Orienteerumine Konnatiigis
–
Me armastasime Eestis orienteerumas käia ja tegime seda vahepeal kohe päris usinalt. Ma usun, et kõik asjaosalised mäletavad, kuidas me Märjamaa jaoskonnast ikka igale Raplamaa orienteerumispäevakule üritasime vahva kamba kokku saada ja minna oma õnne proovile panema. Just nimelt õnne, sest ei saa öelda, et meil oleks tohutult orienteerumisoskusi ja enesekindlust olnud, aga uskusime, et küll harjutamine teeb meistriks. Siit mõned vahvad mälestused ka:).
Kui me Märjamaalt kambaga päevakule läksime, siis me üritasime ikka kõik samale rajale minna ja kui me olime juhtumisi eri vanuseklassides ehk erinevatel radadel siis jalutasime (ei jooksnud) ikka kõik koos kõigile vajalikest punktidest läbi, sest seltsis on hoopis vahvam ja kindlam.
Kuna harjutamine teeb meistriks nagu eespool öeldud, siis võimalik, et juba peale esimest korda päevakul käimist sattusime me minu õhutusel Raplamaa-Järvamaa meistrivõistlustele orienteerumises. No need toimusid kodumetsas ehk siis Märjamaa järtades ja ma mõtlesin, et mis see siis ära ei ole. Loomulikult ei tahtnud keegi meist üksi minna oma meistri võimeid proovile panema ja seega leppisime me kokku (olime vist toona Merle ja Kairega ja äkki oli keegi veel?), et kuna meil kõigil oli erinev stardiaeg, et paneme aga stardist väärikalt jooksuga minema ja vot siis seal kaugel metsapiiril selle põõsa taga saame kokku. Mõeldud, tehtud. Saimegi põõsa taga kokku ja hakkasme rada rahulikult ühisel jõul lahti harutama. Nautisime oma rännakut ja tegime nalja ning vaatasime mööda tuhisevaid peapaelte ja põlvikutega sportlaseid. Me olime lõpuks ikkagi täitsa väsinud, aga hakkama saime, leidsime kõik punktid üles ja olime enda üle täitsa uhked.
Kui me siis veel viimaks ennast üle järta mäe vedasime, et õnnelikuna finišisse minna, nägime me, et enne autodest pungil olnud parklas oli veel vaid kaks autot ning üks neist oli meie oma. Teine kuulus võistluse korraldajale, kes meid ootas, et meilt Si-pulgad tagasi saada. Me naersime selle üle nii sel päeval kui ka hiljem korduvalt, et kui meie metsast välja saime, olid medalid jagatud ja kõik koju ära läinud:D.
Nalja sai meil rajal alati kõvasti ja vahel saime natuke kannatada ka. Kairel näiteks lõi ükskord üks oks kulmu täitsa rulli ja mina ausõna kõndisin ükskord üle vee ja aru saades, kus ma olen, klammerdusin lähima puu külge ja siis me jälle naersime ja naersime, aga tegelikult oli asi tõsine, sest kuidagi oli tagasi üle vee ka vaja saada.
Kui me Märjamaalt kambaga päevakule läksime, siis me üritasime ikka kõik samale rajale minna ja kui me olime juhtumisi eri vanuseklassides ehk erinevatel radadel siis jalutasime (ei jooksnud) ikka kõik koos kõigile vajalikest punktidest läbi, sest seltsis on hoopis vahvam ja kindlam.
Kuna harjutamine teeb meistriks nagu eespool öeldud, siis võimalik, et juba peale esimest korda päevakul käimist sattusime me minu õhutusel Raplamaa-Järvamaa meistrivõistlustele orienteerumises. No need toimusid kodumetsas ehk siis Märjamaa järtades ja ma mõtlesin, et mis see siis ära ei ole. Loomulikult ei tahtnud keegi meist üksi minna oma meistri võimeid proovile panema ja seega leppisime me kokku (olime vist toona Merle ja Kairega ja äkki oli keegi veel?), et kuna meil kõigil oli erinev stardiaeg, et paneme aga stardist väärikalt jooksuga minema ja vot siis seal kaugel metsapiiril selle põõsa taga saame kokku. Mõeldud, tehtud. Saimegi põõsa taga kokku ja hakkasme rada rahulikult ühisel jõul lahti harutama. Nautisime oma rännakut ja tegime nalja ning vaatasime mööda tuhisevaid peapaelte ja põlvikutega sportlaseid. Me olime lõpuks ikkagi täitsa väsinud, aga hakkama saime, leidsime kõik punktid üles ja olime enda üle täitsa uhked.
Kui me siis veel viimaks ennast üle järta mäe vedasime, et õnnelikuna finišisse minna, nägime me, et enne autodest pungil olnud parklas oli veel vaid kaks autot ning üks neist oli meie oma. Teine kuulus võistluse korraldajale, kes meid ootas, et meilt Si-pulgad tagasi saada. Me naersime selle üle nii sel päeval kui ka hiljem korduvalt, et kui meie metsast välja saime, olid medalid jagatud ja kõik koju ära läinud:D.
Nalja sai meil rajal alati kõvasti ja vahel saime natuke kannatada ka. Kairel näiteks lõi ükskord üks oks kulmu täitsa rulli ja mina ausõna kõndisin ükskord üle vee ja aru saades, kus ma olen, klammerdusin lähima puu külge ja siis me jälle naersime ja naersime, aga tegelikult oli asi tõsine, sest kuidagi oli tagasi üle vee ka vaja saada.
Ühel hetkel, jälle minu õhutusel, läksime me jaoskonna liikmetega esimest korda rogainile - Tallinna rogainile. Meie saime Meelisega kohe aru, et selline võistkondlik rogain on meile väga meeltmööda ja palju ägedam kui "individuaalne" joonorienteerumine. Rogain on siis selline orienteerumine, kus punktidel ei ole etteantud läbimisjärjekorda, vaid sulle on ette antud hoopis aeg. Kindla aja jooksul tuleb koguda kontrollpunkte läbides võimalikult suur arv Väärtuspunkte. Punktidel on erinevad väärtsupunktid vastavalt sellele, kui kaugel või raskesti ligipääsetavas kohas punkt asub ja kui kergesti see leiatav on. Ja siis tuleb ise tark olla ja oma võimeid tunda ning kalkuleerida, kuhu sa jõuad ja kuhu mitte, kas on tark lipata läbi paar vähemväärtuslikku punkti või võtta üks magusam.
Ja siis hakkasime me perega rogainidel käima ja ooo, me armastsime seda väga, kuni enam üks laps ei tahtnud kaasa tulla. Ja siis tuli ka koroona ja piirangud ja kõik see kuidagi võttis lusti natuke vähemaks ja me jäime rogaini reelt maha. Aga kohalikel päevakutel hoidsime ikka silma peal ja käisime, kui aeg sobis.
Ja siis hakkasime me perega rogainidel käima ja ooo, me armastsime seda väga, kuni enam üks laps ei tahtnud kaasa tulla. Ja siis tuli ka koroona ja piirangud ja kõik see kuidagi võttis lusti natuke vähemaks ja me jäime rogaini reelt maha. Aga kohalikel päevakutel hoidsime ikka silma peal ja käisime, kui aeg sobis.
Ma olen ka Poolas juba algusest peale natukene jälginud ja veendunud, et jah, siin on ka orienteerumisvõimalusi. Aga nojah, me ei ole julgenud minna, sest orienteerumine on küll üsna univesraalne ja mis seal nii väga teistmoodi saab olla, aga siiski, oleme peljanud, et jääme hätta. Mitte siis orienteerumisega hätta, vaid kogu selle adminiga, mis seal ümber on.
Kuna ma aga ise tunnen, et minu poola keele oskus on viimase poole aastaga tublisti arenenud ja ma olen leidnud ka häid lehekülgi, kust saab toimuva kohta palju infot, siis hakkas see orienteeruma minemise mõte mu peas jälle tinisema. Kui ma siis parajasti taas netist vaatasin, et kas lähiajal on mõni sündmus, mida kindlasti maha ei tohi magada, nägin ma, et ohhooooo, tulemas on orienteerumine kohe meie kõrval asuvas linnaosas ehk siis seal, kus me oleme koertega ja niisama ka tiirutamas käinud.
Läksin ürituse korraldaja kodulehele ja lugesin ning tõlkisin põhjalikult kogu info ära, mis seal üldse oli. Mulle tundus, et ma sain aru. Ka registreerida sai otse netis ja ma sain sellest ka aru, kuidas seda teha. No hea küll, olid mõned kahtlased kohad ka, aga otsustasime seekord siiski proovida ja panime ennast kirja. Esimesele 250-le registreerunud gdansklasele oli osalemine tasuta. No meie oleme gdansklased küll...., aga igaks juhuks otsustasime orienteeruma minnes ikka taskud sularaha täis toppida:).
Tänaseks oleme juba neli korda orienteerumas käinud ja ooo, meile meeldib. Ja nüüd tuleb väike ülevaade sellest, kus me siis käinud ja mida näinud oleme.
Kuna ma aga ise tunnen, et minu poola keele oskus on viimase poole aastaga tublisti arenenud ja ma olen leidnud ka häid lehekülgi, kust saab toimuva kohta palju infot, siis hakkas see orienteeruma minemise mõte mu peas jälle tinisema. Kui ma siis parajasti taas netist vaatasin, et kas lähiajal on mõni sündmus, mida kindlasti maha ei tohi magada, nägin ma, et ohhooooo, tulemas on orienteerumine kohe meie kõrval asuvas linnaosas ehk siis seal, kus me oleme koertega ja niisama ka tiirutamas käinud.
Läksin ürituse korraldaja kodulehele ja lugesin ning tõlkisin põhjalikult kogu info ära, mis seal üldse oli. Mulle tundus, et ma sain aru. Ka registreerida sai otse netis ja ma sain sellest ka aru, kuidas seda teha. No hea küll, olid mõned kahtlased kohad ka, aga otsustasime seekord siiski proovida ja panime ennast kirja. Esimesele 250-le registreerunud gdansklasele oli osalemine tasuta. No meie oleme gdansklased küll...., aga igaks juhuks otsustasime orienteeruma minnes ikka taskud sularaha täis toppida:).
Tänaseks oleme juba neli korda orienteerumas käinud ja ooo, meile meeldib. Ja nüüd tuleb väike ülevaade sellest, kus me siis käinud ja mida näinud oleme.
See orienteerumisformaat on selles mõttes lahe, et see pole võistlus, vaid kannab rohkem eesmärki et tulge kõik kodust välja ja käige kaardiga ringi ning veetke oma seltskonnaga liikudes aega.
On neli erinevat võistlusrada, millest meie oleme siiani katsetanud ikkagi vaid pererada ehk kõige kergemat. Sa võid rajale minna, kas üksi või seltskonnaga, piiranguid selles osas pole. Enamik käivad seltskonnaga ja seltskonda võivad vabalt kuuluda ka kärubeebid ja koerad.
Kasutatakse orienteerumiskaarte ja punktid tuleb läbida etteantud järjekorras. Punktide märkimiseks kasutatakse SI-märkesüsteemi, aga rentimiseks on mitte meile tuttavad SI-pulgad, vaid SI-kaardid. Toimivad samamoodi. Seltskonna peale saab ühe SI-kaardi ja orienteerumiskaarte saab vastavalt soovile, kas igale grupi liikmele või vähem.
Soovikorral saab ka medalid. Need kõik asjad tuleb aga eelregistreerides ära märkida, et soovime nii palju kaarte ja soovime nii palju medalied ja soovime SI-kaarti. Medali ega rajakaardi eest midagi lisaks maksma ei pea. Aga kui neid ette ei telli, siis neid ka ei saa. Tundub mõistlik, nii ei jää lademetes medaleid ja kaarte pärast vedelema.
Ahjaa veel valid registreerudes ka stardiakna nt et stardid 10.00-10.30. Ka see tundub mõistlik. Sest osalemas on ikkagi olnud nii 500 inimese ringis ja oleks üsna hull, kui nad kõik ühel ajal punkte vallutama tormaks.
Ja et hiljem ei unustaks mainida, siis olgu siinkohal öeldud, et kahel esimesel orienteerumisdel meil seda taskusse topitud sularaha ikkagi vaja polnud, Gdansk tegi välja. Kahel ülejäänud korral on jällegi vaja olnud küll, sest siis on tasuta saanud mõne konkreetse linnaosa inimesed. Ma arvan, et see on hea, et just selle linnaosa inimesi välja liikuma kutsuda, kus üritus parajasti toimub. Võibolla saavad nad sealt kodu ukse eest orienteerumispisiku külge ja on teinekord mujal ka kohal.
Żabianka
On neli erinevat võistlusrada, millest meie oleme siiani katsetanud ikkagi vaid pererada ehk kõige kergemat. Sa võid rajale minna, kas üksi või seltskonnaga, piiranguid selles osas pole. Enamik käivad seltskonnaga ja seltskonda võivad vabalt kuuluda ka kärubeebid ja koerad.
Kasutatakse orienteerumiskaarte ja punktid tuleb läbida etteantud järjekorras. Punktide märkimiseks kasutatakse SI-märkesüsteemi, aga rentimiseks on mitte meile tuttavad SI-pulgad, vaid SI-kaardid. Toimivad samamoodi. Seltskonna peale saab ühe SI-kaardi ja orienteerumiskaarte saab vastavalt soovile, kas igale grupi liikmele või vähem.
Soovikorral saab ka medalid. Need kõik asjad tuleb aga eelregistreerides ära märkida, et soovime nii palju kaarte ja soovime nii palju medalied ja soovime SI-kaarti. Medali ega rajakaardi eest midagi lisaks maksma ei pea. Aga kui neid ette ei telli, siis neid ka ei saa. Tundub mõistlik, nii ei jää lademetes medaleid ja kaarte pärast vedelema.
Ahjaa veel valid registreerudes ka stardiakna nt et stardid 10.00-10.30. Ka see tundub mõistlik. Sest osalemas on ikkagi olnud nii 500 inimese ringis ja oleks üsna hull, kui nad kõik ühel ajal punkte vallutama tormaks.
Ja et hiljem ei unustaks mainida, siis olgu siinkohal öeldud, et kahel esimesel orienteerumisdel meil seda taskusse topitud sularaha ikkagi vaja polnud, Gdansk tegi välja. Kahel ülejäänud korral on jällegi vaja olnud küll, sest siis on tasuta saanud mõne konkreetse linnaosa inimesed. Ma arvan, et see on hea, et just selle linnaosa inimesi välja liikuma kutsuda, kus üritus parajasti toimub. Võibolla saavad nad sealt kodu ukse eest orienteerumispisiku külge ja on teinekord mujal ka kohal.
Käisime enne oma esimest orienteerumispäeva juba korra piilumas, et kus täpselt see koht on, kus on ürituse mandaat jmt. Sest eriti hale lugu oleks ju see, kui orienteeruma minnes ei leia startigi üles.
Väike ärevus oli sees, kui õigel pühapäeval kodust starti hakkasime jalutama. Läksime varakult, et jõuaks aru saada, mis toimub. Olime täitsa esimestena kohal ja seega saime rahulikult kõik asjad üle küsida, mida teada tahtsime. Puhtjuhuslikult rääkis selle päevaku korraldaja inglise keelt ja ta hea meelega seletas meile kõik ära. No ega seal mingit teadust ei olnudki, aga nii hea oli saada kindlust, et me teame, kuidas asjad käivad. Hiljem oleme päevakutel oma pooliku poola keelega hakkama saanud ja no korra, kui toimus standardist kõrvalekalle, aitas üks noormees mind ennast arusaadavaks teha. Ma naerangi koguaeg Meelisele, et ma oskan poola keeles ainult ise rääkida ja täpselt nii kaua, kui toimub standardist kõrvalekalle, ehk siis keegi vastab midagi, mida ma pole ette näinud, et ta ütleb. See üks kaldus juhus oli selline, et läksime orienteeruma, tegime kohapeal regamisprotseduurid ära, läksime telgist välja ja siis saime aru, et me ei saanud SI-kaarti. Läksin tagasi ja proovisin panile selgitada, et meil pole SI-kaarti. No ma ütlesin SI-karta ja kartocka, mis see ju võiks olla loogiliselt võttes. Pani ei saanud aru. Osutasin näpuga ka SI-kaartide poole, pani ei saanud ikka aru. Siis tõttaski üks teine orienteeruja appi ja rääkis panile mure ära ning pani kontrollis üle ja tõdes, et tõepoolest meie SI-czipa on ikka veel karbis. Saime asjad korda.
Väike ärevus oli sees, kui õigel pühapäeval kodust starti hakkasime jalutama. Läksime varakult, et jõuaks aru saada, mis toimub. Olime täitsa esimestena kohal ja seega saime rahulikult kõik asjad üle küsida, mida teada tahtsime. Puhtjuhuslikult rääkis selle päevaku korraldaja inglise keelt ja ta hea meelega seletas meile kõik ära. No ega seal mingit teadust ei olnudki, aga nii hea oli saada kindlust, et me teame, kuidas asjad käivad. Hiljem oleme päevakutel oma pooliku poola keelega hakkama saanud ja no korra, kui toimus standardist kõrvalekalle, aitas üks noormees mind ennast arusaadavaks teha. Ma naerangi koguaeg Meelisele, et ma oskan poola keeles ainult ise rääkida ja täpselt nii kaua, kui toimub standardist kõrvalekalle, ehk siis keegi vastab midagi, mida ma pole ette näinud, et ta ütleb. See üks kaldus juhus oli selline, et läksime orienteeruma, tegime kohapeal regamisprotseduurid ära, läksime telgist välja ja siis saime aru, et me ei saanud SI-kaarti. Läksin tagasi ja proovisin panile selgitada, et meil pole SI-kaarti. No ma ütlesin SI-karta ja kartocka, mis see ju võiks olla loogiliselt võttes. Pani ei saanud aru. Osutasin näpuga ka SI-kaartide poole, pani ei saanud ikka aru. Siis tõttaski üks teine orienteeruja appi ja rääkis panile mure ära ning pani kontrollis üle ja tõdes, et tõepoolest meie SI-czipa on ikka veel karbis. Saime asjad korda.
Żabianka, kus meie esimene orienteerumine aset leidis, on kõrgete paneelmajade linnaosa, mis on meie juurest teisel pool parki, tiiki ja Oliwa oja. Liisbeti toa aknast näeb õhtuti, kuidas Żabianka majade akendes tuled põlevad. Minu meelest muutuvadki paneelmajad ilusaks ja hubaseks, vähemalt väliselt, just pimeduse saabudes, kui seal sajad ja sajad tuled süttivad.
Arvatakse, et Żabianka on olnud asustatud juba 17.-18. sajandist ehkki juba 12. sajandist kuulusid need maa-alad Oliwa tistertslaste kloostrile. Kunagi asus sellel alal tiik, mida kutsuti Konnatiigiks. Konn on Poola keeles zaba ja sealt see Żabianka nimi siis tulenebki. Kuigi ma teadsin, et zaba on konn, siis kuni praeguseni, mil ma seda lugesin, ei osanud mina küll Żabiankat konnadega seostada. Żabianka oli algselt väike asula ja on praegu üks väike linnaosa osa. Linnaosa osa ütlen ma sellepärast, et tegelikult moodustub neljast pisikesest linnaosa osast kokku üks linnaosa, mis kannab nime Żabianka-Wejhera-Jelitkowo-Tysiąclecia. No andke andeks!
Przymorze, kus meie elame jaguneb kaheks - suureks ja väikeseks Przymorzeks ja meil on ikkagi lihtne öelda, et oleme przymorzekad. Aga kujuta pilti, kuidas sa ütled, et oled Żabianka-Wejhera-Jelitkowo-Tysiąclecialane??? Ega keegi ei ütlegi. Öeldaksegi ikkagi, et olen Żabiankast ja see pikk, lohisev nimi on puhtalt haldusüksus.
Arvatakse, et Żabianka on olnud asustatud juba 17.-18. sajandist ehkki juba 12. sajandist kuulusid need maa-alad Oliwa tistertslaste kloostrile. Kunagi asus sellel alal tiik, mida kutsuti Konnatiigiks. Konn on Poola keeles zaba ja sealt see Żabianka nimi siis tulenebki. Kuigi ma teadsin, et zaba on konn, siis kuni praeguseni, mil ma seda lugesin, ei osanud mina küll Żabiankat konnadega seostada. Żabianka oli algselt väike asula ja on praegu üks väike linnaosa osa. Linnaosa osa ütlen ma sellepärast, et tegelikult moodustub neljast pisikesest linnaosa osast kokku üks linnaosa, mis kannab nime Żabianka-Wejhera-Jelitkowo-Tysiąclecia. No andke andeks!
Przymorze, kus meie elame jaguneb kaheks - suureks ja väikeseks Przymorzeks ja meil on ikkagi lihtne öelda, et oleme przymorzekad. Aga kujuta pilti, kuidas sa ütled, et oled Żabianka-Wejhera-Jelitkowo-Tysiąclecialane??? Ega keegi ei ütlegi. Öeldaksegi ikkagi, et olen Żabiankast ja see pikk, lohisev nimi on puhtalt haldusüksus.
Kaks suuremat tänavat Żabiankas on Gospody ja Pomorska. Gospody tähendab võõrastemaju (ja ka peremeest) ja kunagi ollagi selle tee ääres asunudki võõrastemaja, mis hiljem tänavale nime andis. Võõrastemaja kohapeal asuski varem see nn konnatiik ja see tiik olla olnud seal, kus praegu on Ergo Arena staadion.
Tänase Żabianka lõunapiiril on Oliwa oja, mille tiigi kaldal asub vana veskimaja. Saan aru, et kunagi asus veski kõrval ka mõisamaja. See praegu allesolev maja, mida kutsutakse veskiks ikkagi on kohe kindlasti vähemalt korra või ka mitu korda renoveeritud, sest tema väline ilme on vägagi viisakas. Näha muidugi on, et maja ei ole hetkel kasutuses, aga ta ei ole ka räämas. Mis seal maja sees praegu on või kellele see kuulub, ma ei tea. Ajalooliselt on see aga märkimisväärselt oluline koht. Seda kutsuti Güntheri mõisaks (Günthershof) ja seal kohtus 1697. aastal oma Poola toetajatega Louis XIV vend, Conti prints François Louis Bourbon, kes oli purjetanud Gdańskisse, et asuda Poola-Leedu Rahvaste Ühenduse troonile. Ta valitigi hiljem isegi ametlikult, aga siiski rohkelt altkäemaksu kasutades, Poola kuningaks, aga tema kuningapõli ja Poolas viibimine jäid üsna lühikeseks. Lõppkokkuvõttes pidi Franciszek Ludwik de Bourbon-Conti Żabianka õukonnast loobuma ja põgenema, kuna teda ähvardasid Krakowi poolt lähenevad Augustus II Tugeva väed.
Tänase Żabianka lõunapiiril on Oliwa oja, mille tiigi kaldal asub vana veskimaja. Saan aru, et kunagi asus veski kõrval ka mõisamaja. See praegu allesolev maja, mida kutsutakse veskiks ikkagi on kohe kindlasti vähemalt korra või ka mitu korda renoveeritud, sest tema väline ilme on vägagi viisakas. Näha muidugi on, et maja ei ole hetkel kasutuses, aga ta ei ole ka räämas. Mis seal maja sees praegu on või kellele see kuulub, ma ei tea. Ajalooliselt on see aga märkimisväärselt oluline koht. Seda kutsuti Güntheri mõisaks (Günthershof) ja seal kohtus 1697. aastal oma Poola toetajatega Louis XIV vend, Conti prints François Louis Bourbon, kes oli purjetanud Gdańskisse, et asuda Poola-Leedu Rahvaste Ühenduse troonile. Ta valitigi hiljem isegi ametlikult, aga siiski rohkelt altkäemaksu kasutades, Poola kuningaks, aga tema kuningapõli ja Poolas viibimine jäid üsna lühikeseks. Lõppkokkuvõttes pidi Franciszek Ludwik de Bourbon-Conti Żabianka õukonnast loobuma ja põgenema, kuna teda ähvardasid Krakowi poolt lähenevad Augustus II Tugeva väed.
Żabianka liideti Gdanski linnaga 1926. aastal.
Żabianka aladel oli tollal valdavalt põld ja mets ning kõrval oleva elamurajooni rahvas käis seal jalutamas ja konnakriooksu kuulamas. Need konnad lõpetasid siis hiljem ühel hetkel ekskavaatorite rataste all, nii räägivad lood, aga eks see peabki ju tõsi olema, kuidas muidu ehitada?
1966. aastal hakati siina rajama suurt elamurajooni. Praegu peaks Żabiankas olema 34 suurt paneelmaja 4210 korteriga. Aga ma ei ole neid tegelikult ise üle lugenud.
1966. aastal hakati siina rajama suurt elamurajooni. Praegu peaks Żabiankas olema 34 suurt paneelmaja 4210 korteriga. Aga ma ei ole neid tegelikult ise üle lugenud.
Żabianka majad olid oma aja kohta väga modernsed ja innovaatilised. Need olid esimesed majad Põhja-Poolas, mis ehitati kasutades uut "suurpaneelkorpuse tehnoloogiat. See võimaldas maju justkui hiiglaslikest legoklotsidest kokku panna ja kiirendas oluliselt hoonete valmimise protsessi. Ehituse alguses olla üks nali ka juhtunud, õigemini väike valestart. Hommikused Oliwa-Sopot liinil sõitjad imetlesid rongi aknast, kui kiiresti ehitus algas ja kuidas esimene maja hoogsalt kerkib. Õhtul samal liinil tagasi sõites, maja enam polnud. Hoone kokkupanijad ajasid plaadi küljed segamini ja pidid kõik peaaegu vundamendini lahti võtma. Eks selline tehnoloogia oli kõigile uus ning õpiti ja areneti töö käigus.
Suurtest raudbetoonelementidest majade ehitust tunti küll mõnel pool Euroopas juba 1920.-ndatest, aga Poola jaoks oli see üsna uudne ning Põhja-Poola ja seal hulgas Gdanski jaoks täiesti uudne. Majade montaaži üks juhte, kujutage ette, oli naine - insener Ewa Wojtiuk. Väga hästi teda ehitusplatsile lasta ei tahetud, aga ta nõudis ja nõudis, kuni ta ikkagi ka ehituse juurde lasti ja kokkuvõttes oli majade kokkupanek ju tema vastutusel ja miks ta oleks pidanud seda kusagilt kaugelt kabinetist jälgima.
Uudne oli ka se, et majad tõesti valmisid erakordselt kiiresti ja korteritele tehti ühe hooga ka siseviimistlus ehk need korterid olid kohe sissekolimiseks valmis ja see ei olnud tollal tavaline. Märgiline ja uudne oli ka koheselt majade juurde rajatud haljastus. Żabianka oli ühest küljest nagu maailma lõpp ehk siis Gdanski viimane serv enne Sopotit, aga teisest küljest oli see modernne eliitrajoon, kus said endale elamist lubada tavalised inimesed. Aga Żabiankale korterit saada, vaatamaat sellele, et tavalised iniemsed seda endale lubada said, ei olnud siiski lihtne. Eelistati laevatehase töölisi ja kortereid lausa loositi välja, sest soovijate nimekiri oli kordades pikem korterite nimekirjast.
Kunagi olla merepolsete akendega majade viiendalt korruselt juba kogu Gdanski lahte näinud. Täna varjavad vaadet Ergo Arena ja kõrged puud. Võimalik, et kõrgematelt korrustelt siiski näeb veel midagi. Paljud inimesed ongi Żabiankas selle algusest peale elanud. Linnaosa tähistas hiljuti 50 juubelit. Enamus inimesi tunneb üksteist ja vaatamata paneelmajadele on see turvaline ja ühtehoidev kant.
Pomorska tänava ääres uute suurte majade vahetus läheduses asusid kunagi rebasefarm ning luminofoorlampe ja neoonreklaame tootev tehas nimega "Polam". Lambitehas häiris uuselamurajooni elanikke ja see viidi 1986. aastal, üle Letnica linnaossa. Tehase asemele ehitati viimane Żabianka korterelamu. Mis rebastest sai, ma ei tea. Praegu neid seal igatahes enam pole.
Suurtest raudbetoonelementidest majade ehitust tunti küll mõnel pool Euroopas juba 1920.-ndatest, aga Poola jaoks oli see üsna uudne ning Põhja-Poola ja seal hulgas Gdanski jaoks täiesti uudne. Majade montaaži üks juhte, kujutage ette, oli naine - insener Ewa Wojtiuk. Väga hästi teda ehitusplatsile lasta ei tahetud, aga ta nõudis ja nõudis, kuni ta ikkagi ka ehituse juurde lasti ja kokkuvõttes oli majade kokkupanek ju tema vastutusel ja miks ta oleks pidanud seda kusagilt kaugelt kabinetist jälgima.
Uudne oli ka se, et majad tõesti valmisid erakordselt kiiresti ja korteritele tehti ühe hooga ka siseviimistlus ehk need korterid olid kohe sissekolimiseks valmis ja see ei olnud tollal tavaline. Märgiline ja uudne oli ka koheselt majade juurde rajatud haljastus. Żabianka oli ühest küljest nagu maailma lõpp ehk siis Gdanski viimane serv enne Sopotit, aga teisest küljest oli see modernne eliitrajoon, kus said endale elamist lubada tavalised inimesed. Aga Żabiankale korterit saada, vaatamaat sellele, et tavalised iniemsed seda endale lubada said, ei olnud siiski lihtne. Eelistati laevatehase töölisi ja kortereid lausa loositi välja, sest soovijate nimekiri oli kordades pikem korterite nimekirjast.
Kunagi olla merepolsete akendega majade viiendalt korruselt juba kogu Gdanski lahte näinud. Täna varjavad vaadet Ergo Arena ja kõrged puud. Võimalik, et kõrgematelt korrustelt siiski näeb veel midagi. Paljud inimesed ongi Żabiankas selle algusest peale elanud. Linnaosa tähistas hiljuti 50 juubelit. Enamus inimesi tunneb üksteist ja vaatamata paneelmajadele on see turvaline ja ühtehoidev kant.
Pomorska tänava ääres uute suurte majade vahetus läheduses asusid kunagi rebasefarm ning luminofoorlampe ja neoonreklaame tootev tehas nimega "Polam". Lambitehas häiris uuselamurajooni elanikke ja see viidi 1986. aastal, üle Letnica linnaossa. Tehase asemele ehitati viimane Żabianka korterelamu. Mis rebastest sai, ma ei tea. Praegu neid seal igatahes enam pole.
Żabiankas on kõik olemas (peale rebaste :D) - poed, teeninduskeskused, apteegid, restoranid, postimaja, raudteejaam, lasteaiad, koolid, ujula jne jne. Ma olen alati öelnud, et Gdanskis saab väga edukalt ära elada liikudes ainult kilomeetrise raadiusega trajektooril ümber oma maja. Żabianka on selle ehe näide.
Żabiankat läbib lai promenaad, mis on tõesti lai nagu lennurada ja mis on linnaosa selgroog. Meie oleme tähele pannud, et Żabiankas on üks roheala, kus puid kallistavad heegeldatud kassid ja konnad, see on nii nunnu:).
Żabiankat läbib lai promenaad, mis on tõesti lai nagu lennurada ja mis on linnaosa selgroog. Meie oleme tähele pannud, et Żabiankas on üks roheala, kus puid kallistavad heegeldatud kassid ja konnad, see on nii nunnu:).
Meie esimene Orienteerumine Poolas -
Żabiankal - läks nii toredasti, et hakkasimegi orienteerumas käima. Lisaks liigutamisele ja kaardilugemisoskuste värskena hoidmisele, annabki see võimaluse sattuda kohtadesse, kuhu me pole varem sattunud ja ei teaks ilmselt sattuda ka.
Lisa kommentaar