Tee ja pelmeenid

Nüüd saime taas küllakutse, sest Liisbeti sõbral Zihanil oli jälle sünnipäev. Taaskord kutsuti meid kogu perega ja meile meenus piinlikkustundega, et meie ei olegi neid aasta jooksul vastukülaskäigiule kutsunud. Eelmisel korral olime külas vaid meie ja Kaja pere. Liisbet rääkis, et seekord on Zihan palju rohkem lapsi kutsunud ja kõik koos emade-isade-õdede-vendadega. Väike ärevus hakkas jälle sisse tulema, et oi-oi, kas me peame nende kõigiga rääkima? Aga kuna üritus toimus jälle nende kodus, siis me olime ka väga rõõmsalt ootusärevad, sest kindlasti saab jälle ka imelist hiina kodutoitu proovida ja suurepärase uue kogemuse.

Aga me siis läksime. Meil on kevadel juba täiesti suviseid ilmasid olnud ja Zihani peopäev oli taaskord üks selline imeliselt soe päev. Kohe põrkusime jälle selle veidra - välisjalanõudes tuppa kutsumise - kombega. Me ei ole poolakatel külas käinud, aga selle järgi, kuidas nemad ise jalanõudega tuppa tungivad, võib järeldada küll, et siin ongi nii kombeks. Tõsi, Zihani pere ise kannab toas krokse ja kui Zihan on meil käinud, siis on tal ka kroksid kaasas. Aga nende samade kroksidega käivad nad ka aias. Meie võtsime ikkagi välisjalanõud ära, sest kuidagi nii vastuvõetamatu tundub eluruumides õuekingadega ringi lasta. Siis toodi meie muidugi kohe sussid jalaotsa tõmbamiseks. Teised külalised jätsid oma tossud toas jalga.
Istusime Meelisega diivanile ja lapsed läksid juba oma tegevustele ning õue hullama. Loomulikult toodi meile kohe teed - läbipaistvates tavamõõtmetes klaasides. See komme oli tuttav juba eelmisest aastast. Ja see on selline isetäituv klaas. Rüüpad natuke räägid juttu, vaatad korra, mida lapsed teevad ja klaas sinu käes on jälle täis. Jood pool ära ja klaas on jälle täis. Siis juba mõtled, et hmmm, ma vist väga palju ei jaksa enam juua ja lonksad aeglaselt pikkade vahedega, aga sa ei saa ju klaasi tühjaks juua, kui ta koguaeg täitub. Kuidas ta siis täitub? No kärme pererahvas muudkui keedab vett, hoiab kannus teed kuumana ja valab koguaeg peale. 

Zihani isa ega ema kumbki ei räägi väga hästi inglise keelt. Ema räägib paremini ja isa ikkagi räägib ka midagi. Aga nad räägivad mõlemad ladusat poola keelt. Sellepärast pole me nendega kunagi väga sügavatesse vestlusse laskuda saanud. Ühtteist me nende pere kohta siiski teame ja ühtteist oletame juurde. Zihan elab koos ema, isa ja väikese vennaga Gdynias. Vanemad on Poolas nüüdseks siis äkki juba 16 aastat elanud ja lapsed on Poolas sündinud. Vanemad tulid siia ülikooli ja siis jäidki Poola. Zihani juures elab enamus ajast ka vanaema, kes aitab toimetada ja lapsi kantseldada. Vahepeal on vanaema küll ka mõned kuud järjest Hiinas, sest vanaisa elab neil seal. Vanaema minu meelest ei räägi üldse inglise keelt ja poola keeles ma kujutan ette, et ta mingeid sõnu vast ikkagi teab, aga ma pole kuulnud teda muud keelt peale hiina keele rääkimas. 
Njah, me ütleme hiina keel, aga tegelikult ma ei tea, kas see on mandariini keel või mõni muu dialekt, mida nad kõnelevad. Kindel on see, et me ei saa mitte sõnakestki aru :D.
Lisaks oleme me kooli juures kohanud, ja seekord olid nad ka Zihani juures,  tema isaga üsna sarnast meesterahvast ja üht noort poissi. Meesterahva kohta ütleb Zihan onu, ja meie nimetame teda siis ka onuks. Noor poiss ma arvan on selle onu poeg. Kedagi muud ei ole me näinud.

Aga meie siis muudkui istusime diivanil ja jõime teed, onu täitis meie klaase ning vanaema, noor poiss ja ema möllasid köögis. Imelised lõhnad olid kogu maja vallutanud. Lapsi oli küll nii kümne ringis kokku, aga vanematest jäi kohale lisaks meile ainult Siarhei ema.
Ühel hetkel saabus see kauaoodatud hetk ehk kutse lauda istuda. Seekord ei olnud suurtele ja väikestele eraldi lauda ja ei olnud ka seda ägedat mitmeosalist potti keset lauda nagu viimati. Nüüd oli lihtsalt pikk laud äärest ääreni täis isetehtud hõrgutisi. Lapsed istusid korraks lauda, vaatasid peale, et mis siit huvitav üldse süüa kõlbab. Liisbet muidugi sõi pelmeene, aga ka temal oli kiire lauast minema saamisega, sest sõbrad läksid juba järgmistele mängudele. Liisbet armastab neid hiina pelmeene nii väga, et iga kord, kui ta Zihani juures käib, pakutakse neid pelmeene. Selle pelmeeni tegu tundub ikkagi väga suur töö olevat ja ma ei usu, et nad neid iga päev söövad. Aga jah, Liisbeti jaoks on need alati laual. Ma ei tea, kuidas nad neid tegelikult ise kutsuvad. Meie nimetame neid omavahel pelmeenideks, aga need ei ole kaugeltki Eesti pelmeenid. Hiinlased ütlevad meie jaoks, et need on pierogid, nagu Poolas. Aga need ei ole kaugeltki pierogid. Need on sellised imeliselt hõrgud pelmeenilaadsed asjad, mille sees on kohe kindlasi juurvilja, nt mingit kapsast äkki ja mingi liha ka. See tainas pelmeeni ümber ei ole nii paks kui pelmeenil või pierogil, aga ei ole ka läbipaistvalt õhuke. On selline täpselt parajalt õhuke, et suus sulada koos sisuga. Meelis käis köögis kiikamas, kui vanaema ja noormees pelmeene tegid, nad kõigepealt keetsid neid potis ja siis lasid veel praepannilt läbi korra.
Lisete armastab ka neid pelmeene. Tema on meie peres see manitseja, kellel on ülejäänud pere tegude pärast pidevalt piinlik. Aga seekord ei hoidnud temagi ennast tagasi ja muudkui sõi pelmeene ning alles siis, kui suurel vaagnal oli alles vaid paar pelmeeni, jõudis ta staadiumisse, et ma tahaks need ka ära süüa, aga väga piinlik, me oleme niigi kõik pelmeenid ära söönud. Aga sellest ei olnud mitte midagi, sest vanaema oli köögis juba uue vaagnatäie valmis saanud. Ja kui meie kõhud ikkagi lõpuks ääreni täis olid ja me ühel hetkel lauast tõusime, siis vanaema, kes küll ka korraks lauas istumas ja söömas käis, tegi siiski köögis juba uut pelmeenilaadungit. 

Ehkki pelmeenid on meie hullud lemmikud, ei olnud see siiski kõik, mida pakuti. Oli mitut sorti praetud kana, oli veiseliha, olid hiidkrevetid, oli nuudleid. Meie maitsemeelele kõige kummalisemad olid nelinurksed väiksed pätsikesed, mille puhul peale vaadates oli üsna keerukas määrata, millega tegu. Mulle näiteks meenutas see visuaalsel vaatlusel kõige enam kunagi lapsepõlves pannil praetud liha pekist osa. Aga no maitsesime ja ei, praelihast oli asi kaugel. Need olid sellised kõvemad, nätsked, natuke kleepuvad magusapoolsed riisipätsid. Maitselt pigem sellised, et kui mul on laual ka krevette ja pelmeene ja nuudleid ja kana, siis ma neid riisipätse ei vali. Aga vanaema pakkus neid nii hoolega, et me kõik sõime ikkagi päris mitu pätsi ära. 
Toidu pakumine ei ole selline nagu meil, et võtad vaagna ja pakud kõrvalistujale. Pigem käib see nii, et nad haaravad juba vaagnalt riisipätsid või muu oma söögipulkade vahele ja panevad selle sinu taldriku kohale ja siis otsivad nõusolekut, et kas sa soovid seda.  Ja no siis sa ju ikka soovid, kui sinu kaoks on juba toit vaagnalt sinu juurde liikunud. Täiesti võimalik, et mõni hõrgutis oli laual veel, mille ma olen üritusest mööda läinud kahe nädalaga juba unustanud. Igal juhul oli see kõik megahea. Me saame jälle aasta otsa meenutada, kuidas me hiinlaste juures söömas käisime.

Rääkisin peol ka Siarhei emaga pikemalt. Ma looodan, et ma mäletan õigesti, kuidas poisi nimi kirjapildis välja nägi. Olen selle asja üle algusest peale imestanud, hääldades ütevad lapsed ta nimeks Serhei. Mina aga mõtlen alati, et huvitav, kas ta päris nimi on Sergei? Aga mul pole seda vastust. Ja ma pean ausalt ütlema, et kuna tegu on valgevenelastega, siis nende puhul on palju sellist, mida ma pealiskaudse tutvuse pinnal ei julge lihtsalt küsida. Mine sa tea, mis hell teema kusagil peidus võib olla. Samamoodi ma ei julge ukrainlastega ega Ukraina teemal liiga julge suhtleja olla. 
Aga laste nimede puhul on küll nii, et mulle tundub, et need, kes tulevad riikidest, kus on kasutusel kirillitsa, on nimed kuidagi euroopastanud. Ja mõned neist saavad seejuures, kas kummalise kirjapildi või isegi kummalise häälduse. 
Siarhei pere on Gdanskis olnud paar aastat. Neil ei olnud plaani välismaale kolida, aga nüüd nad ei tea, kas nad kunagi enam oma kodumaale Valgevenesse tagasi lähevad. Jällegi, ma ei tihka küsida, miks nad ära tulid, see võib tundlik teema olla ja me pole nii sõbrad, et selliseid topicuid tõstatada, arvan ma. Ilmselt oli nende Valgevenest lahkumine kiire ja mitte väga planeeritud, sest seda rääkis ta küll, et kõigepealt elasid nad pool aastat Gruusias, sest Poola tulekuks oli vaja enne dokumendid korda ajada.
Neil on kaks last. Üks on siis Liisbeti klassis ja teine on Lisete koolimajas 5.ndas klassis käiv tüdruk. Ema töötab iga päev inglise keelses keskkonnas rahvusvahelises firmas it-alal, siin Gdanskis. 
Ma tean, et ka valgevenelastest kaksikute Vika ja Dima ema töötab it-alal. Lihtsalt huvitav fakt tähelepanekute reas, mida ma kogun. Seni olen ma täheldanud, et hästi paljud välismaalased on siin insenerid ja üpaljud indialased on insenerid. Bulgaarlane Christian, albaanlanna Shila ja indialane Deva, keda ma olen kohanud oma poola keele õpingute raames on kõik insenerid. Portugallane Joel on arhitekt. Zihani isa on puiduärimees, kes trandpordib Eestist ja Põhjamaadest läbi Gdynia sadama puitu Hiinasse. Zihani ema on meedik.

Piinlikkusega tõden, et ma ei teadnudki varem, või olin selle hästi unustanud, et valgevenelastel on oma keel. Minu silmis on nad ikkagi venekeelne maa olnud. Kurb tõsiasi on muidugi see, et Siarhei ema jutust järeldasin ma, et varsti nad ongi venekeelne maa.
Kõik asutused, poed, koolid jmt on venekeelsed. Kui osataksegi, siis sinuga põhimõtteliselt ei räägita riigiastustes valgevene keelt. Siarhei ema oskab valgevene keelt ja proovib seda oma rahvuskaaslastega rääkida ka. Tema sõbrad ja eakaaslased saavad aru, aga eelistavad vastu rääkida siiski vene keeles. Tema vanaema ja vanaisa räägivad ainult valgevene keelt ja vene keelt peaaegu ei oskagi. Tema oma lapsed aga mõistavad valgevene  keeles vaid ükskikuid asju ja keelt tegelikult ei räägi. Ta tahaks, et nad räägiks, aga uuel maal võtab elamine nii palju energiat, et endal lihtsalt ei jagu aega lastele spetsiaalselt keele õpetamiseks. Ja noh, need lapsed on niigi juba võõrkeelses keskkonnas koguaeg, ning neil on vaja omandada ka poola ja inglise keel. Valgevene lapsed kooli keskkonnas räägivad omavahel vene keelt, seda kuulen ma koguaeg ja oma vanematega räägivad nad ka vene keeles.
Huvitav fakt, mis ma teada sain, on ka see, et valgevene keel on palju sarnasem poola keelele kui vene keelele. Ma mõistan nüüd hästi, miks valgevene lapsed näivad poola keele justkui mängleva kergusega omandavat. Ka Siarhei ema oli uhke, et tal endal õnnestus hiljuti teha poola keele B2 taseme eksam ära. Mina sain aru, et ta ei käinud kursustel, ega midagi. Ta lihtsalt tundis, et ta vist nüüd oskab nii palju küll keelt, et proovima minna, ja saigi eksami tehtud. 
Igal juhul avas temaga rääkimine minule olulise mõistmise ukse Valgevene suunal. See ei ole tegelikult nii, et ma oleks kunagi mõelnud, et venelased või valgevenelased on kõik pahad. Ei, nad on inimesed nagu meiegi, ja enamasti toredad inimesed. Aga mõlema riigi osas on mul kuidagi kehv tunne sees. Nagu ma nüüd aru sain, siisn lausa nii kehv, et ma pole vaevunudki Valgevene hingeelusse süvenema varem ja ei teadnud nende keelestki.

Aga tagasi hiina teemasse. Ka seekord kutsuti meid ühel hetkel õuepealsesse teemajja. Ma küll eelmisel aastal kirjutasin sellest, aga räägin uuesti üle, sest see on seda väärt. 
Teemaja ei näe kuidagi välja nagu hiina tempel või midagi muud sellist, mis teile silma ette võib kerkida. See on selline tavaline viilkatusega majake. Ausalt öelda, kui Eestis sellist näeks, mõtleks, et see on kindlasti saun. Majakese sees on üks ruum, kuhu mahub täpselt üks pikk laud ja selle äärde toolid. Keset lauda on kandikulaadne alus, mille peal on võre ja millest jookseb üks läbipaistev peenike toru laua alla. Sinna resti peale tõstetakse kaks pisikest läbipastvat teekannu ja imepisikesed teetopsid. Topsid on sellised ilma sangata erinevat värvi keraamilised kausikesed. Veel on laual veekeetja, selline, millel saab ka temperatuuri sättida, mitte lihtsalt keedukann. Tee tegija oli ka seekord Zihani isa. See käis tema käes nii ruttu. Ta selgitas ka, kuidas käib ja mis ta teeb, aga ikkagi oli see kõik nii kiire. Ja arvake ära, kas need pisikesed topsid, millest me jõime, olid ka isetäituvad? Oczywiście! Otseloomulikult!
Ma arvan, et ma ei valeta, kui ütlen, et jõin oma 40-50 topsitäit. Aga igatahes käis see siis nii, et ta lasi vee mingi kindla temperatuurini soojaks ja valas selle siis ühte teekannu, mille põhjas olid juba teelehed. Jõudsime teemajas istumise ajal juua jasmiini teed, rohelist teed ja vot nüüd ei mäletagi, kas kolmas oli valge või punane tee. Minu vaieldamatu lemmik oli jasmiini tee. Need teelehed ligunevad seal kannus ja siis valatakse sealt kannust leotis teise kannu ja vastavalt vajadusele sinna siis sooja vett peale. See vajadus ma arvan on leotise värvist sõltuv. Sealt teisest kannust valatakse topsidesse. Topse ei valata täiesti täis, et sinna saaks koguaeg sooja kraami peale panna, sest külm tee pole mingi asi. Vahepeal loputatakse kannusid ja valatakse ühtteist ära ja see äravool on see võrega kaetud kandik, kust vedelik mööda toru kuskile kaob. Kui kannuke number kaks saab tühjaks või tühjemaks, siis valatakse sinna jälle leotist ja vett ja nii see muudkui käib. Ühtede lehtedega tehakse kolm kannu leotist ja mitte rohkem. Siis pannakse uued lehed. Teelehti, sain ma aru, toovad nad Hiinast ja nii veider, kui see ka pole, on tee kallis. Keskealised ja vanad hiinlased joovad teed. Noored joovad juba kohvi, sest kohv on palju odavam. 
Aga me muudkui lonksasime ja lonksasime ning Zihani isa rääkis oma ärist ja Hiinast ning hiinlaste kommetest ja sellest, kuidas paljud Poola tulnud hiinlased ei viitsi poola keelt ära õppida. Ohhh, see oli jälle üks selline eriline ja vahva olemine, kogemus, mille eest me taaskord väga tänulikud oleme. Imeilus ilm, oma sõpradega murul lustivad lapsed, kõht hiina vanaema tehtud pelmeene ja kogu südamest valatud teed täis, mõnusad vestlused justkui teistest maailmadest, aga ometi nii omade inimestega.... Mida sa hing veel oskad tahta, peale maailmarahu muidugi?!