Sünnipäev Bydgoszczis

Miks meie sinna läksime? Ma tegelesin vaikselt juba pool aastat projektiga "Meelise sünnipäev oktoobri keskpaigas". Tahtsin, et see oleks midagi ägedat ja meeldejäävat ning et see oleks pigem reis või muu elamus kui telekas või külmkapp või sokid. Alustasin muidugi suurematest mõtetest, et läheme perega kas Islandile või Londonisse, aga mida lähemale aeg tuli, seda enam veendusin, et meil ei teki seda ajaakent, et maalt välja minna ega ka varianti Poolas kusagile kaugemale minna. Sest ei tahaks ju kuidagi, et kui meil on neli reisipäeva, siis nendest kaks kulub ainult sõitmisele.
Tõmbasin ringi Gdanskile järjest lähemale ja lõpuks olid sõelal vaid mõned piirkonnad, kuhu ei peaks suurt üle kahe tunni sõitma. Bydgoszcz on mul ammu sihikul olnud. Seal justkui ei ole midagi suurt, mille pärast sinna minna, aga samas tundus see nii iseäraliku ja armsa linnana, mis on täis väikeseid huvitavaid kohti ja detaile. Veidi aega enne plaanitud reisikuupäevi tutvustasin ma Bydgoszczi ideed ka perele ning otsustasime koos, et jah, läheme just sinna ja vaatame selle koha oma silmaga üle. 

Panen siia ka mapsi väljalõike, et te ka näeksite, kus kohas see Bydgoszcz õieti asub. Bydgoszcz on juba üsna sisemaal ehkki olen mitmest kohast lugenud, et teda arvatakse ikkagi Põhja-Poolaks. Linnas elab ~345 000 inimest ja see on suuruselt kaheksas linn Poolas. Linn asutati 1346. aastal Poola kuninga Kasimierz III Suure poolt. Linn asub Visla lisajõe Brda kallastel ning on läbi aegade olnud vägev tööstus-, kaubandus- ja logistika linn. Bydgoszczi vaim on hästi sportlik ja see on ka Nato pealinn Poolas. Seda viimast võis lugeda Bydgoszczis ühe trammi küljelt.
Asjaolu, mida Meelis teadis, aga mis mulle netist uurides kusagilt silma ei hakanud, sest ilmselt seda polegi väga kuskil kirjas, et Bydgoszczis asub hiiglaslik sõjaväegarnison ja enamike NATO institutsioonide staabid Poolas. Linnapildis polnud seda, et tegu on Nato pealinnaga Poolas, absoluutselt mitte kuidagi näha, peale selle ühe välgatuse trammil, millest ma ei jõudnud head piltigi teha. Me ei näinud oma linnas viibimise ajal ainsatki vormis inimest, ühtegi Nato lippu ega viidet garnisonile või mõnele muule sõjaväelisele institutsioonile.

Selle kohta, kust pärineb linna nimi ja mida see tähendada võiks, on mitmeid legende ja uskumisi, aga toon siinkohal huvitavana välja, et mõned allikad väidavad, et linna nimi pärineb sõnadest "bicie gości" (külaliste peksmine) või "bycie gościem" (külaliseks olemine). 
Kuningas Kasimierz Suur valis asustamata ala ja lasi sinna rajada linna, mis pidi kaitsma Poolat ristirüütlite rünnakute eest. Bydgoszcz asus nimelt Poola ja ordumaade vahelisel piiril. Ja no, kui nii võtta, siis võib ju linna nimi soovimatute külaliste peksmisega küll seotud olla.
Kuningas Kasimiserz külastas ise ka linna oma valitsemisajal korduvalt ja  Bydgoszczis on talle ka muljetavaldav ratsamonument püstitatud. Kuningas ise tahtis küll linna nimetada Królewieciks (Koenigsburg) ehk kuningalinnaks või midagi sellist. Muideks, kui ma olen asjast õigesti aru saanud, siis täna kannab Królewieci nime Poola mõistes hoopis Kaliningrad. Näiteks Luise kool Elblagis asub Królewiecka tänaval ja see tee viib otse Kaliningradi poole.
Aga kohalikud elanikud ei võtnud seda Królewieci nime omaks. Kuningas Kasimierz andis linnale ka mitmeid eeliseid võrreldes mõnede teiste linnadega - osalemine laevatatavas kaubanduses, õigus vermida oma münte jmt. 
Kuningad armastasid seda linna ja Bydgoszczi rajati ka hooned kuningale elamiseks. Bydgoszcz kasvas tänu jõekaubandusele kiiresti ja sai 15.-16. sajandil  üheks Poola suurimaks linnaks. Peamised linnast eksporditud kaubad olid keraamika ja Bydgoszczi õlu. 1937. aastal rajasid linna oma kloostri karmeliidid. See oli Gdanski ja Krakowi järel kolmas selle suure ordu klooster poola aladel. 1480. aastal saabus linna Bernardiini ordu, kes mängis linna ajaloos väga olulist rolli. Näiteks Bartholomew Bydgoszczist (umbes 1480-1548), kes oli seotud bernardiinide kloostriga, oli üks silmapaistvamaid Bydgoszczi õpetlasi Vana-Poola perioodil. Ta kirjutas esimese ladina-poola sõnaraamatu.

Hilisematel aastatel käis  Bydgoszcz sakslaste ja poolakate vahel käest kätte ning asjasse olid mõnda aega segatud ka rootslased. See kõik kahandas linna väärtust ja võimekust kaubanduslinnana ning kui Bydgoszcz oli juba täiesti kokku kuivamas, lasi Preisimaa kuningas Frederick II 1772–1775 kaevata  Bydgoszczi kanali, mis hakkas ühendama Visla ja Oderi jõgesid. See tõi linna taas kaubanduse ja elu. Aga see ei tähendanud rahuliku elu algust. 18. sajandi lõpus võideldi kindral Jan Henryk Dąbrowski eestvedamisel  Bydgoszcz Poolale tagasi. Mäletate, see sama Dąbrowski, kes on poola hümni peakangelane. Aga ka see ei kestnud kaua. 1806. aastal võttis piirkonna üle Napoleon Bonabarte.
Aga veel hümnist rääkides,  Józef Wybicki, kes on poola rahvushümni autor, töötas Bydgoszczis kohtuametnikuna. Ta oli kindral Dąbrowski hea sõber ja ka tema osales 1794. aastal võitluses  Bydgoszczi eest.
Pärast Napoleoni langemist naasis Bydgoszcz Preisi võimu alla. 1851. aastal ühendati linn raudteega Berliiniga. Juba 1896. aastal sisenesid Bydgoszczi tänavatele elektritrammid. Ehitati palju uhkeid avalikke hooneid, mille kavandasid kohalikud ja Saksa arhitektid. Bydgoszczi nimetati tänu selelle Väikeseks Berliiniks. Preisi võimule linnas tegi lõpu Esimene Maailmasõda.  Bydgoszczist sai kiiresti üks poolameelsemaid linnu üldse.

Teine maailmasõda jättis linna ajalukku verise jälje. Natsid hukkasid massiliselt linna elanikke. Vanalinnas hävitati mitmed ajaloolised hooned, kuna kitsad tänavad oli vaja laiemaks teha, et sõjatehnika saaks seal tõrgeteta liikuda. Alustati uue suure raekoja hoone ehitamist, paraadväljaku rajamist ja linnas algasid ka suured nitroglütseriinitehase DAG Fabrik Brombergi ehitustööd, mis andis tööd sadadele sunnitöölistele.
Bydgoszczi elanikel on oma osa Saksa armee lüüasaamises. Näiteks Bydgoszczist pärit Marian Rejewski aitas suuresti kaasa Enigma koodi murdmisele. Marian Rejewski oli Bydgoszczis sündinud matemaatik ja krüptoloog. 1932. aastal murdis ta koos Henryk Zygalski ja Jerzy Różyckiga Natsi-Saksamaa kasutatud Saksa šifreerimismasina "Enigma" koodi. Mnjah, maailm teab ju tegelikult, et Enigma koodi murdis briti härrasmees, matemaatik ja krüptoloog, Artur Turing oma meeskonnaga. Kui infot otsida, siis leiab igalt poolt just lõpuks üsna kurva saatusega, aga siiski geniaalse Turingi nime. Igalt poolt peale poola allikate. Väidetavalt murdsid koodi siiski need kolm geniaalset poolakat, kes edastasid Teise Maailmasõja alguses oma andmed brittidele. Nemad õpetasid ka Turingit, kuidas ehitatada Enigma laadset masinat. Üks poola diplomaat on öelnud umbes nii, et "poolakad teavad oma panust Enigma koodi murdmisel, kuid ülejäänud maailm ei tundu teadvat. Üheks põhjuseks on kindlasti asjaolu, et Poola jäi raudse eesriide ajastul valele poole ja Ida-Euroopas ei soovita tunnistada poolakate Enigma-rolli. Selle tõttu tuleb meil selles küsimuses valgust heita ja tühimikud täita".
Mina tahan ka uskuda, et need olid just poolakad, kes tegid kogu suure eeltöö ja tegeliku avastuse ning brittidele jäi see viimane klõps ja au olla Enigma koodi murdjad. Samas tundub ka Artur Turing oma tegude põhjal väga tark mees. Nojah, kes teab, kuidas see kõik oli, aga mul on hea meel, et vähemalt poolakad ise peavad oma kangelasi au sees.

Peale sõda hakkas Bydgoszcz taas kiiresti arenema. Eelkõige arenes tohutult tööstus, aga hakati looma ka kaasaegseid kultuuriasutusi ja ülikoole. Bydgoszczist sai suur spordikeskus, kus on palju traditsioonilisi spordiüritusi ja kus on eriti au sees ka veesport.
Linn ongi oma arengutes viimasel ajal keskendunud veele ja taas elu toomisele vee äärde. Jõeäärsed on ilusaks tehtud, rajatud promenaade ja parke. Veest on jälle saanud linna keskus ja loomulik osa. 
Mul juhtub tihti, et kui ma mõne paiga kohta uurima hakkan, siis ma muudkui kaevan ja kaevan edasi ning see kõik tundub mulle endale jube põnev ning siis ma proovin blogisse sellest kõigest nö taustalooks ainult natuke kirja panna, aga tegelikult saab seda lõpuks ikkagi päris palju. Täna sai ka palju, aga oleks veel tahtnud kirjutada. Panen siia siiski punkti ja räägin ikkagi meie pere  Bydgoszczis käigust ka.

Läksime  Bydgoszczi juba reedel ja startisime kohe homikul. Päris esimest korda võtsime lapsed niisama koolist vabaks, ilma et nad haiged oleks. Juba see asjaolu ise tegi päeva erilisemaks. Bydgoszczi jõudes kondasime kõige pealt all-linna pool asuvas nn muusika linnaosas. Lugesin, et muusika linnaosa on üks vaiksemaid kante Bydgoszczis. Ka vaikuses võib muusika olla, eks ole? 
Selles linnaosas asuvad filharmoonia maja ja teater ja muusika akadeemia. Viimase akendest oli pidevalt kosta erinevate pillide hääli. Eelmainitud majade kõrval on Jan Kochanowski park. Sealt pargist võib leida hulganisti tuntud poola muusikute kujusid. Ühe neist tundsin ma ka ära. Vaatasin kaugelt ja ütlesin, et see võib Chopin olla. läksin lähemale ja lugesin nime ning ets kae, oligi Chopin. Tema on muidugi kahjuks vist ka ainus poola muusik, keda ma tean, ja päris kindlasti oli ta ainus, keda ma sealt pargist teadsin. 
Pargis on ka muusikaline mänguväljak, kus atraktsioonid meenutavad erinevaid pille ja nendega saab ka ise muusikat teha. Nii äge, mu meelest.
Ja muidugi on seal muusika ja värvimänguga purskkaev, mis sügishooajal annab oma etendusi nädalavahetuste hilisõhtutel. Meie seda etendust kahjuks vaatama ei jõudnud.
Samas pargis on ka üks linna sümboleid - naisvibulase kuju. Seda vibukütti võib päris palju kohata erinevate linna meenete nt külmkapimagnetite peal. Mul läks päris tükk aega, et tuvastada, mis lugu selle naisvibulasega on. Mis kuju see selline on ja mis teda Bydgoszcziga seob? Lõpuks leidsin, et hmmm, ega nii väga seal mingit lugu polegi. See on Berliini skulptori Ferdinand Lepcke töö. Kuju lõi laineid erinevatel näitustel ja Bydgoszczis hakkasid juhid tundma, et just see kuju sobiks nii hästi nende linna ehtima. Peeti plaani kujust koopia lasta teha, aga leidus üks rikas juudiverd pankur, kes siiski originaali ära ostis ja selle Bydgoszczisse tõi 1910. aastal. Sellest ajast on kuju seisnud vastavalt olukorrale riigis kas nähtavamal või vähem nähtaval kohal  Bydgoszczis. Oli näiteks aegu, kus porgandpaljas vibulane ei olnud sobiv raekojaplatsi kaunistama. Ajajooksul sai naisvibulasest üks linna sümboleid. 

Erinevaid huvitavaid skluptuure on  Bydgoszczis palju ja nad hakkavad silma. Vahel on nad nii massiivsed et neist ei saa mööda vaadata, aga sagedamini on nad nii huvitavad, et neid ei saa lähemalt uurimata jätta.
Bydgoszczis Kazimierz Suure pargis on üks teine väga muljet avaldav purskkaev. See ei laula ega tantsi, aga see on siis üks neist massiivsetest asjadest, mida jääd vaatama. Ka selle autoriks on Ferdinand Lepcke ja see purskkaev rajati Bydgoszczisse 1904. aastal. Selle nimi on "Veeuputuse purskkaev" ja see on inspireeritud Noa laevast.  Bydgoszcz oli päris kindlasti oktoobrist alates talverežiimile lülitunud. See ilmnes mitmete asjade puhul ja üks neist oli näiteks ka see, et purskkaev ei pursanud. Aga no me siis uudistasime ilma veeta purskkaevu ja pole midagi öelda, see on kindlasti üks uhkemaid purskkaevusid, mida ma näinud olen, ka ilma veeta. Uurisime ka skulptuuri stseeni üsna tükkaega ja mitme kandi pealt, et kes seal keda aitab ja kes need tegelased üldse on. Kas karu on karu või karu on lõvi?
Kõige suuremaks vaatasmiväärsuseks Bydgoszczis olid minu jaoks siiski majad. Te ei kujuta ette ka, kui palju juba all-linnas ehk siis seal, kus ka muusika linnaosa asus, imeilusaid tohutute kaunistuste ja väikeste detailidega maju oli. Ja me polnud veel vanalinna jõudnudki. Ma ei ole leidnud oma mõtetele ei kinnitust ega ümberlükkamist, aga ma arvan, et Bydgoszcz ei saanud sõjas väga palju pihta. Jah, nagu ma eespool kirjutasin, siis natsid ikkagi hävitasid üht ja teist vanalinnas, aga tervikuna ma ei usu, et nii palju maju oleks nii ilusasti ja detailselt peale sõda uuesti üles ehitatud. Pigem ma usun, et need ongi originaalid. Õnneks on  Bydgoszczi majadel ka värvi ja seega sai teistele väga hästi osutada, et oo, vaadake seda roosat maja. Või et mulle meeldib eriti see roheline, aga vaadake kui ägedad rõdud on valgel jne jne. 
Meie seekordne reis ei olnud just selle juba alanud sügishooaja tõttu kiire siia sinna tõttamine, et ikka igale poole jõuda, vaid me saimegi täitsa rahulikult kulgeda ja muuhulgas ka maju vaadata. Kas mul sai majade vaatamisest isu täis? Ei, kaugeltki mitte! :)

Kui te küsite, mis linna moodi Bydgoszcz on, siis mina tõdesin juba esimesel päeval, et seal on Tartu vaib. Jah just vaib, mitte et Tartu Vaim oleks sinna tulnud. Ringi jalutades ja ka netist uurides selguski, et Bydgoszczis on väga mitu ülikooli ja seega pole ime, et akadeemiline vaib linnas hõljub.  Bydgoszcz on muidugi palju suurem kui Tartu ja seal kolistavad tiheda liiklusega kitsastel tänavatel ringi trammid ning inimesi sagib seal ka palju rohkem kui Tartus tavaliselt, aga no see vaib on ikkagi sarnane.
Kogu selle linna õhkkond oli selline rahulik ja mõnus. Sagimist oli, aga trügimist mitte. Oli ka suuri giididega turistigruppe, selles mõttes hooaeg ikka nii läbi veel ei olnud. Etterutates võib öelda, et juhtusime ka tervelt kahte söögikohta, kuhu me lihtsalt ei mahtunudki. Kõik lauad olid hõivatud.

Meie ööbimiskohaks oli tõenäoliselt Bydgoszczi kõige kõrgem maja, otse jõekaldal asuv kaksiktorn. Meie neljateistkümnendal korrusel asuva korteri aknad vaatasid jõe ja vanalinna poole. Vaade oli keset päeva imeilus ja pimedal ajal veel ilusam. Kui me esimesel õhtul vaatasime lihtsalt, et oo, ilus, siis teisel õhtul vaatasime juba, et näe seal on see torn, seal see maja, viisime päeval kogetu õhtuse vaatega kokku.
Meie torni kõrval oli veidra kujuga maja. Nagu maandunud oleks ufolaev, mida keegi pole veel jõudnud kuskile salastatud uurimisjaama vedada. Kui pimenes, süttisid ufolaeva küljes ka tuled, mis kinnitas veelgi enam arvamust, et sellega on meile külla tulnud olendid teiselt planeedilt. Kui tuled põlema pandi, oli hoone sisse ka näha ja saime aru, et tegu oli huvitava väljanägemisega jäähalliga. Nohh, tõsi, kui ufo-idee kõrvale jätta, siis võis see maja meenutada ka jääkristalli. Ufo-kristalli maja kõrval oli veel, kaks hiiglaslikku hoonet, mille otstarve ei olnud esmapilgul arusaadav. Aga kuna kõigi nende hoonete kõrvalt kulges mööda jõeäärt väike pargike, kus meie oma koertega jalutamas käisime, siis tiirutasime ümber nende majade nii ja naapidi ning veendusime ühel hetkel, et need kõik on spordihallid - jõusaal, korvpalliväljak, sisestaadion, keeglihall jne jne. Ma enne juba mainisin, et  Bydgoszcz on väga spordilembene linn. Lisaks sellele, et need polnud kindlasti linna ainsad spordihallid, mida meie nägime, oli jõe peal pidevalt erinevate alustega sportijaid ja jõe kallastel jooksjaid-kõndijaid. Oli kohe tunda, et Bydgoszcz hingas spordi- ja tervislikkuse rütmis rohkem kui mõni teine linn. 

Teisel reisupäeval kõndisime me vanalinna avastama. Mul oli üks  Bydgoszczi turismilehelt alla laaditud kaart, kus olid peal peamised vaatamisväärsused vanalinnas ja enamvähem selle järgi me siis avastama hakkasimegi. 
Ka vanalinn asub Brda jõe kallastel. Üks tuntumaid vaatamisväärsusi, mis hakkab kohe silma, kui juhtud nägema videoid või fotosid Bydgoszczist, on Jõge ületav mees. See on mehe kuju, kes nagu köielkõndija on jõge ületamas. Selle autor on Jerzy Kędziora ja see kuju on pühendatud Poola Euroopa Liiduga liitumisele 2004. aastal. Hiljem nägime jõe peal veel sarnasel põhimõttel kujusid - ujujad, sõudjad ja muud skulptuurid, kes rippusid keset jõge. Aga need teised kujud olid, ma arvan, koopiad tema mujal linnades asuvatest töödest. Neid kujusid vaadates tekib paratamatult küsimus, aga kuidas nad seal püsivad? Hiljem juhtusime ka fotonäituse peale, mis kujutas just Jerzy Kędziora skulptuure erinevates maailma paikades. Tegu peab olema tõesti suure ja kuulsa kunstnikuga, kuna tema köitel balansseerivad kujud ehivad väga paljusid maailma suurlinnu. Kui kellelgi on huvi pilk peale visata, millistest õhus kõlkuvatest skulptuuridest ma räägin, siis neid näeb näiteks siin. Kunstniku kodulehelt sain ma ka uue sõna - tasakaalustavad skulptuurid. Jah, see sõna sobib nende kohta küll. Mida ma ise nendest kujudest arvan? Ma ei saa öelda, et jõge ületav mees mulle väga meeldiks, aga fotosid vaadates ja kogu seda tasakaalu uurides, on mõned kujud, noh enamik, ikka väga hämmastavad. Olen lummatud küll:). Ahjaa, jätsin mainimata, et need kujud on natuke justkui elus ka, sest need liiguvad tuule käes vaevumärgatavalt, aga siiski liiguvad. 
Selle kunstniku kohta on netis harvaesinevalt vähe eraelulist  infot leida. Infot on tema töödest ja tema paljudest võidetud auhindadest, aga mitte sellest, kus ta praegu elab, kas ta on oma elu veetnud Poolas ja kas tal on pere jmt. Igal juhul on ta Poolas sündinud ja Poolas on veel  lisaks Jõge ületavale mehele vähem kui kümne tema skulptuuri.

Bydgoszczi linna ametlik maamärk, mis on kujutatud ka linna logol, on kolm külg külje kõrval asetsevat viljaaita jõe ääres. Varem oli neid viljaaitasid jõekaldal mitmeid, aga vaid üksikud on tänini säilinud. Nendes kolmes konkreetses viljaaidas asub täna muuseum. 
Linna raekojaplats on kandiline ning sai omal ajal natside poolt ümber kujundatud, seega mulle tundub, et selle muidu ajaloolise väljaku üle väga uhked ei olda. Majad platsi ääres on ilusad, aga ei ole vanad. Ka raekojahoone on uus. Küll aga on ka sellel platsil oma vaatamisväärsus, mida kindlal kella-ajal uudistada. Nimelt avaneb iga päev kell 13.13 ja 21.13 raekoja platsil üks kindel aken ning ennast ilmutab meister Twardowski. Tema on võlur, kes kunagi ilmus linna kuke seljas ja hakkas raekojaplatsil pidama väikest maagiakeskust. Inimesed käisid lähedalt ja kaugelt tema juures abi palumas ning said siis vastavlt soovile, kes nooremaks, kes ilusamaks ja mõni võibolla ka targemaks. Võlur kadus linnast ühel hetkel kui tina tuhka, aga tänapäeval käib ta siiski kaks korda päevas aknal meelde tuletamas, kelle käpa all see linn õieti on. Kui meil tavaliselt selliseid kindlal kellajal ilmuvaid asju näha ei õnnestu, siis meistri nägime me ära. Enne, kui kell sai 13.13, oli õige maja ette kogunenud kenake rahvasumm. Kõik vaatasid kaelad õieli üles akna poole. 
Me ei teadnud mida oodata, on seal inimene, on seal nukk või pilt või äkki ei ole seal üldse midagi. Aga saabus õige kellaaeg ja aken hakkas vaikselt avanema. Võlur ilmus aknale, tegu oli siiski nukuga, ja tegi hirmsat õelat naeru. Natuke oli õudne ka. Kujutasin ette, et kui seal on äkki mingi vedrusüsteem ja kohe sööstab võlur alla rahva sekka ja napsab kellegi kaasa. Aga ei napsanud. Naeris natuke ja varjus uuesti akna taha. 

Üks palavalt armastatud koht Bydgoszczi vanalinnas on Veski saar. See on saareke, kuhu pääseb väikeseid jalakäiate sildu mööda. See on mõnes mõttes nagu üks suur park. Keset saart asub suur muruplats, kus näiteks meie külastuspäeval oli üles seatud Oktoberfesti tähistav laat. Putkades müüdigi peamiselt erinevat õlut. Meie ju õllesõbrad pole, aga üks putka tõmbas meie tähelepanu siiski endale. Peamiselt sellega, et me polnud sellise asjaga varem kokku puutunud. Seal müüdi pakke. Pakid olid mustas või roosas kiles ja neid oli suuremaid ja väiksemaid, kandilisemaid ja piklikumaid. Kõik pakid maksid ühe palju, vist oli 39 zlotti. Idee oli selles, et need on Amazoni pakid, mis ei ole oma teed saajani leidnud ja siis saab meid pakke mingitel hetkedel posti käest hulgi osta. Ja siis need hulgiostjad on need nüüd müüki pannud. Ehk see on nagu väike loterii, et sa ostad põrsa kotis. Valid lihtsalt suvaliselt paki välja, aga sa ei tea, mis seal sees on. 
Minule meenutas see telekast põgusalt nähtud "Konteinerisõdu", kus oksjonil ostetakse merekonteinereid, mis on ka kusagile vedelema jäänud ja mille sisu sa tegelikult ei tea. 
Jah, loomulikult ei pruugi see skeem nii lihtne olla ja on igati võimalik, et müüjad on need pakid juba lahti teinud või üldse ise need pakid mingi odava nänniga täitnud. Aga lastele pakkus see põnevust ja niimoodi õnneloosina lubasime me väisematel endale pakid osta. 
Hiljem tegime suure põnevusega pakid lahti ja mõlemad said erinevad päikesepatareidega õuevalgustid. Üldse mitte koledad ega midagi, aga muidugi polnud need ka midagi, millest lapsed juba fantaseerida jõudsid.

Veski saarel asuvad ka muuseumid. Näiteks Mündimuuseum, kus siis saabki uurida raha tegemise ajalugu Bydgoszczis. Mäletate, kuningas andis ju neile loa ise münte vermida.
Kõige suurem maja keset Veski saart on Rotheri veski. Rotheri veskite ehitaist alustati 1849. aastal ja lõpetati 1851. aastal, koos paljude uhkete tehnoloogiliste edusammudega, sealhulgas katlaruum, korstnaga aurumasinaruum ja pumbajaam/turbiinimaja. Need veskid said tuule tiibadesse tänu  Bydgoszczi kanali ehitamisele. Kui varem sai kaupa ainult mööda Vislat Gdanski vedada, siis nüüd oli avatud pääs Oderi jõele ja veetee avatud kuni Berliinini välja. 
Hiljem käisid majad käest kätte ja kuidagi ei saanud seal ükski ettevõtmine hästi vedama. Aga nüüd on muljetavaldava välimusega majal jälle uus võimalus hiljuti renoveeritud kultuuriasutusena. Seal saab pidada konverentse, näitusi, festivale, töötubasid ja muid üritusi. Meie astusime ka majja sisse ja ei saanud süsteemist hästi aru, et mis seal siis on või kuidas on. Aga tundus, et hetkel olid majas vaatamiseks üleval mitmed erinevad näitused. Ja kujutage ette, liftiga katusele vaadet imetlema sai täiesti tasuta sõita. Muidugi käisime me katusel ka. Tundus, et maja arendus ja käima saamine on ehk alles arengujärgus, aga seal võib veel suuri asju hakata sündima. 

Koht, mille juures ma tahtsin ka kindlasti ära käia, oli Bydgoszczi veetorn. Seal sees on ka Veevärgi muuseum, aga sellest me ei olnud tegelikult väga huvitatud, mõtlesimegi hunnitut torni ainult väljast kaeda. Mind kõnetas see juba sellepärast, et torn asub mäe otsas kindral Henryk Dąbrowski pargis. Ikka seesama hümni Dąbrowski. Ta on mulle kuidagi südamelähedaseks saanud nagu Johannes Paulus II-gi ja nii tulebki, kui vähegi võimalik, kõik nendega seotud kohad läbi käia:).
Veetorn rajati koos uue vee- ja kanalisatsioonivõrgustikuga 1898–1900. aastal. Veetorn planeeritigi kohe nii, et see oleks ka vaateplatvorm linnale pilgu heitmiseks ja üsna algusest peale saigi pileti lunastamisel vaadet imetlemas käia. 2012. aastal avati tormis muuseum. 
Lapsed arvasid, et nemad küll peale nii pikalt vanalinnas jalutamist kuskile mäe otsa ei taha ronida ja seega jätsime me nad kuningas Kasimierzi kuju juurde pingile ootama (mäkke ronides nägime eemalt, et ka hundiratatid viskama) ja käisime Meelisega kahekesi mäe otsas ära. No mis ma oskan öelda?! See on kohe kindlasti kõige ilusam veetorn, mida ma kunagi näinud olen. Tekib küsimus, et miks peaks üks veetorn nii pilkupüüdev olema? Aga no eks ta ehitatigi algusest peale uhke, et vanalinna vahetus läheduses asuvana ka oma asukoha vääriline olla. Öösel valgustavad torni värvivahetavad tuled. Hiljem pimeduses oma korteri rõdult tuvastasime me hästi, et ahhhaaa, see värviline kujutis pimeduses ongi veetorn. 

Bydgoszczisse minnes ei peagi kindlat sihti olema, et ma lähen sinna sellepärast, et ma tahan seda näha ja seal ära käia. Mulle tundub, et absluutselt suurepärase elamuse saab ka lihtsalt niisama ringi lonkides ja imeilusaid maju, huvitavaid skulptuure ja mõnikord tiba veidraid seinamaalinguid vaadates. See osa kuhu meie jõudsime, ehk siis vanalinn ja all-linn, ongi kõik üleni nagu üks suur vaatamisväärsus.
Muidugi jäi meil ka mõnes kohas käimata, kuhu oleks tahtnud minna. Kujutage ette, aga Bydgoszczi ilmselt kõige popim muuseum on Mustuse- ja seebimuuseum. See võiks ju päris huvitav olla? Aga meie ei läinud sinna sellepärast, et seal saab ainult giidiga tuuril käia ja inglise keelseid tuure alates oktobrist enam ei tehtud. Lihtsalt niisama omapead vana mustust vaatama minna pole võimalik.
Teine koht, mis vähemasti mulle põnev tundub ja kuhu ma oleks tahtnud Meelise ka kaasa vedada, on Exploseum. See on vana nitroglütseriini ja dünamiidi tehas, kuhu nüüd ka osaliselt muuseum on tehtud ja osalt saab niisama vanades hoonetes ringi vaadata. Ka seal oktoobrist enam midagi inglise keeles ei toimu ja kokkuvõttes ei tekkinud meil ka  ajaauku, et sinna ikkagi korraks oma nina pista. 
Meil oli kindel plaan ära käia  Myślęcineki pargis. See on Poola suurim linnapark ja see asub lausa 830-l hektaril. Sinna on mahutatud hulganisti jalutusradu ja rattateid, aga ka väike loomaaed ja lõbustuspark, golfiväljak ja palju muud. Meie plaanitud pargikülastuspäeval laristas vihma ja me otsustasime selle käigu siiski teiseks korraks jätta.

Mõnest söögikohast ka veel lõpetuseks. Esimesel õhtul käisime söömas Bierhalles, mis elas Oktoberfesti lainetes ja mis minule meenutas Püssirohukeldrit. Süüa sai hästi, laval oli päris bänd ja mulje jäi igati hea. Teisel päeval oli söögikohaga keerulisem, kuna seiklesime vanalinnas ja seal juhtuski see, et mitu kohta olid nii rahvast täis, et ühtki vaba lauda ei leidunud. Aga otse raekojaplatsil asus koht nimega Karramba, kuhu sisse piiludes selgus, et seal on kohti küll. Tundus veidi kahtlane ja nimi oli ka mereröövlite oma aga no läksime sisse. Üllatuslikult oli tegu väga sõbraliku ja kena kohaga, kus tegelikult rahvast käis koguaeg, ei olnud mahajäetud urgas. Ja kuigi mina eeldaksin nimest tulenevalt mingit Mehhiko toidukohta, siis tegelikult oli see ikkagi itaalia koht. Poolas on päris palju itaalia kohti. Toit maitses ka hästi, seega soovitame julgesti mõlemat söögikohta. 
Ühe põneva toidukogemuse saime ka. E. Wedel on poola šokolaaditööstus, mida peetakse sageli selleks õigeks poola kommivabrikuks. Nagu meil on Kalev, on siin E. Wedel. See on 1851. aastal asutatud perekonnaettevõte, mida on pärandatud põlvest põlve isalt pojale. See on nagu omaette šokolaadi maailm ja nad on läbi ajaloo väga eesrindlikud ja edukad olnud. Ka sõdade ajal püsiti kuidagi elus ning peale sõda ehitasid Wedelid hävinenud vabriku uuesti üles, aga kahjuks see natsionaliseeriti üsna kiirelt. 1989. aastast on ettevõte jälle erakätes ja seda on müüdud ja ostetud mitme suure kompanii vahel ning minu meelest ei ole perekond Wedelil selllega enam mingit pistmist.
Wedeli vabriku kõige erilisem ja popim toode oli Ptasie mleczko ehk meie mõttes linnupiim. Kui ma nüüd asjast õigesti aru saan, siis nemad lausa leiutasidki linnupiima 1936. aastal ja sealt levis see edasi mujale Euroopasse ja Nõukogude liitu. Ma siinkohal ütlen jälle, et ma pead ei anna, sest nagu ma ka varemalt olen tõdenud, siis Poolas olles hakkad aru saama, kuidas kõik maailma asjad on just Poolas leiutatud:).

Aga tegelikult tahtsin ma rääkida sellest, et E. Wedelil on üle riigi šokolaadikohvikud. Me polnud siiani üheski käinud, aga nüüd reisil tundus ühel hetkel täitsa hea mõte, et läheme ja hüppame sisse. Kohvik oli mõnus ja hubane ning lauale toodud menüü pakatas šokolaadist. Oi, kui palju šokolaadijooke seal oli, ja kui palju kooke ja kui palju fondüüsid, jäätiseid ja muud kraami. Valimine oli ikka päris raske ja menüüst pilte vaadates isu kõike proovida muudkui kasvas. Proovisime pidurit hoida ja mõistlikult tellida, aga igaüks sai siiski joogi ja magusa ampsu. Meie Meesiega võtsime oma koogikese kahe peale. Seal läks üsna kaua kuni kogu seda šokolaadimaagiat valmistati, aga lõpusks see tuli ja ooo see nägi kõik imeline välja ja see maitses kõik ooo, kui hästi. 
Aga nagu arvata võite on šokolaadi söömisel piir ja see piir tuli üsna ruttu. Varsti me juba pingutasime, et head, ent juba ülemäära magusat kraami mitte alles jätta, ja saime kohe kindlasti korraliku suhkru üledoosi. Tõsi, natuke jätsime piinlikkusega järgi ka. Veeretasime ennast kohvikust minema ja ei teadnudki, mida peaks tundma. Kohvik oli tore ja maitsed olid imehead, aga no sinna ei taha küll enam päris tükkaega minna:D. Teil siiski soovitan Poolas olles seda külastada. See on seda väärt, aga võtke kook ja jook mitme peale:D.

Ehkki kogu see pikendatud nädalavahetus oli Meelise sünnipäeva tähistamine, siis pühapäeval jõudis kätte ka see päris õige sünnipäev. Tulime sel puhul koju ja tegime kartulisalatit - meie raudkindel peosöök igakord:)
Bydgoszcz jättis aga meile kõigile imelise mulje ja sinna läheks küll iga kell tagasi - samu kohti kaema ja neid mis käimata jäid ka, uuriks dünamiti ja mustust:).