Gdanski paigad ja elukad

Ma olen siin Gdanskis ikka imestanud, kuidas asjad jooksevad omavahel kokku ja puhtjuhuslikult saab pusle järjest enam kokku. Lugesin raamatust ühest mehest, kes oli kašuublaste eestkõneleja ja Kašuubia ühtsuse hoidja. Tema nimi oli Abraham ja Gdanskis pidi olema ka tema nimeline tänav. Lugu sai läbi ja mõtlesin, et hmm, huvitav, kus see tema tänav olla võiks, aga järgi ei vaadanud. 
Järgmisel päeval hakkasin uurima, et kus seekordse orienteerumise start täpselt on, et kuhu me minema peame ja ma lausa turtsatasin üllatusest, sest start pidi olema Abrahama tänava lõpus. Ja selliseid asju juhtub siin koguaeg, Gdansk ise toob need õhku jäänud vastused minu juurde :). 
Igal juhul me läksime õigel päeval Abrahama tänava lõppu ja seal see start oligi ning sealt algas ka suur metsapark.

Dolina Samborowo asub Kolmiklinna maastikupargis ja Dolina tähendab orgu. Kuigi, ma ei tea, mida teie arvate, aga kui mulle keegi ütleks, et ma olen parajasti Dolina Samborowos, siis mina mõtleks küll, et see on kusagil Aafrikas:D. Minu meelest pole see üldse poolalik nimi.
Aga org on tegelikult nimetatud Pommeri hertsog Sambor I järgi. Tema oli see mees, kes asutas 12. sajandil Oliwasse tsistertslaste kloostri. Dolina Samborowo asub praegu Wrzeszczis, aga täpselt Oliwa linnaosa piiril.  Kui Samborowo ikkagi liiga eksootiline nimi peaks olema, siis võib orgu muidugi kutsuda ka selle kunagise nimega Henriettentaliks. Gdanskis on kõigel, mis on vähemalt sada aastat vana, ka oma saksakeelne nimetus vabalinna ja saksa asustuse aegadest. Wrzeszczi linnaosa ise kandis näiteks Langfuri nime. Nüüd, kui ma seda tean, siis ma näen ka Wrzeszczi tänavapildis neid väikeseid märke ja silte, mis seda Langfuri aega ikka veel meenutavad.
Aga meie ei uurinud eelnevalt midagi, Sõitsime aga Abrahama tänava lõppu, leidsime koha, kuhu auto pressida, registreerisime ennast ära ja hakkasime orienteeruma. Tegu oli vormiliselt tõesti pargiga, sest erinevad pinnaseteed jooksid seal risti rästi igas suunas, aga oma olemuselt oli see minu meelest rohkem mets - suured puud, mille vahel kohati võsa. Maastik oli künklik, lamemaalasele kohe hingeldamaajavalt künklik. Aga kulgesime siis rahulikult künkast üles ja veel üles ja siis alla ja jälle üles jne. Seal maastikul tegime ka oma seni suurima orienteerumisega möödapaneku. Meelis vaatab orienteerudes vahel harva kompassi, aga mina ei vaata pea mitte kunagi. Ma vaatan ainult kaarti. Ka seal ühel künkaharjal, kes teab kui mitmete teede ristis, viibides vaatasime me jälle ainult kaarti ja ja otsustasime, et edasi tuleb minna kõige vasakpolsemat rada pidi mööda künkaharja. Läksime ja läksime ja läksime, punkti ei tulnud ega tulnud. Jõudsime juba mingite majadeni. Maju meie kaardil ei olnud, selge oleme puusse pannnud. Läksime tagasi oma, kes teab mitmete teede risti, vaatasime jälle kaarti, aga ei, me ei võtnud kompassi välja. Otsustasime, et tuleb siis võtta järgmine paremal olev teeots, mis viis otse alla orgu. Nohhh, läksimeeeeeeee! Läksime ja läksime, aga punkti ei tulnud ja maastik polnud üldse selline kui kaardil. Midagi oli ikka pekkis. Meelis võttis kompassi välja ja hakkas uurima. Mina panin google mapsi käima, et ennast kaardil paika panna. 
Me mõlemad saime ühtmoodi aru, et kui me nüüd seal kõrval oleva päris kõrge künka otsa ronime, siis seal peakski meie kauaotsitud punkt olema. Oehhh, ronisime siis. Ja seal see punkt oligi. Me oleks pidanud ilmselt oma, kes teab mitmete teede ristis veel mitu rada paremale võtma, et õigele teele saada. 

Nüüdsest Meelis enam kauaks kompassi käest ei pannud ja natukese aja tagant ikkagi kontrollis, et mis suund meil on. Enam me kõrvale ei kaldunud ka. Ja no ega kurta polnud jälle midagi, ilm oli ilus, mets oli mõnus, jalutada oli tore ja seltskond oli parim - mina, Meelis ja Liisbet. 
Ma pole veel maininud, et iga orienteerumise lõpus, saab igaüks võtta riidest kotikesest žetooni, sellise valge ja tühja, ilma ühegi nähtava kirja või muu detailita. Valitud žetoonid kontrollitakse üle sinise valguse lambiga ja no Meelisel on tervelt kahel korral ilmunudki lambi all number nähtavale ja ta võitis ükskord termose ja teisel korral (Dolina Samborowos), mänguauto:). Meie poolest võiks seda loosi ka mitte olla, meile meeldib niisama koos liikuda ja avastada, aga see on lihtsalt nii naljakas, kuidas Meelise žetoonile jälle nagu võluväel number ilmub.

Autonina kodupoole pöörates avastasime me, et Abrahama tänava teises otsas on mošee. Me ei teadnudki, et see üldse Gdanskis olemas on ja väliselt määratavaid moslemeid pole me siin rohkem näinud, kui, et suvel vanalinnas mõned paarikesed või perekonnad, kes on äratuntavalt turistid mitte kohalikud. 
Ja nagu ikka, et kui sa juba midagi avastad, siis ta hakkab ennast sulle avama. Olles siis juba teadlik, et Gdanskis on mošee, tuli minuni netis juhuslikult uudis, kuidas kohalikud moslemid Gdanskis ramadani lõppu tähistasid, nüüd hiljuti millalgi, ja oooooooo, seal uudise fotodel oli kogu mošee õu tihedalt täis põlvitavaid inimesi ja neid jagus veel hulganisti ka tänavale. Neid oli ikkagi sadades ja sadades ja sadades. Aga kus nad ikkagi igapäevaselt siis on, et me neid kunagi ei näe? Või on nad kõik tõesti vabameelsed islamistid ja naised ei kanna isegi rätte ega mitte midagi ning neid ei saagi teistest inimestest tänavapildis eristada? Või nad elavad kõik seal mošee läheduses ja nagu ma olen öelnud võib kõik oma käigud Gdanskis ära teha ka vaid kilomeetrise diameetriga alal ümber oma maja ja nad ongi seal oma ringi sees ning meie sinna üldiselt ei satu. Huvitav küsimus minu jaoks igatahes. 

Kuna maastik Dolina Samborowos oli huvitav ja seal oli ka selliseid kindlasti kohe inimeste rajatud ehitusjäänukeid, millest me ei suutnud tuvastada, mis need täpselt olla võisid, siis ma muidugi hakkasin kodus uurima, et kus me siis käisime. Ühtlasi me lubasime endale, et teinekord uurime ikka ette, kuhu me läheme, et siis teab kohapel juba silmad lahti hoida ja märke lugeda.
Aga siis tagant järgi tarkust. Kujutage ette, et pea 100 aastat tagasi olid Danzigis (Gdanskis) sellised talved, et oli põhjust siia kanti tervelt kaks suusahüppemäge rajada. Lisaks oli kolmas hüppemägi Sopotis. Üks neist kahest ehitati 1932. aastal Oliwasse ja sellest ma kirjutan ka ühel päeval, kui ma olen seal otsas ise ära käinud.
Teine, samuti 1930.ndatel ehitatud, hüppemägi asus tollases Henriettentalis ehk siis Dolina Samborowos. Kujutage pilti, see teine hüppemägi oli tegelikult ehitatud sinna samale kõige kõrgemale künkale, mille otsa me ennast vedasime ja kus asus meie kauaotsitud kontrollpunkt. Oleks teadnud, oleks kohe kiirema sammuga mäkke tõusnud ja ringi vaadanud sellise pilguga, et kuhu poole seal siis hüpati ja kas sellest tõesti enam midagi järgi pole. Lugeda võib igatahes, et tegu oli puidust hüppemäega ja sellest tõesti ei ole midagi järgi. See oli 30 meetri mägi ja kuna see asus keset metsa, siis ei olnud seal suusahüppajaid sageli häirivat tuult. Mäe rekordiomanik on Kazimierz Polus, kes 1970. aastal saavutas hüppepikkuse 34,5 m.

Aga need imelikud rajatised, mida me nägime ja mille kohta uurida tahtsime, olid sellised perfektselt nelinurksed küngaste jalamile kaevatud ja künka sisse ulatuvad süvendid. Me mõtlesime, et need on ehk midagi sõjaaegset, aga no täpselt välja ei mõelnud, sest miks peaks nt mingid relvapositsioonid mäe jalamile rajama, kui sa võiksid panna need künkale?
Ma uurisin ja uurisin ja uurisin, aga see vastus, millega tegu, jääbki esialgu teadmata. Küll aga selgus see, et need süvendid on korralikult betoneeritud põhja ja äärtega ning mõnedest neist lähevad ka väikesed tunnelid künka sisse. Meie seda betooni ei näinud, lehed ja sammal olid ilmselgelt selle ära varjanud. Teisi inimesi on ka need veidrad sünendid huvitanud, ja neid on uuritud ja tõde on kindlasti kusagil olemas. Osad lood räägivad ikkagi, et need on sõjaajast, aga mis või miks, ei tea. Rohkem usutakse, et need pärinevad kommunismi ajast. Tollal oli tegu tiheda metsaga, kus keegi ei käinud ja lähimad majad jäävad kaugele ja sestap keegi ka ei tea midagi. Kindel on see, et metsas olid ühel hetkel ka sõjahauad, aga langenud on tänaseks ammu ümber maetud. Ka olla peale sõda metsas palju lõhkemata miine olnud, seega mingi tegevus seal kindlasti toimus ka sõjaajal. Samas tundub ka nii loogiline, et kui tõesti mitte keegi mitte midagi ei tea, siis võivad need ju vabalt kommunismi ajast olla. 
Igal juhul sellele, esialgu veel müsteeriumile, mina netiarvarustest vastust ei leidnud ja see teema jääb õhku - ootama, millal see vastus ise sülle kukub:).

Üks teine orienteerumine viis meid Chełmi linnaossa, mis jääb meist ikka üsna kaugele ja kuhu me niisama ei satu, vaid kui, siis ikka mingi asja pärast. Jar Wilanowski on avar rekretasiooniala, mis asub orus keset suuri elamute blokke. Seal on rajad liikumiseks, mänguväljak, välijõusaal, skatepark, tiik, pingid istumiseks ja kõik muu, mis võiks sind kodust välja ja mäest alla tulema meelitada. Mäenõlvadel ümber pargiala on natuke puid ja võsa ning seega võib ennast seal orus üsna roheluse keskel olevana tunda. 
Taaskord oli tegu täiesti omanäolise kandiga. Gdanskis on tõesti igal linnaosal oma nägu ja identiteet. Chełm isenesest on suur linnaosa mu meelest, aga see konkeetne paik oli madalamate kortermajade ja ridaelamute piirkond. Seal oli salajasi sisehoove ja mõningaid mõistatusi. Ühes kohas kortermajade vahel puude all oli mingile loomale ehitatud kodu. Elanikke polnud kahjuks või õnneks kodus. See ei olnud koerakuut, sest seal olid elanikule hulga väiksemad augud ja mõned neist olid ka kõrgemal seina sees. Väga kaheldav, et seal kass elaks. Oravatele või rebastele ei teeks ju hoovi sellist maja? Kanad söödaks seal ilmselt kohe ära. Ühesõnaga ka see jäi seekord saladuseks, et kelle kodud seal ikkagi olid. 
Tegime oma orienteerumistiiru ära, finišeerisime ja läksime peale seda veel mänguväljakule mängima. Liisbet sõitis seal oma miljon korda ziplainiga ja turnis seiklusrajal. Meie Meelisega rääkisime juttu, tegime pilte ja hängisime niisama. Äkki ütles Meelis: "Siga! Siga!" ja siis kuulsin ja nägin ka mina teda. Suure raginaga jooksis läbi selle sama väikese võsariba mäenõlval, mille taga olid kohe elumajad, hiiglaslik metssiga. Ta tuhises mööda ka ühest orienteerumise kontrollpunktist, kus hetkel õnneks kedagi ei olnud, ja läinud ta oligi - kusagile suurte majade poole. Me ei jõudnud piltigi teha.
Liisbet jooksis metsapoole talle järele. Meie hüüdsime, et Liisbet, Liisbet, kuhu sa lähed, ega sa poolakas ei ole! Eestlased lähevad vaikselt selg ees tuldud teed tagasi, kui nad metssiga kohtavad, mitte ei jookse tema poole. Meil oli liiga hästi meeles see varasem kord, kui me sigu nägime ja, kui lähedale poolakad neile julgelt läksid. Aga ei, siga oli selleks korraks siiski läinud, mis läinud ja Liisbet ei saanud poolakat teha. 
Kui veel loomadest rääkida, siis lisaks linnasigadele nägime me ükskord linnarebast. Ta läks ilusti ülekäigurada pidi üle tee ja mina jäin seisma ning andsin talle viisakalt teed. Võibolla ma olen seda juba kunagi kirjutanud, aga ükskord oli kiirtee mahasõidul keset sõidurada suur faasan. Ja ükskord, ausõna, olid kiirtee ääres viljapõllul kaks jaanalindu. 

Veel oleme me orienteerumas käinud kohas nimega Park nad Strzyża. See asub Wrzeszczis ja selle ümbrus on meile valdavalt tuttav. Ma valmistan vist juba aasta otsa ette blogilugu Wrzeszczist. Õigemini saaks see olla üks pikem lugude seeria, sest Wrzeszcz on suur ja eriilmselistest osadest koosnev ning oma miljoni väikese loo ja legendikesega. Ja mina ise armastan Wrzeszczi. MInu meelest on see nii väärikas ja jutustav linnaosa. Aga miks seda lugu(de sarja) siis juba ei tule? Sest mulle tundub pidevalt, et mul on veel nii palju  Wrzeszczi tahke avastamata. Igal juhul jätan ma selle  Strzyża pargi ka sinna  Wrzeszczi loosse.

Eelmisel pühapäeval oli orienteerumine Millenium pargis. See park asub kohe Liisbeti kooli juures ja ma olen sellest varem pikalt kirjutanud ning praegu ei hakka uuesti üle kirjutama. Aga kindlasti väärib ära märkimist asjaolu, et ma käisin seekord üksinda ja järgmise taseme rajal. Ja ma ei eksinudki teelt! Tegelikult ma olin korra segaduses, sest punkt ei olnud seal, kuhu ma sammud seadsin. Mõtlesin, et ahah, ju siis on teisel pool aeda ikkagi. Vudisn ümber aia ja ei olnud teisel pool ka. Vaatasin veel kord kaarti, orienteerisin ennast uuesti ja no punkt oli ikka tiba teises kohas:D. Aga taas reel ja võidukalt finišisse. 
Ma pean siinkohal ütlema, et mulle esimese taseme ehk pererada meeldib tegelikult rohkem, sest pererada on üles ehitatud nii, et kõikidele punktidele pääseks juurde ka lapsekäruga ehk siis soovikorral saabki mööda teid ja radu käia. Järgmise taseme rada oli küll sama pikk kui pererada, aga umbes pooled punktid olid kuskil võsas. Ma olen vist snoobistunud, aga mulle meeldib mööda teed rohkem käia :D, teate ju küll võsas on puugid ja muud putukad ning tossud läehvad mustaks jne :D. Aga no vaatame, mis me järgmisel korral teeme.