Tagasi lõunasse

Teel põhjast tagasi oli meie kindel sihtkoht  Ähtäri loomapark. Sellest pargist sain ma üldse aimu mõni aeg tagasi läbi sotsiaalmeedia, kui naiskodukaitsja Ruth Soomes Ähtäri loomapargis hiidpandasid vaatamas käis. Mul jäi selle postituse peale suu lahti. Kuidas see sai võimalik olla, et hiidpandad olid koguaeg siinsamas Soomes olnud ja meie ei teadnud sellest mitte kui midagi??? Me oleks juba ammu kimanud pandat vaatama, kui oleks teadnud. Selles mõttes ma armastan sotsiaalmeediat, et sealt avastab asju, mis sulle vahel lihtsalt, ükskõik kui korralikku uuringut tehes, ette ei jää.

Aga nüüd ma siis uurisin enne reisi panda teemat lähemalt, sest ei saanud kuidagi võimalik olla, et me nüüd seekord, kui me teame, et nad seal on, pandade juures käimata jätame. Jah, Soome ja Hiina vahel oli tõesti panda projekt, mille soomlased kutsusid ellu Soome riigi sajanda aastapäeva auks. Peale suurt ettevalmistustööd jõudsid pandad Ähtäri loomaparki 2018. aastal. Nende nimed olid Lumi ja Pyry. See on natuke naljakas, sest see pyry sõna on sel aastal juba korduvalt ette jooksnud. Mäletate, pyry on Poznani keeles kartulid?

Pandad renditi lepinguga Hiinast viieteistkümneks aastaks ja vaatamata sellele, et pandade ülalpidamine läks loomaaiale aastas miljoneid maksma, loodeti nende pealt veel oluliselt rohkem tulu teenida, mis kohaliku piirkonna arengusse läheb. Algul tõesti käis pandasid vaatamas peaaegu nii palju külastajaid aastas, kui loodetud oli, aga siis tulid pandeemia ja Ukraina sõda ning pandade ülalpidamine läks miinustesse.

Ma saan aru, et pandade säilitamiseks on Hiinal selliseid rendiprojekte teisigi ja rendipandasid on ka mujal maailmas. Loodeti et Lumi ja Pyry saavad Ähtäris ka beebi, aga seda kahjuks ei juhtunud. Ma lugesin enne Soome minekut, et Soome tahtis rendilepingu katkestada ja pandad varem kui kokkulepitud viieteist aasta pärast Hiinasse tagasi saata. Ma uurisin ja uurisin, aga no mul ei õnnestunud siiski leida, et kas pandad on veel alles või leping ikkagi katkestati. Vaatasin, et Ähtäri loomaaia logolt vaatab panda vastu, aga loomaaia kodulehel ei mainita pandasid kusagil. No igal juhul sai Ähtäri plaani pandud, sest kui oli väiksemgi võimalus, et pandad on kohal, siis me lihtsalt pidime neid nägema. Ja no kui neid siis ikkagi pole enam, siis oleme me vähemalt proovinud ja no meile nagunii meeldib loomaaias käia.

Ähtäri loomaaia piletihind oli tiba teisest klassist kui Poola loomaaedade hinnad ja no selle eest loodaks pandat näha küll. Loomaaed on asutatud 1973. aastal ja see on Soome esimene looduslik loomaaed. Loomaaed tegeleb palju jätkusuutlikkusega ja ohustatud liikide kaitsega. Mina ütleksin, et see loomaias käik oli nagu jalutuskäik metsas. Peamiselt sa olidki koguaeg metsavahel metsateel kõndimas ja siis aegajalt tuli ette mõni loomaaedik. Eks seda vist see looduslik loomaaed tähendabki, et nii loomad kui inimesed saavad looduse keskel olla ja sa ei kõnni puuride vahel nagu tänavatel. Loomaaia kohta võib ainult kiidusõnu öelda. Seal tõesti oligi mõnus jalutada ja metsavahel käänulistel radadel ei tundunud inimesi ka kuigi palju olevat. Samas rahvast võis ikkagi oma jagu olla, aga me lihtsalt ei näinudki neid, sest nad olid metsa taga.

Loomaaias oli igati ägedaid loomi ja mis peamine, nad tundusid üsna õnnelikud seal metsade keskel. Hetkel olid loomaia tõmbenumbriks ilmselgelt pruunkarud, kes olid sel päeval, kui meie neil külas käisime, ennast mõnusasti kolmekesi õue sättinud ja ei maganud. Nad toimetasid ringi, ujusid ja suhtlesid üksteisega. Lahedaid loomi oli veelgi ja me vaatasime nad kõik üle. Loomaiaas on eelkõige põhjala loomad, karmide tingimustega harjunud liigid. Koguaeg oli aga väike ärevus hinges, et kas ja kus on pandad. Kokkuvõttes võib öelda, et pandasid Ähtäri loomaaias enam siiski ei ole. Nüüd tagant järgi lugedes ja võibolla õigemaid otsinguid kasutades leidsin ma info üles küll, et pandade rendileping tõesti katkestati ja pandad läksid 2024. aasta detsembris Hiinasse tagasi. Ehhhhh, me jäime pool aastat hiljaks.

Kummaline, aga samas ka mõistetav, et loompark oma kodulehel kohe suurelt ei ütle, et siin ei ole pandasid, vaid seda infot tuleb sügavalt kaevata või siis ikkagi lootusrikkalt kohale minna. Tõsi loomaaia koduleht ei ütle ka seda, et neil on pandadJ. Igal juhul on see loomaaed just oma looduses olemise tõttu armas ja tore ning loomad on vahvad ja tasub külastada küll, meile meeldis. Aga te mõistate ilmselt ka seda väikest (no tegelikult suurt) pettumuse tunnet hinges sellepärast, mida ei olnud.

Üks terve reisipäev kulus meil Särkanniemi lõbustuspargis. Me ei ole palju Soomes käinud, aga juba oma kõige esimesel külastusel käisime me ka Särkanniemis ja sellest peale oleme igal Soome reisil just selles lõbustuspargis ka käinud. Mulle tundub, et eestlased jagunevad Linnanmäki ja Särkanniemi inimesteks ja meie oleme kohe kindlasti need teised. Ja meie laste jaoks oli just Särkanniemi see kõige oodatum reisisiht ka sel korral.

Särkanniemi lõbustuspark asub Tamperes ehk siis nii umbes kahe sõidutunni kaugusel Helsingist. Lisaks lõbustuspargile on seal territooriumil ka planetaarium, vaatetorn, akvaarium ja Koeramäe teemapark. See viimane on Soome tuntud lasteraamatu- või multifilmi või mõlema maailm. Me käisime seal oma esimesel Särkanniemi külastusel ja nentisime, et meil pole õrna aimugi, kes need tegelased on ja hiljem pole me sinna läinud. Särkanniemis ongi nö erinevad tsoonid, kuhu sa saad pileteid osta, ja võid muidugi ka kogu kupatuse pileti soetada. Me vaatasime esimesel korral enamvähem kõik üle ja edaspidi oleme piirdunud ainult lõbustuspargi osaga. Mulle meeldib Särkanniemi piletite puhul eriti see, et mulle vähemasti ei meenu hetkel ükski teine lustipark, kus saaks osta lihtsalt sissepääsupileti. See tähendab siis seda, et sa pääsed pargi territooriumile, aga millegagi sõita ei saa. Mulle sobib selline pilet väga. Jah, ma võiksin mingite ekstra lahjade atraktsioonidega keerutada küll, aga ei ole ju mõtet täishinda maksta, et siis ikka vähekese võbinaga südame all kohvitassidega keerutada. Üheski teises meie külastatud lõbustusparkidest ei ole sellist võimalust olnud ja ma olen sunnitud olnudki kogu raha eest tõllaga ringkäiku tegema, kotka seljas istuma vmt.

Särkanniemi toimis osaliselt juba varem, aga aastast 1975 haldab parki Tampere linn ja suurem ning süsteemne arendus läks käima just siis. Kui meile kunagi tundus see lõbustuspark niiiii suur, siis nüüd on see suure mõiste ammuilma nihkunud Poolas asuva Energylandia mõõtmetesse ja Soome pargid on selle kõrval ikka päris pisikesed. Sellegipoolest sõitsid lapsed ning julgemad täiskasvanud erinevate keerutajate ja pööritajatega kogu päeva. Me läksime enamvähem avamisajaks kohale ja lahkusime veidi enne sulgemist. Ma ei hakka eraldi atraktsioone kirjeldama, ega ette kujutama seda, kui äge nendega tuuritada võiks olla, sest need, kes seda armastavad, mõistavad isegi, kui vahva see kõik on. Ja need kes ei armasta, need kindla peale ei taha seda lugeda ka. Aga mul on pööraselt hea meel, et erinevalt minust on mul julged lapsed. Päevakangelane oli kindlasti Liisbet, kes keerutas kümneid kordi läbi kõik need kõige hullemad pööritajad.

Aga mõned meeldejäävad sündmused olid siiski väljaspool keerutamist ja pööritamist ka. Loomulikult tõmbavad lapsi lõbustuspargis alati ka kõikvõimalikud täpsusvisked, -heited, nööritõmbamised, pardipüüdmised ja kõik muu, kus võib midagi võita. Kõik need suured mänguasjad, mida saab võita, on ka alati nii ahvatlevalt välja sätitud, et lapsi tõmbab nende putkade poole nagu magnetiga.

Õnneks, ma tõesti ütlen õnneks, on nad siiani siiski õnneputkadest, kas üldse mitte midagi võitnud või siis vahel midagi pisikest saanud. Sel korral läksid nad ka kolmekesi koos Mehisega põrkavaid kummipalle ämbrisse viskama. Ja ohhhoooooooo, nad võitsid kolme peale kolm hiiglaslikku elukat. Me ei teadnud, kas naerda või nutta, sest meil oli auto niigi äärest ääreni inimesi ja pakke täis ning kolm kopsakat lisareisijat enam küll kuhugi ei mahtunud. No me siis esialgu pigem ikkagi naersime selle peale. Need olid tegelikult suured võimlemispallid, millele oli kostüüm nö selga õmmeldud. Mõtlesime pikalt, mida selle süllelangenud õnnega teha, aga lõpuiks avastasime peale mitmekordset otsimist, et neil siiski oli kostüümi sees üks sala-ava, mille taga oli selle palli nö punn ja me lasime elukad sealt kaudu õhust tühjaks. Ja niimoodi laiaks pressituna rändasid nad igatahes Eestisse kaasa.

Teine halenaljakas juhtum oli söögiputkade juures. Lõbustuspark asub suure järve kaldal ja no kajakaid on seal palju. Ma üldiselt kajakaid ei karda, kui siis mõnda eriti suurt ja ülbe välimusega isendit, kes kahtlaselt kurjalt vaatab. Aga no need Särkanniemi kajad, need olid küll mingi maffiakooliga. Vaatust nr 1 ma isegi ei näinud, aga see oli umbes selline, et Mehis võttis rõõmsalt söögiputkast paar kartulikausikest kätte ja asus nendega teele nii 10 meetrit eemal oleva laua poole. Teel ründasid teda maffiakajakad, kes võisid või võisid mitte, nagu ta ise ütles, ka veidi tema kartulitest kaasa rabada. Kui kogu pere laua äärde jõudis, tegime vihmavarju all ümber laua ringkaitse, et maffia ei saaks rohkem rünnata ja jälgisime pidevalt pingsalt ümbrust.

Vaatust number kaks nägin ma oma silmaga. Üks teine pere ostis ka süüa ja meie kõrval oli kaks vaba lauda. Teismeline poiss tuli putka juurest üle ohtliku ala laua poole kartulikauss käes. Muidugi lendas maffia talle sõna otseses mõttes peale. Poiss ehmatas ja tegi paar kiiret sammu lauani, kus ta suure ehmatusega oma kartulid ümber keeras ja jäi üsna ehmunud ilmega oma sööki vaatama. Siis lehvitas ema talle rõõmsalt putka poolt, et mis kastet poiss soovib oma kartulitele Poiss kehitas õlgu, laiutas käsi ja viipas oma laua peal vedelevate kartulite poole. Ema ehmus ka veidi ära, et mis kobakäpp see laps on, tuli oma järgmise kartulilaadungiga ja pani oma kartulid kolmanda laua peale. Siis ta hakkas poissi aitama ja korjas ta kartuleid karpi tagasi pöörates ise samal ajal pahaaimamatult uutele kartulitele selja. Seda kasutasid ära kõige suuremad maffiabossid, kes lendasid kohe ema toodud kartulite kallale. Poiss, kes kajakaid nägi, viitas abitult üle ema õle kajakate poole ja siis nägi ka ema neid ning kihutas aplad gängsterid minema. Pereliikmeid tuli veel ja kõik nad olid üsna hämmastunud nägudega, aga see ei takistanud neil siiski ühel hetkel rahulikult maha istumast ja seda, mis kajakatest üle jäi ja laua pealt kokku korjati, söömast.

See poisi lugu, ja no Mehise lugu ka tegelikult, oli ühtaegu nii naljakas, et me naersime selle üle ikka väga kõvasti ja tegelikult oli see ka nii kurb, et mina natuke nutsin ka. Aga sealt edasi, ükskõik mida söödavat me võtsime, me varjasime seda hästi, sest maffia vahimehed olid kõikjal. Ja kui sul näiteks popcorni tükike maha kukkus, siis see ei pruukinud maha jõudagi, vaid haarati juba lennult.

Mulle meeldis veel õhtul enne sulgemist vaadata, kuidas silmnähtavalt päevaga rahul, aga väsinud inimesed, tassides süles oma päeval võidetud suuremaid ja veel suuremaid mänguasju, värava poole kõndisid. Üleüldine õhustik oli selline nagu laste sünnipäevadel, et kogu peo aja on täistuuridel lustitud ja nüüd tahaks veel lustida, aga samas on nii suur väsimus peal, et vaevu jaksab jala jala ette tõsta. Ka meie olime väsinud, nii need, kes tuuritasid ja pööritasid terve päeva, kui ka need, kes kaasa elasid ja pilti tegid. Aga kõik olid rahul.

Kui me tavaliselt Tampere puhul piirdumegi vaid Särkanniemiga ja pole kunagi linnas natukenegi ringi saanud vaadata, siis seekord võtsime me selle aja ja avastasime pisut Tamperet ka.

Alustasime Tampere Toomkirikust, mis on populaarne koht nii abiellumiseks kui ka näiteks erinevate kontsertide korraldamiseks. Kirik mahutab 2000 külastajat. Vaatasime algul väljast, aga siis astusime sisse ka. Väljast on see kirik lossi moodi, aga seest on seda päris keerukas kirjeldada. See on üks heledatest kirikutest. Minu jaotuses on kirikud oma interjöörilt heledad ja tumedad ning Tampere toomkirik oli kohe kindlasti hele. Sees olid veel mõned inimesed, kes vaikselt ringi vaatasid või istusid ja oreli harjutamist kuulasid.

Mis oli selles kirikus teistmoodi? Ma ei hakka seda võrdlema katoliiklike kirikutega, vaid üldse, mis mulle teistmoodi tundus. Esiteks olid kirikus istumiseks ka rõdud. Seda ma olen kas vähe näinud või pole üldse näinud. Hetkel vähemasti ei meenu ühtki suurte istumiseks mõeldud rõdudega kirikut. Teiseks oli kirikus arvestatav hulk seinamaale, sellised natuke imelikud, hirmsad ja natuke ilusad, jätkusid pikalt mööda seinu. Vaatasime natuke ja läksime oma teed. Pigem on see siiski kirik, mis on natuke omamoodi ja seda tasub uudistada küll.

Sealt edasi võtsime suuna Finlaysoni linnaosa poole. 18. sajandil avastati, et kahte kohalikku järve ühendavatel Tammerkoski koskedel on suur hüdroenergeetiline väärtus ning seda otsustati ära kasutada ja nii asutati 1779. aastal Rootsi kuninga Gustav III käsul Tampere linn. Esimestest Tamperes kanda kinnitanud tööstustest oli kõige märkimisväärsem puuvillavabrik, mille rajas Šoti päritolu James Finlayson.

Suuremahulisem tööstuslik tootmine Tamperes läks lahti 1850.ndatel, kui hakati tegelema metalli, raua ja puidu töötlemisega. Tamperest sai Soome tööstuskeskus. Ka praegu on Tampere edumeelne tehnoloogiakeskuste ja ülikoolide linn. Tamperes on muuhulgas ka 12 teatrit ja see on Soome jäähoki sünnikoht (1926).

Finlayson oli kunagi midagi sellist nagu meie Kreenholm, ma kujutan ette, aga tiba suuremates mõõtmetes vast. Linnaosas, või siis vabriku territooriumil, olid koolid lasteaiad, kirik, medpunkt ja poed ehk tegelikult kõik, mida eluks vaja. Kui Krimmi sõja ajal raha oma väärtust kaotama hakkas, võeti Finlaysonis kasutusele oma raha ja eriti huvitav on see, et selle rahaga sai maksta ka väljaspool vabrikuala kõigis Tampere poodides. Vabrik spetsialiseerus mõne aja pärast ainult 100% puuvillastele kangastele ning esmaklassilised ja disainerite disainitud kangad said väga populaarseks ning on seda tänaseni.

1882. aastal süüdati põhjamaade esimene elektrivalgus just Finlaysoni kudumishallis. Mõned töölised ei tulnud sel tähtsal päeval tööle kartes maailma lõppu. Esimene vabrikupood avati 1923. aastal Tamperes ja see töötab sama koha peal ikka veel. 1963. aastal tutvustati Soomele esimest tekikotti. See toode tekitas alguses veidi segadust. Mõni klient arvas, et kogemata on kaks linna kokku õmmeldud ja mõni klient puges tekikotti sisse magama, arvates et nii see käib.

1975. aastaks oli Finlaysonist saanud Soome suurim eratööandja. Neil oli 11 vabrikut, kus töötas 6500 töölist. Uus ärkamine tuli firmale aastal 2014, kui omanikud vahetusid. 2015. aastal hakkas Finlayson jõuliselt taaskasutusega tegelema. Poed kogusid kasutatud majapidamistekstiili ja hiljem juba muud ka seal hulgas teksaseid. Turule toodi näiteks teksastest tehtud rätikud ja vanadest linadest sündinud vaibad.

2017. aastal tutvustati maailmale Jeesuse tekikotti, millel on 50. aastane garantii ja mis on tehtud samast linasest materjalist kui Torino surilina, mis on tänase päevani vastu pidanud. Ma huvipärast vaatasin järgi, et kaheinimese tekikott ja kaks padjapüüri maksavad kokku 300 eurot. Ma arvan, et kui sellest vähemalt 50-ks aastaks jätkub, siis polegi ju üldse hull hind. 2017. hakati esimesena Soomes andma 5-aastast garantiid ka kogu oma voodipesule. 2019. hakati kasutama nn kontrollitud ahela puuvilla ja lõpetati plastpakendite kasutamine. Kas pole mitte absoluutselt suurepärase looga firma? Tekib kohe tahtmine sealt midagi osta.

Me ostsime ka. Täiesti puht juhuslikult niisama ringi vaadates jõudsime sellesama eelmainitud vabrikupoeni ja astusime sisse ka. Neil oli parajasti tore allahindlus ja lastel lubasime me igatahes sealt endale uue voodipesu valida - vägeva ajaloo ja keskkonnahoidliku hingega. Ja me olime kassas üsna imestunud, kui müüja ütles, et võtke ikka tšekk ka, meil on voodipesule viie aastane garantii.

Ma ei leidnud, kus nad täna toodavad, aga Tampere Finlaysoni piirkonnas lõpetati töö 1980.ndate lõpus, sain ma aru. Piirkond on tänaseks saanud uue sisu ja nagu vist kõigis endistes tööstuspiirkondades on ka seal vallutusretkele asunud hotellid, söögikohad, poed, muuseumid jmt. Piirkond on kohe kindlasti populaarne nii tamperelaste kui turistide seas.

Veel ei saa mainimata jätta, et Mehisel oli Soomes munkkivaimustus peal ja ta külvas seda igapäevaselt ka teistele reisikaaslastele. Munkki on hmmm, moosipall, pontšik, sõõrik. Mehise lemmik oli minu mälu järgi K-marketites müüdav dumle sisuga munkki. Mina aga avastasin, et kuulu järgi on kõige paremad munkkid just Tamperes Pyynikin munkkikahvilas. No vot seda pidime me siis ka kindlasti külastama. Neid kohvikuid on Tamperes kaks, aga meie läksime sellesse, mis asus Tampere kauppahallis. See kauppahalli tundus iseenesest ka üks tore koht, selline foodhalli stiilis, aga no me läksime sinna vaid ühe sihiga, et proovida need parimad munkkid ära. Pyynikin munkkid ei olnud moosipalli stiilis, vaid olid sõõrikud – sellised mõnusad kardemonised ja suhkrused ning mis seal salata, mulle meeldisid väga. Mina kohe nautisin seda munkkit koos hiiglasliku lattega, mida seal kohvikus ka pakuti.

Soome ja kohv on täiesti omaette teema. Ma muidugi mäletan varemast ka, et Soomes on põhikohv siiski see kannus või termoses olev filtrikohv. Helsingis ja mõnes suuremas linnas lõuna pool võib leida ka kohti, kus pakutakse caffe lattet ja mõnda muud sorti kohvi ka, aga no üldiselt on siiski igal pool ainult see filtrikohv. Ja uhhh, see ei ole hea. Ma joon tegelikult üsna vähe kohvi ja ainult lattet ning kohutavat kohvipuudust ei tundnud ma ka Soomes, aga siiski, kui sa siis lõpuks ükskord saad selle latte, siis see on ikka nii mõnus. Meelis pidas arvet ka, et esimese latte leidsime viiendal Soome päeval. Üsna huvitav kohvijuhtum oli ka Hesburgeris. Võibolla mäletate, et me olime sunnitud Soomes päris palju burgerit sööma ja no Hessus käisime me ikka korduvalt. Korra võtsin sealt kohvi ka. No mingit muud valikut tellimisautomaat ei pakkunud kui et kohv. Selge, võtsin kohvi. Ma ei mäleta, kas ma peale tellimist, tõttasin kuhugi midagi kiiresti ostma, aga igal juhul jäid lapsed Hessusse ootama, millal meie tellimus valmis saab. Tagasi jõudes tõttasidki lapsed mulle juba vastu asjad käes ja veidi kahtlaste nägudega. Nad kahtlustasid nimelt, et saadud kohvitops on tühi, aga hoidsid seda siiski ilusti püsti. Eee, kuidas nii saab olla? Katsusin ise ka topsi, oli jah tühi. Enne, kui ma jõudsin müüjalt küsima minna, meenus mulle korraga, et see on ju Soome. Kas võib tõesti olla, et isegi Hesburgeris on kusagil nurgas filtrikann, kust ise endale kohvi valada? Mnjahhhhh, oligi.

Kui toitudest rääkida, siis sõime päris mitmel korral ka põhjapõdra liha. No päris hea on. Aga ei midagi sellist, et ma nüüd igatseksin, et millal jälle seda mekkida saab. Ma ei igatse ühtki liha, pole üldse nii suur lihasõber. Soome söögid, kui nüüd põhiroog ehk burks kõrvale jätta, ei ole väga gurmeetoidud ja palju kasutatakse kiireid lahendusi. Poest saab ikkagi igasugust kraami, mida mikrolaineahju pista ja voilaa, valmis ta ongi. Soome söök ei erine väga palju eesti omast ja millegi erilise proovimiseks peabki näiteks põhjapõtra maitsma.

Aga meie rännakud Soomes lõppesid Helsingis Meelise ema külastades ja kohalikku äärelinnakoloriiti uudistades ning rohkem me seal ringi ei vaadanudki. Tulime viimase laevaga Eestisse tagasi ja nentisime, et väga lahe reis oli olnud ja oleks veelgi tahtnud, just Lapimaal, ringi uidata.