selle kampaania raames toimunud üritusel otse Gdanski vanalinna värava ees, kui linnapea parajasti kõneles, tuli üks vaimselt haige inimene ja pussitas linnapead nii, et too sellest enam välja ei tulnudki.
Nüüd toimuvad igal aastal jaanuari keskpaigas Gdanskis Pawel Adamowiczi mälestuseks üritused ning vihkamise ja vägivalla vastased üritused. Üks traditsioon on see et Euroopa Solidaarsuskeskuse juurde Solidaarsusplatsile tehakse suur küünaldest süda. Mina käin Solidaarsusplatsi ääres asuvas majas poola keele tunnis ja juhtumisi oligi 14. jaanuar sel aastal teisipäev, mil mul ongi sinna kanti asja. Ma nägin ka seda südant ja neid vaikselt hubisevaid küünlaid. Maa pealt seda kahjuks väga hästi pildile ei saanud, aga ma usun, et te saate sellest vaiksest arvamuseväljendusest siiski aru.
Nüüd toimuvad igal aastal jaanuari keskpaigas Gdanskis Pawel Adamowiczi mälestuseks üritused ning vihkamise ja vägivalla vastased üritused. Üks traditsioon on see et Euroopa Solidaarsuskeskuse juurde Solidaarsusplatsile tehakse suur küünaldest süda. Mina käin Solidaarsusplatsi ääres asuvas majas poola keele tunnis ja juhtumisi oligi 14. jaanuar sel aastal teisipäev, mil mul ongi sinna kanti asja. Ma nägin ka seda südant ja neid vaikselt hubisevaid küünlaid. Maa pealt seda kahjuks väga hästi pildile ei saanud, aga ma usun, et te saate sellest vaiksest arvamuseväljendusest siiski aru.
Muidugi jagus jaanuarisse veel ohtralt jalutamist ja linna avastamist ning ühtteist muud ka, aga üldjoontes selline see puude langetamise kuu oli.
Lisa kommentaar